HAIGUSTE RAVI KONTROLLITUD – MINE REISILE!

Budapest on minu reisisihtkohtade nimekirjas olnud juba aastaid ning lõpuks on mul õnnestunud siia maanduda. Esimene plaan Ungari pealinna külastada oli mul tegelikult juba kuus aastat tagasi, aga siis pani Covid maailma lukku ja murdis ka lukuvõtme ära. Hiljem ei klappinud ajad ja nii ma jõudsigi siia alles nüüd, 2026. aasta külmal kevadel.

Kuid ka seekord polnud tulek kindel. Haigus otsustas mulle korraliku vingerpussi mängida ja nädal enne sõitu murdis külmetus mu ikka mehiselt maha. Veel reedesel päeval olin täiesti siruli voodis ja tunne oli selline, nagu oleksin rongirataste alla jäänud. Palavik, jube köha ja nohu, mis meenutas kevadpäikese käes sulavat katust, kus pidevalt midagi tilgub.

Laupäeva hommikul otsustasin aga härjal sarvist haarata. Ütlesin endale, et seekordne reis ära ei jää! Hakkasin tegutsema ja parim viis enesetunnet parandada oli... koristamine. Ja pean tunnistama, et see mõjus. Laupäeva õhtuks oli olemine tunduvalt parem ja mõte reisi tühistamisest ei tundunud enam mõistlik. Teadsin kogemusest, et keskkonnavahetus on parim ravim. Olen varemgi olnud olukorras, kus enne minekut on enesetunne vastik ja kahtlane, aga sihtkohta jõudes haituvad haigussümptomid nagu imeväel. Ja muide, kui varasemalt on Coca-Cola tervist parandanud, siis seekord jäi loodetud efekt saabumata.

Kui ma mõtlen sellele, mida ma Ungarist tean, siis ega peale Orbani ümber toimuva tralli ja ajalootunnis õpitud Austria-Ungari keisririigi suurt midagi polegi. Aga lapsepõlvest meenuvad seigad küll. Näiteks igal koolivaheajal ETV-st kohustuslikus korras jooksev "Kapten Tenkes". Millest seal täpselt juttu oli, enam ei mäleta, aga teleka ette olin ma naelutatud. Järgmisena meenuvad GLOBUS-e herned, mis olid täielik defka ja mida liikus Põlva kaubandusvõrgus vaid suurtel aastapäevadel – üks sellistest oli näiteks NSVL-i (või tolleaegses kõnepruugis SSOR-i) aastapäev. Ning üle ega ümber ei saa ka tolleaegsest Ungari popikoonist Kati Kovacsist, keda meeldis lapsena kuulata. Teilegi nautimiseks üks tema minu tolleagsetest lemmiku aluludest: KATI KOVACS

Kõige selgemalt on mul aga meeles ungari kirjaniku Éva Janikovszky raamat "Kui ma oleksin suur" (László Réberi illustratsioonidega). See on siiani üks minu lemmikuid. See raamat kirjeldas täpselt kõike seda, mida ma lapsena teha tahtsin ja mida ma nüüd täiskasvanuna teen, ilma et keegi mind keelaks. Suur olla ongi parem kui laps! Suured inimesed panevad selga need riided, mida ise tahavad, võivad end tuletõrjeauto signaali kuuldes aknast välja upitada ega pea magama minema, kui televiisoris just kõige huvitavamaks läheb. Raamatu peategelane unistas, et suurena sööks ta enne lõunat tahvli šokolaadi, tõmbaks valgete kinnastega üle kõigi raudaedade, põlvitaks toolil ja ei nuuskaks mitte kunagi nina, vaid ainult löristaks. Ja muidugi silitaks ta kõiki hulkuvaid koeri ja kasse. Kuna hulkuvate loomade aeg on möödas, siis ma lihtsalt tervitan mööduvaid neljajalgseid viisakalt: "Tere, Koer!" või "Tere, Kass!".

Teine seik on seotud EÕM-iga (Eesti Õpilasmalev). Põlva rajoonis oli suvel külas rühm Ungarist ja väljavalitud malevlastel lasti nendega kohtuda. Sealt leidsin endale kirjasõbra Ildiko, kellega vahetasime kirju ja pisikesi pakikesi mitu aastat. Ildiko oli pärit Tiszafüredi linnakesest. Tol ajal polnud sotsiaalmeediat ja kirjavahetus oli oluline osa elust. Lõpuks jäi see soiku ja ma ei teagi, mis temast saanud on, kuigi foto Ildikost on mul kuskil sahtlipõhjas alles. Olen mitu korda mõelnud ta üles otsida, aga mõtteks on see jäänudki.

Nüüd ma siis olen Budapestis. Piletid ostsin pool aastat tagasi Air Balticu suurelt müügilt. Kõik oligi liiga ideaalne, et olla tõsi – niipea kui allahindlus lõppes, hakkasid pihta lennuaegade muudatused. Vahemaandumiste ajad venisid kolossaalselt: paarist tunnist sai seitse ja tagasiteel lausa üheksa tundi. Ning tagasilend toodi kolm tundi varasemaks. Aga jah, selle hinna eest, millega ma lennupileti oktoobris soetasin, ei saa enam kirikus ka peksa. Ega ilmaasjata ei hüüta seda firmat Air Peldikuks. Aga jäägu, ei viitsi sel teemal rohkem jaurata. Õnneks oli lennukis ruumi ja sain laiutada.

Budapest võttis mind vastu mõnusa sooja ja päikesepaistelise ilmaga ning ma tundsin, kuidas viimased haigusraasukesed mu ihust haihtusid. Sõites bussiga kesklinna poole ja vaadates seda trööstitut industriaalmaastikku, tekkis korraks küll tunne, et mida fucking imet ma siia ära kaotasin? Internet on täis ilusaid fotosid helesinisest Doonaust, aga reaalsus on paraku hallim. Õnneks see emotsioon hajus kohe, kui kesklinna jõudsin.

Hotellis tegin väikesed iluprotseduurid ja läksin linna avastama. Kuna olen kohapeal ainult 2,5 päeva, otsustasin, et ei planeeri midagi, vaid lihtsalt kulgen. Kui tahan, söön kisselli, kui tahan, kuulan transistorit. Mida toob järgnev päev, sellest juba mõnes järgmises postituses.

Illustreerivaks fotoks üks helesinine taevas koos Budapesti arhitektuuriga.