PABER KANNATAB KÕIKE, PIIRID MITTE

Ränne ja migratsioon on toimunud kogu inimajaloo vältel, juba aegade algusest peale, ning selles ei ole midagi uut. Maailmas on alati olnud konflikte ja need on sundinud inimesi otsima oma elu jätkamiseks turvalisemat keskkonda. Kuid samas on ka palju neid, kelle taotlused ei ole päris ausad ja kes otsivad lihtsalt kergemat läbisaamist. Euroopa Liit ja USA on paljude sisserändajate unistuste sihtkohad – EL eelkõige oma sotsiaalse stabiilsuse ja kõrgete elustandardite tõttu.

Kuid alates 12. juunist 2026 hakkas kehtima EL-i uus rändepakett. Esmapilgul võiks see justkui olla varasema varjupaigamenetluse paremaks muutmine, aga kas see ka tegelikult nii on, näitab aeg. Uue rändepaketi üleminekuperiood oli kaks aastat ning ma püüdsin Eesti ajakirjandusest leida mingitki märki sellest, kas meil ilmus mõni uudis antud tähtaja kohta. Pean silmas seda, et 12.06.2026 on EL-i rändepoliitikas üsna olulise tähendusega kuupäev. Kahjuks pean tunnistama, et Eesti meediast mulle midagi silma ei jäänud.

Töö tõttu tutvusin selle rändepaketiga ka ise. Selle maht on hirmuäratav: umbes 100 lehekülge juriidiliselt kuiva teksti, millest läbinärimine võib tavainimesel juhtme korralikult lühisesse viia. Kes soovib, leiab selle guugeldades nime alt: Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2024/1348. Kogu rändepakett koos kõikide teiste seonduvate õigusaktidega on kokku aga üle 1000 lehekülge.

Selle tohutu seaduserägastiku sees on kirja pandud ka klausel, mida nimetatakse solidaarsusmehhanismiks. Lihtsustatult öeldes tähendab see, et kui kusagil Euroopa lõunapiiril tekib rändesurve, on kõik teised liikmesriigid, sealhulgas Eesti, kohustatud appi tulema. Meile antakse valida: kas võtame kriisis riigist teatud hulga migrante endale või maksame nendest "keeldumise" eest kopsakat trahvi, mis on uue paketi järgi ligi 20 000 eurot iga ümberpaigutatava isiku kohta. Üks võimalus on veel panustada inim- ja tehniliste ressurssidega, mis tähendab, et saadame abivajavatesse riikidesse appi oma inimesed või tehnika. Riikide suveräänne õigus ise otsustada, keda oma territooriumile lubada, on seega asendatud Brüsseli rahalise ja logistilise sunnimehhanismiga.

Suurim muutus võrreldes varasema süsteemiga on kohustusliku piirimenetluse sissetoomine. Kui varem sai inimene varjupaika küsida riigi piiril või juba riigis viibides ning tema taotluse läbivaatamiseks oli riigil aega kuni kuus kuud (mille jooksul viibis ta riigis legaalselt, kuid tal puudus töötamise õigus), siis uus rändepakett pöörab kõik pea peale.

Uue süsteemi järgi lubatakse inimene küll füüsiliselt riiki (de facto), kuid juriidiliselt (de jure) tehakse nägu, et ta ei viibi siin enne, kui lõplik otsus on tehtud. See ongi koht, mis tekitab kõige rohkem segadust ja tervele mõistusele arusaamatust: kuidas saab inimene olla korraga füüsiliselt kuskil olemas, aga juriidiliselt mitte eksisteerida?

Ja siit koorub välja uue süsteemi järgmine absurdne tahk. Kui varasema korra järgi sai varjupaigataotleja tasuta riiklikku õigusabi alles siis, kui ta reaalselt paigutati kinnipidamiskeskusesse või kui ta hakkas vaidlustama juba saadud negatiivset otsust, siis uue rändepaketi järgi on talle tasuta juriidiline nõustaja tagatud koheselt, alates piirimenetluse esimesest sekundist. Inimene saab endale riigi kulul õigusesindaja, kelle ülesandeks on teda selles protsessis abistada.

Kui see esindaja peakski suutma varjupaigataotlejale selgeks teha tema taotluse absurdsuse, siis on ju selge, et vabatahtlikult ei jää keegi ootama oma tagasisaatmist koduriiki. Tihtipeale on need inimesed kodumaalt lahkumise nimel maksnud inimsmugeldajatele üüratuid summasid, mis pole teps mitte väikesed.

Piirimenetluse käigus, mis kestab maksimaalselt 12 nädalat, vaadatakse kiirendatult läbi, kas inimesel on üldse reaalne oht elule ja vajadus rahvusvaheliseks kaitseks. Selleks ajaks paigutatakse ta spetsiaalsesse majutuskohta, kust tal pole lubatud lahkuda. Kuidas see aga vaba liikumisega ja ilma sisepiirikontrollita Schengeni viisaruumis reaalsuses välja hakkab nägema, on täielik logistiline ja juriidiline mõistatus. Kui inimesele saab selgeks, et piirimenetluse otsus on negatiivne ning varjupaiga saamine võimatu, võib ta põhimõtteliselt igal ajal sellest avatud keskusest lihtsalt jalga lasta ja kaduda miljonitesse ulatuvasse illegaalsete migrantide massi Euroopa Liidus.

Kui uue rändepaketi mõte on illegaalse migratsiooni vähendamine, siis kuidas aitab selline meede seda reaalselt ellu viia? Siinkohal meenub mulle kohe Hollandi ajakirjaniku Mariëtte Middelbeeki raamat "Road to Home". See teos tuli mulle meelde just seetõttu, et tegelikult ei tea mitte keegi Euroopa Liidus viibivate illegaalsete inimeste täpset arvu. Ja mulle tundub, et see arv ei vähene uute reeglite valguses mitte kuidagi, vaid hoopis kasvab järjest.

Mind tegelikult väga huvitab, kuidas see protsess kõik praktikas välja hakkab nägema. Kõik Lõuna-Euroopa riigid, mis ägavad illegaalse rändesurve all, peaksid sellest süsteemist justkui võitma, aga kuidas see tegelikkuses toimima hakkab, ei tea keegi. Olen küll muidu optimist, aga mõnes küsimuses saab pessimist minus lihtsalt võidu!

Illustreerivaks fotoks on meenutus Brüsselist – otse euroametnike ja lõputute regulatsioonide südamest.

ROOTSI KUNNI KAEMAS

Stockholm on nii lähedal ja samas nii kaugel. 427 kilomeetrit ei tundu maismaad mööda üldse pikk vahemaa, aga laevasõit sinna kestab 16,5 tundi ja see tundub terve igavik – eriti kui arvestada, et pead viibima piiratud territooriumil. Kui võtta arvesse ka tagasisõit, veedad laeval kokku 34,5 tundi. Kogu reisi kestuseks kujuneb seega 41 tundi, millest Stockholmi ennast saab nautida vaid napp kuus tundi. Kunagi oli see igati normaalne: selliseid reise sai tehtud üsna tihti ja pikk laevasõit oli ideaalne põhjus korralikuks pummelungiks, et siis järgmisel päeval ränga pohmelliga Rootsi pealinnas ringi tuiata. Viimasel ajal sellised enesehävituslikud eksperimendid enam huvi ei paku ja seetõttu pole mul paar aastat sinnapoole asja olnud.

Aga nagu ikka, koosneb elu juhustest. Hetkeemotsioonist ajendatuna tegin otsuse põigata korraks uuesti Rootsi pealinna. Väga hea põhjuse selleks andis Tallinki kampaania, kus minu reisipakett – laevapilet edasi-tagasi ning hommiku- ja õhtusöök – maksis kokku kõigest 95,50 eurot. Arvestades praeguseid hindu, oli see lausa poolmuidu, sest tavaliselt küündib selline summa sinna 300 euro kanti.

Kuna hind oli nii soodne, valisin odavuse mõttes aknata kajuti. Alguses küll natsa stressasin, et kuidas ma selle kinnise ruumiga toime tulen, aga see kõik oli üllatavalt normull. Laeva jõudes panin asjad ära, tegin tiiru poodides ning seejärel panin kajuti ukse seestpoolt lukku. Kuni hommikusöögini olin uhkes üksinduses. Üllataval kombel oli mul kajutis isegi wifi-levi hea ja sain netis surfata (on ju ette tulnud juhtumeid, kus internet levib ainult avalikes alades). Kuna mul oli ka raamat kaasas, siis igavust tunda ei tulnud ja vahelduseks sai ka telekat vaadata. Õnneks oli laev üsna tühi ja öösel lärmavaid seltskondi ei olnud – põhilised reisijad tundusid olevat lastega pered.

Hommik Stockholmis võttis mind vastu ilusa päikesepaistelise ilmaga, vaatamata sellele, et erinevad äpid olid lubanud 100% vihma. Jah, vihma ma päeva jooksul sain, aga see oli pigem selline mõnus värskendus keset päeva.

Esimese asjana seadsin sammud Moderna Museeti, mis on suurepäraste ja väga professionaalsete näituste tõttu minu üks vaieldamatuid lemmikmuuseume. Alati, kui ma seda kohta külastan, on iga väljapanek olnud omaette elamus. Seekord oli programm eriti tihe:

„Will You Be Profitable, My Friend? Swedish Art 1945–1979“ – mahukas väljapanek, mis uurib Rootsi sõjajärgset kunsti ja selle seoseid ühiskondlike muutustega. Näitus tõi suurepäraselt esile, kuidas kunstnikud reageerisid majanduse, poliitika ja igapäevaelu teemadele läbi maali, skulptuuri ja graafika. Rootsi sõjajärgse kunsti näitus oli selline, mis pani korraks mõtlema, kui tugevalt kunst ikka ajaga seotud on – mitte ainult ilus või kole, vaid päriselt ajastu peegeldus. Seal oli hästi näha, kuidas kunstnikud reageerisid kõigele sellele, mis pärast sõda ühiskonnas toimus. Mul tekkis paralleel koheselt moega, nii nagu rõivastus ja mood reageerib muutustele nii reageerivad ka teised kunstivormid samamoodi ühiskondlikele võngetele.

„House of Nisaba. New Stories of Painting“ – näitus, mis keskendub kaasaegsele maalikunstile, käsitledes maali kui elavat ja pidevalt muutuvat meediumi.

„Brassaï. The Secret Signs of Paris“ – tutvustab kuulsa fotograafi Brassaï loomingut ja tema öiseid Pariisi jäädvustusi. Väga paljusid neist fotodest olin varem ajakirjades tsiteerituna näinud, kuid minu jaoks oli üllatuseks, et just tema on nende autor. Näitus mõjus natuke melanhoolselt ja nostalgiliselt ning tekitas romantilise tunde Pariisi suhtes mida võib-olla enam ei ole.

„Anna Casparsson. The Isle of Bliss“ – väike, kompaktne, kuid pisikeses ruumis äärmiselt võimsalt mõjuv tekstiilikunst ja dekoratiivsed muinasjutulised kompositsioonid. Peene detailitunnetusega teosed mõjusid lausa sakraalselt ja aukartustäratavalt, rõhutades käsitöö ja isikliku fantaasia tähtsust.

„The Subterranean Sky. Surrealism in the Moderna Museet Collection“ – põnev sissevaade sürrealismi ja alateadvuse kujutamisse, pakkudes hoopis teistsugust kogemust, kus unenäolisus vaheldus igapäevase reaalsusega.

„Monogram. Robert Rauschenberg“ ja „The Art of Collecting“ – sidusid kuulsa popkunstniku teosed muuseumi enda pidevalt areneva kollektsiooniga, näidates kogude kasvu ja eksperimentaalse kunsti tähtsust.

Kokkuvõttes andsid need näitused suurepärase ülevaate nii 20. sajandi modernismist kui ka tänapäeva kunstisuundadest, ühendades poliitiliselt laetud teosed visuaalselt mänguliste ja poeetiliste väljapanekutega. Kogu muuseumikülastus oli aga nii tihe, et pärast sellist vaimutööd vajas aju hädasti puhkust. Ja vaimutoit on samamoodi oluline kui füüsiline toit.

Et lasta ajul natuke tuulduda ning seedida nähtut, seadsin sammud kohaliku second-hand-maailmaga tutvuma. Stockholmis on teise ringi poode üsna mitmeid ja paljud neist on lausa suured ketid – Vintage&Friends, Myrorna, Arkivet, Humana. Valik võttis silme eest kirjuks, kuid õnneks sai kaine mõistus võidu ja lahkusin nendest poodidest ilma ühegi ostuta. Selle eest premeerisin end natuke hiljem hoopis ühe kohaliku õllega.

Aeg lendas kiiresti ja märkamatult oligi aeg hakata samme sadama poole seadma. Jõudsin veel vanast armastusest ja harjumusest läbi hüpata Weekdayst, kuid ka sealt lahkusin tühjade kätega, kuigi kiusatus oli suur. Kümmekond aastat tagasi meeldis nende stiil ja disain mulle tunduvalt rohkem – mul on kodus olemas üsna mitmeid selle brändi esemeid eri aegade kollektsioonidest. Aga päris ilma šopinguta reis siiski ei möödunud – kohalikud maiustused ja nipet-näpet kosmeetika on need, mis kuluvad alati ära! Ühed teevad paksuks ja teised ilusaks, sest elus peab ju valitsema tasakaal.

Sadamasse jõudes tegin laeval enne rikkalikku õhtusööki väikese uinaku. Tallinki kiituseks pean ütlema, et nii hommiku- kui ka õhtusöögi buffet olid väga maitsvad ja rikkalikud. Igatahes oli mul kõht veel terve laupäeva nii täis, et võin seda nimetada üheks korralikuks söögiorgiaks.

Kui natuke numbritest rääkida, siis kogu reisi maksumus jäi mul koos piletite ja söögiga natuke alla 200 euro. Laupäevase jalutuskäigu jooksul tegin ca 20 000 sammu ja kilomeetreid kogunes kuskil 15.

Lõpetuseks võin öelda, et see laevareis oli üllatavalt mõnus. Samas, kui mul järgmine kord tekib isu Rootsi järele, siis valin kiiruse mõttes pigem lennuki ja jään kohapeale vähemalt 1–2 ööks.

Illustreerivaks pildiks lisan siia ühe foto Anna Casparssoni näituselt.

PS! Rootsi kunn jäi küll nägemata, aga see-eest nägin palju tšillivaid rootslasi, kes nägid ülimõnusad ja stiilsed välja!

HELSINGI ON TÄNA HAIGE

Kunagi laulis Radio Maria, et Helsingi on täna haige, aga reaalsuses on kõik palju rõõmsam ja elulisem. Hiljaaegu, kui revideerisin oma reisimuljeid, avastasin üllatusega, et viimane kord käisin Helsingis tervelt kaks aastat tagasi. See oli suurepärane põhjus võtta jaanipäeva ajal ette üks ühepäevane tripp Soome ja vältida seeläbi kodumaist kollektiivset koomajoomist. Kuna Helsingi on meile tegelikult lähemal kui Tartu ja transpordiühendus on tihe, sai määravaks puhtalt logistika ja hind.

Pärast väikest hinna- ja ajakalkulatsiooni selgus, et kõige soodsama edasi-tagasi pileti pakub Eckerö Line. Uskumatu, aga nii odavalt ei saa Elroniga isegi Tartusse! Edasi-tagasi pilet maksis veidi üle 16 euro ning kohapeal olemiseks jäi natuke rohkem kui kuus tundi. Minu jaoks oli see täiesti piisav aeg ning tänu mõnusale päikesepaistelisele ilmale möödusid need tunnid lennates.

Kuna ma polnud nii kaua Soome pealinnas käinud, tabas mind kohe alguses üllatus seoses kohaliku ühistranspordiga. Nimelt ei ole peatustes enam piletiautomaate – pilet tuleb lunastada spetsiaalsest telefonirakendusest (HSL äpp). Kuna mina sellisest muudatusest teadlik ei olnud, kulges minu trammisõit sadamast kesklinna puhta "jänesena". Õnneseene asi: kontrolli ei tulnud ja trahv jäi saamata.

Ajalise piirangu tõttu olin endale selleks päevaks paika pannud kolm kindlat eesmärki:

• Süüa ühes korralikus buffet-restoranis. Tallinnas meil sellised kohad sisuliselt puuduvad (ainuke, mida tean, on Mustamäe keskuses asuv Toyosu Buffet). Helsingis aga leidub neid igal sammul ning hinnad on täiesti taskukohased.

• Külastada Helsingi Disaini- ja Arhitektuurimuuseumi. Otsustasin, et Kiasma jätan seekord plaanist välja – üks muuseum korraga on üheks päevaks täiesti piisav.

• Lihtsalt jõlkuda mööda Helsingi tänavaid, istuda kohvikutes ja vaadata inimesi.

Etteruttavalt võin öelda, et kaikki kolm eesmärki said täidetud suurepäraselt ning emotsioone jagub kauemaks kui vaid paariks päevaks.

Aga alustame kõigest järjekorras. Helsingis on buffet-kohti jalaga segada ning hinnad on seinast seina. Kohe Kamppi keskuse juures asub koht nimega Haiku, mis pakub söö-palju-jaksad sushit vaid 15.50 euro eest. Juurde tuleb küll osta jook, kuid vesi on tasuta. Olen seal korduvalt käinud ning hinna ja kvaliteedi suhe on igati paigas. Kui enamik kohti pakub lõunabufeed kuni kella kolmeni päeval, siis Haikus saab keha kinnitada kuni sulgemiseni. Valikus on ka Jaapani supp ning 3–4 sorti salatit. Igatahes, kui te pole liigselt nõudlik ega aja taga peent gurmeenaudingut, siis soovitan soojalt.

Edasi seadsin sammud juba Helsingi Arhitektuuri- ja Disainimuuseumisse, kus oli avatud kolm väga eriilmelist näitust. Kõige suurem ja mahukam neist oli pühendatud Tove Janssonile ja muumidele. Tove Janssonit võivad soomlased täie õigusega pidada oma rahva uhkuseks, sest muumid ei vaja enamikule inimestest mingit tutvustamist. Kes soovib suurlinna melust korraks eemale saada, siis muumide maailm pakub selleks suurepärase võimaluse. Lisaks oli välja pandud Janssoni muud loomingut – maale, visandeid ja isiklikke esemeid –, mis avasid autori palju sügavama ja laiema siseilma, kui me esmapilgul ehk teame.

Muuseumi esimesel korrusel jooksis näitus Aaltode pärandist elukeskkonna paremaks muutmisel. Välja olid pandud originaaljoonised, mööbel, maketid ja klaasesemed. Aino ja Alvar Aaltot võib pidada disaini- ja arhitektuuriajaloo suurkujudeks ning Soome rahvuslikuks uhkuseks, sest nende loodu ei ole aja jooksul kaotanud oma aktuaalsust ega esteetikat. Aaltode disainiesemed on tänapäevalgi kõrgelt hinnatud oma ajatuse ja praktilisuse poolest. Näitusel ringi liikudes saab selgelt aru, et oskuslikult kujundatud ruum ja visuaalset naudingut pakkuvad esemetega mõjutavad otseselt meie heaolu ning enesetunnet. Pärast sellist külastust mõistad taas, miks niiden looming on nii kõnekas ka praegusel ajal.

Minu vaieldamatuks lemmikuks osutus aga Juha Vehmaanperä loomingut tutvustav "Craft Punk". See on tõeline maiuspala igale moegurmaanile. Nagu pealkirigi vihjab, on tegemist käsitöö piire eirava loominguga, kus kudumid kohtuvad punk-esteetikaga, pannes ühtlasi mõtlema kaasaegse moe paradigmadele. Aeglane ja esteetiline mood koos kestliku tarbimisega on tänapäeva maailmas märksõnad, mida peaks inimestele järjest rohkem tutvustama. Autor eirab kõiki klassikalisi kaanoneid, mis võiksid kudumitega seostuda, lähenedes oma loomingule äärmiselt ekspressiivselt. Näituselt jääb kõlama tees, et käsitöö võib olla samaaegselt kunstiline, ühiskonnakriitiline ja kõiki standardeid eirav. Kes naudivad kaasaegset moodi ja julget käsitööd, siis see näitus peaks olema kindlasti külastusnimekirjas.

Edasi nautisin juba Helsingi arhitektuuri ja inimesi. Soome pealinnas on ikka tajutav see vabadus ning inimeste vahetu olek. Ega ilmaasjata pole Soome valitud maailma kõige õnnelikumate riikide nimekirjas esikohal. Jõlkusin lihtsalt mööda linna, vedelesin kohvikutes ning vaatasin inimesi. Muideks, inimeste jälgimine on põnev, sest selline mitteverbaalne suhtlus võib olla väga informatiivne.

Eks see rahulolu ja õnnelikkus on mitmeti mõistetav, aga jah – tabasin ennast Fazeri kohvikus istudes mõttelt, et mis on need märksõnad, mis teevad ühe väikese rahva maailmas tuntuks. Ega mulle eestlaste koha pealt suurt midagi peale Arvo Pärdi meenu. Soomlastel toob selle suuruse esile Aalto, muumid, Karl Fazeri maiustused. Viimasel ajal kõlab järjest tihedamalt ka Aalto ülikooli nimi just seoses maailmatasemel disainihariduse pakkumisega. Võib-olla need ongi asjad, mis on üheks põhjuseks õnnelikuks olemisel, ning sellega on seotud ka rahvuslik uhkus.

Enne laevale suundumist põikasin veel korraks läbi Kamppist, kus asub üks minu lemmikpoode – Muji- paik, kus on esindatud põhjamaiselt minimalistlik Jaapani disain. Kuigi kiusatus oli suur, suutsin seekord oma südame kõvaks teha, hoidusin ostudest ning lahkusin sealt rahuliku südamega, et jõuda õigeks ajaks sadamasse.

Helsingi on lahe ning loodan, et järgmine külastus on juba vähem kui kahe aasta pärast. Totta kai!

Illustreerivaks fotoks lisan ühe meenutuse Juha Vehmaanperä näituselt "Craft Punk".

KAS TÄTOVEERINGUGA VÕI ILMA?

Sotsiaalmeedia on nagu lakmuspaber, mis peegeldab ühiskonna väärtushinnanguid ja arusaamu. Mõnikord need ühtivad sinu omadega, mõnikord mitte. On inimesi, kellele meeldib provotseerida – nad viskavad piltliku "sitaämbri ventilaatorisse", et siis nurgas pahatahtlikult itsitades vaadata, kes pihta saavad. Tavaliselt on targem sellised sitaloopijad tähelepanuta jätta, et nende jõud raugeks.

Küll aga on üks teema, mis minu arvates propageerib 21. sajandil äärmiselt piiratud mõtlemist: see on teise inimese välimuse, kehakaunistuste või riietuse kritiseerimine. Hiljuti oli televisioonis eetris saade, kus lahati vaimse tervisega seotud valukohti. Seal esines ka spetsialist, kes puutub selle valdkonnaga igapäevaselt kokku ning kellel on tätoveeringud. Pärast saadet võttis sotsiaalmeedias sõna üks "prowwa", kes tegi selle inimese pelgalt välimuse põhjal maha. Ma ei hakka siia selle proua nime kirjutama, et mitte anda talle veel rohkem asjatut reklaami. Kuid tema murekoht oli "vapustav": kuidas saab inimene, kes on tätoveeritud, mustaks värvitud küünte ja ehetega, üldse midagi tarka öelda? Selline suhtumine on ajast ja arust.

Me elame 21. sajandil ning lahmida kellegi välimuse kallal on äärmiselt nõme ja madal. Õnneks leidus aga piisavalt palju inimesi, kes julgesid sellisele "prowwale" tema arvamuse naeruväärsust näidata. Riietus ja välimus üldiselt on osa inimese identiteedist ning tätoveeringud on osa meie minapildist. Ammustel aegadel oli tätoveerimine tõesti marginaalse kogukonna tunnus, kuid tänaseks on see paradigma täielikult muutunud. Kunagi toimus märgistamine eesmärgil, et sarnane tunneks sarnase ära – see oli märk kuulumisest süsteemivälisesse gruppi või mäss kodanliku ühiskonna vastu. Need grupid olid selged: meremehed, kriminaalid ja vangid, sõdurid.

Mulle meenus Jean Genet’ "Varga päevik", kus autor kirjeldab tätoveeringuid kui aumärke, mitte häbimärke. Genet’ jaoks oli see märk julgusest ja truudusest oma valitud teele. Huvitavat täiendust pakub siia Liisu, kes on oma elu sidunud Jaapaniga ning kirjeldab tätoveeringute rolli sealses ajaloos ja kelle postituse ma leidsin Threadsist:

"Mind üllatas väga, kui mu kaaslane üks päev jutustas, et tätoveeringud olid Edo perioodil tuletõrjujate teema. Nende kehadel olid uhked ja värvilised tätoveeringud. Ühest küljest sümboliseeris see tugevust, samas oli sel ka pragmaatiline pool: nii sai tuletõrjuja keha identifitseerida, kui töö käigus juhtus halvim. Nendesse tätoveeringutesse ei suhtutud halvasti, sest tuletõrjuja töö oli ilmselgelt elutähtis."

Moemaailmas liiguvad trendid tavaliselt ülevalt alla (top-down), mis tähendab, et alamad klassid võtavad üle kõrgemates kihtides kasutusel olnud rõivad. Samas on teatud nähtused, sealhulgas tätoveeringud, liikunud hoopis alt üles – bottom-up. See on sotsiaalne teekond marginaalsusest luksuseni. Tätoveering, mis kunagi sümboliseeris heidikut, võib täna maksta terve varanduse ja ehtida tippkirurgi või eduka ettevõtja kätt. Riietust ja sellega seonduvat peeti kunagi kerglaseks valdkonnaks, kuid nüüdseks on see saanud teadlaste ja filosoofide poolt väärilist tähelepanu, sest mood peegeldab meie siseilma, väärtusi ning identiteeti.

21.sajandil ei tohiks enam kedagi üllatada inimene, kes on lasknud oma naha "täis sodida". Nagu ühes Eesti filmis öeldi: "Nahk on raisus." Tegelikult on "raisus" hoopis nende mõttemaailm, kes arvavad, et tindi hulk nahal korreleerub inimese vaimse võimekusega. Kui viitsimist on, siis leiab netiavarustest päris palju materjali antud teema kohta ning lugemist võib jaguda tundideks. Mulle jäi eriliselt silma ajakirjas Human Relations (2018) avaldatud uuring (French, Mortensen, Timming), mis kinnitab, et tätoveeritud nahk ei mõjuta professionaalsust ega eetilisi omadusi. Vastupidi – inimesed, kes julgevad end väljendada, mõjuvad sageli enesekindlamalt ja otsustusvõimelisemalt. Juhid, kes diskrimineerivad tätoveeringute alusel, võivad kaotada väga tugevaid ja motiveeritud töötajaid.

Minu mõte on lihtne: enne kui hakkad kellegi välimust avalikult maha tegema ja tema professionaalsuses kahtlema, vaata peeglisse ja leia omaenda silmast see palk üles. Lõpetuseks lisand, et tõelise taksifännina lasin ma oma esimese tätoveeringuna teha Picasso taksi. Hiljem on neile lisandunud palju abstraktset ja põnevat. Ning sellele "prowwale" ütlen veel seda: tänu oma tätoveeringutele (ja muidugi suurepärasele tattoo-master'ile!) olen saanud ainult positiivset tähelepanu.

Illustreerivaks fotoks üks minu nahk raisus kehakaunitusest.

DOKUMENTIDEGA VÕÕRAS LINNAS, ŠAMPANJAST RÄÄKIMATA

Sünnipäevad on muidu toredad, aga viimastel aastatel meeldib mulle neid tähistada üksinda kuskile mujale reisides. Seekordsel sünnipäevahommikul ärkasin Budapestis, kauni nimega hotellis Ottofiori. Aga mida teha sünnipäevahommikul üksi võõras linnas? Vastus on: mitte midagi. Võiks ju alustada päeva šampanja joomisega nagu tavaliselt, aga arsti tungival soovitusel pean ma sellest praegu väikese pausi tegema. Niisama hotellitoas passida polnud ka mõtet, seega otsustasin end linna peale vedada, et koju midagi maitsvat ja ungari-päraselt snäkki osta.

Tegelikult ootas mind Budapestis ees üllatus. Ega ilmaasjata öelda, et maailm on väike! Nimelt minu Indiast pärit sõber, nähes sotsiaalmeediast, et olen Budapestis, teatas, et on samuti siin ja me peaksime kindlasti kokku saama. Kuna India pole minu reisiplaanidesse viimasel ajal mahtunud (ja tea, millal mahubki), oli see suurepärane võimalus. Minu sõbra laps õpib Budapestis ning ta oli tulnud talle külla. Nii et täiesti imeline kokkusattumus minu viimaseks päevaks Ungari pealinnas!

Kuna eelnevad päevad olin seigelnud Pesti poolel, leppisime sõbraga juba kohtudes kokku, et vaatame ringi Buda poolel. Parim koht selleks on Citadella kindlus Gellérti mäe tipus, kus avanevad lummavad panoraamvaated nii Budale kui ka Pestile. Sinna tippu ronimine on omaette sport – esmapilgul ei tundugi mägi nii kõrge, aga puude ja põõsaste vahel rühkides võtab ikka võhmale, eriti kui oled just paar nädalat kopsusid välja köhinud.

Kuid see pingutus tasub end ära. Budapestis on täisväärtuslik kevad ning õhk on paks õitsvate sirelite ja toomingate aroomist. Tekkis tunne, nagu ei viibikski kolme miljoni elanikuga suurlinnas, vaid kuskil kaugel metsas. Altlinnast vaadates ei tundu mäe otsas kõrguv Vabadusesammas (mis sümboliseerib Budapesti vabastamist) üldse nii suur, aga kohapeal olles saad aru, et tegu on ikka võimsa kompleksiga. Tõelise linnavurlena mõtlesin küll korraks, et miks nad sinna köisraudteed pole ehitanud, aga tegelikult on selline matk läbi poolmetsiku looduse parim viis oma füüsilised võimed proovile panna.

Pärast sellist rännakut oli kõht tühi ja üks korralik lõuna hädavajalik. Minu lemmikuks on Aasia köök ja seekord valisime ühe Vietnami koha. Sisse astudes jäi mulje, et viimane remont toimus seal aastal 1995, aga see pole üldse oluline. Üleüldse meeldib mulle Budapesti puhul see natuke "räämas" olek. Kesklinn parlamendihoone ja ooperimajaga on viimse peal korda tehtud, aga natuke eemale liikudes kohtab veel sellist ehedust, mida pole eurodirektiividega ära rikutud. Lisaks jäi silma, et linn on täis Tai massaaži salonge, kus pisikesed naised sind kavala naeratusega salongi kutsuvad. Vietnami toit oli igatahes imemaitsev, portsjon mehine ja maksis veidi üle 10 euro.

Õhtu käes, hakkas hämarduma. Kuna pidin vara ärkama, loobusin varemebaarist ning nautisin vaikust ja rahu hotellitoas. Jäi üle vaid loota, et Air Baltic ei üllata mind teatega lennu hilinemisest alles siis, kui olen juba lennujaamas. Õnneks sujus seekord kõik viperusteta ja enne keskpäeva maandusin Riias. Valikus oli veeta päev Läti pealinnas ja planeeritud lennuga koju lennata või tormata bussile, et võimalikult kiiresti koju jõuda. Otsustasin teise variandi kasuks ning kell viis pärastlõunal olin juba Tallinnas ja pool tundi hiljem ka kodus.

Aga üllatus AP poolt ei jäänud tulemata: juba kodus olles sain sõnumi, et Riia-Tallinna lend on tund aega edasi lükatud. Aga jah, see mind enam ei kottinud – kodus pehmete linade vahel oli mul juba mõnus rammestus peal.

Kaks ja pool päeva madjarite pealinnas möödusid märkamatult. Sellest täitsa piisas, et saada kätte see kodune ja mõnusa vaibiga Ungari tunne. Kindlasti tulen siia kunagi tagasi!

PS! Muide, minu parim meelelahutus lennureisidel on "Salajuttude" podcasti kuulamine. Nii ka seekord. Sain jälle hirnuda nagu purjus hüään – hea, et lennusaatjad mind tooli külge kinni ei sidunud!

Illustreerivaks pildiks puu, mille ümber on soojaandev kudum.

MA EI TARBI ÜHTEGI TEIE POOLT PAKUTAVAT LÕBU!

Teine päev Budapestis äratas mind sombuse ja pisut nukra ilmaga. Pärast kosutavat hommikusööki hotellis otsustasin, et ei raiska sel reisil sentigi meelelahutusele, kuhu on vaja pilet lunastada. Esiteks on aeg liiga lühike ning teiseks on Budapest oma imelise arhitektuuriga nagu vabaõhumuuseum – seda kõike saab nautida täiesti tasuta. Muide, meenus veel üks lapsepõlve popplugu, mis siiani mu playlistis kummitab: Zaragossa Band, mida sai kunagi kuulatud söögi alla ja söögi peale.

Otsus tehtud, seadsin sammud surnuaia poole. Hotellist umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel asub Fiumei Road Graveyard – Ungari üks vanimaid ja paremini säilinud kalmistuid. See laiub hiiglaslikul maa-alal ja seal võib tunde veeta. Mõnus on ka see, et inimesi on vähe. Kohtasin vaid üksikuid samasuguseid "inimpõlgureid", kellega sai peitust mängida, hüpates ühe hauakivi tagant teise varju, kui kedagi silmapiiril näha oli.

Lõpuks tuli ka päike pilve tagant välja ning vaatamata morbiidsele keskkonnale muutus meeleolu helgeks. See surnuaed on tõesti nagu skulptuuride aed. Siia on maetud suurim arv Ungari ajaloo ja kultuuri suurkujusid ning märkimisväärne osa haudadest on kunstiajaloolise väärtusega – kuulsate arhitektide ja skulptorite looming. Kalmistul on eraldi krundid kunstnikele, jakobiinidele ning 1848. ja 1956. aasta revolutsiooni kangelastele. Tohutu mausoleum on meeldetuletus parteiriigi ajastul toimunud surnute kultusest. See 56 hektarit hõlmav ala väärib oma rikkaliku taimestiku tõttu lausa arboreetumi nime.

Pärast paaritunnist surnute keskel uitamist suundusin tagasi kesklinna. Vahelduseks põikasin läbi juudikvartalist, kus asub nn Juudi müür. See on kaasaegne mälestusmärk, mille piiluaukudest sisse vaadates näeb ajaloolisi fotosid elust getos – see tähistab geto kunagist piiri. Mind hämmastas, kui palju on Budapestis ortodoksseid juute. Lapsepõlvest mäletan Teise maailmasõja meenutustest, et sakslaste tulekuga hävitati Ungaris väga palju juute ning need, kellel õnnestus pääseda, põgenesid.

Edasi viis tee ooperimaja suunas. Kuna piletihinnad on üsna krõbedad, jätsin muusikalised naudingud teiseks korraks, kuid hoone arhitektuurset võimsust sai imetleda ka niisama. Sealt edasi parlamendihoone juurde, põigates läbi kohaliku basiilika juurest, mis tumeneva taeva ja vihma tõttu mõjus eriti ähvardavalt.

Minu jaoks on aga Budapesti üks absurdsemaid kohti viisnurgaga mälestusmärk "vabastajatele". Eriti marginaalseks muudab selle fakt, et sealsamas parlamendihoone lähedal asub mälestusmärk 1956. aasta ülestõusu ohvritele. Need nn "vabastajad" lihtsalt hävitasid kohalikke, kes tahtsid ise oma riigi saatuse üle otsustada. Vabadusearmastus on ohtlik asi, see tõmbab alati sissetungijaid ligi.

Parlamendihoone on kogu oma ilus võimas – fotod ei anna seda pompööpsust edasi. Ühel pool stoiline Doonau ja teisel pool ajalooline Budapest. Jõe kallast pidi jalutades sattusin mälestusmärgi juurde, mis on pühendatud kaldal maha lastud inimestele (kingad kaldal). See vaatepilt on tõesti õõvastav, eriti kui tead selle taga olevat ajalugu.

Kuna läbitud kilomeetrite hulk oli juba meeletu, vajasin kehakinnitust. Budapestis on suurepärane valik hiina, india, tai ja vietnami söögikohti. Hinnad on taskukohased ja portsjonid mehised. Kui aga rääkida üldisest hinnatasemest, siis müüt Ungari odavusest on ammu murtud – hinnad on peaaegu samad mis meil. Kohv maksab ca 4 eurot, lõuna umbes 15 eurot. Turg on külastamist väärt, aga pigem elamuse kui odava kauba pärast.

Õhtu lõpetuseks külastasin kuulsat Varemebaari (Szimpla Kert). See on Budapesti üks ikoonilisemaid kohti ja vaatamata teisipäeva õhtule oli seal rahvast murdu. Erinevad baarid, vaiksed nurgatagused ja lärmakad saalid. Nautisin nii kaasaegseid improvisatsioone kui ka korralikku tehnot. Tantsisin kolm tundi nii unustamatult, et riietel polnud enam ühtegi kuiva kohta. Hotelli poole jalutades vaatasin sammulugejat: koos tantsimisega oli täis tiksunud ca 40 000 sammu. Isegi minu puhul on seda päris palju.

Mida tõi aga järgmine päev, sellest juba järgmises postituses. Illustreerivaks fotoks meenutus surnuaialt.

HAIGUSTE RAVI KONTROLLITUD – MINE REISILE!

Budapest on minu reisisihtkohtade nimekirjas olnud juba aastaid ning lõpuks on mul õnnestunud siia maanduda. Esimene plaan Ungari pealinna külastada oli mul tegelikult juba kuus aastat tagasi, aga siis pani Covid maailma lukku ja murdis ka lukuvõtme ära. Hiljem ei klappinud ajad ja nii ma jõudsigi siia alles nüüd, 2026. aasta külmal kevadel.

Kuid ka seekord polnud tulek kindel. Haigus otsustas mulle korraliku vingerpussi mängida ja nädal enne sõitu murdis külmetus mu ikka mehiselt maha. Veel reedesel päeval olin täiesti siruli voodis ja tunne oli selline, nagu oleksin rongirataste alla jäänud. Palavik, jube köha ja nohu, mis meenutas kevadpäikese käes sulavat katust, kus pidevalt midagi tilgub.

Laupäeva hommikul otsustasin aga härjal sarvist haarata. Ütlesin endale, et seekordne reis ära ei jää! Hakkasin tegutsema ja parim viis enesetunnet parandada oli... koristamine. Ja pean tunnistama, et see mõjus. Laupäeva õhtuks oli olemine tunduvalt parem ja mõte reisi tühistamisest ei tundunud enam mõistlik. Teadsin kogemusest, et keskkonnavahetus on parim ravim. Olen varemgi olnud olukorras, kus enne minekut on enesetunne vastik ja kahtlane, aga sihtkohta jõudes haituvad haigussümptomid nagu imeväel. Ja muide, kui varasemalt on Coca-Cola tervist parandanud, siis seekord jäi loodetud efekt saabumata.

Kui ma mõtlen sellele, mida ma Ungarist tean, siis ega peale Orbani ümber toimuva tralli ja ajalootunnis õpitud Austria-Ungari keisririigi suurt midagi polegi. Aga lapsepõlvest meenuvad seigad küll. Näiteks igal koolivaheajal ETV-st kohustuslikus korras jooksev "Kapten Tenkes". Millest seal täpselt juttu oli, enam ei mäleta, aga teleka ette olin ma naelutatud. Järgmisena meenuvad GLOBUS-e herned, mis olid täielik defka ja mida liikus Põlva kaubandusvõrgus vaid suurtel aastapäevadel – üks sellistest oli näiteks NSVL-i (või tolleaegses kõnepruugis SSOR-i) aastapäev. Ning üle ega ümber ei saa ka tolleaegsest Ungari popikoonist Kati Kovacsist, keda meeldis lapsena kuulata. Teilegi nautimiseks üks tema minu tolleagsetest lemmiku aluludest: KATI KOVACS

Kõige selgemalt on mul aga meeles ungari kirjaniku Éva Janikovszky raamat "Kui ma oleksin suur" (László Réberi illustratsioonidega). See on siiani üks minu lemmikuid. See raamat kirjeldas täpselt kõike seda, mida ma lapsena teha tahtsin ja mida ma nüüd täiskasvanuna teen, ilma et keegi mind keelaks. Suur olla ongi parem kui laps! Suured inimesed panevad selga need riided, mida ise tahavad, võivad end tuletõrjeauto signaali kuuldes aknast välja upitada ega pea magama minema, kui televiisoris just kõige huvitavamaks läheb. Raamatu peategelane unistas, et suurena sööks ta enne lõunat tahvli šokolaadi, tõmbaks valgete kinnastega üle kõigi raudaedade, põlvitaks toolil ja ei nuuskaks mitte kunagi nina, vaid ainult löristaks. Ja muidugi silitaks ta kõiki hulkuvaid koeri ja kasse. Kuna hulkuvate loomade aeg on möödas, siis ma lihtsalt tervitan mööduvaid neljajalgseid viisakalt: "Tere, Koer!" või "Tere, Kass!".

Teine seik on seotud EÕM-iga (Eesti Õpilasmalev). Põlva rajoonis oli suvel külas rühm Ungarist ja väljavalitud malevlastel lasti nendega kohtuda. Sealt leidsin endale kirjasõbra Ildiko, kellega vahetasime kirju ja pisikesi pakikesi mitu aastat. Ildiko oli pärit Tiszafüredi linnakesest. Tol ajal polnud sotsiaalmeediat ja kirjavahetus oli oluline osa elust. Lõpuks jäi see soiku ja ma ei teagi, mis temast saanud on, kuigi foto Ildikost on mul kuskil sahtlipõhjas alles. Olen mitu korda mõelnud ta üles otsida, aga mõtteks on see jäänudki.

Nüüd ma siis olen Budapestis. Piletid ostsin pool aastat tagasi Air Balticu suurelt müügilt. Kõik oligi liiga ideaalne, et olla tõsi – niipea kui allahindlus lõppes, hakkasid pihta lennuaegade muudatused. Vahemaandumiste ajad venisid kolossaalselt: paarist tunnist sai seitse ja tagasiteel lausa üheksa tundi. Ning tagasilend toodi kolm tundi varasemaks. Aga jah, selle hinna eest, millega ma lennupileti oktoobris soetasin, ei saa enam kirikus ka peksa. Ega ilmaasjata ei hüüta seda firmat Air Peldikuks. Aga jäägu, ei viitsi sel teemal rohkem jaurata. Õnneks oli lennukis ruumi ja sain laiutada.

Budapest võttis mind vastu mõnusa sooja ja päikesepaistelise ilmaga ning ma tundsin, kuidas viimased haigusraasukesed mu ihust haihtusid. Sõites bussiga kesklinna poole ja vaadates seda trööstitut industriaalmaastikku, tekkis korraks küll tunne, et mida fucking imet ma siia ära kaotasin? Internet on täis ilusaid fotosid helesinisest Doonaust, aga reaalsus on paraku hallim. Õnneks see emotsioon hajus kohe, kui kesklinna jõudsin.

Hotellis tegin väikesed iluprotseduurid ja läksin linna avastama. Kuna olen kohapeal ainult 2,5 päeva, otsustasin, et ei planeeri midagi, vaid lihtsalt kulgen. Kui tahan, söön kisselli, kui tahan, kuulan transistorit. Mida toob järgnev päev, sellest juba mõnes järgmises postituses.

Illustreerivaks fotoks üks helesinine taevas koos Budapesti arhitektuuriga.