Teisipäev Sarajevos: äralend, Srebrenica vari ja sõja ajatud õppetunnid

Käes oligi äralennu päev ning aeg Sarajevoga hüvasti jätta. Kell 11 möllisin ennast hotellist välja. Kuna väljalend oli alles hilisel pärastlõunal, jäi mul veel mitu tundi vaba aega. Esmase plaanina oli osta kaasa midagi meelepärast. Kuna ma ei ole mõttetu nänni austaja, otsustasin ka seekord pigem praktiliste ja söödavate asjade kasuks. Seadsingi sammud kohalikku supermarketisse ja turule, et haarata kaasa kohalikku juustu, suho meso’t (kuivatatud liha) ja mõningaid maiustusi.

Poest tagasi tulles põikasin veel korraks sisse ühte galeriisse, sest aega oli piisavalt. See galerii oli pühendatud Srebrenica genotsiidile, mis leidis aset 1995. aasta 12.–16. juulil.

Srebrenica galerii (ametliku nimega Galerija 11/07/95) on Bosnia ja Hertsegoviina esimene kaasaegne memoriaalgalerii, mis on pühendatud genotsiidiohvrite mälestamisele. See pole tavaline klassikaline ajaloomuuseum, vaid pigem elav ruum kollektiivse mälu hoidmiseks – paik, kuhu on kogutud isiklikke esemeid, dokumentaalfotosid, helisalvestisi ning videokaadreid, mille nägemine on üsna kõhedust tekitav. Galeriisse sisenedes võtab külastajaid vastu terve sein täis hukkunud meeste ja poiste fotosid ning nimesid.

See kõik mõjus emotsionaalselt nii laastavalt, et tundsin endal hakkavat füüsiliselt halb. Kogu selle tragöödiaga silmitsi seismine tekitas minus rõhuva ängi, mis otsis meeleheitlikult väljapääsu. Kollektiivne mälu ei ole siin lihtsalt ajaloo talletamine, vaid elav, valus ja jagatud trauma, mida kantakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale. Seal oleks võinud veeta tunde ning süveneda sündmuste üksikasjadesse, kuid vaimne ja emotsionaalne surve muutus nii suureks, et pidin lõpuks lihtsalt värske õhu kätte pääsema.
Sattusin galeriis suhtlema ka piletimüüja-galeristiga– noore naisega, kellega tundsin vajadust oma mõtteid jagada. Tema jutust selgus, et kuigi tema ise sündis hiljem, elas tema isa selle piiramise ja sõja üle. See taak on aga temas endiselt olemas: ta kannab seda kaasas ning pärandab paratamatult edasi ka oma lastele.

Kogu seda õudust teist päeva järjest vaadates tekkisid paratamatult paralleelid tänapäeva ja ajalooga. Nii banaalselt kui see ka ei kõla – ajalugu tõepoolest kordub. Serbia natsionalistide doktriin on oma olemuselt väga sarnane sellele, mida kasutasid Hitler ja Stalin, ning samasugust metoodikat rakendab ka Putin oma ideede elluviimiseks Ukrainas. Murda tsiviilelanike vastupanu ning pommitada julmalt haigalaid, koole lasteasutis. See on julm viis, kuidas ühte rahvust üritatakse hävitada läbi tema identiteedi ja mäluruumi – sest kui purustatakse kollektiivne mälu, kaob ka rahva kohalolu. Sama tegi Stalin Balti riikidega ning sama taktikat jätkab Venemaa Ukrainas.

Et teemaga veelgi paremini kurssi viia, ostsin kaasa raamatu, kuigi paberile on pandud mäletatavasti palju rohkem kui vaid ühe autori mälestused. Minu valikuks osutus bosnia ajakirjaniku Amra Abadžić-Lowe’i teos "Sarajevo: The Longest Siege" (ilmunud ka pealkirjaga "Sarajevo: Najduža opsada"). Raamat on üles ehitatud väga vahetult: autor räägib igapäevastest asjadest ja elust sõjaaegses linnas. Sõda pöörab täielikult pea peale kõik selle, mida me täna iseenesestmõistetavaks ja tavapäraseks peame. Teos koosneb eraldi peatükkidest, mis on jagatud konkreetselt teemade kaupa – näiteks vesi, pimedus, kodu jne. Raamatu alguses märgib autor, et serblased olid veendunud sõja kestmises vaid 10 päeva, misjärel pidi kõik läbi olema. Reaalsus osutus aga palju karmimaks – piiramine kestis neli pikka aastat. Paratamatult meenub siin Putini väide, et Kiiev langeb kolme päevaga. Kuid sellised enesekesksed idioodid unustavad ühe olulise tõsiasja: kollektiivset mälu ja sellest võrsuvat identiteeti ei saa mürskudega hävitada.

Lisaks raamatule tuli välja veel üks üllatav ja õõvastav fakt, millest räägitakse järjest rohkem – niinimetatud "snaiperiturism", mis leidis aset Sarajevo piiramise ajal. Lühidalt öeldes tulid jõukad välismaalased USA-st, Itaaliast, Venemaalt ja Kanadast Serbia üksuste kaudu Sarajevosse, et maksta võimaluse eest tulistada piiratud linnas kaitsetuid inimesi. Eriti julmaks teeb selle teadmise see, et erilisteks sihtmärkideks olid lapsed ja rasedad naised. Keda see teema rohkem huvitab, siis YouTube'is on selle kohta saadaval dokumentaalfilm nimega "Sarajevo Safari".

Kui päris aus olla, siis ma ei mäletagi oma elus nii emotsionaalselt rasket reisi. Bosnia ja Hertsegoviina on oma looduse ja mitmekülgse ajalooga imeline riik, kuid sõja jäljed on seal ikka veel kõikjal näha. Linnas ringi jalutades silmad kuuliaukudest täkitud majaseinu ning õhus on tunda mingit seletamatut, ängistavat olekut – justkui hõõguks tuli vaikselt tuha all. Tekib kõhe tunne, et kogu see tragöödia polegi veel päriselt läbi. 1995. aasta Daytoni rahuleping, mis kogu selle õuduse toona lõpetas, seadis oma kohmakad tingimused ning ausalt öeldes pole ma tänini lõpuni aru saanud, kuidas see keeruline riigiaparaat üldse toimida saab. Kuna kohe-kohe on tulemas ka kohalikud valimised, jälgin põnevuse ja huviga, mis selles Balkani sõlmpunktis edasi saab.

Aga jah – kojusõit möödus peaaegu viperusteta, kui mitte arvestada seda, et sain Varssavi lennujaamas etendada järjekordselt Ivan Sussaninit ning korralikult ära eksida. Nimelt ei leidnud ma esimese hooga üles, kuidas pääseb Euroopa Liidu iiivälistelt lendudelt EL-i sisestele lendudele. Kuid lõpp hea, kõik hea! Öösel kell kaks maandusin õnnelikult Tallinnas ning peagi olin juba kodus pehmetel patjadel puhkamas.

Varsti aga ootab mind ees juba järgmine reis – nii et püsige lainel!

Esmaspäev Sarajevos: sõja armid, mis ei kao kuhugi.

Esmaspäev oli minu viimane täispikk päev Sarajevos ning võiks öelda, et emotsionaalselt ka kõige raskem. Päev algas nagu ikka tavapäraselt: pesta, kusta ja kammida rituaaliga ning seejärel mõnus latte koos kreemise saiaga lemmikuks saanud kohvikus. Plaane oli selleks päevaks küll mitmeid, aga tundsin, et pärast pühapäevast pikka bussisõitu ei suuda ma jälle ühistranspordiga kuhugi loksuma hakata. Mõte oli minna tutvuma tunnelimuuseumiga, aga mõtteks see jäigi.

Linna ääres asub sirge 3,5-kilomeetrine autovaba allee Velika Aleja, mis viib Vrelo Bosne loodusparki. Sealtsamast lähedalt algab ka kuulus Sarajevo tunnelimuuseum (Tunel spasa) – see tunnel oli piiramisrõngas linna ainus pääsetee ja ühenduslüli välismaailmaga, kust kaudu toodi sisse abi ja viidi välja haavatuid. Tunnel oli vaid umbes meetri laiune ja keskmiselt 1,6 meetrit kõrge, mis tähendab, et täiskasvanud mehed pidid piki seda 800-meetrist käiku liikuma täielikult kummargil, sageli põlvini külmas põhjavees ja rasket seljakotti tassides. Täna on sellest muuseumi osana säilitatud ja külastajatele avatud väike autentselt toestatud lõik (umbes 25 meetrit), kus saab reaalselt sisse astuda ning seda creepy’t ja ahistavat ruumi oma silmaga kogeda.

Aga jah, ega see, mida mina oma viimasel päeval linnas kogesin ja nägin, oli samuti piisavalt karm ning emotsionaalset ebamugavust tekitav. Kuid kõigest järjekorras.

Pärast mõnusat kohvihommikut seadsin sammud esimese asjana mahajäetud juudi kalmistule. Kalmistu asub Trebevići mäe edelanõlval ning tõus sinna on üsna järsk. Millegipärast juhatas Maps.me mind sinna just seda kõige raskemat teed pidi. Alguses oli kõik väga mõnus ja chill, kuid viimased 700–800 meetrit kujunesid korralikuks trenniks, kus nina kündis juba peaaegu asfalti, sest mäekalle oli päris korralik. Vaatamata rahuliku tempo hoidmisele jõudsin surnuaeda kohale nii, et riided liibusid higist selga ja hing oli paelaga kaelas. Lõpuks ronisin vanale päevinäinud kiviaiale ning sealt avanes kogu Sarajevole imeilus vaade. Natuke eemal oli ka tagumine värav, kust pääses ilusti kalmistule haudade vahele ringi uidama.

Paistab, et seal siiski inimesi liigub, sest näha oli aimatavaid rohtukasvanud radu ja ajas lagunevaid hauakive. Kuna mägi on nii järsk, ei saa ülaltpoolt kalmistu tegelikust suurusest kohe arugi. Allapoole liikudes on haudu rohkem ning nende endist suursugust pole ajahammas suutnud veel täielikult hävitada. Seal mahajäetud haudade vahel ukerdades tekkis päris kõhe olemine, vaatamata sellele, et käes oli peaaegu keskpäev. Ainukesed elavad olendid, keda ma tajusin ja nägin, olid kraaksuvad varesed, kes justkui tahtsid mulle midagi öelda.

Kalmistu peaväravani jõudes tabas mind aga üllatus: seal seisis sõjaväemasin, kus istusid kaks sinist baretti kandvat rahuvalvajat, ning parasjagu ulatas toidukuller neile üle tellitud toidukarbid. Värava kõrval asuv juudi matusekapell paistis küll inimtühi, kuid tähelepanelikumal silmitsemisel märkasin pühakoja nurga taga pesuresti koos kuivava pesuga.

Pärast sellist sportlikku mäkketõusu ja haudade vahel uitamist tekkis soov juua üks külm kohalik õlu. Parim koht selleks on kohvik Tito, mis asub ajaloomuuseumi tagaküljel ja on kohalike seas väga populaarne. Sisehoovis on väljas erinevad sõjamasinad ning kõrged puud pakuvad päikese eest mõnusat varju.

Edasi seadsingi sammud Ajaloomuuseumisse (Historijski muzej BiH), kus on üleval püsinäitus Sarajevo piiramisest. Näitus annab sõjast ja linna elanike igapäevast väga põhjaliku ning alasti ülevaate. Väljapanekus on makette, dokumentaalvideoid, fotokaadreid ning esemeid, mida inimesed oma kätega meisterdasid, et piiramisrõngas kuidagigi ellu jääda. Kogu seda õudust lugedes ja vaadates hakkas mul füüsiliselt valus – inimeste läbielatud kannatused olid ruumis nii vahetult tajutavad. Tundsin, kuidas pärast kogu selle info omandamist hakkas minus tekkima emotsionaalne pais, mis tahtis sellest ängistavast tundest vabaneda. Ja see rõhuv tunne järjest süvenes. Näituselt väljapääsemine mõjus kergendavalt ning tundsin, et tahan lihtsalt kulgeda omas tempos, et emotsioonide ja mõtete virrvarris selgust saada.

Kuna mul oli päevaplaani võetud ka Sõjalapsepõlve muuseumi (War Childhood Museum) külastus, oli hea natuke linnas ringi liikuda. Mõtlesin, et äkki saan teel sellest raskest tundest lahti, kuid paraku sõjaõuduste teema hoopis süvenes. Hakkasin tänaval vastutulevaid inimesi teise pilguga vaatama ning mõtlema, kes nad on ja kuidas nad on selle piiramisega seotud. Eriti tugevalt puudutas see mõte mind siis, kui nägin omaealisi või vanemaid mehi ja naisi – inimesi, kes olid 1990ndate alguses samas eas või alles lapsed.

Teekond viis mind läbi Veliki Parki, kus asub kolm väga olulist sõjamälestusmärki. Need paiknevad pargi servas suure tänava ääres ja moodustavad ühtse mälestusansambli. Kesksel kohal on purskkaevus asuv abstraktne klaasist monument, mis sümboliseerib ema, kes püüab oma kehaga kaitsta last snaiperikuulide ja suurtükimürskude eest. Sealsamas on ka buda stuupasid meenutavad pronksist silindrid, mis on tegelikult valmistatud sõjaaegsetest mürsukestadest ja hülssidest. Kunstnik sulatas üles reaalsed linna pommitanud mürsukestad ning valas neist need pöörlevad trumlid. Nende peale on ükshaaval sisse pressitud kõigi Sarajevo piiramise ajal hukkunud 1601 lapse nimed ning sünni- ja surmaastad. Kohalikud vanemad ja pargikülastajad käivad neid silindreid käega keerutamas, et hoida hukkunud laste mälestust elavana.

Kolmas osa sellest mälestuspaigast on pühendatud Srebrenica genotsiidile. "Nermin, tule siia!" (Nermin, dođi!) on Srebrenica tragöödia üks valusamaid sümboleid. See elusuuruses pronkskuju kujutab meeleheitel isa Ramo Osmanovićit, kes on käed suu juurde pannud ja hüüab metsa poole oma poega Nerminit. Kuju on tehtud autentse sõjaaegse videotõendi põhjal, mille serblaste üksused ise 1995. aastal Srebrenicas üles võtsid. Serblaste sõdurid sundisid vangi langenud isa metsa poole hüüdma, et poeg Nermin ja teised varjuvad bosnialased peidust välja tuleksid, lubades neile "turvalisust". Kurb reaalsus oli see, et poeg kuuliski isa hüüdu ja tuli metsast välja. Nii isa Ramo kui ka poeg Nermin tapeti vahetult pärast seda ning nende säilmed leiti aastaid hiljem Srebrenica ühishauast.

Lisaks neile monumentidele võib Sarajevo linnatänavatel igal sammul kohata Sarajevo roose – punase vaikainega täidetud mürsulehtreid kõnniteedes ja asfaldis, mis tähistavad kohti, kus mürsuplahvatuses hukkus vähemalt üks inimene.

Sõjalapsepõlve muuseum muide minu ängi ei vähendanud, vaid pigem vastupidi – suurendas seda. Õnneks polnud mäkketõus sinna nii ränk, kuigi võhmale võttis ikkagi. Sarajevo Sõjalapsepõlve muuseum (War Childhood Museum) on maailmatasemel, ülimõjus ja unikaalne näitusepaik, mis keskendub täielikult nende inimeste isiklikele mälestustele, kes elasid lapsena üle Sarajevo piiramise. Selle asemel, et näidata kuivi sõjalisi fakte, on muuseumi ekspositsioon ehitatud üles laste igapäevastele isiklikele esemetele – nagu mänguasjad, punased särgid, kuuliarmidega riided, päevikud ja isetehtud mängud –, millest igaühe juurde kuulub selle omaniku lühike ja liigutav ellujäämislugu. See helge, vaikne ja soe siseruum ei tekita külastajas mitte lihtsalt masendust, vaid näitab erakordselt võimsalt laste loovust, elujõudu ja lootust keset täielikku sõjapõrgut. Muuseum on pärjatud ka Euroopa Nõukogu maineka muuseumiauhinnaga, olles saanud üheks linna kõige olulisemaks ja väärikamaks rahu mälestusmärgiks.

Pärast kogu seda läbielatud emotsionaalset tormi tundsin, et nüüd tahaks natuke üksinda olla. Seadsin sammud hotellituppa, et olla paar tundi vaikuses. Et päev ei jääks liiga depressiivseks, oli mul õhtuks plaanitud teatrikülastus. Sarajevos toimus parasjagu rahvusvaheline balletifestival ning esmaspäeva õhtul esines Rahvusteatris Serbia kaasaegse tantsu trupp Bitef Dance Company. Etendus ise polnud midagi erakordset, pigem selline keskpärane, kuid aitas päeval kogetu mõtetest hästi hajutada. Lavastus koosnes kahest lühiballetist – esimene osa oli pigem raskepärane, teine aga kabareelikum ja hoogsam, pannes ka publiku elavamalt kaasa elama.

Kuna etendus algas alles kell kaheksa, jalutasin enne seda paar tundi lihtsalt linnas ringi. Külastasin ka kohalikku kunstiülikooli, mis mõjus oma arhitektuurilises hiilguses väga inspireerivalt. Sarajevo Kunstiakadeemia (Akademija likovnih umjetnosti) asub Miljacka jõe kaldal võimsas neogooti stiilis hoones, mis ehitati algselt 1899. aastal Austria-Ungari võimude poolt evangeelseks kirikuks. Akadeemia ette jõe kohale on ehitatud moodne ja kurvikas jalakäijate sild nimega Festina Lente ("Tõtta aeglaselt"), mis ühendab seda ajaloolist "kirik-ülikooli" elava kesklinnaga ning sümboliseerib linna suutlikkust siduda vana uue põlvkonna loovusega. Ülikooli galeriis sattusin ka näituse avamisele, aga kuna etenduse alguseni oli juba aega vähe, siis suhtluseks kohaliku kunstipublikuga aega ei jäänud.

Pärast etendust oli küll plaan veel kohaliku ööeluga tutvust teha, kuid mugavus sai minust võitu. Seadsin sammud hoopis kohalikku türgi restorani, kust tellisin endale korraliku kausitäie klassikalist türgi läätsepüreesuppi ja airani. Pärast sellist kõhutäit oligi aeg kotile kobida ning vaadata, mida toob viimane poolik päev  Bosnia ja Hertsegoviina pealinnas.

PÜHAPÄEVANE VÄLJASÕIT MOSTARI: +30 KRAADI, MÄGITEED JA SÕJAJÄLJED

Et ka muud peale Sarajevo näha, otsustasin pühapäeval linnast välja sõita. Vahelduseks oli mõte külastada Mostari – linnakest umbes kahetunnise bussisõidu kaugusel Sarajevost, mis asub Horvaatia piirile üsna lähedal. Sinnasaamiseks on mitmeid võimalusi, kuid mina kasutasin bussi. On ka rongiliin, aga nagu päev varem selgus, on rongiliiklus pealinna ja Mostari vahel ajutiselt suletud ning keegi ei tea täpselt, kui kauaks. Ega minagi poleks seda uudist teada saanud, kui poleks kohalikega suhelnud – nagu öeldakse: räägi inimestega!

Pileti saab osta ka netist, aga kohalikud soovitasid minna bussijaama ja osta otse kassast. See oli õige tegu, sest bussijaam oli üks väheseid kohti, kus sai maksta kaardiga. Õhtul hotelli tagasi uidates hüppasin läbi ka kohalikust kaubanduskeskusest, kus on korralik food court, ning valisin ikka traditsioonilise Bosnia toidu, mille nime ma kahjuks ei mäleta. Mõte käis korraks peast läbi, et põigata sisse oma lemmikklubisse Jazzbina, aga jätsin selle targu tegemata – pühapäev tõotas tulla pikk ning sündmusterohke.

Pühapäeva hommikul näitas kraadiklaas Sarajevos +14 kraadi ning pärast hommikukohvi manustamist kimasingi bussile. Bussisõit ise möödus viperusteta. Ja need vaated... neid ei saa kirjeldada, vaid peab ise nägema! Kuigi vahemaa pole teab mis pikk, kestis sõit mägiste teede tõttu üle kahe tunni.

Mostaris bussilt maha astudes võttis mind vastu +30-kraadine palavus ning tunne oli selline, nagu oleks tõesti ühest kliimavöötmest teise sattunud. Eestile omane kargus oli vahetunud mõnusa vahemerelise ilmaga ning tekkis tunne, nagu ei olekski Bosnias, vaid kuskil Itaalia kuurordis ja kohe-kohe hakkab paistma sillerdav Vahemere rannik. Aga võta näpust – läbi linna voolas ainult üsna kärestikuline ja smaragdroheline Neretva jõgi.

Kõigepealt oli vaja osta tagasisõidupilet ning seekord kehtis reegel: Only Cash! Õnneks oli mul sularaha olemas, aga edasiseks jätkus paberrahast tõesti vaid üheks kohviks ja limonaadiks. Rahavahetused ei töötanud ja pangad olid pühapäeval kinni. Muidugi oleks saanud maksta ka eurodes, mis mul kaasas olid, aga vahest oligi parem, et kohalik sularaha otsakorral oli – jäid ebaolulised ostlemised tegemata.

Esimese asjana seadsin sammud Jugoslaavia-aegse endise kaubamaja Razvitak juurde, millest on järgi ainult tühjalt seisev betoonkarp. Kaubamaja ehitati 1970. aastatel Jugoslaavia sotsialismi ajal. Selle kõige ikoonilisem osa on hoone hiiglaslik fassaad, mis on kaetud traditsioonilisi kohalikke Osmanite stiilis aknaid ja ornamente matkivate betoonpaneelidega. See oli modernse betooni ja ajaloolise disaini unikaalne segu. 1990ndate sõjas sai kaubamaja rängalt pommitada, põles täielikult seest tühjaks ja on sellest saati seisnud tondilossina keset Mostari kesklinna. See on üks linna kuulsamaid ja pildistatumaid sõjamälestisi.

Edasi liikusin juba Mostari ajalooliselt kõige kuulsama ehitiseni – Osmanite ajast pärit Vana sillani (Stari Most), mis ühendab kahte jõepoolt. Bosnia sõja ajal lasti see sild õhku, kuid nüüdseks on see täielikult taastatud ja tõeline turismimagnet. Kui hästi läheb, on võimalik näha ka sillalt vette hüppavaid noori mehi – seda tehakse muidugi turistide annetatud raha eest. Vanalinnas ringi liikudes oli aga selline tunne, nagu keegi elaks kogu aeg seljas: meeletud turistide hordid pidevalt nügimas ja hetkeemotsioone jäädvustamas panid mind tundma, et tahan ära sinna, kus on kohalikud ja rahulikum.

Seadsingi sammud Hispaania väljakule (Španski trg), kus asub kurikuulus snaiperitorn. Tegemist on endise Ljubljanska Banka pangahoonega, mis ehitati vahetult enne sõda moodsa klaasfassaadiga pilvelõhkujaks. Sõja ajal (1992–1995) sai sellest aga Mostari üks kõige strateegilisemaid ja verisemaid punkte. Pärast sõda jäi hoone täielikult hüljatuks – sellest sai klaasita, kuuliarmide ja mürsukildudega puretud betoonist skelett. Täna on see tuntud kui hiiglaslik vabaõhu-grafitigalerii, kuhu rahvusvahelised tänavakunstnikud on maalinud võimsaid sõjavastaseid ja poliitilisi teoseid.

Need 6–7 tundi möödusid linnas üsna kiiresti ning aeg oligi tagasiteele sättida. Buss väljus õigeaegselt ning väljas hakkas juba pimenema. Tagasisõit kestis kavandatud 2,5 tunni asemel peaaegu neli tundi, sest pimedal käänulisel mägiteel toimus raske avarii ning liiklus seisis mõlemal suunal päris kaua.

Selle kohta oli hiljem leitav ka ametlik info: politseiraporti kohaselt juhtus kell 19.15 M-17 maanteel Orahovicas (Konjici lähedal) raske õnnetus, kus kokku põrkasid kohalik Renault ja mootorratas Kawasaki. Mootorrattur sai üliraskeid vigastusi ja politsei sulges tee sündmuskoha uurimiseks. See pani Mostarist tuleva suuna vahetult enne mägikuru täielikult seisma. Vaadates seda, kuidas need mootorratturid päeval autode vahel süstisid, oli selline pauk kahjuks ainult aja küsimus. Ja kuna väljas oli juba pime, tegi see kohalike sõidustiili veel eriti ohtlikuks.

Planeeritud aja asemel jõudsime pealinna tagasi alles kella 10 paiku õhtul. Bussi peal tutvusin aga ühe Rootsist pärit naisega, kes oli samasugune seljakotirändur. Nagu ikka selliste juhuslike kohtumiste puhul, jututeemadest puudust ei tulnud. Kuna tema oli Balkani riigid peaaegu läbi rännanud (va Albaania), saime vastamisi muljeid vahetada. Samuti oli meie ühiseks teemaks koerad, sest oleme mõlemad koeraomanikud.

Pühapäev on Bosnias tõeline puhkepäev: ühistransport liigub teistsuguse graafiku alusel ning tavapoed on kinni. Avatud on ainult kohvikud ja mõned keldripoed – sellised, nagu meil 1990ndatel olid. Seetõttu linna jõudes otsustasingi, et jätan igasuguse meelelahutuse vahele ja kobin otse kotile.

Ja uni maitses oh kui magus! Ärkasin alles hommikul, kui mošeest hakkasid kostuma esimesed kutsed palvusele.

Esmaspäevased mõtted ja tegemised aga juba järgmises postituses!

TREBEVIĆI MÄE KUMMITUSLIK OLEMUS

Pärast reedeõhtust jämmimist kohalikus keldriklubis oli uni eriti hea ning ärkasin laupäeval alles siis, kui päike oli taevas juba kõrges kaares. Aga mis seal ikka – kuna on puhkus ja aega laialt, siis ma selle pärast eriti ei stressanud. Tegin oma tavapärased hommikused toimetused, võtsin naaberkohvikus ühe latte ning panin paika päeva esmase plaani.

Esimese asjana plaanisin minna Trebevići mäele, kus asub 1984. aasta taliolümpiamängudest maha jäänud legendaarne bobirada. Sinna jõudmiseks on kaks võimalust: kas jalgsi või köisraudteega. Valisin targu viimase, sest mulle meenus eelmisel õhtul kindluste juurde ronimine. Mõõdukas füüsiline koormus on okei, kuid sellega ei maksa ka üle pingutada – mul on ju ikkagi puhkus!

Enne köisraudteele suundumist vaatasin üle ka kuulsa atentaadikoha Ladina silla juures (Latinska ćuprija), kust sai alguse Esimene maailmasõda. Tulistaja jalajäljed on asfaltile maha märgitud ning sealsamas asub ka muuseum ja tollase auto makett, mille taustal saab pilti teha.

Köisraudtee alguspunkt asub otse mäejalamil. Õnneks rahvast eriti polnud ja pileti sai ruttu. Võimalik oli valida edasi-tagasi pilet, aga piirdusin ühe otsa sõiduõiguse lunastamisega. See maksis 20 KM ning seiklus võiski alata! Mäe otsa jõudmine võttis aega kuskil veerand tundi. Linn muutus all järjest väiksemaks ning inimesi polnud enam võimalik eristada. Vaatamata linna üldisele natuke räämas ja laokil olekule on kohalik transport, sealhulgas köisraudtee, väga kaasaegne ja turvaline.

Mäel on kaks olulist kohta: üks on see sama 1984. aasta bobirada ja teine kohalik observatoorium. Mõlemat objekti kasutasid serblased Sarajevo piiramise ajal sõjaliste positsioonidena, kust tulistati rahulikke linnaelanikke ja hoiti linna 1395 päeva piiramisrõngas. See kestis kauem kui Leningradi blokaad.

Otsisin bobiraja alguse üles ning hakkasin piki renni vaikselt allapoole liikuma. Betoon, mis on üle neljakümne aasta lihtsalt söötis seisnud, omab tänapäeval eelkõige emotsionaalset ja ajaloolist väärtust tänu nendele samadele olümpiamängudele. Kogu rada on kaetud eriilmelise grafitiga, mis on vaatamisväärsus omaette. Samuti on igal pool näha meeletult kuuliauke – ka linnas olid ju inimesed, kes ennast kaitsesid ja püüdsid vaenlast hävitada. Kui praegu on see bobirada ja mäenõlv tihedalt metsaga kaetud, siis kolmkümmend aastat tagasi oli see nõlv palju lagedam.

Paratamatult läksid piki renni alla jalutades mõtted lapsepõlvele. Olin kõigest 13-aastane, kui need olümpiamängud toimusid... See oli ju eelmisel sajandil! APPI! Aga mis seal ikka – tegelikult on lahe, kui selja taga on juba parasjagu elatud elu ning saab meenutada teatud sündmusi. Üks mälukild viib teiseni, kuni peas tekib pisike meenutuste film.

Erinevates kohtades on näha ka pisikesi betoonpunkreid, kuhu snaiperid varjusid. Neid leiab bobiraja äärest mitmeid. Need näevad välja nagu betooni valatud kahe silmaga minionid, kes jälgivad sind oma kurjade silmadega, et sa rajalt kõrvale ei kalduks...

Kogu see olümpiakompleks on jaotatud eri kohtade vahel laiali ning bobirada on ainuke, mis asub praktiliselt linna külje all. Teistesse suusakohtadesse jõudmiseks oleks vaja juba eraldi transporti. Nii et mina piirdusin ainult selle kõige kuulsama rajatisega.

Tegelikult oleks võinud seal mäel terve päeva ringi uidata, aga lõpuks saab konkreetsest kohast ikkagi küllalt ja tahaks vaheldust. Mäest allatulek oli muidugi lihtsam kui ülesronimine, kuid ikkagi üle 3 kilomeetri pikk ja võttis päris võhmale – see pole mingi tasasel Eesti kuppelmaastikul jalutamine!

Kui vahepeal oli ilm pilviseks kiskuvalt muutunud, siis mäest alla jõudes siras jälle päike ning sooja oli kindlasti +25 kraadi, kui mitte rohkemgi. Linn oli paksult rahvast täis ning vanalinnas söögikohas vaba laua leidmine peaaegu võimatu – pean silmas just väliterrasse, mitte siseruume.

Laupäeval toimus linnas ka suur paraad, mille tõttu olid liikluses suured ümberkorraldused. See oli hiiglaslik ja pidulik politseijõudude ning veteranide defilee nimega "Od prvog poziva do odbrane države" ("Esimesest kutsest riigikaitseni"). Selle suursündmusega tähistati 35 aasta möödumist Bosnia ja Hertsegoviina Vabariigi politsei reservkoosseisu mobilisatsioonist. Väljas olid erinevad politseiüksused ning uudistavaid inimesi oli murdu.

Pärast sellist matkamist kulus ära üks väike iluuni ning seadsingi sammud hotelli. Kuna mul oli plaan pühapäeval Mostarisse sõita, pidin tegema ka natuke eeltööd. Hotelli omanik soovitas internetist piletite ostmise asemel minna kohapeale bussijaama ning osta need otse kassast. Seda ma õhtupoole, kui oli juba pimedaks läinud, tegingi.

Bussijaamast tagasi tulles hüppasin läbi ka siinsest suuremast kaubanduskeskusest. Mul oli lihtsalt hädasti vaja ühte T-särki, sest kaasa võetud särgid olid kas läbi higistatud või suitsuhaisuga immutatud. Siin tõesti suitsetatakse igal pool – pole olulist vahet, kas oled ruumis sees või väljas. Tänaval on see veel normull, aga kuskil baaris või kohvikus istudes enam ausalt öeldes ei taha pidevalt suitsuhaisu sisse hingata.

Lisaks suitsetamisele on enamikus kohtades arveldamine ainult sularahas. See teeb elu eriti tüütuks, sest pead kogu aeg jälgima, et seda kõlisevat ja paberrahakest ikka piisavalt taskus oleks. Isegi teatrikassast piletit ostes nõuti sularaha. Piletimüüja küll soovitas osta veebist, aga selleks oli vaja kohalikku telefoninumbrit, mida mul polnud.

Kell oligi juba sealmaal, et seadsin sammud tagasi hotelli. Järgmise päeva hommikul ootas ees sõit Mostari – aga sellest juba järgmises postituses!

REEDEÕHTUNE SARAJEVO, HAUDADE MERI JA SUITSUGA TÄIDETUD BLUES’I-URGAS

Reedeõhtune Sarajevo on juba täielikult nädalavahetuse meeleolus. Inimesed tunnevad elust rõõmu ning naudivad elu, jalutades või istudes kohvikutes ja söögikohtades. Esimese asjana seadsin sammud vanalinna (Baščaršija), aga see oli nii paksult rahvast täis, et kohvikus tühja lauda leida osutus tõeliseks katsumuseks. Lõpuks õnnestus mul ikkagi maha istuda ning edasine õhtune plaan valmis mõelda.

Pärast kosutavat kohvirüübet seadsin sammud kohalikule turule. See oli pigem selline väike turuke, mida hakati juba sulgema, sest kellaaeg oli kaugel, aga võtsin näksimiseks siiski mõned viigimarjad ja viinamarjad.

Edasi plaanisin külastada Valget ja Kollast kindlust (Bela ja Žuta Tabija), mis asuvad minu hotellist kõrgemal mäe otsas. See oli tõeline trenn – 540 meetrit puhast mäkketõusu võtab naha mõnusalt märjaks! Kuna Valge kindluse sissepääs oli tasuline, ei hakanud ma neid varemeid seestpoolt uurima. Luusisin  lihtsalt ümber kindluse ja nautisin vaateid Sarajevole. Natuke allpool asub Kollane kindlus, kuhu soovitatakse minna just õhtul päikeseloojangut nautima. Kuna aga hakkas vihma sadama, võis päikeseloojangust ainult unistada. Turiste oli sellest hoolimata väga palju. Kindluse jalamil vaateplatvormil tegutses kohvik, kus Coca-Cola maksis 3 KM (konverteeritavat marka) ehk umbes 1,5 eurot. Pärast sellist mäkketõusu oli üks värskendav keemiline kosutus täpselt see, mida vaja!

Kuna päikeseloojang jäi nägemata, tuli sellega leppida, kuid palju võimsama ja raputavama mulje jättis valgete obeliskide meri mäenõlval – Kovačevi kalmistu, kuhu on maetud Sarajevo piiramisrõngas hukkunud mehed. Jalutasin mäest alla tulles nende haudade vahel ja vaatasin hauatähistele graveeritud sünni- ja surmadaatumeid. Paljude sünniaastateks olid 1969–1973 – ehk siis minu põlvkonna mehed, kelle elu oli lõppenud 1992–1993 linna piiramise ajal. See haudade vahel jalutamine tabas mind nagu ämber külma vett, sest kõigil neil noortel meestel jäigi oma elu elamata... See surnuaed on eriline ka seetõttu, et linna piiramise ajal sai sinna noori mehi matta vaid tänu sellele, et ala oli mäenõlva tõttu snaiperite turmtule eest natukenegi varjatud. Tegelikult on selliseid matmiskohti linnas mitmeid ja need valged laigud on kõrgemalt vaadates linnapildis selgelt näha.

Pärast sellist emotsionaalset raputust tundsin, kuidas kõht oli tühjaks läinud ja tekkis isu proovida midagi kohalikku. Vanalinnas oli tühja lauda ikka raske leida. Otsustasin, et leiva asemel mekutan hoopis kohalikku õlut. Leidsin ühe mõnusa veini- ja õllebaari ning seadsin ennast sisse. Hoiatuseks öeldi kohe, et arveldus käib ainult sularahas. Olin sellega siiski arvestanud ja kaasas olnud eurod varakult kohalikeks markadeks vahetanud. 0,3-liitrise kohaliku õlle hind oli 5 marka – see tundub olevat üsna standardne hind igal pool. Ma pole küll suur õllesõber, aga reisides joon alati kohalikku õlut, sest minu arust on see normaalne – igasuguseid Heinekene ja Tuborge võin ma Eestis ka manustada.

Pärast paari õlut tundsin, et pekki, tahaks ikka midagi tummisemat, ning asusin vanalinna läbi kammima. Lõpuks õnnestus leida üks fast-food-stiilis söögikoht, mis pakub kohalikku toitu: leiva ehk somuni vahele pistetud lihast piklikud kotletid (čevapčići), valge kaste (kajmak) ja sibul. Juurde võtsin veel kohalikku vedelat jogurtit. Valikus oli ka türgipärane ayran, aga kui kohalik, siis juba kohalik! Ports oli mehine ja esimene mõte oli minna hotelli pehmetele patjadele vedelema, kuid seiklushimu sai minust siiski võitu.

Olin varasemalt välja vaadanud kohaliku džässi- ja bluusiklubi nimega Jazzbina ning seadsin sammud sinna. Nagu ikka – miks otse, kui ringiga saab ka! Kui siht on silme ees, ei takista ka kaarega minek. Klubi asub keldris ja on pigem selline urgas, aga selle eest väga lahe urgas! Lunastasin sissepääsupileti ning kohalik bänd oli juba stardivalmis. Nii et õlu näppu ja jämmimine võis alata! Esines kohalik bänd The Blues Train ning pekki, kui kuradi lahe see oli!

Isegi ruumis suitsetamine ei suutnud mu tuju rikkuda! Jah, siin on lubatud igal pool suitsetada ja kedagi ei koti, kui sa seal tossad. Tuli meelde kunagine Tallinna ööelu, kus pärast rokkivat klubituuri sai ise ka tossatud ning alkoholi manustated ja koju jõudes oli esimene asi riided kohe pesumasinasse visata. Kui alguses oli klubis üsna mõõdukalt inimesi, siis pärast keskööd oli rahvast juba paksult ning liikumine keeruline. Tundsin, et nüüd aitab ja aeg on magama kobida. Õnneks oli bänd just lõpetanud, nii et polnud kahju sellest suitsusest keldriklubist lahkuda.

Läbi öise linna oli mõnus kulgeda. Tee peal võtsin veel ühe kohaliku piruka (burek) ning võis öelda, et päev oli igati korda läinud. Suitsuhais riietel ei häirinudki! Pea sai vaevalt patja puudutada, kui juba kuulsin oma esimesi norskeid. Vaja oli ju välja puhata, sest laupäev tõotas tulla pikk ja emotsiooniderohke!

NII NAD TAPSID FERDINANDI EHK TERE TULEMAST SARAJEVOSSE!

"Nii nad tapsid meie Ferdinandi." Minu jaoks on Sarajevo kuulus eelkõige kahe asja poolest. Esmalt 1914. aasta, kui puhkes Esimene maailmasõda, sest just selles linnas tapeti Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinand ja tema abikaasa Sophie. Teine, märksa inimlikum fakt on aga see, et 1984. aastal toimusid siin taliolümpiamängud – tollal kandis riik veel Jugoslaavia nime.

Tulles aga tagasi lapsepõlve juurde, meenuvad mulle esimese asjana legendaarsed Jugoslaavia kummikud "Aki" (või "Aki-Aki"), mis olid pehmest kummist ja eemaldatava sisevoodriga. Need olid täielik defitsiit ja kui sul need kummikud olemas olid, olid ikka väga kõva kutt! Minul neid kahjuks polnud, sest Põlvas oli sellist kraami raske hankida, aga mõnel sõbral ikka leidust.

Taliolümpiamängud olid tolle aja kohta aga tohutu sündmus. Minu kehalise kasvatuse õpetajal Elli Saalil, kes oli omal ajal kuulus ja kõva orienteerija, õnnestus mingi ime läbi saada külalisena Sarajevo olümpiat vaatama. Pärast mängude lõppu oli meil ühe kehalise kasvatuse tunni asemel suur vestlusring, kus õpetaja jagas oma muljeid. Mulle on sellest eredalt mällu sööbinud ühed kilekaaned, millel oli olümpiamaskott (hundiplika Vučko) ja mille põhivärviks oli sinine.

Jugoslaavia oli üldse selline imedemaa – vaatamata sellele, et riik kuulus idablokki, oli selle struktuur ja olemus natuke teistsugune. Siin oli vabadust rohkem ning kui keegi sai Jugoslaaviasse reisida, oli ta ikka jumala šeff tegelane! Tavainimese jaoks olid aga kõige kättesaadavamad kohad pigem Sovetski Sojuz. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist lagunes ka Jugoslaavia ning tekkis kuus eri riiki. Üks neist on Bosnia ja Hertsegoviina pealinnaga Sarajevo, kus ma praegu viibingi.

Olen ammu tahtnud neid Balkani riike külastada, kuid pole nagu õiget hetke tabanud. Suvel oli aga LOT-il hea pakkumine ning pikalt aru pidamata krahmasin piletid liinil Tallinn–Varssavi–Sarajevo.

Kuna käes on juba septembri keskpaik ja Eestis hakkavad ilmad kiskuma sügiseseks, siis siin kohapeal on ikka veel mõnusalt soe. Lennureis läks ilma äpardusteta ning LOT-i kiituseks pean ütlema, et nii palju kui ma nendega lennanud olen, pole kordagi probleeme olnud. Varssavi–Sarajevo lennul pakuti tavapärasele pirukale lisaks taas klaasikest veini – no mis nii viga elada! Tõeline la dolce vita!

Sarajevo võttis mind vastu mõnusalt sooja ja päikesepaistelise ilmaga. Teate, mis mulle Eestist soojale maale reisides kõige rohkem meeldib? See soe õhk, mis lennukist välja astudes sulle vastu nägu lajatab – justkui uimastades sind järgnevateks päevadeks, et kodused asjad mälust pühkida. Tundub, et Bosnia on Poola pensionäride seas populaarne reisisihtkoht, sest lennuk oli neid otsast lõpuni täis.

Kuigi olin eelnevalt järgi vaadanud, kuidas kõige lihtsamalt linna saab, suutsin ikkagi Ivan Sussaninit teha. Selle asemel et rahulikult lennujaama-kesklinna bussi oodata, seadsin sammud paarsada meetrit eemal asuvasse peatusesse, kus käis mingi kohalik liin. Mina ei saanud bussijuhist aru ja tema minust – kuhu ma täpselt tahtsin. Pileti ta mulle siiski müüs ja sõit võis alata! Pean ütlema, et mul vedas: buss jõudis lõpp-peatusesse, mis oli ühtlasi trammiliini lõpp-peatus, ja sealt sai juba mugavalt kesklinna. Oligi põnev kohalike keskel istuda ja ümbrust jälgida.

Ääremärkusena ütlen, et paljud majad on jätkuvalt kuulijälgedega – Sarajevot piirasid ju serblased üle 1400 päeva ning kohalikke tulistati lihtsalt niisama, et nende tahet murda. Aga sellest juba mõnes teises postituses.

Pärast väikest segadust suutsin lõpuks ka hotelli üles leida, koti ära panna ning õhtused plaanid paika sättida. Sarajevo asub tõesti otse mägede rüpes ning linnapilti vaadates pole mingi ime, miks siin kunagi taliolümpiamängud toimusid – tõeliselt soodne pinnas!

Mis aga edasi saama hakkas ning kuidas ma sattusin ajakapslisse, sellest juba järgmises postituses!

KOLMAS JA VIIMANE PÄEV OSLOS

Pärast laupäevaõhtust sauna magasin nagu süütu lapsuke. Ei kuulnud ma peolt naasvaid inimesi ega ühtegi muud müra. Ärkasin umbes kaheksa paiku ning esmalt lasksin mõnusal unerammestusel veel pool tundi enda kontides olla ja lihtsalt vedelesin voodis. Kardina vahelt välja piiludes oli päike juba üsna kõrgel ning kuna check-out oli alles kell 11.00, tasus sammud seada juba tuttavaks saanud kohvikusse, et võtta üks latte ning paksukstegev saiake.

Uksest välja astudes olid tänavad peaaegu inimtühjad ning minusuguseid varaseid ärkajaid ringi patseerimas üsna vähe. Kohvik oli samuti peaaegu tühi, kui välja arvata üks noor isa oma beebiga. Pärast turgutavat kohvi pakkisin oma vähesed asjad ning asusin teele.

Esimese asjana oli plaanis külastada kuulsat Vigelandi skulptuuriparki. Kuna see asub kesklinnast natuke eemal, on parim variant sinna jõudmiseks ühistransport ehk tramm. Oslo ühistranspordi kasutamiseks tuleb alla laadida äpp, kust saab pileti väga lihtsalt ära osta. Küsisin enne ka tehisarult, kuidas Oslos trammipileteid osta, ja esimese asjana soovitas ta pangakaarti – täpselt nagu Tallinnas. Kui aga üritasin trammis oma pangakaarti valideerida, vaatasid kohalikud mind nagu pooletoobist. Lõpuks tõmbasin kiirelt äpi ja pilet oli nigu niuhti olemas. See juhtus viimasel minutil, sest juba järgmisel sekundil oli kohalik piletikontroll oma validaatoriga mul nina all ja nõudis piletit. Õnneks oli see mul äpis olemas ning seekord jäi trahv saamata. Hoolimata pühapäevast oli kontrolle linnas liikvel palju. Ka tagasiteel kontrolliti pileteid, kuid kuna pilet kehtib ühe tunni, siis mul vedas jälle – kehtivuse lõpuni oli jäänud umbes viis minutit.

Pileti lõppedes väljusin Rahvusmuuseumi juures ja kõmpsin edasi jala järgmisse sihtkohta, milleks oli kohalik kirbukas Birkelundeni pargis. See osutus minu jaoks suhteliselt mõttetuks – palju tarbetut kilakola ja ilge trügimine. Kuna mul oli aga veel korralikult aega, otsustasin külastada teistki kohalikku turgu Akerselva jõe kaldal, kohaliku kultuuriklubi hoovis. Vot see oli juba lahedam, sest sealt leidis kohalikku käsitööd ja disaini. Muidugi viis teekond läbi ka tänava, kus kohvikuid oli järjest ning inimesi ka nendes sadades.

Aga tulles tagasi hommikuse Vigelandi pargi juurde – jah, seda peab kindlasti külastama, sest need skulptuurid on võimsad! Kuna oli pühapäev ja ilm mõnus, oli park paksult rahvast täis ning liikumine toimus nagu tipptunnil suurlinna metroos. Mul hakkas kohe fantaasia tööle ning tekkis mõte, kuidas öösel või külmadel pimedatel tundidel, kui park on inimtühi, need kujud ellu ärkavad ja oma elu elama hakkavad. Ja kui mõni inimene peaks neile sel ajal lähedusse sattuma, ei saaks ta arugi, et see kõik ongi päriselt... See skulptuuripark on oma võimsuses tõesti külastamist väärt.

Laupäevasest seiklusest unustasin veel lisada, et külastasin ka Oslo kõige legendaarsemat hot dog'i putkat, mis pakub kohalikku kartulikotletiga viinerisaia. Minu jaoks valmistas see natuke pettumust, aga legendidel on suur jõud – nii et mis tehtud, see tehtud! Suureks plussiks oli aga see, et läksin kuningalossi juurest sinna jala ning hiljem jala ka hotelli tagasi. Tänu sellele nägin palju lahedat arhitektuuri ja kohalikke inimesi, keda vaid kesklinna piirides niisama naljalt ei kohta.

Kuna pühapäeval oli mul lennuni veel piisavalt aega, seadsin sammud kohalikku linnaraamatukogusse (Deichman Bjørvika), et see veel kord üle vaadata. Maja on kõigile avatud ning iga tänavalt sissetulija võib seal vabalt ringi liikuda ja riiulitel olevate raamatutega tutvust teha. Vaatamata ilusale ilmale oli seal palju rahvast – inimesed istusid, ninad raamatutes, märkamata ümbritsevat. Üldse oli pühapäevane Oslo mõnus ja kuidagi vaba olekuga: inimesed istusid kohvikutes, nautisid pärastlõunaseid aperitiive ja tundsid elust lihtsalt rõõmu.

Oligi minu Oslo-seikluste aeg läbi ning käes hetk lennujaama sõita. Tagantjärele oma lühikesele reisile mõeldes – mulle Oslo väga meeldis ning norrakate olemus tundus hästi mõnus. Nad jätsid rahuliku ja vaoshoitud mulje. Mulle meeldis ka see, et igal pool lehvisid Norra lipud ning näha oli kohalikku sümboolikat, mis tõstab inimeste eneseteadvust rahvusena. Kui kunagi uuesti Norrasse satun, tahaksin teha juba suurema ringreisi ning nautida kohalikku loodust täiel rinnal.