Seiklused Kisumus ja selle ümbruses.

Asjalood on nüüd niikaugel, et ühe viisa aeg hakkas läbi saama ning mul oli vaja saada uus viisa või täpsemalt öeldes saada viisapikendus. Tavaliselt on seda võimalik teha järgmiseks kolmeks kuuks nii, et kokku toimib see pool aasta. Peale seda peab riigist lahkuma ja soovitavalt ka Ida-Aafrika bloki riikidest. Viisat saab pikendada kõgis suuremates linnades sh. ka Kisumus.  Valisin Kisumu juba selle pärast et see linn meeldib mulle. Nairobisse minek on üsna tülikas ettevõtmine ning paraku pean selle teekonna ette võtma kui hakkan kodu poole liikuma. Kui ma Keenias kuskil elada tahaks siis oleks see just Kisumu. Mulle meeldib see, et ta on parja suurusega ning muidugi et asub Victoria järve ääres. Ja kuidagi see linna õhustik on hea energeetikaga. 

Kisumusse sõit toimub Kakamegast ja mitte matatuga vaid bussiga, aga ikka peab ootama kuni buss täis topitakse sest bussis on vähemalt rohkem ruumi ja  näeb ka midagi. Seekord oli bussijuht väga emotsionaalne tüüp ning terve tee ajas oma kõrvalistuvale mehele kärbseid pähe. Sinna juurde muidugi vehkis ta ka ka kätega ning unustas ära et vaja oleks ka bussi juhtida. Igatahes oli meil väga lõbus ning raske oli jääda tõsiseks kogu seda komejanti jälgides. Aga sellist tsirkust vaadates läks teekond üsna ruttu ning suurlinna tuled olidgi paistmas. Et Kisumu on üsna pisike ja vahemaad pole pikad, siis otsustasin, et matatu stationist võib ka jala minna migratsiooni ametisse, sest oli ju kogu info vaadanud Lonely Planetist ning kindel et midagi pole muutunud. Aga jah asjalood olid muutunud ning viisa pikendamiseks vajalik ametkond oli kolinud uude kohta. Leidsime ka selle hõlpsasti üles. Mulle pole kunagi meeldinud mingite ametnikega asju ajada ning tean juba ette, et mina olen see tüüp inimesi keda ametnikele meeldib peetida. Nii ka seekord. Tavalise kolme kuu asmel pikendati minu viisat ainult kuu ja seda ka läbi suure häda. Ametnik nagu ikka tahtis altkäemaksu saada, aga mina lolli mzunguna ei saanud ju vihjetest aru. Igatahes seletasin talle üsna pikalt , kus Eesti asub ja miks ma ei taha kohe sinna tagasi minna ning milline näeb välja lumi ning näitasin talle isegi fotosid FB oma sõprade kontodelt “ilusatest “ talvistest vaadetest. Sellepeale tüüp leebus ning ma sain oma uue viisa kätte. Aga nii lihtne see ka polnud, sest ootasin ikka umbes 45 minutit koridoris kui samal ajal inimesed tulid seest välja üsna rahulolevate nägudega. Et endas veel kindel olla siis ametnik kutsus ka Eveli oma passi näitama ning pidi veenduma, et Eesti nimeline riik ikka eksisteerib ja see pole mitte Ameerikas ja meie pole mitte John ja Jane. Viisa käes hakkasime otsime hotelli. Õnneks oli see bronnitud teejuhiseid jälgides läks ööbismiskoha leidmine üsna valutult. 

Olen ka varem kirjutanud, et keenialased armastavad kõlavadi nimesid, sama kehtis ka hotelli puhul-New Victoria Hotel. Uut polnud küll selles hotellis midagi, aga hind on soodne ja asukoht ülemiselt rõdult vaatega Victoria järvele. Mulle igatahes meeldis ja ma ei pea elama 5* hotellis. Isegi WIFI toimis aga ainult hilistel või väga varastel öötundidel. Igates kui olime natuke toibunud ja keha kinnitanud seadsime sammud linna peale. 

Muidugi esimene koht oli kohalik käsitööturg ja ausalt öeldes olime me Eveliga sellel päeval seal esimesed mzungud ja seda oli ka kohe tunda, sest müüjad kargasid meile kallale nagu kari näljaseid hüaane, kes igaüks tahtis seda shillingit meie rahakotist enda taskusse saada. Eveli läks juhe üsna ruttu kokku ning lahkusime sealt üsna kiirelt. Samas ikkagi mingite ostudega. Kesklinna vantsides leidsin kohaliku kangamüüja, kelle valik võttis mind silamde eest üsna kirjuks.Putka mis oli sama mõõtu meie välipedlikuga oli maest laani erinevaid kangaid täis ning te võite ette kujutada, mis toimus mu hinges kui ma kõike seda ilu oma silme ees virvendamas nägin. Nagu ikka sai kaubeldud ja minna jälle hunniku  shillingite võrra vaesem aga müüja rikkam ja õnnelikum.

Õhtuks ostsime ühe korraliku pudeli Mohiitot ning keerasime selle endale keresse. Smal ajal nautisme vaadet Victoria järvele ning jälgides tänavaelu. Ühesõnaga joodud alkohol tegi oma töö ning voodi tundus peale päevaseid sekeldusi üsna kustuva kohana. Aga oh ei minu rahutu hing ihkas seiklusi ja mis Keenia see on ilma ööklubis käimata. Uurides hotelli registratuurist kuhu võiks sammud seada, siis suunati mind kohe kohalikku stripiklubisse, mis asus hotellis umbes 50 meetri kaugusel. Jah aga kaua sa ikka vaatad tumedanahalisi naisi pimedas toas :) Õnneks järgimene klubi polnud eriti kaugel ning stripiklubi turvamees talutas mind sinna isiklikult käekõrval ja mitte sellepärast, et ma meeldivalt svipsus olin vaid kartuses, et äkki mzungu läheb kaduma. Teate ju küll mis juhtub tagasihoidliku maapoisiga , kes satub üksi suurde linna. Siganture, nii on selle peene klubi nimi üllatas mind oma euroopalikkusega. Väga meeldiv teenindus palju ruumi ning hea muusika. Liskas veel see et enamus ööklubisid asuvad majade viimastel korrustel See siis kas 4-5 koorus. Naabruses asuv klubi, mille nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud oli täiesti tühi ning baaridaam magas hamabad laial diivanil. Vahepeal suhtlesin ka kanamüüjaga, kes oli oma lõkke teinud praktiliselt ööklubi sissekäigu ette. Nii nagu meilgi siis rahvas tuli alles 11-12 vahel ning õige pidu läks lahti  pisut hiljem Tantsiti ja tarbiti alkoholi nagu meilgi. Hotelli targu tagasi läksin bodaga, sest ei tahaks ärgata dokumentideta võõras linnas. 

Järgmine päev külastasime Rusinag saart , mis asub Victoria järves. Kisumus kolm tundi matatuga Uyomasse ning sealt kas praami või paadiga pooltundi saarele. Saarel üldiselt midagi suurt teha pole aga kui teil on plaanis mesinädalaid veeta või abielluda, siis selleks on see parim Nimelt asub seal tore hotell, mille omanikuks on norra härrasmees koos oma abikaasaga, kes on kohalik. Väga euroopalik ning ning meeldiv koht. Muidugi sulpsasime ka järvevette, mis oli soojem kui Kalevi ujulas ning lasime ka ennast jõehobudel tagumikust näksida. Küll mitte tugevalt, sest muidu poleks me ühes tükis tagasi jõudnud. Tagasisõit Kisumusse ei läinud nii sujuvalt sest matatu topiti nii täis, et polnud aru saada kui palju rahvast seal täpselt on . Vahepeal vaatasime kuidas kõrvalseisva matatu kontuktor andis paarile reisijale jalaga tagumikku et need paremini siise mahuksid. Aga oh õnnetust, paraku ei pidanud bussi uks sellele survele bvastu ning lendas eest ära. Aga nagu ikka pole Keenias olemas ületamatuid probleeme sest üks monteeriti uuesti ette ning reisjatele, kelle ahter kahtlaselt ukseaugust välja upitasid said jälle kontuktorilt paar vopsu, et ennast koomale tõmmata. Tagasi jõudsime pimedas ning et istme maitse oli juba suus siis hüppasime kohe üsna linnapiiril bussist välja et bodaga hoteeli jõuda. Aga noh Keenias tuleb alati enne asjad kokku leppida, kui uisapäisa kellegi transpordi vahendi peale istuda. Ühesõnaga kui olime üsna pikalt sõitnud siis ma sain aru et meie teekond ei vii üldse mitte hotelli vaid teadmata suunas. Muidugi jõudis bodajuht uurida kas ma ka oskan swuahiili keelt. Ümbrus oli pime ja tundmatu.Ähmaselt olid näha ainult mingid ubrikud ja onnid. Tegelikult oli asi selles et Kisumus oli kaks samanimelist hotelli ja nad arvasid, et teine variant on meie hotell. Õnneks seekord meid ei tahetudki ümber lükata. 

Järgmine päev põrutasime tagasi kodukülla ning mina juba targa ja tervana keeldusin tahapoole esiismest ennast paigutamast. Eveli seevastu sai muljutud nii mõnegi suuretagumikulise neegrinaise poolt.

Aeg hakkab ka vaikselt ka otsa saama ning viimased postitused tulevad õige pea.

Uuel aastal uue hooga!

Märkamatult on jälle aastanumber vahetunud ning inimeste hullumine on selleks korraks läbi. Ma pole ammu enam mõistnud seda hüsteeriat, mis haarab inimesi kolm korda aastas: jaanipäev, jõulud ja vana- aasta õhtu. Tahaks öelda kõigile, et laske vabaks, aga jah, ega see nii lihtne polegi. Massipsühhoosil on suur jõud. Kas selleks on vaja oodata aasta läbi jõulusid, et armastada oma ligimesi  ja sõpru ning ülejäänud aja lihtsalt neile jalaga persse taguda??? Armastada tuleb kogu aeg, kogu elu. 

Kui ma hakkasin siia Keeniasse tulema, siis palusin planeerida minu siiajäämise nii, et ma saaksin ka jõulud ja uue aasta siin veeta. Kätt südamele pannes, ei kahetse ma seda otsust põrmugi ja mul polegi millestki kahju ega  pole ma ka millestki puudust tundnud. Jõuludest ma juba kirjutasin ning need emotsioonid  jäävad templina ma mällu igavseks :) Pelae jõule saabus Eveli ning uue aastani jäid loetud päevad. Muidugi ma sisustasin need oma harjumuspärase tegvusega. Lõpetasin käsiraamatut, mida koostan kohalikele õmblusgrupi naistele ning kontrollin ikka üle, et koolivormid tehtud saaksid. Põhimõtteliselt on kõik valmis , kuigi jah üks kangajupp läks kõndima. Keegi ei tea midagi, kus kes millal. Ütleme siis nii et rahvast käib kontoris palju ning keegi ei tea midagi. Õnneks oli tegu mingi meetri pikkuse jupiga ning kaotus pole korvamatu. 

Aasta viimane päev on siingi tavaline tööpäev nagu meilgi.  Mina olin selle võtnud vabaks, et minna vihmametsa, mis asub Shaindast umbes tunnise sõidu kaugusel. Planeerisime sinna jääda ka ööseks, et hommikul nautida päikesetõusu kaljudelt aga Keenias, ei suju teps kõik mitte plaanipäraselt. JA võibolla see ongi hea, sest pole rutiini ning meeled, mis turvalises keskonnas on hakkanud kaduma tervaduvad jälle ning on võimalik märgata pisikesi nüansse mis pakuvad rõõmu. Ühesõnaga jõudsime ilusti vihmametsa kohale vaieldes enne matatu konduktoriga hinna üle. Aga noh nüüd ma olen ikka juba ka targem ja kirikus nii kergelt enam peksa ei saa:) Tüüp lihtsalt tahtis saada kolmekodset hinda. Aga noh vedas. Aga peksa saime hiljem. Olin küll uurinud igaltpoolt hindu, mis puudutavad Kakamega vihmametsa. Keenias kehtib kolm hinna kategooriat: kohalikud, residendid ja välismaalased- sinna viimase alla kuulume ka meie. Residendiks saab siis kui oled olnud Keenias kauem kui kolm kuud ja selleks antakse sulle dokument , mis seda tõendab.  Nii oli ka sissepääs vihmametsa. Kohalikele maksis see 600, residentile 1000 ja meiel 25USD.  Siia lisaks veel ka ööbimine, mis oli samuti 4x vahega. Eks Indias oli sama stiil, aga seal ma kuulusin gruppi, kus tooni andsid hindud ning mind smugeldati lihtsalt odavalt sisse. Aga siin me olimekas valget mzungut ning poleks kuidagi saanud sisse ennast möllida lihtsalt niisama. Pidasime Eveliga pikalt nõu, et kas minna või mitte, sest ütlen ausalt 25 USD tundub siinses kontekstis üsna suur summa, eriti kui arvestada, et mõni nädal mul ei kulu toidu peale mitte kuidagi nii palju. Ööbimise mõttest me kohe loobusime, nii et jäi iseseisev jalgsimatk mööda vihmametsa. Giidi eest oleksime pidanud veel välja käime üsna suure summa. Igalpool olid olemas teeviidad ja juhised ning mul oli olemas kaart ning eksimist polnud karta. 25 km vihmametsas turnides mööda mägesid ja erinevaid metsaradu on igati väärt seda raha. Aga 1. jaanuarist hinnad muutusid ning ma ei tea kas väga palju kallimaks. Tegelikult kujunes meie matk üsna meeleolukaks ning ma ei kahetse, et meile see oodatust kallimaks läks.  Kohati oli selline tunne nagu seikleksime Lõuna- Eesti metsade vahel ning kohe kohe jõuame mingile taluõuele, kus pererahvaga lobiseda natuke. Ainuke vahe oli selles et taluõudele me küll jõudsime, aga seal vihmametsas oli kohalike küla, kus põhimõtteliselt inglise keelt keegi ei eriti ei osanud. Aga elus ja terved me oleme ning välja sealt ka jõudsime. Kui sa tahad olla loll valge turist, siis peabki maksama. Aga alati on võimalus leida ka odavamaid teid ja võimalusi. Mind ikka vaadatakse aegajalt üsna imestunud ja juhmide nägudega kui ma matatuga ühest punktist teise sõidan või liikumiseks kasutan motikat. eks on see arusaam, et valge inimene ei oska midagi ning ei saa millegiga hakkam, kui ta oma turvalisest keskonnast välja on kistud. Ma ei tea,  eks intelligentususe üks näitaja on ka kohanemisvõime ning olukordade iseseisev lahendamine mitte tavapärases keskkonnas. Uhh küll nüüd targutab:)

Vihmametsas seiklemine oli tõeliselt lahe, kõik need erinevsd hääled, liikumised, sahinad tekitasid tunde nagu viibiks ksukil muinasjutu metsas. Esmane eesmärk oli ronida vaateplatvormile, kuigi ja meie mõistes on seda palju niimoodi nimetada. See oli lihtsalt mäetipp, kus avanes imeline vaade alla orule. Kõigest 1600 meetri kõrgusel üle merepinna.Itenis olime 2400 meetri kõrgusel.  Vahepeal vaatasime pääsukesi ning viskasime Eveliga nalja, et ah me teglikult oleme Munamäel ja naudime Lõuan-Eesti kuppelmaastikku:)

Selle ma unustasin jälle muidugi ära, et kõrgemal mägedes on päike eriti intensiivne ning piisab vähesest et olla peedikarva. Olime seda reisi planeerinud üsna kõvasti ning varunud ka kergemat toitu kaasa ( banaane, vett, matoke chipse, ...) Väike piknik kaljuserval ning pidigi hakkam alla mäest veerema, sest plaan oli enne pimedat koju tagasi jõuda. Tahtsime ikka enneveel mõnda suur ja koledat kiskjat ka näha ,aga kõigi kurvastusesk pean ütlema, et selles metsas neid pole.Pealegi on kogu Kakamega piirkond üsna tihedalt asustatud ja peale liblikate, lehmade, lammaste , koerte ja inimeste ei kohanud me kedagi. Mingi noorteseltskond kutsus meid endaga vana-aastat ära saatma, aga jäi antud hetkel ei tundunud see mile kõige ahvatlevama ideena ning otsustasime üles otsida vihmametsas asuva kose. Jah selle leidmiseks tegime umbes 5 km ringi ja lõppkokkuvõttes oli see lahe, sest vahepeal pidasime juba plaani, et otsime noored üles ja ööbime nendega samas telgis. Eveli muidugi kuulatas, et kas kose kohinat on kuulda, kuid mida pole seda pole. Aga pole midagi, kosk leidis hoopis meid. Lihtsalt ilmus ta ühe künka tagant välja ja oligi kõik. Õnneks tagasi me otsustasime minna katse-eksituse meetodil nig valisime teelõigu, mis tundus meile kõige sobivam. Igaks juhuks küsisime ka esimese ettejuhtunud kohaliku käest teed, kes kohe selle eest tahtsid tasu saada. Koju jõudsime nii nagu plaanis oli. Ikka enne pimedat. Mingit hüsteeriat polnud, rahvas chillis nagu ikka külas ringi. Võtsime kohalikust restoranist friikad ning vantsisime koju. 25 km ikkagi andis tunda. Kell 00.00 soovisme head uut ning keerasime magama. Parim vana-aasta õhtu. Hommikul alustasin jooksutrenniga ja esimese korraga vedasin 4,7 km välja. Ausalt öeldes oli see päris tervendav kogemus. Muidugi jälle kohalikud ei saanud aru, et mida see mzungu nii vara juba rabeleb. Ega see jooksmine nii lihtne olegi, sest tõususid ja langusi on üsna ohtralt. Laupäev pühapäev nagu ikka vedeleme basseini ääres ning käisime laheda nimega kohas KUKU JOINT söömas. Muideks friikad on siin maitsvad, sest neid tehakse otse kooritud kartulist mitte ei  külmuatata vahepeal.

Mitte ainult jõuludest.

Selleks korraks on siis jõuludega ühel pool ning õnneks poe neid enne järgmise aasta lõppu enam oodata. Minu jõulud olid parimad, mis mul üldse olla said. Seda siin Keenias natukene oma koduauulist eemale reisides.

 24 detsembri hommikul võtsin ette teekonna Eldoretti ja Iteni. Iten on asula 2400 m kõrgusel merepinnast,  kus treenivad Euroopa jooksjad, sh. ka Eesti omad. Aga kõigest järgemööda.

Pean ütlema, et kes pole Keenias matatuga sõitnud pole ka õiget Keeniat näinud. 

Eldoret asub Shiandast umbes 130 km kaugusel, aga sõit sinna võttis aega umbes neli tundi või natuke rohkem. Esimene ots Shiandast Kakamegasse on mul juba pähe kulunud ning tavaliselt möödub see ilma eriliste vahejuhtumisteta. Eldoreti matatu täistoppimine võttis aega umbes pool tundi, aga õnneks ma sain koha esistmel ning ei pidanud taga kügelema. Sõidu hind on 300 shillingit aga noh loll saab ka kirikus peksa. Alati tuleb enne kõik kokku leppida , et hiljem poleks üllatusi. Mina maksin seekord sõidu eest 400 shillingit aga no jõuluaeg ja las vaene matatu konduktor tunneb ka ennast hästi. Teekond oli üsna paljulubav  ning paistis et kõik sujub aga ei, umbes tunnike peale starti vajusime pooledi kraavi ning välja ei saanud. Asi nimelt selles, et ühel teelõigul on teeremont ,mis võib vihmadega olla läbimiseks üsna keeruline. Lihtsalt juht vist tahtis näidata oma vilumust ning selle asemel, et rahulikult võtta sõitis vastasuunavõõndisse ning sealt oste kinni mutta, kust omal jõul enam välja ei saanud. Mis siis ikka, kogu reisiseltskond koos killavoori ja 20 kanaga kupati matatust välja ning kamandati oma füüsilist jõudu kasutama. Õnneks polnudki palju vaja pingutada, kui buss võttis tuurid üles ning elegantselt väljus mudalombist nagu poleks midagi olnud. Kogu kupatus laaditi peale( osad kanad olid selleksajaks minestusse langenud )ning sõit võis jätkuda. See sitem teeosa sai üsna varsti läbi ning meie buss pööras Nairobi- Kampala maanteele, mis on Keenia kohta väga hea ja korralikku teekattega. Aga ega sellepärast sõit kiiremini ei läinud, sest iga küla kuseposti juures oli vaja keegi peale võtta või välja lasta. Igatahes kaotasin ma järje palju meid seal matatus mõni hetk kokku oli. Kuigi vahemaa on natuke üle  100 km siis asõit venis ja venis ning minu küsimuse peale kaua veel vastati filosoofilise rahuga-varsti, natuke veel. Kuigi mul istmemaitse tungis tagumiku kaudu juba suust välja siis tegelikult oli huvitav . Esiteks juba looduse vaheldimine pakkus vaatepilte, mida telekas ei paku. Ning inimesed. Lahe oli vaadata nende reaktsioone, kuidas nad riides, kuidas käituvad, millised majad jne. Mulle vähemalt tundus, et eluolu on palju puhtam ja korras kui siin minu külakeses. Aga eks selles mängi ka rolli maantee, mis on rahvusvahelise tähtusega. Ühesõnaga Eldoretti ma jõudsin 4 tundi peale oma teekonna algust, kurnatuna aga rahul, et see Kolgata tee läbi sai. Eldoret on Keenia suuruselt viies linn ning ega seal teha midagi ei ole. Selline vahepeatus jõukogumiseks, et liikuda edasi. Aga õnneks Eldoretist umbes tunni sõidu kaugusel asub asula Iten. Iteni külastus oligi meil plaanis ning see oli ka põhjus miks selline reis sai ette võetud. Aga Eldoretis oli bronnitud hotell ning sellega vedas. Siin on selline tore sait nagu www.jovago.com kus siis saab bronnida erineva hinnaklassiga hotelle. Meil täitsa vedas kahene tuba koos hommikusöögiga kaheks ööks 3200 KES-i Ütleme nii, et poolmuidu. Hotell oli viiskas ja vaatamata sellele et asus kesklinnast umbes pooletunnise kõnni kaugusel. Alul motikaga kohale sõites ehmatas see mind küll ära, aga hiljem paar korda seda teekonda jalgsi läbides polnud midagi. Tegu oli Eldoreti eeslinnaga ning põhiliselt olid seal sellised betoonist majakesed, mis olid mõeldud ühepereelamuteks. Ja neid oli seal üsna palju. Tegu oli nagu omaette linnakesega. Need moodustised olid üksteise järel sirgelt reas ning tänavad nende vahel kui joonlauaga tõmmatud. Hotell oli kristlik külalismaja  kogu kristliku värgiga- piibel, kristlik televisoon ning kristlik hommikusöök. See muidugi on ilmne kristlik liialdus :) Hommiksöök koosnest omletist või keedetud munast, teest, paarist tükist banaanist ja arbuusist ning 1 viinerist, mille teenindaja oli siis enne soojaks mikrouunis teinud ning hiljem liigse rasva salvrätti välja pigaisatnud. Igati toitev ja maitsev  Hotell iseenesest vaatamata asukohale oli väga puhas ja meeldiv Ning mis kõige olulisem ka hea WI-FI ühendusega. Sain isegi skype vestlusi teha, ilma et oleks hakkinud ning paari filmi vaadata. Igatahes kui keegi satub Edoretti siis soovitan soojalt seda hotelli. 

Teha selles linnas pole suurt midagi ja et oli 24 destembri pärastlõuna, siis olid rahvas hullumas, et teha viimaseid ettevalmistusi jõulude tähistamiseks. Kaubanduskeskused olid pungil täis rahvast ning jäi selline mulje, et viimne päev on tulekul. Ja kes ütles, et keenia rahvas on vaene. Vaadates neid koguseid mida inimesed kokku ostsid siis minu 500 shillingiline arve oli rohkem kui naeruväärne. Ostsin lihtsalt mõned snäkid, et õhtu kiiremini hotellis mööduks. No ja eks jõulude ajal võib natuke söögiga liialdada. 

Juhuslikult sattusin ka kohalikule turule, aga seal viibimiseks mul polnud eriti jõudu enam, sest see oli paksult rahvast täis ning põhiliseks kaubaks olid erinevad hilbud. Enamus hiina sitt, aga ka ümberkaudsetest riikidest ning keenia enda oma. Lisaks on veel olemas second-hand turg, mis on umbes kilomeetripikkune maa-ala ning asub linna ääres. Kaup mida seal pakutakse ma kahtlustan on enamaltjaolt pärit Euroopast või Ameerikast. Seal oli kõike, alates aluspesust ja lõpetades jalanõudega. Ja kõike seda sellistes kogustes, mida esialgu ei oska määratagi. Ühesõnaga kõik mis mujal maailmas enam ei kõlba saadetakse Aafrikasse ja Aasiasse. Igal hommikul pakivad inimesed suured kotid ,mis on seda jama täis lahti, et siis õhtul jälle uuesti kogu see tavaar tagasi kottidesse toppida. Ja nii igapäev. 

Iten asub Eldoretist umbes tunnise sõidu kaugusel ning kõrgub 2400 meetrit üle merepinna. Seal treenivad põhiliselt jooksjad ja tegelikult pole seal midagi teha. Itenis on ka hotell,kus on vaateplatvorm ning Keenia kohta üsna talutava tasemega restoran. Hotell kuulub mingile belgia tüübile ning seal peatuvad enamaltjaolt treenivad mzungud. Toit nagu ma ütlesin oli üle keskmise aga mitte midagi erilist. Aga selle keskpärase toidu ja valgete seltskonna puudujäägid korvasid vaated mis avanesid. Google andmetel oli otse maapinnale selle vaateplatvormi kõrgemalt kohalt umbes 1000m. Aga lehmad olid näha.  Samas hotelli kõrval on ka avatud platvorm, kus tegid oma trikke Euroopast pärit ekstreemsportlased. Igatahes hakkas minul neid vaadates küll üsna kõhe ning kõhu alt võttis õõnsaks. Tagasitee Eldoretti kujunes ootamatult ekstreemsemaks sest meid topiti matatusse, kuhu reeglite järgi oleks pidanud mahtuma 9 inimest aga meid oli seal kokku 17. Meie seljaga sõidusuunas ning palju ei puudunud, et ma oleks oma värskelt söödud kalli prae poetanud vastasistuva mehe kallilt kulunud pintsakule. Millegipärast tagasisõit punkist B punkti A tundub alati lühem ning vaatmata sitale ensetundele olime jälle Eldoretis. Pisike jalutuskäik ja hotell ning hommikul teekond koju tagasi-armsasse Shiandasse. Tagasitee kulges ilma vahejuhtumiteta ning peatusteta ja seetõttu kestis ainult kaks tundi.  Ja mis haruldane siis igalühel oli oma istekoht mite ei pidanud kahesel istmel istuma neljakesi. Õnneks olen ma nüüd nii palju alla võtnud ning mahun ilusti sellesse imesse, mida kutsutakse matatuks.

Ja üllatus oli suur, kui selgus, et meil on elekter, saab rahulikult süüa teha ning  arvutis mingeid vajalikke toiminguid teha. 

Lõppkokkuvõttes oli igati mõnus ja emotsiionide rohke reis ja ma tõesti naudin neid hetki, mida mulle Keenia pakub. Pole isegi tähtis kui juhtub midagi negatiivset, sest pole mõtet vaevata ennast liigsete asjadega ning see mis peab juhtuma juhtub nii või teisiti. 

Igatahes saabus pühapäeval Eveli ning vaatame, mida meil õnnestub ette võtta. Lõpetan siis oma seekordse postituse tsiteerides eesti filmiklassikat keeniapäraselt: “ Ega ma ei tule siit ära, matke mind või koos Keeniaga :)”

Jõuluhullu Keenia moodi.

Ütlen kohe ära, et mind jõulud aspoluutselt ei koti. Aga huvitav on vaadata kuidas tähistatakse neid siin Keenias. Toimub nn suur rahvaste ränne. Kõik talendid jõuluks koju. Ja see hakkas juba möödunud laupäeval peale. Olgu siia lisatud, et elektrit pole meil põhimõtteliselt laupäevast saati. On teine tulnud korraks,et siis jälle lahkuda. Targu olen oma tegemised sättinud nii, et käia Kakamegas patareisid laadimas. Liskas sellele et kadunud tütred-pojad saabuvad kodukülla lähedasi rõõmustama ei tule nad sugugu tühjade pihkudega. Kotte ja kompsukesi on rohkem kui mina märgata oskan ning kõik need peavad mahtuma matatusse või motikale. Liskas elututele asjadele on kombeks tuua ka elus loomi-linde. Täna näiteks läks mul lugemine sassi mitu kana meil 21 inimese peale matatus oli aga mulle tundus et 2x rohkem kindlasti. Enamuses olid ilusti paarikaupa jalgupidi kokku seotud ning  rippusid matatu laest nagu aimates oma saatust ette, et kohe saab neist mõnus jõulupraad pererahva laual. Keenialased tähistavad suurt söömaorgiat 25 detsembril, kui meil istutakse pidulaua taha 24 detsembril.

Mis mulle siin Keenias väga meeldib on see , et piisab koduväravast välja astuda, kui hakkab kohe asju juhtuma. Tuleb rinda pista igasuguste troppidega ja mittetroppidega ning õnneks neid viimaseid on märksa rohkem. Omaette kategooria võiks luua matatu juhtumistele ja seiklustele. Tavaliselt hakkavad inimesed  matatus kohe suhtlema, kui tegu on mzunguga. Pühapäeval oleks üks pooljoobes kurttumm  äärepealt sellepärast matatust välja visatud, sest ta püüdis minuga arendada seltskondliku vestlust. See aga ei meeldinud konduktorile, kes peataski bussi kinni ning oli talle tugeva jalalöögiga persse nõus õige suuna kätte näitama, aga õnneks lahenes see vahejuhtub ilma liigse vägivallata.

Õnnestus ka ära näha liiklusavariid keenia moodi. Autojuht sõitis lihtsalt ühele jalakäijale otsa üsna suure hooga ning seejärel maandus ohver kapotil ning auto teekonna peatas alles kraav  kust siis kannatanu lendas paar meetrit ettepoole. Kohe oli muidugi kogu küla uudistamas. Aga õnneks jäi kannatanu terveks ning marssis omal jalal sündmuskohalt minema. Kõik see toimus minust umbes 10 meetri kaugusel. Igatahes räägitakse sellest veel nädalaid hiljemgi. 

Teinekord hakkas üks mammi mind komplimentidega üle külvama, aga point oli hoopis selles, et ta tahtis et ma talle matatau sõidu välja teeks, sest kõik mzungud on rikkad nagu trollid. Kogu vestlus toimus ühe tüübi vahendusel kes valdas nii swuahiili kui ka inglise keelt. Igatahes oli meil kolmel väga lõbus seda teemat arendada. Väite peale, et mõni mzungu on veel vaesem kui mõned keenialased ta lihtsalt tegi uskumatusest suured silmad ning alalõug vajus kohe mitu tolli allapoole, sest selline asi ei ole mitte võimalik. Praeguseks olen ma selle ära õppinud et vabatahtlikult ma ennast kokku pressida ei lase ning võimalusel hiivan koha juhi kõrval. Isegi siis kui see koht on hõivatud, siis knduktor kupatab isiku kuhugi tahapoole vabale kohale. Lisaks on vestluste vaheaegadel hea jälgida auklikust bussipõrandast möödalibisevat asfalti. 

Keenialaste puhul ei saa üle ega ümber valetamisest. Eestlastel on ju vanasõna et luiskab nii, et suu suitseb. Aga pean ausalt tunnistama, keenialsed teevad eestlastele luiskamises pika puuga ära. Ma pole veel ühegi eestlase suust näinud suitsu tulemas, aga keenialaste suust  tuleb suitsu kilomeetrite kaupa. Ja tegu pole mitte minu kõrgelt arenenud ettekujutusvõimega. Lisaks sellele suitsule on lahe jälgida ka nende kehakeelt. See muutub selliseks nagu tuppa sittunud kassil ja nad siiralt usuvad, et sa ei saa nende valest mitte muhvigi aru. Pean siiralt tunnistama, et pole siin veedetud aja jookusl kordagi nii vihastanud, et tahaks koju. Pigem on need olnud sellised kerged kulmu kortsutused, kui mingi olukord on mzungule olnud arusaamatu. Tuleb nautida seda mida on ja mida antakse. 

Paar sõna tahaks öelda ka keenia meeste peenise pikenduste kohta. Eks igas riigis ja igal maal on selleks erinevad vahendid. Euroopas on arvatavasti selleks auto, Keenias on selleks motikas. Enamaltjaolt on need motikad kõik ühte marki, aga see kuidas mehed nende eest hoolitsevad ja neid kaunistavad, siis see on täiesti omaette kunstiliik. Ma arvan et ükski naine ei saa nii palju tähelepanu kui mehe isiklik motikas. Millise hellusega seda ülepäeviti nühitakse ning iga vaba shilling läheb uue vidina muretsemiseks. Mõni motikas näeb välja nagu jõulupuu. Samas vaesemate meeste peenise pikenduseks on jalgratas. Ja ma olen näinud selliseid disainiimesid, mida ei oska kirjeldadagi.

Üks imepärane traditsioon on ka siin Keenias, millest palju küll ei ole räägitud, aga see on reaalselt olemas. Nimelt on siin selline  liikumine nagu Naked Night Runners. Need on siis inimesed, kes jooksevad öösiti alasti mööda küla ringi ja hirmutavad inimesi. Mina ise pole küll neid kohanud, sest elame väga turvatud territooriumil, aga ma tean inimesi, kes neid on näinud. Ning muidugi ma soovitan ka googeldada: naked night runners in Kenya. Siis peaks tulema üsna palju infot. Viimane on vist see, et nad tahavad Keenia valitsuse poolt tunnustamist.

Igatahes kavatsen mina sõita jõuludeks Eldoreti ning Iteni. Ja tuletan teile veelkord meelde kuldseid sõnu: MY DEAR; NOBODY CARES ABOUT YOUR YEAR IN FACEBOOK. 

Dieet Keenia moodi ehk kuidas ma olen vabanenud 10 lisakilost.

Keeniasse tulles teadsin ma kohe, et siin on hea võimalus lahti saada oma lisakilodest. On ju mul sellelaadne kogemus olemas Indiast, kus ma vabanesin lausa 15 kilost. Igatahes tunnistan ausalt, kui saabusin siia maale nägin välja nagu Miss Piggy. Paks ja pisut ülekaaluline (97 kg). Praeguseks on sellest järgi 87,1 kg. Ja ütlen ausalt tahaks ikka veel loobuda nii mõnestki kilogrammist. Olgu öeldud et pikkust on mul 188 cm.

Alustame siis algusest. Enne siiatulekut uurisin ma netist igasuguseid harjutusi ja võimlemiskavasid, mida ma siis saaksin hakata  siin proovima ja tegema. Aga ütlen ausalt, mina pole üksi treenija, Jah kolm nädalat pidasin vastu ja siis lõin käega.  Aga kuna Kaie käib Mumiases jõusaalis, siis uudishimust läksin ükskord kaasa. Liskas jõusaalile on seal ka aeroobikatrenn. No valisin selle viimase, sest selline treeninguvorm sobib minu olekuga paremini. Pean ilma häbita tunnistama, et see esimene kord oli minu jaoks ikka liig mis liig. Veerandtunniga olin nagu põrandale unustatud läbimärg kalts. Lubasin endale, et korra nädalas hakkan kindlasti trennis käima. Siis kuidagi sai korrast kaks ja nüüd olen trenni teinud igal õhtul 5x nädalas. Enesetunne on super ja võhma hakkab ka juba tulema.. Õnneks olen suitsetamisest loobunud (2kuud juba) ja ka alkoholi pole isu tarbida. See on hämmastav, mida võib üks treening inimesega teha, vastupidiselt võiks arvata, et koju jõudes oled läbi ja tühi nagu õhupall, aga ei energiat on veelgi ning põhiline tuju on hea. Jõuab igasugu asju veel teha, mille jaoks päeval aega väheks jäi. Mul muidugi puuduv võrdlusmoment eesti aeroobikaga, aga Kaie jutu põhjal on siine tempo ikka hull.Peale trenni ma sõnaotseses mõttes väänan t-särgist higi välja. Täiesti läbimärg. Olen siin rääkinud ka kohalikele kuidas ma oma kilodest olen lahti saanud ja keegi suuda uskuda, sest nendel läheb see kuidagi raskemini. Võibolla on asi lihtsalt selles et olen suutnud ennast motiveerida ning siin pole ka kõiki neid ahvatlusi, mis Eestis ees ootamas. Muidugi ei saa ma mainimata jätta toitu, mida siin söön. Siin ma ei söö silmadega vaid täpselt niipalju kui palju ma tunnen vajadust. Et meil puudub külmkapp, siis ostame toitu täpselt niipalju kui suudame 1-2x ära süüa. Turg on siin samas ja värsked puu ja juurviljad päev läbi saadaval kuni pimeduseni. Muidugi oleme sisse seadnud endale reziimi, et sööme enam vähem kindlatel kellaaegadel. Siinset toidureziimi jälgides meenus ulle kohe vanasõna, et hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga ja õhtu anna vaenlasele. Umbes nii me Kaiega ka talitame. Hommiksöögiks on meil tavaliselt kaerhelbepuder, mida me ostame linna supermarketist. Kahjuks on see ainuke, mida siin saab. Kaerahelbed ma mõtlen. Mõnikord sööme ka keedumuna või praemuna ja mandazisid. Hommikusöök on tasvaliselt meil kuskil 8-9 vahel. Lõunat sööme väljas ja ausale, ega selles suhtes valikuid pole palju. On friikartulid, chapati ubadega või juurviljasalat. Friikad on minu toidukordades jäänud järjest harvemaks,nii korra nädalas. Laupäeval-põhapäeval teeme tavaliselt kodus süüa. Selleks on siis erinevad supid,kartulipuder ja tegin isegi kotlette. Värsket liha toome tavaliselt Kakamegast supermarketist. Siinsetes toiduainetes mida me tarbime pole keemiat :)

Õhtuti peale trenni on banaanid blendertatud jogurtis. Väga hea ja toitev. Või siis avokaadosalat. Ühes varasemas postituses ma ka kirjutasin sellest avaokaadosalatist. Igatahes kahe peale tuleb selle hinnaks 1 euro !!!

Mis tõeliselt hea on see, et ostame tõpselt nii palju kui vaja ja ära süüa jõuame. Pole ju meil külmkappi ning pidevate elektrikatkestustega ega see agregaat vist kaua vastu peakski. Ja ega selles palavuses midagi säiligi. Näitesk lahtilõigatud ananassläheb tundidega käärima.

Alguses, kui ma tulin oli pidev vajadus tarbida kokat või muid rohke suhkruga jooke. Nüüd olen ünneks sellest harjumusest vabanenud ning piirdun veega. Aegajalt muidugi nädalvahetustel ostan mangolimonaadi mis on nii kuradi matsev, et keele viib alla. Väike patustamine on ju lubatud. Ja teen seda kõike vabast tahtest,ilma et peaksin ennast sundima või pidevalt mõtlema nendele asjadele. Sama on ka suitsetamise ja alkoholiga. Siin on lihtsalt nii kuum, et ei taha. Ja pohmakat pole mul siin kordagi olnud. Tervis tuleb nii, et tapab. Mis Piggyt pole enam ))))))

Nüüd siin olles mõtlen ma tihti, kuidas Eestis räägiti  igalpool erinevatest dieetidest ja kõiksugu  targad püüvad nõua anda, mida tohib süüa ja mida mitte ning lisaks veel rohket  jama, mis lõpuks tekitavad sellise stressi et lähedgi poodi ja ostad kõike, mida tahad. Ning siis koju teleka ette ja vohmid selle kupatuse sisse. Pole siis ime et kilod tulevad ja kuidagi ära kaduda ei taha.

Tegelikult on kõik väga lihtne. Lisaks alkoholile ja suitsule olen loobunud ka suhkru tarbimise viinud minimaalsele kogusele ning enam ei käi ka neelud koka kola järele.

Eksperiment jätkub ning vaatame kui palju ma suudan kilosid kaotada kui Eestisse tagasi saabun.

Kuidas suurest paksust valgest pealikust sai lihtsalt suur valge pealik ehk minu sisemine feng-hui.

Lõpuks olen saavutanud oma sisemise feng-hui harmoonia. (see on minu miks feng-shuist ja zen budismist :) ) Lühidalt  see kõlaks sloganina selliselt : no smoking, no drinking, no seksing! Siia lõppu võiks veel lisada no moder talking aga kes peale minusuguste  reptiilide ikka mäletab sellist nõukaaegset lääne pop gruppi. Lõppkokkuvõttes on kõik kõige paremas korras. Töö sujub vaatamata väikestele venimistele ning tõlkes kaduma läinud nüanssidele. Aga pole hullu, oleme saanud üle sellest. Tänu sellele feng-huile on mul olnud väga inspireeriv aeg ning  sisustan pikki pimedaid suveõhtuid joonistamisega. FB lõin albumi,Inspired by Kenya, et ka sõbrad võiksid osa saada minu emotsioonidest !!!! Pean ütlema, et see aeg siin mõjub tõeliselt rahustavalt ning stressivabalt. 

Olgu öeldud, et ma pole enam  suur paks valge pealik vaid nüüd olen lihtsalt suur valge pealik. Seda tundsin väga hästi omal nahal siis kui tegin ühepäevase tripi Kisumusse. Kisumu on Keenia suuruselt teine linn ning asub maalilise Victoria järve kaldal, mis piirneb kolme riigiga: Keenia, Uganda, Tansaania.  Kisumu asub Kakamegast umbes kahetunnise bussisõidu kaugusel ning need vaated, mis teele jäävad on väga maalilised. Ühelt poolt on Kisumu piiratud järvega ning teisel pool on mäed. Mulle tundub, et see piirkond on üsna hästi arenenud ning ka väga tiheda asustusega. 

Aga kõigepealt bussireisist. Bussireis nagu ikka hakkas ootamisega, sest Keenia kombekohaselt peavad kõik kohad olema täidetud kas kahe või kolmekordselt. Valisin endale kõige parema saadaoleva vaba koha bussisisenemise hetkel ning selleks sai iste bussijuhi seljataga. Eelkõige ikka sellepärast et nautida kohaliku looduse hurmavat ilu :)

Siin pole kunagi kindel, kes su kõrvale bussis istuma pannakse. Võib juhtuda hea ja halb variant. Seekord oli minul see halvem variant. Minu kõrval prantsatas suur paks must naine kes oma pükniliste kehavormidega surus mind kõige sügavamale tooli sisemusse. Olin nagu ümberpööratud prussakas. Lisaks sellele tundsin ennast kui väike poisike, kes on sattunud suure naise mõjusfääri. Kohe kohe haarvad ta suured mustad käed must kinni tõstavad endale õppa ning teevad mulle utsi utsi. Aga õnneks läks prowwa üsna ruttu peale starti maha ning sain oma litsutud konte mõnusamlt sirutada kuni minu kõrvale prantsatas mees, kes ühmas mulle läbi oma puhmas vuntside: How are you? Ülejäänud reis oli igati rahulik ning ka sihtpunk polnud enam kaugel.

Esmamulje Kisumust oli igati positiivne. Tunda oli sellist aafrikalikku suurlinna hõngu ning kiiret tempot. Samas kompaktne pisike kesklinna osa, kus saab mõnusalt jalutada. Mis tundus veel hämmastavana, siis Kisumu kesklinn oli Aafrikale mitte omaselt puhas ja korras. 

Kõigepealt seadsin sammud kohalikul käsitöö turule. mis kujunes täielikikuks pettumuseks, sest vaimusilmas kujutasn ette suurt platsi, kus inimesed müüvad kohalikku erinevat käsitööd. Tegelikkus oli üsna nutune, umbes 15 sara, kus igaüks kauples enamvähem sarnaste asjadega.

Nähes mzungut hakkasid kõik 15 müüjat mind enda sarasse kiskuma ning mind päästis tükkideks rebimisest ainult konkreetne ja karm tegutsemine. Karjatasin eesti keeles: Kaduge minema! Peale seda sain rahulikult tutvuda väljapanekutega. Ütlen kohe ka ära, et ostsin mõned asjad. Nagu ikka kuulus meelitamiste juurde ka special price,mida ma ka siis nahhaalselt kasutasin Kuigi jah, kas see oleks olnud vajalik Aga lõpuks valdas  mindki hasart hinnaga kauplemise üle. Järgmisena seadsin sammut Nakumatti, mis on supermarketite kett ning suurim Kisumus. Aga noh, see oli selline angaar,kus tegelikult midagi teha polnud. Välja arvatud et toiduosakond on tõeliselt rikkalik. Seal asub ka 3D kino ning nagu meilgi näidatakse viimaseid Hollywoodi üllitisi. Praegu jookseb siis uus Bond. Tagasi kesklinna sõites valis boda juht otsema tee ning me möödusime ka kohalikust prügimäest. Kohalikud prügikollid võitlesid seal igaüks oma palukese eest samal ajal kui ülevalt taevast jälgisid neid valvsad kotkasilmad. Hais oli väljakannatamatu ning kogu see kupatus tossas erinevatest kohtadest.

Minu Kisumu reisi põhjuseks oli aga õmblusmasinate muretsemine. Asi nimelt selles, et võitsime ühe hanke ning selleks peavad olema korralikud masinad, millega teha overlokki ja nööpauke. Overlokk meil on olemas, aga mina sellega midagi teha ei suuda, sest see on mingi hiinakas. Siiamaani teevad naised nööpauke käsitsi, aga hanke puhul sellised läbi ei lähe. Ühesõnaga üritasingi leida kohta, kus oleks suur erinevate õmblusmasinate valik.

Keegi ei teadnud midagi, ühesõnaga pidin minema sinna, aga ei tea kuhu, küll teades mida mul vaja on. Viis inimest juhatasid mind kõik erinevatesse kohtadesse. Lõpuks sattusin juhuse tahtel kangapoodi, mida pidasid hindud. Neil sain vajalikku infot ning ka hinnapakkumise vajalikele masinatele. Kogu selle tramburai lõpuks olin nii väsinud, et otsustasin tagasi koju ära sõita.  Muideks hindude kogukond on Kisumus üsna suur ning nende ärid ja ettevõtted mulle tundub heal järjel. Erinevus on selleski kuidas sind koheldakse. Hindude ärides tullakse kohe ligi ja uuritakse mis soov on. Kohalikega on asi vastupidi. Võid seista nagu vaene sugulane õnnetult toanurgas. ;)

Keenias ei lõpe seiklused kunagi. Nii ka seekord. Teekond Kisumust Kakamegasse oli üsna värvikas.  Kõigepealt umbes 10 minutit peale teekonna algust lülitas matatu juht sisse maki ning kogu seltskond koos juhi ja manageriga hakkasaid kõval häälel kaasa laulma. Ma ei tea kas tegu oli mingi gospelmuusikaga või mingi muu stiilis muusikaga. Igatahes jätkus neil sellist lauluindu umbes kolmveerand tunniks. Mina sõnadest muidugi midagi aru ei saanud ja püüdsin meelde jätta mingeid fraase, aga ega suhaiili keelest arusaamine pole mingi meelakkumine. 

Korraga oli tee täis relvastatud politseinikke ning kõik sõidukid peatatai kinni ning sunniti seisma korralikus rivis teeäärde. Minu küsimisi peale vastasid kohalikud, et ah ju siis mõni valitsustegelane. Ja nii see täpselt oligi. Pikk eskort koos relvastatud vennikestega. Muideks Keenias ei tohi politseid ega sõjaväge pildistada. Saab karistada. Õnneks kogu see afäär möödus üsna kiiresti ning lõbus teekond võis jätkuda. Kakamega oli juba käega katsutav, aga enne jäi meil teele Sigalakala. Selline toreda nimega linnake. Esmalt ma mõtlesin et see on üks järjekordne keenialaste huumor, aga jah sellise nimega koht on siin olemas. Nojah ka Kakamega nimi on eestlastele lõbus :)

Kakamegas (Mega Kaka- tervitused Kivirähule) toimus mingi suur promo üritus ja nagu hiljem selgus tegi seda Safaricom, kes on Keenia suurim mobiilioperaator. Püsti oli pandud uhke telk ning rahvast lõbustasid tantsijad, lauljad ja muidu naljamehed.  Jälgisin seda komejanti üsna pikalt ning mida kauem ma seda vaatasin seda lõbusam oli. Peo kulminatsioonis saabus kohalik Zenja Fokin ning tegi rahva ees igasugu imetrikke:lõi trummi ning tantsis stepptantsu trummipõrina saatel. Muideks olen ammu arvanud, et kõigil meil on olemas teisikud. Ja valgete inimeste teisikud on Aafrikas. Matatusõit Kakamegast Shiandasse möödus vahejuhtumiteta.

Nojah, Keenias on lõbus, siin on olukordi, mis panevad naerma ning samuti ajavad närvi. Aga sellest viimasest saab ilusti üle oma sisemise feng-huiga.

Töised väljakutsed.

Kes ütles, et kerge peab olema. Eriti siis, kui sa oled kodust rohkem, kui 6000 km kaugusel ning püüad oma loogilist arusaama kohandada kohalikele tavadele vastavaks. Aga kõigest järgemööda. Nagu ma olen juba maininud, siis õmblustöö läheb nagu lepase reega. Nagu ka eestlastele kombeks, et alul ei saa vedama ja pärast pidama, siis siin on samamoodi. Äkki eestlased ongi siit pärit :) Ühesõnaga koolivormide õmblemine käib täie hooga. Kleidid on ilusti valmis ja ootavad oma uusi kandjaid. 53 kleiti õmblesid 4 õmblejat valmis 10 päevaga. See üllatas isegi mind, sest olin arvestanud et ega nad üle kahe kleidi päevas küll teha ei jõua, aga võta näpust, vingemad memmed tegid  4 kleiti päevas. Eks muidugi kvaliteedi kallal saab nuriseda aga ausalt kätt südamele pannes võin öelda, et see polegi kõige hullem. Eriti arvestades seda, siis praeguseks olen ma teinud neile spetsiaalselt lõiked kolmes suuruses:S; M; L. Ja seda nii poiste pluusidele kui ka lühikestele pükstele. Tähistasin ka lõiked vastavate tingmärkidega, nii nagu meie oleme harjunud tegema, aga siis see ei toimi. Pole oluline mis pidi sa välja lõikad, oluline et kangast kuluks vähem. Ometi me arvestasime kangakulu nii nagu peab. Natuke ikkagi valmistab raskusi neil arusaamine kui palju on 1 cm !!! Aga minu valvas kullipilk jälgib kõike ning 1 cm õmblusvaru on mu silmi sööbinud nii, et mind ei peta. Üldiselt on memmed kõik toredad ja neist võiks pajatada nii mõnegi lõbusa loo. Selles suhtes olen ma rahul, et mul õnnestus kokku panna selline meeskond, kellega on tore koos töötada ning keda on lust  õpetada. On toimunud  kolm  õmblusalast koolitust. Esimene oli siis kui hakkasime kleite õmblema. Teine oli pluusidega ja kolmas pükstele.  Pluuside puhul ma ajasin asja natuke keerulisemaks ning palusin kasutada kappõmblust. Seda oskas teha ainult üks toreda nimega õmbleja -Mwanarabu. Aga oh häda,häda,häda..... See nõuab üsna täpset kätt ja silma. Täpsus siinsetele õmblejatele ei istu. Panen siia ka ühe pildi, kuidas kappõmblus välja näeb, et ka võhikud saaks aru :)

Esimesel päeval suutsid nad õmmelda ainult 3 pluusi, aga siis hakkas asi  minema ja nüüdseks on juba pooled pluusid valmis. Olgu öeldud et kokku on 105 komplekti.  Vaja on veel nööbid õmmelda ja nööpaugud teha Käsitsi!!! Kui ausalt öelda, siis mulle väga meeldib siinsete koolide vorm.  Need on hästi värvilised ja rõõmsad. Enamustel koolivormidel kasutakse kahte värvi materjali: põhivärv ja lisavärv või nagu nad siin ütlevad contrast. Tavaliselt on lisavärvina detailid: kraed, varrukate mansetid, kleidi vööd jne.  Hiljem kui kõik koolivormid valmis saavad teeme ka kohalike võimaluste piires pildistamise, et siis hiljem oleks kergem seda kupatust hallata ning ei peaks jalgratast leiutama. Praegu on olnud olukordi, kus on tekkinud väikeseid möödapanekuid just nende kontrastide osas. Koole muideks on kokku 24. Nii et piisav kogus segaduse tekkimiseks. 

Praegu käib ka hange keskkooli koolivormide õmblemiseks. Oleme taotlused sisse andnud ja nüüd lähipäevil peaks selguma kas meil õnnestub ka mõni hange võita. Kui meil õnnestub saada isegi üks hange , siis tähendab see ränka tööd ja põhjalikku planeerimist.  Hange tuleb täielikult ise finantseerida ning alles 2-3 kuu möödudes tasustakse, kui haridusministeerium kannab koolidele rahad üle.  Sellist asja nagu Eestis siin pole. Kuigi ka mingid asjad on sarnased ja seda just dokumentatsiooni osas.

Viimane ülesanne, mille ma endale võtsin oli õmbluse käsiraamatu koostamine WEFOCO naistele. See peaks tulema selline lihtne variant, kus on sees põhitõed.  Alustades vajalikest töövahenditest ning kangastest ja nende tähistest ning lõpetades lihtsamte õmblusnippidega. Kuigi paljud naised siin õmblevad, siis nende oskused on üsna primitiivsed. Siin oleks ka õmbluskooli kõige halvem õpilane kõva kunn :) Vaatame kuidas siis asi lõpeb. 

Lisaks õmblusmemmedele on mul ka mutid, kes teevad käevõrusid. Just nimelt mutid, sest nad igal võimalikul juhul valetavad ja tahavad raha välja petta.  Kuigi tegu on üsna heal järjel olevate naistega. See, kes kogu seda kremplit juhib on üsna kaval ja igal võimalikul juhul püüab märku anda, et ta teeb sinu jaoks igasugu head, eriti nende käevõrude tegemisega. Küll nad püüavad väita, et materjal on otsas, küll miskit muud. Muideks ükskord oligi, aga siis tellisin selle NAirobist.  Kui olime ilusti kõik kokku leppinud, millal ma kogu kupatuse kätte saan siis selle asemel et mulle mingist probleemist teada anda nad helistasid Estherile ja väitsid, et materjal on otsas. Kui ma hakkasin asja kontrollima väitis see proua, et nad tahavad raha kuna naised on näljas. Ütlesin otse, et mul suva, me leppisime kokku millal käevõrudele järgi tulen. Ja materjal ei saa mitte kuidagi otsas olla, sest varusin seda parasjagu palju. Sellised nihverdamised ajavad närvi ning tekitavad eelarvamusi. Vaatame, kuidas nad oma ülesandega on hakkama saanud. Pean kõik käevõrud ka üle lugema, sest esimesel partiil ma usaldasin neide arvu, aga hiljem kodus ise üle lugedes oli 2 tükki vähem No ütleme, siis et loomulik kadu.