DOKUMENTIDEGA VÕÕRAS LINNAS, ŠAMPANJAST RÄÄKIMATA

Sünnipäevad on muidu toredad, aga viimastel aastatel meeldib mulle neid tähistada üksinda kuskile mujale reisides. Seekordsel sünnipäevahommikul ärkasin Budapestis, kauni nimega hotellis Ottofiori. Aga mida teha sünnipäevahommikul üksi võõras linnas? Vastus on: mitte midagi. Võiks ju alustada päeva šampanja joomisega nagu tavaliselt, aga arsti tungival soovitusel pean ma sellest praegu väikese pausi tegema. Niisama hotellitoas passida polnud ka mõtet, seega otsustasin end linna peale vedada, et koju midagi maitsvat ja ungari-päraselt snäkki osta.

Tegelikult ootas mind Budapestis ees üllatus. Ega ilmaasjata öelda, et maailm on väike! Nimelt minu Indiast pärit sõber, nähes sotsiaalmeediast, et olen Budapestis, teatas, et on samuti siin ja me peaksime kindlasti kokku saama. Kuna India pole minu reisiplaanidesse viimasel ajal mahtunud (ja tea, millal mahubki), oli see suurepärane võimalus. Minu sõbra laps õpib Budapestis ning ta oli tulnud talle külla. Nii et täiesti imeline kokkusattumus minu viimaseks päevaks Ungari pealinnas!

Kuna eelnevad päevad olin seigelnud Pesti poolel, leppisime sõbraga juba kohtudes kokku, et vaatame ringi Buda poolel. Parim koht selleks on Citadella kindlus Gellérti mäe tipus, kus avanevad lummavad panoraamvaated nii Budale kui ka Pestile. Sinna tippu ronimine on omaette sport – esmapilgul ei tundugi mägi nii kõrge, aga puude ja põõsaste vahel rühkides võtab ikka võhmale, eriti kui oled just paar nädalat kopsusid välja köhinud.

Kuid see pingutus tasub end ära. Budapestis on täisväärtuslik kevad ning õhk on paks õitsvate sirelite ja toomingate aroomist. Tekkis tunne, nagu ei viibikski kolme miljoni elanikuga suurlinnas, vaid kuskil kaugel metsas. Altlinnast vaadates ei tundu mäe otsas kõrguv Vabadusesammas (mis sümboliseerib Budapesti vabastamist) üldse nii suur, aga kohapeal olles saad aru, et tegu on ikka võimsa kompleksiga. Tõelise linnavurlena mõtlesin küll korraks, et miks nad sinna köisraudteed pole ehitanud, aga tegelikult on selline matk läbi poolmetsiku looduse parim viis oma füüsilised võimed proovile panna.

Pärast sellist rännakut oli kõht tühi ja üks korralik lõuna hädavajalik. Minu lemmikuks on Aasia köök ja seekord valisime ühe Vietnami koha. Sisse astudes jäi mulje, et viimane remont toimus seal aastal 1995, aga see pole üldse oluline. Üleüldse meeldib mulle Budapesti puhul see natuke "räämas" olek. Kesklinn parlamendihoone ja ooperimajaga on viimse peal korda tehtud, aga natuke eemale liikudes kohtab veel sellist ehedust, mida pole eurodirektiividega ära rikutud. Lisaks jäi silma, et linn on täis Tai massaaži salonge, kus pisikesed naised sind kavala naeratusega salongi kutsuvad. Vietnami toit oli igatahes imemaitsev, portsjon mehine ja maksis veidi üle 10 euro.

Õhtu käes, hakkas hämarduma. Kuna pidin vara ärkama, loobusin varemebaarist ning nautisin vaikust ja rahu hotellitoas. Jäi üle vaid loota, et Air Baltic ei üllata mind teatega lennu hilinemisest alles siis, kui olen juba lennujaamas. Õnneks sujus seekord kõik viperusteta ja enne keskpäeva maandusin Riias. Valikus oli veeta päev Läti pealinnas ja planeeritud lennuga koju lennata või tormata bussile, et võimalikult kiiresti koju jõuda. Otsustasin teise variandi kasuks ning kell viis pärastlõunal olin juba Tallinnas ja pool tundi hiljem ka kodus.

Aga üllatus AP poolt ei jäänud tulemata: juba kodus olles sain sõnumi, et Riia-Tallinna lend on tund aega edasi lükatud. Aga jah, see mind enam ei kottinud – kodus pehmete linade vahel oli mul juba mõnus rammestus peal.

Kaks ja pool päeva madjarite pealinnas möödusid märkamatult. Sellest täitsa piisas, et saada kätte see kodune ja mõnusa vaibiga Ungari tunne. Kindlasti tulen siia kunagi tagasi!

PS! Muide, minu parim meelelahutus lennureisidel on "Salajuttude" podcasti kuulamine. Nii ka seekord. Sain jälle hirnuda nagu purjus hüään – hea, et lennusaatjad mind tooli külge kinni ei sidunud!

Illustreerivaks pildiks puu, mille ümber on soojaandev kudum.

MA EI TARBI ÜHTEGI TEIE POOLT PAKUTAVAT LÕBU!

Teine päev Budapestis äratas mind sombuse ja pisut nukra ilmaga. Pärast kosutavat hommikusööki hotellis otsustasin, et ei raiska sel reisil sentigi meelelahutusele, kuhu on vaja pilet lunastada. Esiteks on aeg liiga lühike ning teiseks on Budapest oma imelise arhitektuuriga nagu vabaõhumuuseum – seda kõike saab nautida täiesti tasuta. Muide, meenus veel üks lapsepõlve popplugu, mis siiani mu playlistis kummitab: Zaragossa Band, mida sai kunagi kuulatud söögi alla ja söögi peale.

Otsus tehtud, seadsin sammud surnuaia poole. Hotellist umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel asub Fiumei Road Graveyard – Ungari üks vanimaid ja paremini säilinud kalmistuid. See laiub hiiglaslikul maa-alal ja seal võib tunde veeta. Mõnus on ka see, et inimesi on vähe. Kohtasin vaid üksikuid samasuguseid "inimpõlgureid", kellega sai peitust mängida, hüpates ühe hauakivi tagant teise varju, kui kedagi silmapiiril näha oli.

Lõpuks tuli ka päike pilve tagant välja ning vaatamata morbiidsele keskkonnale muutus meeleolu helgeks. See surnuaed on tõesti nagu skulptuuride aed. Siia on maetud suurim arv Ungari ajaloo ja kultuuri suurkujusid ning märkimisväärne osa haudadest on kunstiajaloolise väärtusega – kuulsate arhitektide ja skulptorite looming. Kalmistul on eraldi krundid kunstnikele, jakobiinidele ning 1848. ja 1956. aasta revolutsiooni kangelastele. Tohutu mausoleum on meeldetuletus parteiriigi ajastul toimunud surnute kultusest. See 56 hektarit hõlmav ala väärib oma rikkaliku taimestiku tõttu lausa arboreetumi nime.

Pärast paaritunnist surnute keskel uitamist suundusin tagasi kesklinna. Vahelduseks põikasin läbi juudikvartalist, kus asub nn Juudi müür. See on kaasaegne mälestusmärk, mille piiluaukudest sisse vaadates näeb ajaloolisi fotosid elust getos – see tähistab geto kunagist piiri. Mind hämmastas, kui palju on Budapestis ortodoksseid juute. Lapsepõlvest mäletan Teise maailmasõja meenutustest, et sakslaste tulekuga hävitati Ungaris väga palju juute ning need, kellel õnnestus pääseda, põgenesid.

Edasi viis tee ooperimaja suunas. Kuna piletihinnad on üsna krõbedad, jätsin muusikalised naudingud teiseks korraks, kuid hoone arhitektuurset võimsust sai imetleda ka niisama. Sealt edasi parlamendihoone juurde, põigates läbi kohaliku basiilika juurest, mis tumeneva taeva ja vihma tõttu mõjus eriti ähvardavalt.

Minu jaoks on aga Budapesti üks absurdsemaid kohti viisnurgaga mälestusmärk "vabastajatele". Eriti marginaalseks muudab selle fakt, et sealsamas parlamendihoone lähedal asub mälestusmärk 1956. aasta ülestõusu ohvritele. Need nn "vabastajad" lihtsalt hävitasid kohalikke, kes tahtsid ise oma riigi saatuse üle otsustada. Vabadusearmastus on ohtlik asi, see tõmbab alati sissetungijaid ligi.

Parlamendihoone on kogu oma ilus võimas – fotod ei anna seda pompööpsust edasi. Ühel pool stoiline Doonau ja teisel pool ajalooline Budapest. Jõe kallast pidi jalutades sattusin mälestusmärgi juurde, mis on pühendatud kaldal maha lastud inimestele (kingad kaldal). See vaatepilt on tõesti õõvastav, eriti kui tead selle taga olevat ajalugu.

Kuna läbitud kilomeetrite hulk oli juba meeletu, vajasin kehakinnitust. Budapestis on suurepärane valik hiina, india, tai ja vietnami söögikohti. Hinnad on taskukohased ja portsjonid mehised. Kui aga rääkida üldisest hinnatasemest, siis müüt Ungari odavusest on ammu murtud – hinnad on peaaegu samad mis meil. Kohv maksab ca 4 eurot, lõuna umbes 15 eurot. Turg on külastamist väärt, aga pigem elamuse kui odava kauba pärast.

Õhtu lõpetuseks külastasin kuulsat Varemebaari (Szimpla Kert). See on Budapesti üks ikoonilisemaid kohti ja vaatamata teisipäeva õhtule oli seal rahvast murdu. Erinevad baarid, vaiksed nurgatagused ja lärmakad saalid. Nautisin nii kaasaegseid improvisatsioone kui ka korralikku tehnot. Tantsisin kolm tundi nii unustamatult, et riietel polnud enam ühtegi kuiva kohta. Hotelli poole jalutades vaatasin sammulugejat: koos tantsimisega oli täis tiksunud ca 40 000 sammu. Isegi minu puhul on seda päris palju.

Mida tõi aga järgmine päev, sellest juba järgmises postituses. Illustreerivaks fotoks meenutus surnuaialt.

HAIGUSTE RAVI KONTROLLITUD – MINE REISILE!

Budapest on minu reisisihtkohtade nimekirjas olnud juba aastaid ning lõpuks on mul õnnestunud siia maanduda. Esimene plaan Ungari pealinna külastada oli mul tegelikult juba kuus aastat tagasi, aga siis pani Covid maailma lukku ja murdis ka lukuvõtme ära. Hiljem ei klappinud ajad ja nii ma jõudsigi siia alles nüüd, 2026. aasta külmal kevadel.

Kuid ka seekord polnud tulek kindel. Haigus otsustas mulle korraliku vingerpussi mängida ja nädal enne sõitu murdis külmetus mu ikka mehiselt maha. Veel reedesel päeval olin täiesti siruli voodis ja tunne oli selline, nagu oleksin rongirataste alla jäänud. Palavik, jube köha ja nohu, mis meenutas kevadpäikese käes sulavat katust, kus pidevalt midagi tilgub.

Laupäeva hommikul otsustasin aga härjal sarvist haarata. Ütlesin endale, et seekordne reis ära ei jää! Hakkasin tegutsema ja parim viis enesetunnet parandada oli... koristamine. Ja pean tunnistama, et see mõjus. Laupäeva õhtuks oli olemine tunduvalt parem ja mõte reisi tühistamisest ei tundunud enam mõistlik. Teadsin kogemusest, et keskkonnavahetus on parim ravim. Olen varemgi olnud olukorras, kus enne minekut on enesetunne vastik ja kahtlane, aga sihtkohta jõudes haituvad haigussümptomid nagu imeväel. Ja muide, kui varasemalt on Coca-Cola tervist parandanud, siis seekord jäi loodetud efekt saabumata.

Kui ma mõtlen sellele, mida ma Ungarist tean, siis ega peale Orbani ümber toimuva tralli ja ajalootunnis õpitud Austria-Ungari keisririigi suurt midagi polegi. Aga lapsepõlvest meenuvad seigad küll. Näiteks igal koolivaheajal ETV-st kohustuslikus korras jooksev "Kapten Tenkes". Millest seal täpselt juttu oli, enam ei mäleta, aga teleka ette olin ma naelutatud. Järgmisena meenuvad GLOBUS-e herned, mis olid täielik defka ja mida liikus Põlva kaubandusvõrgus vaid suurtel aastapäevadel – üks sellistest oli näiteks NSVL-i (või tolleaegses kõnepruugis SSOR-i) aastapäev. Ning üle ega ümber ei saa ka tolleaegsest Ungari popikoonist Kati Kovacsist, keda meeldis lapsena kuulata. Teilegi nautimiseks üks tema minu tolleagsetest lemmiku aluludest: KATI KOVACS

Kõige selgemalt on mul aga meeles ungari kirjaniku Éva Janikovszky raamat "Kui ma oleksin suur" (László Réberi illustratsioonidega). See on siiani üks minu lemmikuid. See raamat kirjeldas täpselt kõike seda, mida ma lapsena teha tahtsin ja mida ma nüüd täiskasvanuna teen, ilma et keegi mind keelaks. Suur olla ongi parem kui laps! Suured inimesed panevad selga need riided, mida ise tahavad, võivad end tuletõrjeauto signaali kuuldes aknast välja upitada ega pea magama minema, kui televiisoris just kõige huvitavamaks läheb. Raamatu peategelane unistas, et suurena sööks ta enne lõunat tahvli šokolaadi, tõmbaks valgete kinnastega üle kõigi raudaedade, põlvitaks toolil ja ei nuuskaks mitte kunagi nina, vaid ainult löristaks. Ja muidugi silitaks ta kõiki hulkuvaid koeri ja kasse. Kuna hulkuvate loomade aeg on möödas, siis ma lihtsalt tervitan mööduvaid neljajalgseid viisakalt: "Tere, Koer!" või "Tere, Kass!".

Teine seik on seotud EÕM-iga (Eesti Õpilasmalev). Põlva rajoonis oli suvel külas rühm Ungarist ja väljavalitud malevlastel lasti nendega kohtuda. Sealt leidsin endale kirjasõbra Ildiko, kellega vahetasime kirju ja pisikesi pakikesi mitu aastat. Ildiko oli pärit Tiszafüredi linnakesest. Tol ajal polnud sotsiaalmeediat ja kirjavahetus oli oluline osa elust. Lõpuks jäi see soiku ja ma ei teagi, mis temast saanud on, kuigi foto Ildikost on mul kuskil sahtlipõhjas alles. Olen mitu korda mõelnud ta üles otsida, aga mõtteks on see jäänudki.

Nüüd ma siis olen Budapestis. Piletid ostsin pool aastat tagasi Air Balticu suurelt müügilt. Kõik oligi liiga ideaalne, et olla tõsi – niipea kui allahindlus lõppes, hakkasid pihta lennuaegade muudatused. Vahemaandumiste ajad venisid kolossaalselt: paarist tunnist sai seitse ja tagasiteel lausa üheksa tundi. Ning tagasilend toodi kolm tundi varasemaks. Aga jah, selle hinna eest, millega ma lennupileti oktoobris soetasin, ei saa enam kirikus ka peksa. Ega ilmaasjata ei hüüta seda firmat Air Peldikuks. Aga jäägu, ei viitsi sel teemal rohkem jaurata. Õnneks oli lennukis ruumi ja sain laiutada.

Budapest võttis mind vastu mõnusa sooja ja päikesepaistelise ilmaga ning ma tundsin, kuidas viimased haigusraasukesed mu ihust haihtusid. Sõites bussiga kesklinna poole ja vaadates seda trööstitut industriaalmaastikku, tekkis korraks küll tunne, et mida fucking imet ma siia ära kaotasin? Internet on täis ilusaid fotosid helesinisest Doonaust, aga reaalsus on paraku hallim. Õnneks see emotsioon hajus kohe, kui kesklinna jõudsin.

Hotellis tegin väikesed iluprotseduurid ja läksin linna avastama. Kuna olen kohapeal ainult 2,5 päeva, otsustasin, et ei planeeri midagi, vaid lihtsalt kulgen. Kui tahan, söön kisselli, kui tahan, kuulan transistorit. Mida toob järgnev päev, sellest juba mõnes järgmises postituses.

Illustreerivaks fotoks üks helesinine taevas koos Budapesti arhitektuuriga.

MIKS EI MAKSA ESIMESTE PÄIKESEKIIRTEGA KOHE PALJA PEEGA MAAPINDA KATSUMA HAKATA?

Eesti filmis „Ideaalmaastik“ on stseen, kus külvivolinikule tehakse selgeks: kui palja peega kannatab juba maa peal istuda, siis võib vilja salvest välja tuua ja maha külvata. See tuli mulle meelde, sest pärast pikka ja väsitavat talve on esimeste päikesekiirtega alati kiusatus talvised vammused seljast visata ja vahetada need millegi kergema vastu.
Aga juba vanarahvas teadis, et kevadilmad võivad olla petlikud nagu esimene armastus. See võib sind nii läbi tõmmata, et järgmisel hetkel oled siruli voodis ja kirud oma lollust. Nii minuga põhimõtteliselt juhtuski. Külmetusin ja olen nüüd juba teist nädalat haiguslehel. Kõige tobedam on asja juures see, et niipea kui enesetunne veidi paranes, tormasin ma kohe "püünele", et saada osa kohalikust kultuurielust.
Teadupärast toimus eelmisel nädalal Tallinn Fashion Week. No kuidas sa jätad minemata, kui reede õhtul on võimalus kohalikku moodi vaadata ja hinnata? Seekordne üritus toimus täiesti uues kohas – T1 Venue sündmuskeskuses. Natuke võõristav oli seal kaubanduskeskuse vahel seigelda ja õiget ust otsida, kuid väikese ajavaruga jõudsin õnneks õigeks ajaks kohale.
Disainer, kelle pärast ma selle teekonna ette võtsin, oli Vilve Unt. Vilve on pärjatud Hõbenõelaga ning tema käe alt on Eesti moemaastikule lennanud terve plejaad edukaid disainereid. Kui varasemalt võis Vilve loomingut iseloomustada kui kaasaegset etnot, siis seekordne kollektsioon üllatas mind täiesti teistsuguse lähenemisega. See meenutas pigem vahemerelikku elegantsi – silme ette kerkisid päikeseloojangus säravad jahid Monaco rannikul. Kui varem on disainer keskendunud rahvarõivaste moderniseerimisele, siis see kollektsioon oli edasiminek, meenutades 20ndate flapper-stiili pahelisust läbi elegantsi ja elunautlemise. Märksõnadeks värv, siluett, läbimõeldud stilistika ja modellid, kelles kõik oli täiuslik.
Hiljem oma mälupiltides sorides sain aru, mis mind tegelikult häiris: Vilve kollektsioon ei sobitunud sellesse keskkonda. Ma liigitaksin tema värske loomingu „quiet luxury“ kategooriasse, mis eeldab palju intiimsemat ja kammerlikumat interjööri. Kaubanduskeskuse võlts tehislikkus vähendas elegantsi, mida modellid ülipikal catwalk-il pakkusid. Meenus Vilve varasem esitlus Hüüru mõisas – see kooslus oli tunduvalt esteetilisem.
Kuid nagu iga ilus asi, lõppes ka see ning pidin juba jooksma naiskunstnike grupi Fööniks näituse avamisele Vabaduse galeriis. Fööniks koosneb parimas eas naistest, kes väljendavad omi mõtteid läbi erinevate kunstivormide. Vabaduse galerii ruum on mulle alati tundunud pretensioonikas ja raske (see arusaamatu post keset ruumi!), aga seekord oli näituse kujundaja ja rühmituse kokkukutsuja Eveli Varik suutnud paljude erinevate autorite loomingu ning egod väikesesse ruumi nii ära mahutada, et need hakkasid üksteist täiendama ning moodustasid nauditava koosluse. Ma nägin ja tunnetasin loomingut – see oli aus ja vahetu. Näitus on avatud mai alguseni, soovitan läbi astuda!
Pärast intensiivset suhtlust kiirustasin koju, et viia Bruce õhtusele jalutuskäigule. Muide, alles paar päeva tagasi selgus, et Bruce ei olegi Bruce, vaid hoopis Pipote. Passis on kirjas Pipote/Bruce – kuidagi harjumatu!
Õhtuti enne uinumist meeldib mulle sukelduda teiste inimeste maailmadesse ning scrollida sotsiaalmeedias. Niimoodi erinevaid elusid vaadates sattusin ja kommenteerisin nalja pärast kohaliku stand-up koomiku reklaami, kes pakkus pileteid enda etendusele. Ja ennäe imet – võitsingi piletid kahele Sten-Erik Allika ehk Laulva Koomiku stand-up'ile kohvikus Ratas ja Kohv. Uksel oli vaja öelda vaid parool „tiktok“. See oli minu esimene stand-up'i külastus ja ma ei pidanud pettuma. Formaadi poolest meenutab see veidi nõukogudeaegset estraadi, kus üks inimene peab tund aega lava täitma, aga vahe on selles, et koomik ei kehasta kedagi teist, vaid räägib lugusid omaenda elust.
Vürtsi lisasid paar prouat publikust, kes ei olnud sugugi suu peale kukkunud ja kandsid hoolt selle eest, et koomik saaks samaväärset "kildu" vastu. Nalju oli seinast seina: sai nii pede-, seksi-, tibla- kui muud piiripealset nalja (kuigi seda minu eelmises postituses mainitud "neegrinalja" oleks ka tahtnud kuulda!). Eesti stand-up skeene on igatahes avastamist väärt.

Aga esmaspäevast ootab mind juba Budapest ning uued emotsioonid!

Illustreerivaks fotoks on vaaade Vabaduse galerii näitusele. 

HEA RAAMAT ON SAMA OLULINE KUI KVALITEETNE RÕIVAS

Kui ma varasemalt olen kirjutanud peamiselt rõivastest, siis nüüd tekkis tahtmine jagada mõtteid oma viimasest lugemiselamusest. Selleks on Natalia Ginzburgi "Perekonnaleksikon" (tõlkija Heete Sahkai, väljaandja Loomingu Raamatukogu).

Viimasel ajal on minu põhilektüüriks olnud kas krimkad või erialane kirjandus, kuid sattusin selle teose otsa täiesti juhuslikult. Läksin raamatukokku eesmärgiga leida midagi teistsugust. Minu meetod on lihtne: loen esimese lehekülje ja kui see mind kõnetab, siis loen edasi. Ja nii see raamat mu kotti kukkuski.

Seda teost lugedes meenus mulle teismeiga, kus ma raamatuid lausa neelasin. Head kirjandust polnud palju saada, see oli puhas "defka". Harvad polnud juhud, kui kell oli ammu üle kesköö, aga mina lebasin öölambi valgel voodis ja uppusin lehekülgedesse. Kui vanemad öösel korraks üles ärkasid, sain ikka möliseda, et aeg on magada ja miks ma elektrit raiskan. "Perekonnaleksikoni" lugedes tuli see aeg jälle meelde – ma ei uskunud, et kirjapandu mind nii endasse haarab. Sain pidama alles hommikul kell kuus, kui koerad üles ärkasid ja nõudlike nägudega märku andsid, et aeg on "kusemaie" minna.

Nii nagu rõivastega, mida on maailmas liiga palju, on lugu ka raamatutega – hästi kirjutatud teoseid peab tegelikult tikutulega taga otsima. Kuid "Perekonnaleksikoni" võib ilma südametunnistusepiinadeta lisada parima kirjanduse nimistusse. Kvaliteet ja kvantiteet on ikka väga erinevad asjad!

Mulle meeldib selles raamatus kõik. See, kuidas peategelane on kui kõrvaltvaataja toonud lugeja ette oma perekonna loo, vürtsitades seda humoorikate vahepaladega lähedastest. Sukeldusin sellesse maailma täielikult: minu silme ees hakkasid jooksma elavad pildid tegelaste välimusest, nende söömismaneeridest ja kõnepruugist.

Näiteks peategelase isa, kes nimetab kõike kohatut "neegriteoks". Tänapäeval on N-tähega algava sõna kasutamine lubamatu ning siia klapiks ehk paralleelina tänapäevane väljend "tibla". Parafraseerides võiks ju öelda: "Ärge olge tiblad!". Neid tegevusi, mis tollal "neegriteoga" haakusid, oli mitmeid – näiteks linnakingadega mägedes matkamine oli puhas lollus ehk "neegritegu".

Minajutustaja isa tundub tahumatu ja otsekohene mees, kelle maailmapilt on üsna must-valge, kuid sellegipoolest suudab ta tekitada sümpaatiat ja panna koos endaga naerma. Kivirähku tsiteerides: see on raamat, kus saab nii nutta kui naerda. Minu jaoks oli suurepärane leid ka sõna „sõnaaher“. See käib inimese kohta, kes räägib vähe. Püüan selle meelde jätta ja kasutusele võtta. Vaimukaid kilde on seal palju ja need teevad lugemise eriti nauditavaks.

Tegevus toimub aastatel 1920–1950 ühe perekonna elust Itaalias. Perekonnaloo jutustamine läbi ajaloolise sündmustiku muudab loo eriti huvitavaks. Kui alguses on varjund humoorikas, siis mingil hetkel asendub see kurbuse ja raskusega – mängu tulevad Mussolini võimuletulek ja repressioonid. Kuid autori positiivsus ja iroonia suudavad ka halvas näha lootust.

Lõpetuseks lisan tsitaadi Ester-Betty Väljaotsalt, kes on seda raamatut arvustanud Postimehes:

„Natalia Ginzburgi «Perekonnaleksikon» peaks olema kohustuslik lugemine kõikidele, kes tunnevad, et tahavad kangesti oma elulugu kirja panna ning tagatipuks publitseerida. Alati ei maksa sellele ahvatlusele järele anda, sest tõelisi pärle selles žanris on vähem, kui raamatupoodide rikkalikud riiulid mõista annavad.“

 

TAASKASUTUSE MITU PALET

Hiljuti osalesin Loov Eesti korraldatud koolitusel, mis keskendus rõiva- ja tekstiilitööstuse arengutele. Eesmärk oli koolitada valdkonna juhte, kes mõistaksid, et praegune ärimudel ei ole enam jätkusuutlik, ning suudaksid viia läbi süsteemseid muutusi. Lisaks kohtumistele toimus webinar, kus Kerli Kant-Hvass esines loenguga „Opportunities and Challenges in Building Circular Textile Systems“.
Webinar puudutas teemat, mis võib esmapilgul tunduda laialivalguv, kuid millel on tegelikult sügav tähendus. Esineja üks põhiteese oli üheselt selge: ringmajandus algab disainilaualt, mitte prügikasti juurest. Pean selle väitega 100% nõustuma.
See tähendab, et toode peab olema algusest peale loodud kestma, olema parandatav ja lõpuks ka päriselt ümbertöödeldav. Kant-Hvass kritiseerib lähenemist, kus toodetakse massiliselt odavat rämpsu ja loodetakse: "Küll me selle hiljem kuidagi taaskasutame." See on majanduslikult ja keskkonnasäästlikult ebaefektiivne. Siin peitubki vastuolu: kui lisame sildi "taaskasutus", tekib paljudel heausklikel arvamus, et kõik ongi hästi. Reaalsus räägib muud. Kas taaskasutus on sellises koguses, nagu meile seda eksponeeritakse, üldse eetiline?
Esmapilgul tundub vastus "jah", kuid ärimudelit analüüsides saab selle paradigma kergelt ümber lükata. Kaasaegses rõivatootmises räägime lineaarsest mudelist: osta – tarbi – viska ära/taaskasuta. Taaskasutusest on saanud vahend meie südametunnistuse vaigistamiseks. Andes kotitäie asju ära, tekib meil justkui moraalne õigus kohe uued asemele muretseda. Tekib surnud ring.
Uute asjade tellimine on tehtud nii lihtsaks, et piisab vaid paarist klahvivajutusest. Maailma moepealinnades on võimalik tellida uus rõivaese koju lausa kolme tunniga! Siinkohal meenub mulle ühe tuttava soovitus: kui tahate midagi netist osta, lisage see ostukorvi ja jätke sinna paariks-kolmeks päevaks. Tihtipeale selgub, et emotsioon lahtub ja ese rändab teie koju jõudmise asemel tagasi virtuaalsele riiulile.
Asja teeb hullemaks kiirmoe kõrvale tekkinud ultrakiirmood, mis eetilisuse piiri veelgi ähmastab. Järjest rohkem leiame teise ringi poodidest Sheini ja Temu toodangut. Iseenesest polekski selles midagi halba, kuid tihtipeale on need kaltsukates kallimad kui uuest peast, mis muudab nende väärtuse enam kui küsitavaks.
Mööda ei saa vaadata ka kvaliteedist. Mul on aastatega välja kujunenud professionaalne kretinism – rõivaste puhul vaatan alati sisemist töötlust. Ja tõde on valus: kui sisemiste õmbluste kvaliteet on pehmelt öeldes sitt, siis ei oma toode mingit väärtust. See ei ole disainitud kestma, vaid lagunema, muutes jutu "ringmajandusest" lihtsalt tühjaks turundusmüraks.
Palju on räägitud tekstiilide ümbertöötlemisest, kuid ka see valdkond tekitab küsimusi. Arvestades lisandite hulka – nööbid, lukud, paelad, segumaterjalid –, on sellise toote ümbertöötlemine sageli võimatu. Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Siinkohal meenub üks kõnekas seik Kerli Kant-Hvassi ettekandest, kus ta näitas fotosid tekstiile täis topitud prügikastidest. Inimesed on need asjad tagastanud lootuses, et nendega tehakse midagi õilsat ja planeet päästetakse. Reaalsus on aga see, et kuskil on projekt pooleli jäänud ja kedagi tegelikult ei huvita see lõpptulemus ega kuhu see prügi päriselt jõuab.
Alates 2028. aastast kehtestatakse uus norm, kus Euroopa rõivatootjad hakkavad maksma tekstiilijäätmete kogumise ja sorteerimise eest. Riided muutuvad kallimaks, kuid reaalset lahendust prügile veel pole.
Siit tekibki küsimus: kas rõivaäri saab üldse olla eetiline? Ja mis juhtuks siis, kui rõivaid enam juurde ei toodetaks? Jätame kõrvale töökohtade kaotuse ja keskendume ületarbimisele ning enesele tuha päheraputamisele.
Illustreerivaks pildiks lisan siia paar päeva tagasi teise ringi poest ostetud vaba aja pluusi. Kas mul oli seda vaja? Ausalt öeldes mitte, aga emotsioon sai võitu – mulle meeldis materjal, disain ja tegumood. Ja ma saan seda ka natuke ümber disainida. Aga reaalsus on see, et vajadust mul selle eseme järgi pole, sest asju on rohkem kui ruumi.