Kloogarand ja august – kui minu sume suvelõpu pruut!

Augustikuus on juba tunda nukrat suve hääbumist, kuid ilmad on jätkuvalt mõnusad. Parim viis sellist suvelõpu eelaimdust nautida on teha üks väike matk Tallinna lähiümbrusesse. Kuna mul autot pole ning koertega on bussiga tülikas liigelda, saigi marsruudiks valitud Tallinn–Klooga–Kloogarand–Tallinn. Kloogarand oli nõukogude ajal väga populaarne suvituskoht ning tasapisi on see endine hiilgus taastumisjärgus. Aga kõigest järjekorras.

Esimese asjana sõitsime "porgandiga" ehk Elroni rongiga Kloogale. Nõukogude ajal oli Klooga suletud territooriumiga linnake, kus paiknes sõjaväeosa. Praegu on see aga mõnus, korda tehtud ja igati elamisväärne keskkond, kus on kõik eluks vajalik olemas. Kloogal asub ka järv ning esimese asjana saigi sammud seatud veekogu ääre, et teha üks värskendav suplus. Muide, seal olid ka koerad lubatud! Kui esimene karastav ujumine oli tehtud, saime natuke tutvuda Kloogaga ja võtta kehakinnitust kohalikus pubis nimega Pleiss.

Kloogalt Kloogaranda viib mõnus matkarada – just sellise paraja pikkusega, et ei jõua ära väsida. Täiendavaks motivaatoriks oli teadmine, et varsti saab end merre kasta ja nautida augustikuist päikest. Ainuke natuke ohtlikum koht rajal on Paldiski maantee ületamine, kuid selle kannatab ilusti ära.

Kloogal asus teise maailmasõja ajal koonduslaager ning praeguseks on selle koha peale rajatud memoriaal ja holokausti mälestusmärk. Olen tegelikult ammu tahtnud seda kohta külastada ning nüüd oligi selleks hea põhjus – kaks ühes: mõnus metsamatk koos ujumisega ja teadlik kultuuriline eneseharimine. Lugedes infotahvleid ja jalutades metsavaikuses ringi, tabad end paratamatult mõttelt: mis küll toimub nende inimeste peas, kes selliseid õudusi korda saadavad? Mäletan ennast varateismelisena, kui mul oli suur huvi antud teema vastu, ning nüüd kohapeal olles meenus mulle kogu see traagika. See koonduslaager oli nn "eliitlaager", kus vangidel pidi paberil olema paremad tingimused kui mujal. Kuid kui sa oled vägivaldselt kinni peetud ainuüksi oma rahvusesse kuuluvuse pärast, on tingimused muidugi kõige väiksem mure. Olen enda jaoks ammu selgeks teinud, et kõige julmem olend maailmas on inimene ise.

Kloogaranna võib laias laastus jagada kaheks. Laulasmaa-poolne osa on tsiviliseeritum: seal on palliplatsid, puidust istekohad, lamamistoolid ja riietuskabiinid. Paldiski-poolne osa on metsikum rand ning seal liigub ka vähem inimesi. Vahepealsetel aastatel, umbes paarkümmend aastat tagasi, oli Kloogarand üsna räämas ja endisest hiilgusest polnud midagi järel. Nüüd on aga elu vaikselt tagasi tulnud ning inimesed on koha uuesti avastanud. Tõesti, see on üks mõnusaima rannaalaga kohti Tallinna ümbruses – pikk liivarand, kus päikesevanne saab võtta nii luidete vahele kaevudes kui ka otse rannaliival peesitades. Ja muide, ma ei mäleta, et Kloogarannas oleks vesi suviti kunagi külm olnud! Võrreldes Pikakari või Piritaga supleksid nagu subtroopikas. Kui kõht tühjaks läheb, saab kohapeal ka keha kinnitada – iseasi muidugi, kas pakutav menüü just igaühele meelepärane on. Aga eks alati saab ju oma moonakoti kaasa võtta!

Seal rannaliival lebas ja mõnusat briisi nautides meenus mulle Prantsuse näitleja ja lavastaja Julie Delpy film "Skylab", kus üks suur Prantsuse perekond läheb oma päeva veetma kohalikku randa. Sarnane suvine vibe ja meeleolu on minu jaoks omane just Kloogarannale – selline rammestunud olek, kuigi tegelikult ei tee mitte midagi peale ujumise ja rannaliival lebamise. Ning mis peamine – Kloogarannas on ka koerad lubatud! Vähemalt ei märganud ma seal mingeid keelavaid silte ega kaaskodanikke, kelle jaoks loomad oleksid pahaendelised olevused.

Kes tahab selle marsruudi kohta täpsemalt teada, leiab vajaliku info hõlpsasti guugeldades.

Meenus veel üks naljakas seik ehk pealtkuuldud kõnelus ühistranspordis, kus kaks nokastunud meesterahvast jagasid omavahel elutarkusi. Kogu juttu ma ei mäleta, aga kõrvu jäi lause, kuidas üks tüüp ütles teisele, et ta leidis endale lõpuks "sumeda suvelõpu pruudi". Võib-olla august ongi selline sume suvelõpu pruut, kelle ilu on veel täiesti olemas, kuid märgata on juba esimesi hääbumise märke. Kuid need hääbumise märgid ei ole mitte kurvad, vaid vastupidi – väga nautimisväärsed.

Lisan ka fotod meie matkast!

Linnaruum, reeglid ja bürokraatia: Karjamaa koerteplatsi juhtum

Linnaruumis elades peame paratamtult kohanema üldiste reeglitega. Mõnikord on see keerulisem ning tekib konflikt. Alati on mõistlik lahendada olukorrad rahumeelselt, kuid on juhtumeid, kus asi võib eskaleeruda – ja mitte üldse parema lahenduse leidmise eesmärgil. Kirjutan allpool lahti ühe juhtumi, mis on tekkinud minu kodupiirkonnas.

Asi sai alguse paar kuud tagasi, kui olin oma koertega koerteplatsil. Samal ajal viibis seal ka üks naine oma väikese koeraga, kelle koer hakkas meie tuleku peale haukuma. See kestis võib-olla 10–15 sekundit, kuid selle ajaga ilmus kõrvaltmajast (Karjamaa 9) meesterahvas, kes hakkas meid verbaalselt sõimama ja ähvardama. Kell oli natuke üle 22.00. Väikese koeraga naine vabandas, ütles, et tema koer haukus, ning lahkus. Ütlesin meesterahvale, et ta maha rahuneks. See andis talle aga hoogu juurde ning ta lubas, et sellel koerteplatsil lõppeb igasugune koerte jalutamine ära – oodaku ma ainult! Mõtlesin, et sellega on asi lahendatud, võtsin oma neljajalgsed ja lonkisime tagasi koju.

Aga oh ei, saaga hakkas alles tuure koguma.

Ühel päiksepaistelisel hommikul, kui kell oli peale üheksat, ilmus see meesterahvas oma korteri rõdule ning hakkas mulle seal agressiivselt keskmist sõrme ehk F-märkki näitama. Selline tegevus ajas mind lihtsalt naerma – mõtlesin vaid, kui pekkis peab keegi omadega olema, et sellist asja teha!

Mõned päevad hiljem ilmuski koerteplatsile silt, mis reguleerib kasutusaega vahemikus 07.00–22.00. Olgu, kella 22.00 piirangust saan aru, sest see on tööpäeviti riiklikult kehtestatud öörahu aeg. Aga hommikune aeg? Mõtlesin endamisi, et kui koer häält ei tee, jätkame oma harjumuspärast tegevust ja lähedal asuvale platsile võib minna ikka ka peale kella kümmet õhtul – nii saab minu galgo teha vabalt mõned kiiremad tiirud.

Aga seda see vanamees ainult ootaski. Klõpsti oli ta kohal ning sõnasõda kasvas antud isiku poolt füüsiliseks ähvardamiseks, millega kaasnesid vängemad sõnad minu aadressil. Võtsin koerad ja lahkusin.

Kodus konflikti analüüsides ja seedides otsustasin esitada Põhja-Tallinna linnaosavanemale ja Tallinna linnale konkreetse teabepäringu Karjamaa koerteplatsi piirangute kohta:

Lugupeetud Põhja-Tallinna Valitsus ja Tallinna Linnavalitsus

Pöördun Teie poole ametliku järelepärimisega seoses Karjamaa tänava koerte jalutusväljakule paigaldatud teabetahvliga, millele on märgitud väljaku kasutusaeg kella 07.00–22.00.

Eesti Vabariigi korrakaitseseaduse § 56 kohaselt on ametlik öörahu pühapäevast neljapäevani kella 22.00-st kuni 06.00-ni ning reedest laupäevani kella 00.00-st kuni 07.00-ni. Seadusest tulenevalt lõppeb öörahu tööpäeviti kell 06.00.

Kohaliku omavalitsuse eeskiri ega sildid ei tohi olla vastuolus riikliku seadusega ega piirata põhjendamatult kodanike liikumisvabadust avalikus ruumis. Sildile märgitud piirang kuni kella 07.00-ni hommikul on tööpäeviti seadusevastane.

Seoses antud piiranguga esitan Tallinna linnale järgmised küsimused:

1. Miks on Karjamaa koerteplatsi kasutusaeg piiratud tööpäeviti kella 07.00-ni, kui riikliku öörahu ametlik lõpp on kell 06.00?

2. Kas antud piirang ja kellaaeg on otseselt seotud vahetus läheduses, sotsiaalmajas aadressil Karjamaa 9 elava eraisiku [nimi eemaldatud] ning sinna registreeritud, sama isiku veoteenuseid pakkuva ettevõttega [nimi eemaldatud]? Kas linn on kehtestanud avalikus ruumis piiranguid ühe konkreetse sotsiaalmaja elaniku erahuvidest ja kaebustest lähtuvalt?

3. Avaliku regulatsiooni puudumine: Avalikest andmebaasidest puudub ametlik info ja õiguslik regulatsioon selle kohta, kuidas täpsemalt antud jalutusväljakut kasutada tohib. Palun väljastada või viidata ametlikule dokumendile, mis seda reguleerib.

4. Mõõdetavuse puudumine: Kuidas teeb Tallinna linn või Munitsipaalpolitsei kindlaks, milline koera hääletegemise sagedus ja tugevus (detsibellid, korduvus) on lubatud avatud koerte jalutusväljakul peale kella 22.00? Loomulikud elutegevuse helid ja üksikud haugatused ei ole seaduse silmis keelatud müra. Millise objektiivse korra alusel on otsustatud kehtestada keeluaeg, ilma et oleks määratletud reaalse häiringu kriteeriumid?

Palun viia viivitamatult sisse vastavad muudatused antud koerteplatsi teabetahvlil ning muuta hommikune piirang kooskõlla seadusega ehk tööpäeviti kella 06.00-ks.

Segaduste ja edasiste konfliktide vältimiseks palun lisada teabetahvlile ka eraldi ja selgelt eristatav vastavasisuline teavitus nädalavahetuse (reedest laupäevani kestva öörahu) kohta, mis ühtiks seaduses sätestatud kellaaegadega.

Palun ametlikku selgitust kõigile eelpool esitatud küsimustele!

Andmekaitseseadusest tulenevalt jätsin antud isiku isiklikud andmed siin avaldamata, kuid ei pea olema eriline Sherlock Holmes, et pilti kokku panna. Paari päeva pärast saabus linnaosavanemalt vastus minu päringule. See hämmastas mind oma arrogantsusega, sest ühtegi konkreetset vastust ma oma küsimustele ei saanud. Vaatamata sellele, et kirjale on lisatud juurdepääsupiirangu märge (Alus: AvTS § 35 lg 1 p 12), avaldan linnaosavanema vastuse täies mahus:

ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS

Põhja-Tallinna Valitsus

Märge tehtud: 03.08.2026 | Kehtiv kuni: 03.08.2101

Alus: AvTS § 35 lg 1 p 12

Kalle HT Aasamäe

info@kalleht.com

Vastus pöördumisele Karjamaa koerte jalutusväljaku kohta

Austatud Kalle HT Aasamäe

Selgitame, et omavalitsuse ülesannete hulka kuulub muuhulgas heakorra korraldamine ning meile kuuluva vara valitsemine ja kasutamise korraldamine. Koerte jalutusväljakud ja nendel asuv inventar on Tallinna linna vara ning linnal on õigus kehtestada nende kasutamise tingimused ja piirangud seadusest tuleneva pädevuse piires (KOKS § 6 lg 1, § 34 lg 2). Põhja-Tallinna Valitsus ei piira koeraga jalutamist avalikus kohas.

Korterelamute vahetus läheduses paiknevate koerte jalutusväljakute kasutusaega on piiratud, et arvestada kohalike elanike heaoluga. Samalaadseid kasutusaja piiranguid on kehtestatud ka teistele korterelamute läheduses paiknevatele rajatistele. Näiteks on Kari 13 hoovis asuva rulapargi kasutusaeg samuti piiratud.

Elamutest eemal paiknevad koerte jalutusväljakud on kasutajatele avatud ööpäevaringselt ning kõik koeraomanikud on oodatud neid kasutama.

Lugupidamisega

Manuela Pihlap

linnaosa vanem

Selle teabe salastamine muutis asja minu jaoks veelgi huvitavamaks. Nagu öeldakse: räägi inimestega – mida koeraomanikud ka teevad. Selgus, et antud meesterahvas on terroriseerinud Karjamaa koerteplatsi kasutajaid ja ümbruskonnas viibivaid inimesi juba aastaid. 2023. aasta Maalehes ilmus kaks Helen Eelranna artiklit võimalikust koertemürgitamisest ning koeraomanike verbaalsest ja füüsilisest ahistamisest: 

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120284782/enam-ei-julge-valja-minnagi-pohja-tallinnas-ahistab-mees-koeri-ja-nende-omanikke?linkTime=1786108259228

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120186866/jalutusvaljakule-visatud-murk-oleks-kutsika-peaaegu-tapnud

Kuna ma ei saanud ametlikult ühtegi selget vastust, tegin natuke uurimistööd edasi. Selgus, et tõesti on tegemist munitsipaalmajaga, kus elamispinna saamiseks on seaduses väga rangelt paika pandud alused (täistekst Riigi Teatajas: riigiteataja.ee/akt/103052014003).

Määruse kohaselt on munitsipaalpinnad mõeldud rangelt neile, kel puudub isiklik kinnisvara ja sissetulek. Olles ise töötanud Tallinna sotsiaalsüsteemis, mäletan hästi, kuidas reaalses hädas olevatele inimestele laiutati käsi ja öeldi: "Vabu pindu ei ole, pole võimalik."

Veel üks väike meenutus antud isiku käitumisest: oli soe suveõhtu ning kell polnud veel 22.00, kui viibisin nimetatud koerteplatsil. Natuke eemal oli 3–4-liikmeline seltskond, kes vestles täiesti normaalsel, kuid kuuldaval hääletoonil. See meesterahvas passis oma neljanda korruse korteri rõdul ning nii kui kell sai kümme, oli ta klõpsti tänaval ja seadis sammud seltskonna suunas, et hakata nendega sõna otseses mõttes mölisema kell 22.00 algavast öörahust. Kuidas asi seekord lõppes, ma ei tea, sest mul polnud tahtmist oma tuju rikkuda.

Aga siit tekibki küsimus Manuela Pihlapile ning Tallinna Linnavalitsusele: kas antud munitsipaal korteriga on midagi varjata, et minu konkreetsetele koerteplatsi puudutavatele küsimustele saadeti selline ümmargune vastus?

Keda aga huvitab, kellega on tegu, siis nagu ma ütlesin 1+1 annab vastuse üsna ruttu! Ja nagu selgub eraviisilistest vestlustest piirkonna elanikgega on MUPO- le tehtud antud isiku kohta mitmeid ettekandeid, kuid tulemus on ümmargune null. 

 Illustreerivaks fotoks lisan keelava sildi koerteplatsilt!

PABER KANNATAB KÕIKE, PIIRID MITTE

Ränne ja migratsioon on toimunud kogu inimajaloo vältel, juba aegade algusest peale, ning selles ei ole midagi uut. Maailmas on alati olnud konflikte ja need on sundinud inimesi otsima oma elu jätkamiseks turvalisemat keskkonda. Kuid samas on ka palju neid, kelle taotlused ei ole päris ausad ja kes otsivad lihtsalt kergemat läbisaamist. Euroopa Liit ja USA on paljude sisserändajate unistuste sihtkohad – EL eelkõige oma sotsiaalse stabiilsuse ja kõrgete elustandardite tõttu.

Kuid alates 12. juunist 2026 hakkas kehtima EL-i uus rändepakett. Esmapilgul võiks see justkui olla varasema varjupaigamenetluse paremaks muutmine, aga kas see ka tegelikult nii on, näitab aeg. Uue rändepaketi üleminekuperiood oli kaks aastat ning ma püüdsin Eesti ajakirjandusest leida mingitki märki sellest, kas meil ilmus mõni uudis antud tähtaja kohta. Pean silmas seda, et 12.06.2026 on EL-i rändepoliitikas üsna olulise tähendusega kuupäev. Kahjuks pean tunnistama, et Eesti meediast mulle midagi silma ei jäänud.

Töö tõttu tutvusin selle rändepaketiga ka ise. Selle maht on hirmuäratav: umbes 100 lehekülge juriidiliselt kuiva teksti, millest läbinärimine võib tavainimesel juhtme korralikult lühisesse viia. Kes soovib, leiab selle guugeldades nime alt: Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2024/1348. Kogu rändepakett koos kõikide teiste seonduvate õigusaktidega on kokku aga üle 1000 lehekülge.

Selle tohutu seaduserägastiku sees on kirja pandud ka klausel, mida nimetatakse solidaarsusmehhanismiks. Lihtsustatult öeldes tähendab see, et kui kusagil Euroopa lõunapiiril tekib rändesurve, on kõik teised liikmesriigid, sealhulgas Eesti, kohustatud appi tulema. Meile antakse valida: kas võtame kriisis riigist teatud hulga migrante endale või maksame nendest "keeldumise" eest kopsakat trahvi, mis on uue paketi järgi ligi 20 000 eurot iga ümberpaigutatava isiku kohta. Üks võimalus on veel panustada inim- ja tehniliste ressurssidega, mis tähendab, et saadame abivajavatesse riikidesse appi oma inimesed või tehnika. Riikide suveräänne õigus ise otsustada, keda oma territooriumile lubada, on seega asendatud Brüsseli rahalise ja logistilise sunnimehhanismiga.

Suurim muutus võrreldes varasema süsteemiga on kohustusliku piirimenetluse sissetoomine. Kui varem sai inimene varjupaika küsida riigi piiril või juba riigis viibides ning tema taotluse läbivaatamiseks oli riigil aega kuni kuus kuud (mille jooksul viibis ta riigis legaalselt, kuid tal puudus töötamise õigus), siis uus rändepakett pöörab kõik pea peale.

Uue süsteemi järgi lubatakse inimene küll füüsiliselt riiki (de facto), kuid juriidiliselt (de jure) tehakse nägu, et ta ei viibi siin enne, kui lõplik otsus on tehtud. See ongi koht, mis tekitab kõige rohkem segadust ja tervele mõistusele arusaamatust: kuidas saab inimene olla korraga füüsiliselt kuskil olemas, aga juriidiliselt mitte eksisteerida?

Ja siit koorub välja uue süsteemi järgmine absurdne tahk. Kui varasema korra järgi sai varjupaigataotleja tasuta riiklikku õigusabi alles siis, kui ta reaalselt paigutati kinnipidamiskeskusesse või kui ta hakkas vaidlustama juba saadud negatiivset otsust, siis uue rändepaketi järgi on talle tasuta juriidiline nõustaja tagatud koheselt, alates piirimenetluse esimesest sekundist. Inimene saab endale riigi kulul õigusesindaja, kelle ülesandeks on teda selles protsessis abistada.

Kui see esindaja peakski suutma varjupaigataotlejale selgeks teha tema taotluse absurdsuse, siis on ju selge, et vabatahtlikult ei jää keegi ootama oma tagasisaatmist koduriiki. Tihtipeale on need inimesed kodumaalt lahkumise nimel maksnud inimsmugeldajatele üüratuid summasid, mis pole teps mitte väikesed.

Piirimenetluse käigus, mis kestab maksimaalselt 12 nädalat, vaadatakse kiirendatult läbi, kas inimesel on üldse reaalne oht elule ja vajadus rahvusvaheliseks kaitseks. Selleks ajaks paigutatakse ta spetsiaalsesse majutuskohta, kust tal pole lubatud lahkuda. Kuidas see aga vaba liikumisega ja ilma sisepiirikontrollita Schengeni viisaruumis reaalsuses välja hakkab nägema, on täielik logistiline ja juriidiline mõistatus. Kui inimesele saab selgeks, et piirimenetluse otsus on negatiivne ning varjupaiga saamine võimatu, võib ta põhimõtteliselt igal ajal sellest avatud keskusest lihtsalt jalga lasta ja kaduda miljonitesse ulatuvasse illegaalsete migrantide massi Euroopa Liidus.

Kui uue rändepaketi mõte on illegaalse migratsiooni vähendamine, siis kuidas aitab selline meede seda reaalselt ellu viia? Siinkohal meenub mulle kohe Hollandi ajakirjaniku Mariëtte Middelbeeki raamat "Road to Home". See teos tuli mulle meelde just seetõttu, et tegelikult ei tea mitte keegi Euroopa Liidus viibivate illegaalsete inimeste täpset arvu. Ja mulle tundub, et see arv ei vähene uute reeglite valguses mitte kuidagi, vaid hoopis kasvab järjest.

Mind tegelikult väga huvitab, kuidas see protsess kõik praktikas välja hakkab nägema. Kõik Lõuna-Euroopa riigid, mis ägavad illegaalse rändesurve all, peaksid sellest süsteemist justkui võitma, aga kuidas see tegelikkuses toimima hakkab, ei tea keegi. Olen küll muidu optimist, aga mõnes küsimuses saab pessimist minus lihtsalt võidu!

Illustreerivaks fotoks on meenutus Brüsselist – otse euroametnike ja lõputute regulatsioonide südamest.

ROOTSI KUNNI KAEMAS

Stockholm on nii lähedal ja samas nii kaugel. 427 kilomeetrit ei tundu maismaad mööda üldse pikk vahemaa, aga laevasõit sinna kestab 16,5 tundi ja see tundub terve igavik – eriti kui arvestada, et pead viibima piiratud territooriumil. Kui võtta arvesse ka tagasisõit, veedad laeval kokku 34,5 tundi. Kogu reisi kestuseks kujuneb seega 41 tundi, millest Stockholmi ennast saab nautida vaid napp kuus tundi. Kunagi oli see igati normaalne: selliseid reise sai tehtud üsna tihti ja pikk laevasõit oli ideaalne põhjus korralikuks pummelungiks, et siis järgmisel päeval ränga pohmelliga Rootsi pealinnas ringi tuiata. Viimasel ajal sellised enesehävituslikud eksperimendid enam huvi ei paku ja seetõttu pole mul paar aastat sinnapoole asja olnud.

Aga nagu ikka, koosneb elu juhustest. Hetkeemotsioonist ajendatuna tegin otsuse põigata korraks uuesti Rootsi pealinna. Väga hea põhjuse selleks andis Tallinki kampaania, kus minu reisipakett – laevapilet edasi-tagasi ning hommiku- ja õhtusöök – maksis kokku kõigest 95,50 eurot. Arvestades praeguseid hindu, oli see lausa poolmuidu, sest tavaliselt küündib selline summa sinna 300 euro kanti.

Kuna hind oli nii soodne, valisin odavuse mõttes aknata kajuti. Alguses küll natsa stressasin, et kuidas ma selle kinnise ruumiga toime tulen, aga see kõik oli üllatavalt normull. Laeva jõudes panin asjad ära, tegin tiiru poodides ning seejärel panin kajuti ukse seestpoolt lukku. Kuni hommikusöögini olin uhkes üksinduses. Üllataval kombel oli mul kajutis isegi wifi-levi hea ja sain netis surfata (on ju ette tulnud juhtumeid, kus internet levib ainult avalikes alades). Kuna mul oli ka raamat kaasas, siis igavust tunda ei tulnud ja vahelduseks sai ka telekat vaadata. Õnneks oli laev üsna tühi ja öösel lärmavaid seltskondi ei olnud – põhilised reisijad tundusid olevat lastega pered.

Hommik Stockholmis võttis mind vastu ilusa päikesepaistelise ilmaga, vaatamata sellele, et erinevad äpid olid lubanud 100% vihma. Jah, vihma ma päeva jooksul sain, aga see oli pigem selline mõnus värskendus keset päeva.

Esimese asjana seadsin sammud Moderna Museeti, mis on suurepäraste ja väga professionaalsete näituste tõttu minu üks vaieldamatuid lemmikmuuseume. Alati, kui ma seda kohta külastan, on iga väljapanek olnud omaette elamus. Seekord oli programm eriti tihe:

„Will You Be Profitable, My Friend? Swedish Art 1945–1979“ – mahukas väljapanek, mis uurib Rootsi sõjajärgset kunsti ja selle seoseid ühiskondlike muutustega. Näitus tõi suurepäraselt esile, kuidas kunstnikud reageerisid majanduse, poliitika ja igapäevaelu teemadele läbi maali, skulptuuri ja graafika. Rootsi sõjajärgse kunsti näitus oli selline, mis pani korraks mõtlema, kui tugevalt kunst ikka ajaga seotud on – mitte ainult ilus või kole, vaid päriselt ajastu peegeldus. Seal oli hästi näha, kuidas kunstnikud reageerisid kõigele sellele, mis pärast sõda ühiskonnas toimus. Mul tekkis paralleel koheselt moega, nii nagu rõivastus ja mood reageerib muutustele nii reageerivad ka teised kunstivormid samamoodi ühiskondlikele võngetele.

„House of Nisaba. New Stories of Painting“ – näitus, mis keskendub kaasaegsele maalikunstile, käsitledes maali kui elavat ja pidevalt muutuvat meediumi.

„Brassaï. The Secret Signs of Paris“ – tutvustab kuulsa fotograafi Brassaï loomingut ja tema öiseid Pariisi jäädvustusi. Väga paljusid neist fotodest olin varem ajakirjades tsiteerituna näinud, kuid minu jaoks oli üllatuseks, et just tema on nende autor. Näitus mõjus natuke melanhoolselt ja nostalgiliselt ning tekitas romantilise tunde Pariisi suhtes mida võib-olla enam ei ole.

„Anna Casparsson. The Isle of Bliss“ – väike, kompaktne, kuid pisikeses ruumis äärmiselt võimsalt mõjuv tekstiilikunst ja dekoratiivsed muinasjutulised kompositsioonid. Peene detailitunnetusega teosed mõjusid lausa sakraalselt ja aukartustäratavalt, rõhutades käsitöö ja isikliku fantaasia tähtsust.

„The Subterranean Sky. Surrealism in the Moderna Museet Collection“ – põnev sissevaade sürrealismi ja alateadvuse kujutamisse, pakkudes hoopis teistsugust kogemust, kus unenäolisus vaheldus igapäevase reaalsusega.

„Monogram. Robert Rauschenberg“ ja „The Art of Collecting“ – sidusid kuulsa popkunstniku teosed muuseumi enda pidevalt areneva kollektsiooniga, näidates kogude kasvu ja eksperimentaalse kunsti tähtsust.

Kokkuvõttes andsid need näitused suurepärase ülevaate nii 20. sajandi modernismist kui ka tänapäeva kunstisuundadest, ühendades poliitiliselt laetud teosed visuaalselt mänguliste ja poeetiliste väljapanekutega. Kogu muuseumikülastus oli aga nii tihe, et pärast sellist vaimutööd vajas aju hädasti puhkust. Ja vaimutoit on samamoodi oluline kui füüsiline toit.

Et lasta ajul natuke tuulduda ning seedida nähtut, seadsin sammud kohaliku second-hand-maailmaga tutvuma. Stockholmis on teise ringi poode üsna mitmeid ja paljud neist on lausa suured ketid – Vintage&Friends, Myrorna, Arkivet, Humana. Valik võttis silme eest kirjuks, kuid õnneks sai kaine mõistus võidu ja lahkusin nendest poodidest ilma ühegi ostuta. Selle eest premeerisin end natuke hiljem hoopis ühe kohaliku õllega.

Aeg lendas kiiresti ja märkamatult oligi aeg hakata samme sadama poole seadma. Jõudsin veel vanast armastusest ja harjumusest läbi hüpata Weekdayst, kuid ka sealt lahkusin tühjade kätega, kuigi kiusatus oli suur. Kümmekond aastat tagasi meeldis nende stiil ja disain mulle tunduvalt rohkem – mul on kodus olemas üsna mitmeid selle brändi esemeid eri aegade kollektsioonidest. Aga päris ilma šopinguta reis siiski ei möödunud – kohalikud maiustused ja nipet-näpet kosmeetika on need, mis kuluvad alati ära! Ühed teevad paksuks ja teised ilusaks, sest elus peab ju valitsema tasakaal.

Sadamasse jõudes tegin laeval enne rikkalikku õhtusööki väikese uinaku. Tallinki kiituseks pean ütlema, et nii hommiku- kui ka õhtusöögi buffet olid väga maitsvad ja rikkalikud. Igatahes oli mul kõht veel terve laupäeva nii täis, et võin seda nimetada üheks korralikuks söögiorgiaks.

Kui natuke numbritest rääkida, siis kogu reisi maksumus jäi mul koos piletite ja söögiga natuke alla 200 euro. Laupäevase jalutuskäigu jooksul tegin ca 20 000 sammu ja kilomeetreid kogunes kuskil 15.

Lõpetuseks võin öelda, et see laevareis oli üllatavalt mõnus. Samas, kui mul järgmine kord tekib isu Rootsi järele, siis valin kiiruse mõttes pigem lennuki ja jään kohapeale vähemalt 1–2 ööks.

Illustreerivaks pildiks lisan siia ühe foto Anna Casparssoni näituselt.

PS! Rootsi kunn jäi küll nägemata, aga see-eest nägin palju tšillivaid rootslasi, kes nägid ülimõnusad ja stiilsed välja!

HELSINGI ON TÄNA HAIGE

Kunagi laulis Radio Maria, et Helsingi on täna haige, aga reaalsuses on kõik palju rõõmsam ja elulisem. Hiljaaegu, kui revideerisin oma reisimuljeid, avastasin üllatusega, et viimane kord käisin Helsingis tervelt kaks aastat tagasi. See oli suurepärane põhjus võtta jaanipäeva ajal ette üks ühepäevane tripp Soome ja vältida seeläbi kodumaist kollektiivset koomajoomist. Kuna Helsingi on meile tegelikult lähemal kui Tartu ja transpordiühendus on tihe, sai määravaks puhtalt logistika ja hind.

Pärast väikest hinna- ja ajakalkulatsiooni selgus, et kõige soodsama edasi-tagasi pileti pakub Eckerö Line. Uskumatu, aga nii odavalt ei saa Elroniga isegi Tartusse! Edasi-tagasi pilet maksis veidi üle 16 euro ning kohapeal olemiseks jäi natuke rohkem kui kuus tundi. Minu jaoks oli see täiesti piisav aeg ning tänu mõnusale päikesepaistelisele ilmale möödusid need tunnid lennates.

Kuna ma polnud nii kaua Soome pealinnas käinud, tabas mind kohe alguses üllatus seoses kohaliku ühistranspordiga. Nimelt ei ole peatustes enam piletiautomaate – pilet tuleb lunastada spetsiaalsest telefonirakendusest (HSL äpp). Kuna mina sellisest muudatusest teadlik ei olnud, kulges minu trammisõit sadamast kesklinna puhta "jänesena". Õnneseene asi: kontrolli ei tulnud ja trahv jäi saamata.

Ajalise piirangu tõttu olin endale selleks päevaks paika pannud kolm kindlat eesmärki:

• Süüa ühes korralikus buffet-restoranis. Tallinnas meil sellised kohad sisuliselt puuduvad (ainuke, mida tean, on Mustamäe keskuses asuv Toyosu Buffet). Helsingis aga leidub neid igal sammul ning hinnad on täiesti taskukohased.

• Külastada Helsingi Disaini- ja Arhitektuurimuuseumi. Otsustasin, et Kiasma jätan seekord plaanist välja – üks muuseum korraga on üheks päevaks täiesti piisav.

• Lihtsalt jõlkuda mööda Helsingi tänavaid, istuda kohvikutes ja vaadata inimesi.

Etteruttavalt võin öelda, et kaikki kolm eesmärki said täidetud suurepäraselt ning emotsioone jagub kauemaks kui vaid paariks päevaks.

Aga alustame kõigest järjekorras. Helsingis on buffet-kohti jalaga segada ning hinnad on seinast seina. Kohe Kamppi keskuse juures asub koht nimega Haiku, mis pakub söö-palju-jaksad sushit vaid 15.50 euro eest. Juurde tuleb küll osta jook, kuid vesi on tasuta. Olen seal korduvalt käinud ning hinna ja kvaliteedi suhe on igati paigas. Kui enamik kohti pakub lõunabufeed kuni kella kolmeni päeval, siis Haikus saab keha kinnitada kuni sulgemiseni. Valikus on ka Jaapani supp ning 3–4 sorti salatit. Igatahes, kui te pole liigselt nõudlik ega aja taga peent gurmeenaudingut, siis soovitan soojalt.

Edasi seadsin sammud juba Helsingi Arhitektuuri- ja Disainimuuseumisse, kus oli avatud kolm väga eriilmelist näitust. Kõige suurem ja mahukam neist oli pühendatud Tove Janssonile ja muumidele. Tove Janssonit võivad soomlased täie õigusega pidada oma rahva uhkuseks, sest muumid ei vaja enamikule inimestest mingit tutvustamist. Kes soovib suurlinna melust korraks eemale saada, siis muumide maailm pakub selleks suurepärase võimaluse. Lisaks oli välja pandud Janssoni muud loomingut – maale, visandeid ja isiklikke esemeid –, mis avasid autori palju sügavama ja laiema siseilma, kui me esmapilgul ehk teame.

Muuseumi esimesel korrusel jooksis näitus Aaltode pärandist elukeskkonna paremaks muutmisel. Välja olid pandud originaaljoonised, mööbel, maketid ja klaasesemed. Aino ja Alvar Aaltot võib pidada disaini- ja arhitektuuriajaloo suurkujudeks ning Soome rahvuslikuks uhkuseks, sest nende loodu ei ole aja jooksul kaotanud oma aktuaalsust ega esteetikat. Aaltode disainiesemed on tänapäevalgi kõrgelt hinnatud oma ajatuse ja praktilisuse poolest. Näitusel ringi liikudes saab selgelt aru, et oskuslikult kujundatud ruum ja visuaalset naudingut pakkuvad esemetega mõjutavad otseselt meie heaolu ning enesetunnet. Pärast sellist külastust mõistad taas, miks niiden looming on nii kõnekas ka praegusel ajal.

Minu vaieldamatuks lemmikuks osutus aga Juha Vehmaanperä loomingut tutvustav "Craft Punk". See on tõeline maiuspala igale moegurmaanile. Nagu pealkirigi vihjab, on tegemist käsitöö piire eirava loominguga, kus kudumid kohtuvad punk-esteetikaga, pannes ühtlasi mõtlema kaasaegse moe paradigmadele. Aeglane ja esteetiline mood koos kestliku tarbimisega on tänapäeva maailmas märksõnad, mida peaks inimestele järjest rohkem tutvustama. Autor eirab kõiki klassikalisi kaanoneid, mis võiksid kudumitega seostuda, lähenedes oma loomingule äärmiselt ekspressiivselt. Näituselt jääb kõlama tees, et käsitöö võib olla samaaegselt kunstiline, ühiskonnakriitiline ja kõiki standardeid eirav. Kes naudivad kaasaegset moodi ja julget käsitööd, siis see näitus peaks olema kindlasti külastusnimekirjas.

Edasi nautisin juba Helsingi arhitektuuri ja inimesi. Soome pealinnas on ikka tajutav see vabadus ning inimeste vahetu olek. Ega ilmaasjata pole Soome valitud maailma kõige õnnelikumate riikide nimekirjas esikohal. Jõlkusin lihtsalt mööda linna, vedelesin kohvikutes ning vaatasin inimesi. Muideks, inimeste jälgimine on põnev, sest selline mitteverbaalne suhtlus võib olla väga informatiivne.

Eks see rahulolu ja õnnelikkus on mitmeti mõistetav, aga jah – tabasin ennast Fazeri kohvikus istudes mõttelt, et mis on need märksõnad, mis teevad ühe väikese rahva maailmas tuntuks. Ega mulle eestlaste koha pealt suurt midagi peale Arvo Pärdi meenu. Soomlastel toob selle suuruse esile Aalto, muumid, Karl Fazeri maiustused. Viimasel ajal kõlab järjest tihedamalt ka Aalto ülikooli nimi just seoses maailmatasemel disainihariduse pakkumisega. Võib-olla need ongi asjad, mis on üheks põhjuseks õnnelikuks olemisel, ning sellega on seotud ka rahvuslik uhkus.

Enne laevale suundumist põikasin veel korraks läbi Kamppist, kus asub üks minu lemmikpoode – Muji- paik, kus on esindatud põhjamaiselt minimalistlik Jaapani disain. Kuigi kiusatus oli suur, suutsin seekord oma südame kõvaks teha, hoidusin ostudest ning lahkusin sealt rahuliku südamega, et jõuda õigeks ajaks sadamasse.

Helsingi on lahe ning loodan, et järgmine külastus on juba vähem kui kahe aasta pärast. Totta kai!

Illustreerivaks fotoks lisan ühe meenutuse Juha Vehmaanperä näituselt "Craft Punk".

KAS TÄTOVEERINGUGA VÕI ILMA?

Sotsiaalmeedia on nagu lakmuspaber, mis peegeldab ühiskonna väärtushinnanguid ja arusaamu. Mõnikord need ühtivad sinu omadega, mõnikord mitte. On inimesi, kellele meeldib provotseerida – nad viskavad piltliku "sitaämbri ventilaatorisse", et siis nurgas pahatahtlikult itsitades vaadata, kes pihta saavad. Tavaliselt on targem sellised sitaloopijad tähelepanuta jätta, et nende jõud raugeks.

Küll aga on üks teema, mis minu arvates propageerib 21. sajandil äärmiselt piiratud mõtlemist: see on teise inimese välimuse, kehakaunistuste või riietuse kritiseerimine. Hiljuti oli televisioonis eetris saade, kus lahati vaimse tervisega seotud valukohti. Seal esines ka spetsialist, kes puutub selle valdkonnaga igapäevaselt kokku ning kellel on tätoveeringud. Pärast saadet võttis sotsiaalmeedias sõna üks "prowwa", kes tegi selle inimese pelgalt välimuse põhjal maha. Ma ei hakka siia selle proua nime kirjutama, et mitte anda talle veel rohkem asjatut reklaami. Kuid tema murekoht oli "vapustav": kuidas saab inimene, kes on tätoveeritud, mustaks värvitud küünte ja ehetega, üldse midagi tarka öelda? Selline suhtumine on ajast ja arust.

Me elame 21. sajandil ning lahmida kellegi välimuse kallal on äärmiselt nõme ja madal. Õnneks leidus aga piisavalt palju inimesi, kes julgesid sellisele "prowwale" tema arvamuse naeruväärsust näidata. Riietus ja välimus üldiselt on osa inimese identiteedist ning tätoveeringud on osa meie minapildist. Ammustel aegadel oli tätoveerimine tõesti marginaalse kogukonna tunnus, kuid tänaseks on see paradigma täielikult muutunud. Kunagi toimus märgistamine eesmärgil, et sarnane tunneks sarnase ära – see oli märk kuulumisest süsteemivälisesse gruppi või mäss kodanliku ühiskonna vastu. Need grupid olid selged: meremehed, kriminaalid ja vangid, sõdurid.

Mulle meenus Jean Genet’ "Varga päevik", kus autor kirjeldab tätoveeringuid kui aumärke, mitte häbimärke. Genet’ jaoks oli see märk julgusest ja truudusest oma valitud teele. Huvitavat täiendust pakub siia Liisu, kes on oma elu sidunud Jaapaniga ning kirjeldab tätoveeringute rolli sealses ajaloos ja kelle postituse ma leidsin Threadsist:

"Mind üllatas väga, kui mu kaaslane üks päev jutustas, et tätoveeringud olid Edo perioodil tuletõrjujate teema. Nende kehadel olid uhked ja värvilised tätoveeringud. Ühest küljest sümboliseeris see tugevust, samas oli sel ka pragmaatiline pool: nii sai tuletõrjuja keha identifitseerida, kui töö käigus juhtus halvim. Nendesse tätoveeringutesse ei suhtutud halvasti, sest tuletõrjuja töö oli ilmselgelt elutähtis."

Moemaailmas liiguvad trendid tavaliselt ülevalt alla (top-down), mis tähendab, et alamad klassid võtavad üle kõrgemates kihtides kasutusel olnud rõivad. Samas on teatud nähtused, sealhulgas tätoveeringud, liikunud hoopis alt üles – bottom-up. See on sotsiaalne teekond marginaalsusest luksuseni. Tätoveering, mis kunagi sümboliseeris heidikut, võib täna maksta terve varanduse ja ehtida tippkirurgi või eduka ettevõtja kätt. Riietust ja sellega seonduvat peeti kunagi kerglaseks valdkonnaks, kuid nüüdseks on see saanud teadlaste ja filosoofide poolt väärilist tähelepanu, sest mood peegeldab meie siseilma, väärtusi ning identiteeti.

21.sajandil ei tohiks enam kedagi üllatada inimene, kes on lasknud oma naha "täis sodida". Nagu ühes Eesti filmis öeldi: "Nahk on raisus." Tegelikult on "raisus" hoopis nende mõttemaailm, kes arvavad, et tindi hulk nahal korreleerub inimese vaimse võimekusega. Kui viitsimist on, siis leiab netiavarustest päris palju materjali antud teema kohta ning lugemist võib jaguda tundideks. Mulle jäi eriliselt silma ajakirjas Human Relations (2018) avaldatud uuring (French, Mortensen, Timming), mis kinnitab, et tätoveeritud nahk ei mõjuta professionaalsust ega eetilisi omadusi. Vastupidi – inimesed, kes julgevad end väljendada, mõjuvad sageli enesekindlamalt ja otsustusvõimelisemalt. Juhid, kes diskrimineerivad tätoveeringute alusel, võivad kaotada väga tugevaid ja motiveeritud töötajaid.

Minu mõte on lihtne: enne kui hakkad kellegi välimust avalikult maha tegema ja tema professionaalsuses kahtlema, vaata peeglisse ja leia omaenda silmast see palk üles. Lõpetuseks lisand, et tõelise taksifännina lasin ma oma esimese tätoveeringuna teha Picasso taksi. Hiljem on neile lisandunud palju abstraktset ja põnevat. Ning sellele "prowwale" ütlen veel seda: tänu oma tätoveeringutele (ja muidugi suurepärasele tattoo-master'ile!) olen saanud ainult positiivset tähelepanu.

Illustreerivaks fotoks üks minu nahk raisus kehakaunitusest.

DOKUMENTIDEGA VÕÕRAS LINNAS, ŠAMPANJAST RÄÄKIMATA

Sünnipäevad on muidu toredad, aga viimastel aastatel meeldib mulle neid tähistada üksinda kuskile mujale reisides. Seekordsel sünnipäevahommikul ärkasin Budapestis, kauni nimega hotellis Ottofiori. Aga mida teha sünnipäevahommikul üksi võõras linnas? Vastus on: mitte midagi. Võiks ju alustada päeva šampanja joomisega nagu tavaliselt, aga arsti tungival soovitusel pean ma sellest praegu väikese pausi tegema. Niisama hotellitoas passida polnud ka mõtet, seega otsustasin end linna peale vedada, et koju midagi maitsvat ja ungari-päraselt snäkki osta.

Tegelikult ootas mind Budapestis ees üllatus. Ega ilmaasjata öelda, et maailm on väike! Nimelt minu Indiast pärit sõber, nähes sotsiaalmeediast, et olen Budapestis, teatas, et on samuti siin ja me peaksime kindlasti kokku saama. Kuna India pole minu reisiplaanidesse viimasel ajal mahtunud (ja tea, millal mahubki), oli see suurepärane võimalus. Minu sõbra laps õpib Budapestis ning ta oli tulnud talle külla. Nii et täiesti imeline kokkusattumus minu viimaseks päevaks Ungari pealinnas!

Kuna eelnevad päevad olin seigelnud Pesti poolel, leppisime sõbraga juba kohtudes kokku, et vaatame ringi Buda poolel. Parim koht selleks on Citadella kindlus Gellérti mäe tipus, kus avanevad lummavad panoraamvaated nii Budale kui ka Pestile. Sinna tippu ronimine on omaette sport – esmapilgul ei tundugi mägi nii kõrge, aga puude ja põõsaste vahel rühkides võtab ikka võhmale, eriti kui oled just paar nädalat kopsusid välja köhinud.

Kuid see pingutus tasub end ära. Budapestis on täisväärtuslik kevad ning õhk on paks õitsvate sirelite ja toomingate aroomist. Tekkis tunne, nagu ei viibikski kolme miljoni elanikuga suurlinnas, vaid kuskil kaugel metsas. Altlinnast vaadates ei tundu mäe otsas kõrguv Vabadusesammas (mis sümboliseerib Budapesti vabastamist) üldse nii suur, aga kohapeal olles saad aru, et tegu on ikka võimsa kompleksiga. Tõelise linnavurlena mõtlesin küll korraks, et miks nad sinna köisraudteed pole ehitanud, aga tegelikult on selline matk läbi poolmetsiku looduse parim viis oma füüsilised võimed proovile panna.

Pärast sellist rännakut oli kõht tühi ja üks korralik lõuna hädavajalik. Minu lemmikuks on Aasia köök ja seekord valisime ühe Vietnami koha. Sisse astudes jäi mulje, et viimane remont toimus seal aastal 1995, aga see pole üldse oluline. Üleüldse meeldib mulle Budapesti puhul see natuke "räämas" olek. Kesklinn parlamendihoone ja ooperimajaga on viimse peal korda tehtud, aga natuke eemale liikudes kohtab veel sellist ehedust, mida pole eurodirektiividega ära rikutud. Lisaks jäi silma, et linn on täis Tai massaaži salonge, kus pisikesed naised sind kavala naeratusega salongi kutsuvad. Vietnami toit oli igatahes imemaitsev, portsjon mehine ja maksis veidi üle 10 euro.

Õhtu käes, hakkas hämarduma. Kuna pidin vara ärkama, loobusin varemebaarist ning nautisin vaikust ja rahu hotellitoas. Jäi üle vaid loota, et Air Baltic ei üllata mind teatega lennu hilinemisest alles siis, kui olen juba lennujaamas. Õnneks sujus seekord kõik viperusteta ja enne keskpäeva maandusin Riias. Valikus oli veeta päev Läti pealinnas ja planeeritud lennuga koju lennata või tormata bussile, et võimalikult kiiresti koju jõuda. Otsustasin teise variandi kasuks ning kell viis pärastlõunal olin juba Tallinnas ja pool tundi hiljem ka kodus.

Aga üllatus AP poolt ei jäänud tulemata: juba kodus olles sain sõnumi, et Riia-Tallinna lend on tund aega edasi lükatud. Aga jah, see mind enam ei kottinud – kodus pehmete linade vahel oli mul juba mõnus rammestus peal.

Kaks ja pool päeva madjarite pealinnas möödusid märkamatult. Sellest täitsa piisas, et saada kätte see kodune ja mõnusa vaibiga Ungari tunne. Kindlasti tulen siia kunagi tagasi!

PS! Muide, minu parim meelelahutus lennureisidel on "Salajuttude" podcasti kuulamine. Nii ka seekord. Sain jälle hirnuda nagu purjus hüään – hea, et lennusaatjad mind tooli külge kinni ei sidunud!

Illustreerivaks pildiks puu, mille ümber on soojaandev kudum.