HEA RAAMAT ON SAMA OLULINE KUI KVALITEETNE RÕIVAS

Kui ma varasemalt olen kirjutanud peamiselt rõivastest, siis nüüd tekkis tahtmine jagada mõtteid oma viimasest lugemiselamusest. Selleks on Natalia Ginzburgi "Perekonnaleksikon" (tõlkija Heete Sahkai, väljaandja Loomingu Raamatukogu).

Viimasel ajal on minu põhilektüüriks olnud kas krimkad või erialane kirjandus, kuid sattusin selle teose otsa täiesti juhuslikult. Läksin raamatukokku eesmärgiga leida midagi teistsugust. Minu meetod on lihtne: loen esimese lehekülje ja kui see mind kõnetab, siis loen edasi. Ja nii see raamat mu kotti kukkuski.

Seda teost lugedes meenus mulle teismeiga, kus ma raamatuid lausa neelasin. Head kirjandust polnud palju saada, see oli puhas "defka". Harvad polnud juhud, kui kell oli ammu üle kesköö, aga mina lebasin öölambi valgel voodis ja uppusin lehekülgedesse. Kui vanemad öösel korraks üles ärkasid, sain ikka möliseda, et aeg on magada ja miks ma elektrit raiskan. "Perekonnaleksikoni" lugedes tuli see aeg jälle meelde – ma ei uskunud, et kirjapandu mind nii endasse haarab. Sain pidama alles hommikul kell kuus, kui koerad üles ärkasid ja nõudlike nägudega märku andsid, et aeg on "kusemaie" minna.

Nii nagu rõivastega, mida on maailmas liiga palju, on lugu ka raamatutega – hästi kirjutatud teoseid peab tegelikult tikutulega taga otsima. Kuid "Perekonnaleksikoni" võib ilma südametunnistusepiinadeta lisada parima kirjanduse nimistusse. Kvaliteet ja kvantiteet on ikka väga erinevad asjad!

Mulle meeldib selles raamatus kõik. See, kuidas peategelane on kui kõrvaltvaataja toonud lugeja ette oma perekonna loo, vürtsitades seda humoorikate vahepaladega lähedastest. Sukeldusin sellesse maailma täielikult: minu silme ees hakkasid jooksma elavad pildid tegelaste välimusest, nende söömismaneeridest ja kõnepruugist.

Näiteks peategelase isa, kes nimetab kõike kohatut "neegriteoks". Tänapäeval on N-tähega algava sõna kasutamine lubamatu ning siia klapiks ehk paralleelina tänapäevane väljend "tibla". Parafraseerides võiks ju öelda: "Ärge olge tiblad!". Neid tegevusi, mis tollal "neegriteoga" haakusid, oli mitmeid – näiteks linnakingadega mägedes matkamine oli puhas lollus ehk "neegritegu".

Minajutustaja isa tundub tahumatu ja otsekohene mees, kelle maailmapilt on üsna must-valge, kuid sellegipoolest suudab ta tekitada sümpaatiat ja panna koos endaga naerma. Kivirähku tsiteerides: see on raamat, kus saab nii nutta kui naerda. Minu jaoks oli suurepärane leid ka sõna „sõnaaher“. See käib inimese kohta, kes räägib vähe. Püüan selle meelde jätta ja kasutusele võtta. Vaimukaid kilde on seal palju ja need teevad lugemise eriti nauditavaks.

Tegevus toimub aastatel 1920–1950 ühe perekonna elust Itaalias. Perekonnaloo jutustamine läbi ajaloolise sündmustiku muudab loo eriti huvitavaks. Kui alguses on varjund humoorikas, siis mingil hetkel asendub see kurbuse ja raskusega – mängu tulevad Mussolini võimuletulek ja repressioonid. Kuid autori positiivsus ja iroonia suudavad ka halvas näha lootust.

Lõpetuseks lisan tsitaadi Ester-Betty Väljaotsalt, kes on seda raamatut arvustanud Postimehes:

„Natalia Ginzburgi «Perekonnaleksikon» peaks olema kohustuslik lugemine kõikidele, kes tunnevad, et tahavad kangesti oma elulugu kirja panna ning tagatipuks publitseerida. Alati ei maksa sellele ahvatlusele järele anda, sest tõelisi pärle selles žanris on vähem, kui raamatupoodide rikkalikud riiulid mõista annavad.“

 

TAASKASUTUSE MITU PALET

Hiljuti osalesin Loov Eesti korraldatud koolitusel, mis keskendus rõiva- ja tekstiilitööstuse arengutele. Eesmärk oli koolitada valdkonna juhte, kes mõistaksid, et praegune ärimudel ei ole enam jätkusuutlik, ning suudaksid viia läbi süsteemseid muutusi. Lisaks kohtumistele toimus webinar, kus Kerli Kant-Hvass esines loenguga „Opportunities and Challenges in Building Circular Textile Systems“.
Webinar puudutas teemat, mis võib esmapilgul tunduda laialivalguv, kuid millel on tegelikult sügav tähendus. Esineja üks põhiteese oli üheselt selge: ringmajandus algab disainilaualt, mitte prügikasti juurest. Pean selle väitega 100% nõustuma.
See tähendab, et toode peab olema algusest peale loodud kestma, olema parandatav ja lõpuks ka päriselt ümbertöödeldav. Kant-Hvass kritiseerib lähenemist, kus toodetakse massiliselt odavat rämpsu ja loodetakse: "Küll me selle hiljem kuidagi taaskasutame." See on majanduslikult ja keskkonnasäästlikult ebaefektiivne. Siin peitubki vastuolu: kui lisame sildi "taaskasutus", tekib paljudel heausklikel arvamus, et kõik ongi hästi. Reaalsus räägib muud. Kas taaskasutus on sellises koguses, nagu meile seda eksponeeritakse, üldse eetiline?
Esmapilgul tundub vastus "jah", kuid ärimudelit analüüsides saab selle paradigma kergelt ümber lükata. Kaasaegses rõivatootmises räägime lineaarsest mudelist: osta – tarbi – viska ära/taaskasuta. Taaskasutusest on saanud vahend meie südametunnistuse vaigistamiseks. Andes kotitäie asju ära, tekib meil justkui moraalne õigus kohe uued asemele muretseda. Tekib surnud ring.
Uute asjade tellimine on tehtud nii lihtsaks, et piisab vaid paarist klahvivajutusest. Maailma moepealinnades on võimalik tellida uus rõivaese koju lausa kolme tunniga! Siinkohal meenub mulle ühe tuttava soovitus: kui tahate midagi netist osta, lisage see ostukorvi ja jätke sinna paariks-kolmeks päevaks. Tihtipeale selgub, et emotsioon lahtub ja ese rändab teie koju jõudmise asemel tagasi virtuaalsele riiulile.
Asja teeb hullemaks kiirmoe kõrvale tekkinud ultrakiirmood, mis eetilisuse piiri veelgi ähmastab. Järjest rohkem leiame teise ringi poodidest Sheini ja Temu toodangut. Iseenesest polekski selles midagi halba, kuid tihtipeale on need kaltsukates kallimad kui uuest peast, mis muudab nende väärtuse enam kui küsitavaks.
Mööda ei saa vaadata ka kvaliteedist. Mul on aastatega välja kujunenud professionaalne kretinism – rõivaste puhul vaatan alati sisemist töötlust. Ja tõde on valus: kui sisemiste õmbluste kvaliteet on pehmelt öeldes sitt, siis ei oma toode mingit väärtust. See ei ole disainitud kestma, vaid lagunema, muutes jutu "ringmajandusest" lihtsalt tühjaks turundusmüraks.
Palju on räägitud tekstiilide ümbertöötlemisest, kuid ka see valdkond tekitab küsimusi. Arvestades lisandite hulka – nööbid, lukud, paelad, segumaterjalid –, on sellise toote ümbertöötlemine sageli võimatu. Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Siinkohal meenub üks kõnekas seik Kerli Kant-Hvassi ettekandest, kus ta näitas fotosid tekstiile täis topitud prügikastidest. Inimesed on need asjad tagastanud lootuses, et nendega tehakse midagi õilsat ja planeet päästetakse. Reaalsus on aga see, et kuskil on projekt pooleli jäänud ja kedagi tegelikult ei huvita see lõpptulemus ega kuhu see prügi päriselt jõuab.
Alates 2028. aastast kehtestatakse uus norm, kus Euroopa rõivatootjad hakkavad maksma tekstiilijäätmete kogumise ja sorteerimise eest. Riided muutuvad kallimaks, kuid reaalset lahendust prügile veel pole.
Siit tekibki küsimus: kas rõivaäri saab üldse olla eetiline? Ja mis juhtuks siis, kui rõivaid enam juurde ei toodetaks? Jätame kõrvale töökohtade kaotuse ja keskendume ületarbimisele ning enesele tuha päheraputamisele.
Illustreerivaks pildiks lisan siia paar päeva tagasi teise ringi poest ostetud vaba aja pluusi. Kas mul oli seda vaja? Ausalt öeldes mitte, aga emotsioon sai võitu – mulle meeldis materjal, disain ja tegumood. Ja ma saan seda ka natuke ümber disainida. Aga reaalsus on see, et vajadust mul selle eseme järgi pole, sest asju on rohkem kui ruumi.