DOKUMENTIDEGA VÕÕRAS LINNAS, ŠAMPANJAST RÄÄKIMATA

Sünnipäevad on muidu toredad, aga viimastel aastatel meeldib mulle neid tähistada üksinda kuskile mujale reisides. Seekordsel sünnipäevahommikul ärkasin Budapestis, kauni nimega hotellis Ottofiori. Aga mida teha sünnipäevahommikul üksi võõras linnas? Vastus on: mitte midagi. Võiks ju alustada päeva šampanja joomisega nagu tavaliselt, aga arsti tungival soovitusel pean ma sellest praegu väikese pausi tegema. Niisama hotellitoas passida polnud ka mõtet, seega otsustasin end linna peale vedada, et koju midagi maitsvat ja ungari-päraselt snäkki osta.

Tegelikult ootas mind Budapestis ees üllatus. Ega ilmaasjata öelda, et maailm on väike! Nimelt minu Indiast pärit sõber, nähes sotsiaalmeediast, et olen Budapestis, teatas, et on samuti siin ja me peaksime kindlasti kokku saama. Kuna India pole minu reisiplaanidesse viimasel ajal mahtunud (ja tea, millal mahubki), oli see suurepärane võimalus. Minu sõbra laps õpib Budapestis ning ta oli tulnud talle külla. Nii et täiesti imeline kokkusattumus minu viimaseks päevaks Ungari pealinnas!

Kuna eelnevad päevad olin seigelnud Pesti poolel, leppisime sõbraga juba kohtudes kokku, et vaatame ringi Buda poolel. Parim koht selleks on Citadella kindlus Gellérti mäe tipus, kus avanevad lummavad panoraamvaated nii Budale kui ka Pestile. Sinna tippu ronimine on omaette sport – esmapilgul ei tundugi mägi nii kõrge, aga puude ja põõsaste vahel rühkides võtab ikka võhmale, eriti kui oled just paar nädalat kopsusid välja köhinud.

Kuid see pingutus tasub end ära. Budapestis on täisväärtuslik kevad ning õhk on paks õitsvate sirelite ja toomingate aroomist. Tekkis tunne, nagu ei viibikski kolme miljoni elanikuga suurlinnas, vaid kuskil kaugel metsas. Altlinnast vaadates ei tundu mäe otsas kõrguv Vabadusesammas (mis sümboliseerib Budapesti vabastamist) üldse nii suur, aga kohapeal olles saad aru, et tegu on ikka võimsa kompleksiga. Tõelise linnavurlena mõtlesin küll korraks, et miks nad sinna köisraudteed pole ehitanud, aga tegelikult on selline matk läbi poolmetsiku looduse parim viis oma füüsilised võimed proovile panna.

Pärast sellist rännakut oli kõht tühi ja üks korralik lõuna hädavajalik. Minu lemmikuks on Aasia köök ja seekord valisime ühe Vietnami koha. Sisse astudes jäi mulje, et viimane remont toimus seal aastal 1995, aga see pole üldse oluline. Üleüldse meeldib mulle Budapesti puhul see natuke "räämas" olek. Kesklinn parlamendihoone ja ooperimajaga on viimse peal korda tehtud, aga natuke eemale liikudes kohtab veel sellist ehedust, mida pole eurodirektiividega ära rikutud. Lisaks jäi silma, et linn on täis Tai massaaži salonge, kus pisikesed naised sind kavala naeratusega salongi kutsuvad. Vietnami toit oli igatahes imemaitsev, portsjon mehine ja maksis veidi üle 10 euro.

Õhtu käes, hakkas hämarduma. Kuna pidin vara ärkama, loobusin varemebaarist ning nautisin vaikust ja rahu hotellitoas. Jäi üle vaid loota, et Air Baltic ei üllata mind teatega lennu hilinemisest alles siis, kui olen juba lennujaamas. Õnneks sujus seekord kõik viperusteta ja enne keskpäeva maandusin Riias. Valikus oli veeta päev Läti pealinnas ja planeeritud lennuga koju lennata või tormata bussile, et võimalikult kiiresti koju jõuda. Otsustasin teise variandi kasuks ning kell viis pärastlõunal olin juba Tallinnas ja pool tundi hiljem ka kodus.

Aga üllatus AP poolt ei jäänud tulemata: juba kodus olles sain sõnumi, et Riia-Tallinna lend on tund aega edasi lükatud. Aga jah, see mind enam ei kottinud – kodus pehmete linade vahel oli mul juba mõnus rammestus peal.

Kaks ja pool päeva madjarite pealinnas möödusid märkamatult. Sellest täitsa piisas, et saada kätte see kodune ja mõnusa vaibiga Ungari tunne. Kindlasti tulen siia kunagi tagasi!

PS! Muide, minu parim meelelahutus lennureisidel on "Salajuttude" podcasti kuulamine. Nii ka seekord. Sain jälle hirnuda nagu purjus hüään – hea, et lennusaatjad mind tooli külge kinni ei sidunud!

Illustreerivaks pildiks puu, mille ümber on soojaandev kudum.