MIKS EI MAKSA ESIMESTE PÄIKESEKIIRTEGA KOHE PALJA PEEGA MAAPINDA KATSUMA HAKATA?

Eesti filmis „Ideaalmaastik“ on stseen, kus külvivolinikule tehakse selgeks: kui palja peega kannatab juba maa peal istuda, siis võib vilja salvest välja tuua ja maha külvata. See tuli mulle meelde, sest pärast pikka ja väsitavat talve on esimeste päikesekiirtega alati kiusatus talvised vammused seljast visata ja vahetada need millegi kergema vastu.
Aga juba vanarahvas teadis, et kevadilmad võivad olla petlikud nagu esimene armastus. See võib sind nii läbi tõmmata, et järgmisel hetkel oled siruli voodis ja kirud oma lollust. Nii minuga põhimõtteliselt juhtuski. Külmetusin ja olen nüüd juba teist nädalat haiguslehel. Kõige tobedam on asja juures see, et niipea kui enesetunne veidi paranes, tormasin ma kohe "püünele", et saada osa kohalikust kultuurielust.
Teadupärast toimus eelmisel nädalal Tallinn Fashion Week. No kuidas sa jätad minemata, kui reede õhtul on võimalus kohalikku moodi vaadata ja hinnata? Seekordne üritus toimus täiesti uues kohas – T1 Venue sündmuskeskuses. Natuke võõristav oli seal kaubanduskeskuse vahel seigelda ja õiget ust otsida, kuid väikese ajavaruga jõudsin õnneks õigeks ajaks kohale.
Disainer, kelle pärast ma selle teekonna ette võtsin, oli Vilve Unt. Vilve on pärjatud Hõbenõelaga ning tema käe alt on Eesti moemaastikule lennanud terve plejaad edukaid disainereid. Kui varasemalt võis Vilve loomingut iseloomustada kui kaasaegset etnot, siis seekordne kollektsioon üllatas mind täiesti teistsuguse lähenemisega. See meenutas pigem vahemerelikku elegantsi – silme ette kerkisid päikeseloojangus säravad jahid Monaco rannikul. Kui varem on disainer keskendunud rahvarõivaste moderniseerimisele, siis see kollektsioon oli edasiminek, meenutades 20ndate flapper-stiili pahelisust läbi elegantsi ja elunautlemise. Märksõnadeks värv, siluett, läbimõeldud stilistika ja modellid, kelles kõik oli täiuslik.
Hiljem oma mälupiltides sorides sain aru, mis mind tegelikult häiris: Vilve kollektsioon ei sobitunud sellesse keskkonda. Ma liigitaksin tema värske loomingu „quiet luxury“ kategooriasse, mis eeldab palju intiimsemat ja kammerlikumat interjööri. Kaubanduskeskuse võlts tehislikkus vähendas elegantsi, mida modellid ülipikal catwalk-il pakkusid. Meenus Vilve varasem esitlus Hüüru mõisas – see kooslus oli tunduvalt esteetilisem.
Kuid nagu iga ilus asi, lõppes ka see ning pidin juba jooksma naiskunstnike grupi Fööniks näituse avamisele Vabaduse galeriis. Fööniks koosneb parimas eas naistest, kes väljendavad omi mõtteid läbi erinevate kunstivormide. Vabaduse galerii ruum on mulle alati tundunud pretensioonikas ja raske (see arusaamatu post keset ruumi!), aga seekord oli näituse kujundaja ja rühmituse kokkukutsuja Eveli Varik suutnud paljude erinevate autorite loomingu ning egod väikesesse ruumi nii ära mahutada, et need hakkasid üksteist täiendama ning moodustasid nauditava koosluse. Ma nägin ja tunnetasin loomingut – see oli aus ja vahetu. Näitus on avatud mai alguseni, soovitan läbi astuda!
Pärast intensiivset suhtlust kiirustasin koju, et viia Bruce õhtusele jalutuskäigule. Muide, alles paar päeva tagasi selgus, et Bruce ei olegi Bruce, vaid hoopis Pipote. Passis on kirjas Pipote/Bruce – kuidagi harjumatu!
Õhtuti enne uinumist meeldib mulle sukelduda teiste inimeste maailmadesse ning scrollida sotsiaalmeedias. Niimoodi erinevaid elusid vaadates sattusin ja kommenteerisin nalja pärast kohaliku stand-up koomiku reklaami, kes pakkus pileteid enda etendusele. Ja ennäe imet – võitsingi piletid kahele Sten-Erik Allika ehk Laulva Koomiku stand-up'ile kohvikus Ratas ja Kohv. Uksel oli vaja öelda vaid parool „tiktok“. See oli minu esimene stand-up'i külastus ja ma ei pidanud pettuma. Formaadi poolest meenutab see veidi nõukogudeaegset estraadi, kus üks inimene peab tund aega lava täitma, aga vahe on selles, et koomik ei kehasta kedagi teist, vaid räägib lugusid omaenda elust.
Vürtsi lisasid paar prouat publikust, kes ei olnud sugugi suu peale kukkunud ja kandsid hoolt selle eest, et koomik saaks samaväärset "kildu" vastu. Nalju oli seinast seina: sai nii pede-, seksi-, tibla- kui muud piiripealset nalja (kuigi seda minu eelmises postituses mainitud "neegrinalja" oleks ka tahtnud kuulda!). Eesti stand-up skeene on igatahes avastamist väärt.

Aga esmaspäevast ootab mind juba Budapest ning uued emotsioonid!

Illustreerivaks fotoks on vaaade Vabaduse galerii näitusele.