HEA RAAMAT ON SAMA OLULINE KUI KVALITEETNE RÕIVAS

Kui ma varasemalt olen kirjutanud peamiselt rõivastest, siis nüüd tekkis tahtmine jagada mõtteid oma viimasest lugemiselamusest. Selleks on Natalia Ginzburgi "Perekonnaleksikon" (tõlkija Heete Sahkai, väljaandja Loomingu Raamatukogu).

Viimasel ajal on minu põhilektüüriks olnud kas krimkad või erialane kirjandus, kuid sattusin selle teose otsa täiesti juhuslikult. Läksin raamatukokku eesmärgiga leida midagi teistsugust. Minu meetod on lihtne: loen esimese lehekülje ja kui see mind kõnetab, siis loen edasi. Ja nii see raamat mu kotti kukkuski.

Seda teost lugedes meenus mulle teismeiga, kus ma raamatuid lausa neelasin. Head kirjandust polnud palju saada, see oli puhas "defka". Harvad polnud juhud, kui kell oli ammu üle kesköö, aga mina lebasin öölambi valgel voodis ja uppusin lehekülgedesse. Kui vanemad öösel korraks üles ärkasid, sain ikka möliseda, et aeg on magada ja miks ma elektrit raiskan. "Perekonnaleksikoni" lugedes tuli see aeg jälle meelde – ma ei uskunud, et kirjapandu mind nii endasse haarab. Sain pidama alles hommikul kell kuus, kui koerad üles ärkasid ja nõudlike nägudega märku andsid, et aeg on "kusemaie" minna.

Nii nagu rõivastega, mida on maailmas liiga palju, on lugu ka raamatutega – hästi kirjutatud teoseid peab tegelikult tikutulega taga otsima. Kuid "Perekonnaleksikoni" võib ilma südametunnistusepiinadeta lisada parima kirjanduse nimistusse. Kvaliteet ja kvantiteet on ikka väga erinevad asjad!

Mulle meeldib selles raamatus kõik. See, kuidas peategelane on kui kõrvaltvaataja toonud lugeja ette oma perekonna loo, vürtsitades seda humoorikate vahepaladega lähedastest. Sukeldusin sellesse maailma täielikult: minu silme ees hakkasid jooksma elavad pildid tegelaste välimusest, nende söömismaneeridest ja kõnepruugist.

Näiteks peategelase isa, kes nimetab kõike kohatut "neegriteoks". Tänapäeval on N-tähega algava sõna kasutamine lubamatu ning siia klapiks ehk paralleelina tänapäevane väljend "tibla". Parafraseerides võiks ju öelda: "Ärge olge tiblad!". Neid tegevusi, mis tollal "neegriteoga" haakusid, oli mitmeid – näiteks linnakingadega mägedes matkamine oli puhas lollus ehk "neegritegu".

Minajutustaja isa tundub tahumatu ja otsekohene mees, kelle maailmapilt on üsna must-valge, kuid sellegipoolest suudab ta tekitada sümpaatiat ja panna koos endaga naerma. Kivirähku tsiteerides: see on raamat, kus saab nii nutta kui naerda. Minu jaoks oli suurepärane leid ka sõna „sõnaaher“. See käib inimese kohta, kes räägib vähe. Püüan selle meelde jätta ja kasutusele võtta. Vaimukaid kilde on seal palju ja need teevad lugemise eriti nauditavaks.

Tegevus toimub aastatel 1920–1950 ühe perekonna elust Itaalias. Perekonnaloo jutustamine läbi ajaloolise sündmustiku muudab loo eriti huvitavaks. Kui alguses on varjund humoorikas, siis mingil hetkel asendub see kurbuse ja raskusega – mängu tulevad Mussolini võimuletulek ja repressioonid. Kuid autori positiivsus ja iroonia suudavad ka halvas näha lootust.

Lõpetuseks lisan tsitaadi Ester-Betty Väljaotsalt, kes on seda raamatut arvustanud Postimehes:

„Natalia Ginzburgi «Perekonnaleksikon» peaks olema kohustuslik lugemine kõikidele, kes tunnevad, et tahavad kangesti oma elulugu kirja panna ning tagatipuks publitseerida. Alati ei maksa sellele ahvatlusele järele anda, sest tõelisi pärle selles žanris on vähem, kui raamatupoodide rikkalikud riiulid mõista annavad.“

 

TAASKASUTUSE MITU PALET

Hiljuti osalesin Loov Eesti korraldatud koolitusel, mis keskendus rõiva- ja tekstiilitööstuse arengutele. Eesmärk oli koolitada valdkonna juhte, kes mõistaksid, et praegune ärimudel ei ole enam jätkusuutlik, ning suudaksid viia läbi süsteemseid muutusi. Lisaks kohtumistele toimus webinar, kus Kerli Kant-Hvass esines loenguga „Opportunities and Challenges in Building Circular Textile Systems“.
Webinar puudutas teemat, mis võib esmapilgul tunduda laialivalguv, kuid millel on tegelikult sügav tähendus. Esineja üks põhiteese oli üheselt selge: ringmajandus algab disainilaualt, mitte prügikasti juurest. Pean selle väitega 100% nõustuma.
See tähendab, et toode peab olema algusest peale loodud kestma, olema parandatav ja lõpuks ka päriselt ümbertöödeldav. Kant-Hvass kritiseerib lähenemist, kus toodetakse massiliselt odavat rämpsu ja loodetakse: "Küll me selle hiljem kuidagi taaskasutame." See on majanduslikult ja keskkonnasäästlikult ebaefektiivne. Siin peitubki vastuolu: kui lisame sildi "taaskasutus", tekib paljudel heausklikel arvamus, et kõik ongi hästi. Reaalsus räägib muud. Kas taaskasutus on sellises koguses, nagu meile seda eksponeeritakse, üldse eetiline?
Esmapilgul tundub vastus "jah", kuid ärimudelit analüüsides saab selle paradigma kergelt ümber lükata. Kaasaegses rõivatootmises räägime lineaarsest mudelist: osta – tarbi – viska ära/taaskasuta. Taaskasutusest on saanud vahend meie südametunnistuse vaigistamiseks. Andes kotitäie asju ära, tekib meil justkui moraalne õigus kohe uued asemele muretseda. Tekib surnud ring.
Uute asjade tellimine on tehtud nii lihtsaks, et piisab vaid paarist klahvivajutusest. Maailma moepealinnades on võimalik tellida uus rõivaese koju lausa kolme tunniga! Siinkohal meenub mulle ühe tuttava soovitus: kui tahate midagi netist osta, lisage see ostukorvi ja jätke sinna paariks-kolmeks päevaks. Tihtipeale selgub, et emotsioon lahtub ja ese rändab teie koju jõudmise asemel tagasi virtuaalsele riiulile.
Asja teeb hullemaks kiirmoe kõrvale tekkinud ultrakiirmood, mis eetilisuse piiri veelgi ähmastab. Järjest rohkem leiame teise ringi poodidest Sheini ja Temu toodangut. Iseenesest polekski selles midagi halba, kuid tihtipeale on need kaltsukates kallimad kui uuest peast, mis muudab nende väärtuse enam kui küsitavaks.
Mööda ei saa vaadata ka kvaliteedist. Mul on aastatega välja kujunenud professionaalne kretinism – rõivaste puhul vaatan alati sisemist töötlust. Ja tõde on valus: kui sisemiste õmbluste kvaliteet on pehmelt öeldes sitt, siis ei oma toode mingit väärtust. See ei ole disainitud kestma, vaid lagunema, muutes jutu "ringmajandusest" lihtsalt tühjaks turundusmüraks.
Palju on räägitud tekstiilide ümbertöötlemisest, kuid ka see valdkond tekitab küsimusi. Arvestades lisandite hulka – nööbid, lukud, paelad, segumaterjalid –, on sellise toote ümbertöötlemine sageli võimatu. Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Siinkohal meenub üks kõnekas seik Kerli Kant-Hvassi ettekandest, kus ta näitas fotosid tekstiile täis topitud prügikastidest. Inimesed on need asjad tagastanud lootuses, et nendega tehakse midagi õilsat ja planeet päästetakse. Reaalsus on aga see, et kuskil on projekt pooleli jäänud ja kedagi tegelikult ei huvita see lõpptulemus ega kuhu see prügi päriselt jõuab.
Alates 2028. aastast kehtestatakse uus norm, kus Euroopa rõivatootjad hakkavad maksma tekstiilijäätmete kogumise ja sorteerimise eest. Riided muutuvad kallimaks, kuid reaalset lahendust prügile veel pole.
Siit tekibki küsimus: kas rõivaäri saab üldse olla eetiline? Ja mis juhtuks siis, kui rõivaid enam juurde ei toodetaks? Jätame kõrvale töökohtade kaotuse ja keskendume ületarbimisele ning enesele tuha päheraputamisele.
Illustreerivaks pildiks lisan siia paar päeva tagasi teise ringi poest ostetud vaba aja pluusi. Kas mul oli seda vaja? Ausalt öeldes mitte, aga emotsioon sai võitu – mulle meeldis materjal, disain ja tegumood. Ja ma saan seda ka natuke ümber disainida. Aga reaalsus on see, et vajadust mul selle eseme järgi pole, sest asju on rohkem kui ruumi.

Me elame asjade ajastul: kas 200 riideeset on vajadus või fetiš?

Hiljuti sattusin Redditis arutelule selle üle, kui palju on keskmisel inimesel riideid. Eriliselt kõnetas mind 50+ meeste kategooria – grupp, kuhu kuulun ka ise. Teema hakkas huvitama ja otsustasin teha oma garderoobis inventuuri, et saada aus sisevaade oma "varudesse".

Tulemus oli jahmatav. Kapist ilmusid välja rõivad, mille pidasin ammu kadunuks või taaskasutusse antuks. Kokku sain üle 200 ühiku, kusjuures siia hulka ei arvestanud ma sokke ega aluspesu. Kuna jalanõud on minu garderoobis oluline atribuut, loendasin neid ca 50 paari. Minu moto on alati olnud: lahedaid jalanõusid pole kunagi liiga palju.

Ma ei läinud nii kaugele nagu mõned sotsiaalmeedia entusiastid, kes liigitavad iga eseme täpselt kategooriatesse – see oleks olnud liiga ajamahukas. Kuid ainuüksi teksasid on mul 10 paari ja tõsi on see, et viimase poole aasta jooksul olen ma neid kõiki ka kandnud. T-särgid, see maailma tavalisim müügiartikkel, jagunevad mul peamiselt kaheks: mustad ja valged, sekka mõni üksik värviline erand. Üks oluline aspekt, mida ma rõivaste soetamisel jälgin, on materjal. Enamik minu garderoobis olevaid rõivaesemeid on loodusliku koostisega, mis tähendab, et "keemia" ehk polüestri ja muude sarnaste materjalide osakaal on minimaalne.

Ühe asja ma siiski tegin – liigitasid tooted kolme kategooriasse: minu enda disain, uuena poest ostetud või teise ringi kaup. Jalatseid ma tavaliselt teise ringi poodidest ei leia, sest erinevalt naistest kannavad mehed oma jalatsid tihti "ribadeks", kuid pean ausalt tunnistama, et kolm-neli paari second-hand jalanõusid mul siiski on. Kui veel kümme aastat tagasi domineerisid mu garderoobis minu enda disainitud rõivad, siis järjest rohkem jõuavad sinna teise ringi poodide leiud, mida ma aeg-ajalt ka ise ümber disainin.

Kui analüüsida Thorstein Vebleni silmapaistva tarbimise teooriat, siis kardan, et olen selle elav näide. See pole enam ammu vajaduspõhine omamine, vaid kaldub pigem fetišismi poole – eriti mis puudutab jalatseid. Eks igaüks lähe lolliks omamoodi ja võib-olla on see massiivne asjade hulk üks esimesi märke keskeakriisist.

Seda rägastikku vaadates tulid mulle kohe meelde mu lühiajalised elamised Aasias ja Aafrikas. Sealne reaalsus oli teine: kolm paari jalatseid, kolm paari pükse, paar T-särki ja mõni jakk. Kord nädalas tuli pesunaine, küüris need käsitsi puhtaks ja pani lõõskava päikese kätte kuivama. Ise olin ma samal ajal sarongi mässituna diivanil ja mõtlesin elu üle järele. Seal piisas vähesest, et olla õnnelik. Siin, asjade ajastul, on meil 200 "lisandit", aga kas meil on selle võrra rohkem aega elu üle järele mõelda?

Süvenedes uuringutesse, on pilt veelgi huvitavam. Sotsioloogilised garderoobiauditid (nt Sophie Woodwardi tööd) kinnitavad, et lääne ühiskonnas on keskmisel inimesel kapis 100–150 eset, kuid mehed kalduvad skaala alumisse otsa ehk 50–80 eseme juurde. WRAP-i uuringud näitavad, et mehed hoiavad riideid keskmiselt poolteist kuni kaks korda kauem kui naised ning 50+ vanusegrupp on statistiliselt kõige altim hoidma alles kvaliteetseid esemeid, mis on ostetud 10–15 aastat tagasi. Tarbimisstatistika (Eurostat) kohaselt kulutavad 45–64-aastased mehed riietele 20–30% vähem kui noorem põlvkond, mis viitab välja kujunenud ja püsivale garderoobile.

Siiski kehtib ka moes Pareto printsiip ehk 20/80 reegel: inimesed kannavad 20% oma riietest 80% ajast. See tähendab, et isegi kui mehel on kapis 100 eset, on tema "funktsionaalne garderoob" vaid umbes 15–20 eset. Huvitav on sotsioloogide järeldus, et mida suurem on garderoob, seda väiksem on ühe eseme kandmissagedus – riided püsivadki kauem uueväärsena, kuna koormus konkreetsele esemele on madal.

Siit tuleb mängu CPW ehk Cost Per Wear (kulu ühe kandmiskorra kohta). See on suurepärane moodus piirata tarbimist ja loobuda emotsiooniostudest. Kriitikud väidavad tihti, et kallis bränd ei pruugi tähendada kvaliteeti ja sellega pean osaliselt nõustuma. Mulle meenub üks Weekday T-särk, mille ostsin Saksamaalt kaheksa aastat tagasi. Kannan seda siiamaani – korra kuus kindlasti. See maksis allahindlusega vaid 5 eurot ja selle kvaliteet on siiani suurepärane. Seega: odav ei ole alati halva kvaliteediga. Küsimus on aga eetilisuses – kas sellise väljamüügihinnaga on üldse võimalik ühte rõivaeset ausalt toota ja turustada?

Minu viimane leid Humana teise ringi poest – vintage nahast sandaalid hinnaga 3 eurot – on selle dialektika elav näide.

KAS ZARAST SAAB VAESE MEHE BENTLEY?

Mõned päevad tagasi raputas moemaailma uudis, mis mõjus kui sahmakas külma vett: moemaailma enfant terrible John Galliano ja kiirmoe gigant Zara on seljad kokku pannud. Nad allkirjastasid kaheaastase lepingu, kus Galliano ülesandeks on Zara arhiividest pärit disainide "ümberloomine". Esimene kollektsioon peaks ilmavalgust nägema juba sel sügisel.

Alguses tundus see uudis uskumatuna, kuid teemasse süvenedes on see hirmutavalt reaalne. Näen selles Zara väga tugevat strateegilist sammu, millest võidab kiirmoe hiid kahtlemata rohkem kui Galliano ise.

Galliano on aastakümneid olnud kõrgmoe sümbol, seostudes luksuse ja Dioriga. Zarat seevastu saadavad pidevad skandaalid: keskkonnaprobleemid, plagiaadisüüdistused ja ebainimlikud töötingimused allhanketehastes. Tekib küsimus: kuidas ühendada kõrgmood – mis on olemuselt privilegeeritud seisustele mõeldud tarbimismudel – ning odav ja keskkonda koormav masstoodang?

Seda uudist lugedes meenus mulle koheselt Thorstein Veblen ja tema silmatorkava tarbimise (conspicuous consumption) kontseptsioon. Vebleni teooria kohaselt on luksuskaup see, mille nõudlus kasvab koos hinna tõusuga, sest kõrge hind on iseenesest märk seisusest. Galliano on selle teooria kohaselt olnud "kättesaamatu ja kallis" – kaup, mida saavad endale lubada vaid vähesed. Zara kaudu muutub ta aga kättesaadavaks kõigile ning luksus asendub odavusega. Sellega devalveerib Galliano luksuse mõiste ja riskib omaenda imagoga.

Muidugi, koostööprojektides (collabs) pole midagi uut. H&M on teinud edukaid projekte kõigega alates Karl Lagerfeldist kuni Margielani. Tavaliselt on see olnud kasulik mõlemale poolele, kahjustamata disaineri mainet.

Kuid Galliano ja Zara puhul on narratiiv teine. See võib lõppeda sarnase fiaskoga nagu omal ajal Pierre Cardini puhul. Cardin alustas luksusdisainerina, kuid tema "kõrge kukkumine" tegi temast odava masstoodangu etaloni. Kadus salapära ja eksklusiivsus.

Mood on seisuse näitaja. Galliano "alfadest" austajad võivad tunda end reedetuna, kui nende 5000-eurone Margiela jakk näeb välja äravahetamiseni sarnane 99-eurose Zara versiooniga. See lükkab Galliano "friikide ja alfade" tsoonist otse "põhimassi" sekka. Moetarbijad vajavad iidoleid – ja kui üks kuningas on troonilt tõugatud, hakatakse kohe otsima uut.

Meenutagem Galliano loomingut aastast 2007, kui ta oli moemaailmas kõik. See oli puhas kunst ja kättesaamatu unistus. Kas ta suudab luksuse jätta pjedestaalile või devalveeri ta selle koostöös Zaraga lõplikult? Veebis levivad juba meemid, kus võitjaks pooleks on pigem kaval Zara kui kunagine Diori peadisainer ja moegurmaanide lemmik. Kas Zarast saab vaese mehe Bentley!

Kas me oleme tunnistajaks luksuse lõpule või lihtsalt uuele, küünilisele turundusajastule?

KMI – 200 aastat vana eksitus, mis juhib meie elusid?

Ma pole varasemalt kehamassiindeksi (KMI) teooriasse süvenenud, kuid pärast oma Ozempicu-saagat tekkis huvi: mille põhjal meid tegelikult "paksuks" või "normaalseks" sildistatakse? Ja oh üllatust – selgus, et see polegi mingi peen meditsiiniteadus, vaid 200 aastat vana matemaatiline valem.

Selle töötas välja Belgia astronoom ja statistik Adolphe Quetelet eesmärgiga leida "keskmine inimene" (l’homme moyen), et aidata valitsusel planeerida sotsiaalpoliitikat. Rahva tervise ja tegeliku rasvaprotsendiga polnud siin mingit seost. See KMI, mida me täna "püha graalina" kummardame, rändas statistikute laualt USA kindlustusfirmade kätte, kes vajasid lihtsalt mugavat viisi inimeste lahtritesse jagamiseks.

Mis teeb selle eriti küsitavaks? Quetelet kasutas mõõdikuna ainult valgeid mehi, eirates naisi, lapsi ja muid gruppe. Tema "etalonideks" olid Belgia sõdurid ja vangid – mehed, kes olid nagunii sunnitud teistsugusesse vormi.

Edaspidi usaldan ma oma KMI asemel pigem sisetunnet. Keenias elades tegin aktiivselt trenni ja kaotasin 12 kg, kuid tabeli järgi olin ikka "ülekaaluline". Tegelikult olin ma lihtsalt täissale. Me teeme kehakaalust sageli liiga dramaatilise probleemi, selle asemel et vaadata tegelikke ohumärke: kas kingapaelte sidumine võtab võhmale? Kas trepist käimine raske poekotiga toob higimulli otsaesisele? Need on päris elu indikaatorid, mitte number paberil.

Praegu, kaaludes 92–93 kg, tunnen ma end suurepäraselt. Võhm on tagasi ja vaim on kirgas. Mäletan, et 104 kg peal muutus isegi riietumine füüsiliseks koormuseks, mis pani higistama nagu saunalaval. See oli minu keha märguanne, mitte tabeli oma.

Huvitav on see, kuidas meie arusaam "ilusast kehast" on ajas muutunud. Thorstein Veblen kirjutas juba 1899. aastal teoses "Jõudeelu klassi teooria", et paksus oli "silmatorkava tarbimise" (Conspicuous Consumption) sümbol. See oli kehaline manifest: "Mul on ressurssi süüa rohkem kui vajan ja ma ei pea rügama rasket füüsilist tööd." See oli puhas luksus.

Tänapäeval on see teooria pea peale pööratud – rikkuse sümboliks on kõhnus, sest see näitab, et sul on aega ja raha tarbida parimat ning palgata treenereid. Kuid nagu näha, on see kõik üks suur sotsiaalne mäng.

Nii et elagu täissaledad! Jätame 19. sajandi belglaste valemid ajalukku ja kuulame rohkem oma keha. 

Kas teie olete kunagi tundnud end 'paksuna' ainult seetõttu, et mõni tabel nii ütleb, kuigi enesetunne on tegelikult viis pluss?

TÄNA MA PEERETAN LÄBI ÖÖ. 

SEE ON LIHTNE JA MEHINE TÖÖ. 

ENAM MA MULGI KAPSAID EI SÖÖ. 

(Mart Juur)

Kui olin ära teinud kolmanda ja kõige kangema doosi, hakkas asju juhtuma. See kõlab küll, nagu ma oleksin mingis ainesõltuvuses, kuid õnneks see (praegu veel) nii ei ole. Nagu eelnevadki, koosnes ka see kuur neljast annusest, kuid need olid varasematest palju kangemad ning see kõik hakkas tugevalt mõjutama nii minu toitumist kui ka üldist enesetunnet.

Lühidalt võiks selle perioodi kokku võtta tõesti nii, nagu ma pealkirjas Mart Juure sõnadega väljendasin. Igasugune toidu tarbimine tekitas meeletuid puhitusi ning peeretamine muutus mu elu lahutamatuks osaks. See ei olnud lihtsalt väike ebamugavus, vaid totaalne „gaasirünnak“ seestpoolt, mis saatis mind igal sammul. Kuna olin juba eelmise doosiga saanud õppetunni, siis piirdus mu toitumine pigem „silmadega õgimisega“. Moepärast võtsin ikka paar ampsu ka, aga see isutus oli petlik. Toidugeen oli küll blokeeritud, kuid süüa oli ikka tahtmine.

Tekkis tunne, nagu oleksin eesel kahe heinakuhja vahel, kes ei tea, kummast ampsata. Ühest küljest oli soov midagi süüa, teisest küljest aga mõistus ütles: „Ära söö, see tekitab probleeme!“ See oli nagu kahe kuradi võitlus – mõistus ütles ühte, aga emotsionaalne pool teist. See kahe kuhja vahel pareerimine polnudki kõige väsitavam, sest otsest isu ju polnud. See oleks justkui pidevas stressis olek. Ainsad toidud, mis ei tekitanud lõputuid probleeme, olid juur- ja puuviljad – nende tarbimisest enesetunne ei muutunud.

Ja kui keegi arvab, et näe kui hea, magu tõmbub kokku ja ongi kõik – nii lihtne see pole. Üks asi on keemiline sekkumine ja oma keha sundimine vägivaldsetele otsustele, teine asi on teadlik tegutsemine. Mul on kogemusi loomuliku kaalulangusega, kus söögiisu vähenebki ja magu ei mahutagi enam kõike sisse. Toiduportsjonid muutuvad väiksemaks ja enesetunne on hea. Ozempicu puhul aga lisandub füüsilistele vaegustele ka pidev vaimne pressing.

Peeretamine peeretamiseks – see oli lõpuks kõige väiksem mure. Lisaks kõhutuultele oli kõht pidevalt lahti ja see oli juba tunduvalt ebameeldivam. Ei olnud harvad need korrad, kus öösiti tuli mitu korda üles ärgata ja peldikusse tormata. Vahet polnud, kas varasemalt oli söödud paksu või vedelat – protsess oli üks. Lisaks tuli „seda“ ka suu kaudu, aga mitte vedelal kujul, vaid röhitsustena. Need polnud tavapärased õhu väljutamised, vaid tõelised mädamuna-krooksud. Kes on käinud Thbilisi väävlivannides, teab täpselt, millest ma räägin. See vänge väävlihais meenutabki mädamuna. Püüdsin hoida oma toidunormid ratsioonis, et kogu selle kõhnumise tagajärjel ei tekiks muid terviseprobleeme.

Viimase doosi süstisin endale 6. jaanuaril ja nüüd on sellest möödas üle pooleteise kuu. Palju räägitakse sellest, et kaal tuleb hiljem mühinal tagasi ja normaalne toitumine naaseb. Minu kaal langes kokku 12 kg ning seda mitte ainult tänu Ozempicule, vaid ka trennile. Praeguse seisuga on kaal stabiilselt 92–93 kg peal. Kas see nii jääb? Ei oska öelda. Stabiliseerunud on ka kõik muud protsessid – ei ole röhitsusi, seedimine on korras ja söömine on jälle osa tavalisest päevarutiinist.

Kogu selle protsessi ajal lugesin Müürilehest artiklit, mis valgustab teemat väga hästi OZEMPIC. Tegelikult meil sellest ravimi negatiivsest poolest avalikult ei räägita. Kõik pajatavad imelisi lugusid kõhnumisest, aga see, mis tegelikult kaasneb, on sordiini all peidus. Võimalus langetada kaalu peaaegu mitte midagi tegemata tundub ju imeline, aga see pole reaalne. Tavaliselt on vaja jälgida toitumist, lugeda kaloreid, teha trenni ja omada tugevat tahtejõudu. Aga voilà – torkad nõela kõhtu, isu kaob ja kaal langeb, isegi kui enesetunne on sitt.

Oht, et pärast võtad vähemalt poole kaotatust tagasi, on pigem reaalsus. Jõulude ajal kuulasid Vikerraadiost Margus Punabi intervjuud, kus ta ka mainis, et see aine võib tekitada sõltuvust. Lisan ka lingi tema intervjuule ning kui aega on, soovitan kuulata, sest ega seal pole juttu ainult kaalulangetusest, vaid üleüldse erinevatest väärtustest, mis tänapäeva maailmas tooni annavad VIKERRAADIO. Meil on niigi erinevaid ainesõltlasi – kas on vaja veel ühte juurde? Usun, et me ei tea veel kaugeltki kõike, mida see ravim inimorganismiga teeb. Hurraa-efekt on suur, sest ülekaalulisust on palju ja inimesed sageli tagajärgedele ei mõtle, sest mugavustsoonist väljatulek on oi kui raske.

Kas minust võiks saada söömishäiretega Ozempicu-sõltlane, on veel vara öelda. Praeguses olukorras püüan pigem teha teadlikke otsuseid ning leida kompromissi mugavuse ja hea enesetunde vahel. See oli positiivne, et kaal langes ning mu füüsiline olek muutus kergemaks. Iga väiksem liigutus ei ajanud mind enam ähkima ning ka vastupidavust tuli juurde. Reaalsus on ju see, et meil jätkuvalt propageeritakse, et kõhn olla on IN ning paks olemine on midagi häbiväärset. Edaspidi, kui keegi mulle ütleb, et ma olen paks, siis vastan, et ma pole paks, vaid „täissale“, ja soovitan seda suhtumist teistelegi.

Üks teema, mis veel palju küsimusi tekitab, on KMI – selle järgi peaks mu normaalkaal olema kuskil 80–90 vahel. Minu praeguse kaalu juures on KMI ikka ülekaalu poolel. Jah, olen nõus, et mõni Miss Piggy rasvavoldike võiks vähem olla, kuid see on eesmärk, mille nimel nüüd vaeva näha. Nagu ütlevad pilavärsi read: "...102 juba paks".

Ma ei anna kellelegi soovitust, et kindlasti tehke see protseduur läbi. Iga täiskasvanud inimene teeb oma otsused ise, aga soovitan küll võimalikult palju infot koguda, enne kui süstal kõhtu lüüa.

MA OZEMPIKIN, SA OZEMPIKID, TA OZEMPIKIB VOL II

Kaheksakümnendatel joonistas Raivo Järvi toreda plakati, kus peal oli kurva pilguga leevike ja tekst: „Kas sina oled mind talvel toitnud?“ Olles läbinud Ozempicu saaga, meenus mulle mu lapsepõlve lemmiku plakat ning aju genereeris kohe uue ja asjakohase slogani. Kuna meil räägitakse nii palju sellest kaalu langetavast imeravimist, siis parafraseerisin seda lauset ning kujundasin AI abiga plakati 21. sajandisse. Vastus on: „Aga mina olen!!!“

Esimene raviperiood möödus komplikatsioonideta ning kokkuvõtvalt võin öelda, et kadunud oli umbes 2–3 kilo. Arsti sõnul on normaalne kaalukaotus 500 g nädalas, mis on tegelikult üsna väike kogus, aga kuu lõikes on see ca 2 kg ja see on juba midagi. Muidugi kaalusin ennast ning tulemus oli rõõmustav – kolm liigset kilo minu püknilistest kehavormidest oleks justkui õhku haihtunud. No päris Apollo mõõtu ma veel välja ei andnud, aga ütleme nii, et olin teel sinna.

Aeg oli doosi suurendada ning välja käia järgmised 88 eurot. Selle doosi suurendamisega kõlan ma kurjam nagu mingi sõltlane, aga etteruttavalt võin öelda, et Ozempicu sõltlaseks saamine on täiesti reaalne oht. Peale esimese annuse sisestamist oma kõhtu ei märganud ma mingeid erisusi. Jätkasin oma tavapärast rutiini: hommik algas nagu ikka kahe klaasi vee ja ühe korraliku latte’ga, siis kui aega jäi, lõunasöök ning õhtul peale trenni mõni kerge snäkk või korralik kogus vedelikku, olgu selleks naturaalne mahl või gaseeritud vesi. Kuigi jah, toidukogused olid muutunud väiksemaks ning täiskõhutunne tekkis juba peale paari-kolme suutäit.

Ma täpselt enam ei mäleta, aga peale teise annuse manustamist hakkasin tundma muutusi oma organismis. See tähendas, et täiskõhutunne saabus üsna ruttu ning kui juhtusin rohkem sööma, oli enesetunne sõna otseses mõttes sitt. Teinekord piisas terve päeva vastu pidamiseks hommikusest veest ja kohvist, õhtul sai moepärast näksitud banaani või mõnda muud puuvilja. Aitas juba sellest, kui vaadata, kuidas keegi süüa teeb või internetist toidupilte uurida – kõht sai nagu imeväel täis.

Jah, kui see kõik oleks nii lilleline olnud, poleks ju elul häda midagi. Esimese ebameeldiva kogemuse osaliseks sain peale ühte üritust meie töökollektiivis. Kuna oli just meestepäev, otsustas meie naispere meid natuke premeerida ning kattis üllatuseks isuäratava lõunalaua – lihtsa, kuid maitsva. Seal ei olnud midagi gurmeelikku, vaid eestlastele omased kiluvõileivad munaga, vorstivõileivad ning muidugi kook. Vaatamata silmadega õgimisele otsustasin haarata mõned võileivad ja need endale keresse keerata. Ja need ei olnud sellised Onu Fjodori stiilis suupisted, kus vorst on paksem kui leib, vaid täiesti eetilisi norme järgivad ampsud, mis suurema mehe puhul peaksid kaduma nagu mutiauku.

Korraga tekkis tunne, nagu ma oleks alla neelanud ühe korraliku suurusega põllukivi. Ilgelt raske ja ebameeldiv oli olla. Ma alguses ei pööranud sellele tähelepanu, aga paari tunni pärast muutus see enesetunne koormaks. Mõtlesin, et küll see möödub – ennegi on ju ette tulnud olukordi, kus on üle söödud. Aga seekord oli see teistmoodi. See raskus ei kadunud ka peale nelja-viit tundi. Kõhus oleks olnud justkui suur tükk, mis lihtsalt ei liigu kuhugi. „Rahu, ainult rahu,“ nagu ütles Karlsson, ja sisimas mõtlesin, et ju see ongi see kuulus kaalulangetamise protsessi osa.

Õhtul ootas mind trenn ning ega seal kergem ei olnud. Tunne oli selline, nagu teeks trenni koos 5-kilose palliga, mis on kõhu külge teibitud. Ja kuigi visuaalselt see nii ei pruukinud olla, siis seestpoolt tundus see täpselt nii. Minu trenn lõppes peadpidi peldikupotis, kus – andke mulle nüüd andeks need üksikasjad – kogu pidusöök väljus ühtlase halli tombuna, justkui keegi oleks selle sinna lihtsalt toppinud. Peldikupoti kohal oma sisu kergitades tuli silme ette pilt hanedest, keda on sunniviisiliselt söödetud foie gras’ nimelise delikatessi saamiseks.

Võtsin seda kui ohumärki ning edaspidi sõin ainult silmadega. Äärmisel juhul lubasin endale mõne linnupette eine. Kuigi hommikusest latte’st ma ei loobunud, jäi see mõnel päeval mu ainukeseks toitvaks „söögiks“.

Üks asi veel, mis kaalulangetusravimiga kaasneb, on alkoholi talumatus. Mäletan, et olin peole minemas ning mõtlesin nagu vanadel headel aegadel, et teen mõned koksid kodus kokkuhoiu mõttes. Aga peale esimest kokteili oli süda paha ning igasugune isu alkoholi järele kadunud. Kuna soov korralikult pidutseda oli aga suur, surusin selle okserefleksi maha ja jõin edasi. Ühele koksile järgnes teine ning ka peol sai manustatud üsna korralik kogus. Vahe oli aga selles, et see ei hakanud pähe. Ainult kõht sai viina täis. Aga selle eest oli järgmine päev oi kui paha olla! Suutsin ainult voodis külge keerata ja oiata. Muide, nagu selgub, püütakse Ozempicut kasutada ka alkoholisõltlaste raviks, aga ma ei oska seda rohkem kommenteerida.

Jälle üks asi, mille suhtes olen targem – lisaks toidule saab ka alkoholi oma ratsioonist välja jätta. Vahepeal kaalusin ennast ja jess – kaal oli juba alla 100 kg! Rubensile ma modelliks enam ei sobinud. Rõivad, mis varasemalt selga ei läinud, sai jälle kapinurgast tolmu alt välja võtta. Aga eesmärgini oli veel pikk tee minna. Ütleksin, et olin poolel teel ning ees terendas uus doos. Kuidas sellega läks, saate lugeda juba edaspidi.

JÄRGNEB...