TUNEESIA III

Täna on kuues päev Tuneesias ning ma pole suutnud kuidagi aru saada, mis riigiga on tegu. Kõik on kuidagi laialivalguv. Olen reisinud üsna palju ja ka elanud erinevates kultuurides ja mul tekib koheselt selle riigiga kus olen olnud side. Siin on kuidagi kõik nii kaootiline, et võta sa kinni. Eile seiklesin natuke ringi ja tegin pika jalutuskäigu. Vaatepilt polnud üldse rõõmustav kogu teekond oli prügi täis. Tõesti inimesed vist elavad siin selle põhimõtte järgi, et mis käest maha kukub, see sinna ka jääb. Sattusin eile ka suhtlema ühe alzeeria naisega, kes mind natuke aitas kohaliku transpordi osas. Kahjuks oli see üsna põgus, sest keelebärjäär oli suur. Tema ei rääkinud peale araabia keele ja umbes 10 sõna prantuse keelt, mina aga ei oska araabia keelt. Aga naisterahvas oli väga abivalmis ja saime ikkagi kuidagi kommunikeeritud. Kui tulla tagasi Tuneesia teema juurde, siis on see ideaalne koht kaugtöö tegemiseks. Näiteks hotellis,kus ma peatun, siin on minu jaoks piisav internet, rand on 600 meetri kaugusel, uksest välja astudes on söögikohti jalaga segada. Hommikul söön kõhu täis, siis lähen võtan lähedal asuvas kohvikus kohvi ning peale seda võib paar tundi rannas vedeleda ja meres hulpida, sest vesi on nii soolane, et suurt midagi tegema ei pea. Reisimisel on minu jaoks hotelli valikul oluline, et oleks koht, kus saaks pesta, kusta ja kammida, kui need tingimused on täidetud, siis on ok. Olen siin veel paar päeva, aga ei suuda otsustada, kes minna tagasi Tunisesse või planeerida nii, et siit otse lennukile. Minu lend Tunisest on 4 oktoobril kohe peale keskööd, poole ühe ajal. Samas tahaks väisata Bardo muuseumi Tunises, aga see eeldab seda, et pean vedelema mitmeid tunde kuskil suvaliselt. Aga ei viitsi stressata, nii kuidas kujuneb nii ka teen. Ma tulin siia nautlema ja lihtsalt olema, et lasta päiksel ja mereveel endasse koguneda. Muideks, eile õhtul käisin ka hammamis, kuid sellest ma kirjutan juba hiljem.

 Tuneesia II

Täna hommikul kui hotellis vedelesin klõpsutasin ka telekanaleid ning üsna palju oli juttu Itaaliasse saabuvatest illegaalidest. Mingi nädal tuli neid lausa 10000 nädalas ning Itaalia ei tule enam toime sellega. Ülejäänud Euroopa vaatab lihtsalt pealt. Paar nädalat tagasi enne reisile tulekut räägiti ka Eestis sellest ja Tuneesia on transiitmaa Euroopasse ihkajatele. Asi on selles, et Lampedusa saar on kõige lähem EU territoorium ning illegaalne ränne toimub aprillist kuni okt-now. Peale seda muutub olukord ohtlikumaks.

Nagu selgus, siis põhimass tuleb lõunapoolt, mitte Tuneesiast. Suurem seltskond on Sahara tagustelt aladelt. Kuna ma töötan ka asüülitaotlejatega, siis vesteldes nii mõnegi õnneotsijaga selgus, et ühe inimese keskmine smugeldamine maksab keskeltläbi 5000USD. Mõnikord saab ka odavamalt, aga need summad on meeletud. Ja nüüd pakub EU valitsus Tuneesiale meeletuid summasid et seda kõike ohjata. See migratsiooniteema on üsna masendust tekitav, kui hakata sellesse süüvima. Eesti puhul on suureks eeliseks see, et me pole atraktiivne ma, sest meil puuduvad vastavad kogukonnad. Samas on ka neid, kelle teadlik valik on Eesti ning ka nemad integreeruvad, leiavad töö ja suudavad isegi keele ära õppida. Enamus tahab ikka Saksamaale, Prantsusmaale, Inglismaale või veel mõnda muuse Euroopa riiki. Ja see seltskond kellega ma olen kokku puutunud on üsna kirju. On Inimesi, kes peale oma emakeele ei räägi ühtegi teist keelt ja isegi Eestis puudub selle võimekusga tõlk, kes võib teenust osutada. Keel on veel kõige väiksem mure, aga on olnud ka selliseid, kes ei oska isegi oma nime kirjutada vaid panevad selle asemel kolm risti. Ma mõtlesin, et see on legend, aga kahjuks mitte.Tegelikult on olukord üsna masendust tekitav, aga jah paraku sellest nii avalikult ei räägita. Aga et natuke positiivsemalt lõpetada, siis vedelesin täna rannas ja hõljusin samas vees, kus need inimsed proovivad üle tulla. Vesi on soe ja ilgelt soolane.

Tuneesia I

Eelmisel aastal, kui olin ära käinud Marokos, siis tekkis mõte, et põikaks ka Tuneesiasse millalgi. Nagu ikka mõte sai õhku visatud ja tulidki müüki hea hinnaga lennupiletid. Seekord küll mitte Tallinnast, vaid algusega Riiast. Pole midagi tulebki mugavustsoonist välja tulla ja kunagi on ikka esimene kord teha midagi uut. Ning polnud need öised sõidud ja lennud midagi nii hullud. Luxexpressi buss oli ukr täis, kes sõitsid edasi Vilniusesse ning sealt juba koju. Naised pandi bussi ja mehed jäid ise Eestisse kodumaad kaitsma. Aga see pole oluline.Esmased muljed Tuneesiast on kahetised. Jõudsin pühapäeval, kui enamus inimesi ka siin puhkab ning seetõttu oli hea lihtsalt linnas kohalikku vaibi endasse lasta ja vaadata kuidas asjad kulgevad. Mis mulle meeldib, et on soe. Kuna ma viimased rohkem kui pool aastat olen olnud nagu orav rattas, siis selline mõnus päikese variant sobib mulle. Mis mind häirib on see räpasus. See on silmiriivav ja teeb haiget. Aga inimesed on jälle selle eest meeldivamad. Pole sellist agressiivsust nagu Marokos, kus kogu aeg pidi olema valvel, et mõni jurakas sulle teenimise eesmärgil külje alla ei uju. Millega pole enam harjunud on suitsetamine, seda tehakse siin igal pool ning kohati on tunne nagu heljuks tubakapilves. Aga kuna ilm on soe, siis saab olla väljas. Pean just silmas kohvikuid. Täna külastasin ka Medinas asuvad kohalikku turgu ning see on hämmastav, kui palju jama ikka müüakse. Mul läks tükk aega enne, kui leidsin üles kohaliku käsitöö. Aga kahjuks oli see osa nii väike ja ostma midagi ei hakanud. Olen ju ainult seljakotiga. Plaanisin minna täna Bardo muuseumisse, kuid esmaspäeviti on see suletud. Homme põrutan Hammameti, kus on Tuneesia parimad rannad. Ja eks siis vaatan edasi. Kohustuslikult lähen veel juuksurisse ning hammami.Vaatame kuidas õnnestub, sest sellised asjad ütlevad kohaliku elu kohta päris palju. Mis mind tõeliselt inspireerib siin on nende mosaiik ja mustrid. Püüan sellised elemente võimalikult palju jäädvustada, sest disaineri ja loomingulise inimesena on neil oma tähendus minu elus.