KAS TÄTOVEERINGUGA VÕI ILMA?

Sotsiaalmeedia on nagu lakmuspaber, mis peegeldab ühiskonna väärtushinnanguid ja arusaamu. Mõnikord need ühtivad sinu omadega, mõnikord mitte. On inimesi, kellele meeldib provotseerida – nad viskavad piltliku "sitaämbri ventilaatorisse", et siis nurgas pahatahtlikult itsitades vaadata, kes pihta saavad. Tavaliselt on targem sellised sitaloopijad tähelepanuta jätta, et nende jõud raugeks.

Küll aga on üks teema, mis minu arvates propageerib 21. sajandil äärmiselt piiratud mõtlemist: see on teise inimese välimuse, kehakaunistuste või riietuse kritiseerimine. Hiljuti oli televisioonis eetris saade, kus lahati vaimse tervisega seotud valukohti. Seal esines ka spetsialist, kes puutub selle valdkonnaga igapäevaselt kokku ning kellel on tätoveeringud. Pärast saadet võttis sotsiaalmeedias sõna üks "prowwa", kes tegi selle inimese pelgalt välimuse põhjal maha. Ma ei hakka siia selle proua nime kirjutama, et mitte anda talle veel rohkem asjatut reklaami. Kuid tema murekoht oli "vapustav": kuidas saab inimene, kes on tätoveeritud, mustaks värvitud küünte ja ehetega, üldse midagi tarka öelda? Selline suhtumine on ajast ja arust.

Me elame 21. sajandil ning lahmida kellegi välimuse kallal on äärmiselt nõme ja madal. Õnneks leidus aga piisavalt palju inimesi, kes julgesid sellisele "prowwale" tema arvamuse naeruväärsust näidata. Riietus ja välimus üldiselt on osa inimese identiteedist ning tätoveeringud on osa meie minapildist. Ammustel aegadel oli tätoveerimine tõesti marginaalse kogukonna tunnus, kuid tänaseks on see paradigma täielikult muutunud. Kunagi toimus märgistamine eesmärgil, et sarnane tunneks sarnase ära – see oli märk kuulumisest süsteemivälisesse gruppi või mäss kodanliku ühiskonna vastu. Need grupid olid selged: meremehed, kriminaalid ja vangid, sõdurid.

Mulle meenus Jean Genet’ "Varga päevik", kus autor kirjeldab tätoveeringuid kui aumärke, mitte häbimärke. Genet’ jaoks oli see märk julgusest ja truudusest oma valitud teele. Huvitavat täiendust pakub siia Liisu, kes on oma elu sidunud Jaapaniga ning kirjeldab tätoveeringute rolli sealses ajaloos ja kelle postituse ma leidsin Threadsist:

"Mind üllatas väga, kui mu kaaslane üks päev jutustas, et tätoveeringud olid Edo perioodil tuletõrjujate teema. Nende kehadel olid uhked ja värvilised tätoveeringud. Ühest küljest sümboliseeris see tugevust, samas oli sel ka pragmaatiline pool: nii sai tuletõrjuja keha identifitseerida, kui töö käigus juhtus halvim. Nendesse tätoveeringutesse ei suhtutud halvasti, sest tuletõrjuja töö oli ilmselgelt elutähtis."

Moemaailmas liiguvad trendid tavaliselt ülevalt alla (top-down), mis tähendab, et alamad klassid võtavad üle kõrgemates kihtides kasutusel olnud rõivad. Samas on teatud nähtused, sealhulgas tätoveeringud, liikunud hoopis alt üles – bottom-up. See on sotsiaalne teekond marginaalsusest luksuseni. Tätoveering, mis kunagi sümboliseeris heidikut, võib täna maksta terve varanduse ja ehtida tippkirurgi või eduka ettevõtja kätt. Riietust ja sellega seonduvat peeti kunagi kerglaseks valdkonnaks, kuid nüüdseks on see saanud teadlaste ja filosoofide poolt väärilist tähelepanu, sest mood peegeldab meie siseilma, väärtusi ning identiteeti.

21.sajandil ei tohiks enam kedagi üllatada inimene, kes on lasknud oma naha "täis sodida". Nagu ühes Eesti filmis öeldi: "Nahk on raisus." Tegelikult on "raisus" hoopis nende mõttemaailm, kes arvavad, et tindi hulk nahal korreleerub inimese vaimse võimekusega. Kui viitsimist on, siis leiab netiavarustest päris palju materjali antud teema kohta ning lugemist võib jaguda tundideks. Mulle jäi eriliselt silma ajakirjas Human Relations (2018) avaldatud uuring (French, Mortensen, Timming), mis kinnitab, et tätoveeritud nahk ei mõjuta professionaalsust ega eetilisi omadusi. Vastupidi – inimesed, kes julgevad end väljendada, mõjuvad sageli enesekindlamalt ja otsustusvõimelisemalt. Juhid, kes diskrimineerivad tätoveeringute alusel, võivad kaotada väga tugevaid ja motiveeritud töötajaid.

Minu mõte on lihtne: enne kui hakkad kellegi välimust avalikult maha tegema ja tema professionaalsuses kahtlema, vaata peeglisse ja leia omaenda silmast see palk üles. Lõpetuseks lisand, et tõelise taksifännina lasin ma oma esimese tätoveeringuna teha Picasso taksi. Hiljem on neile lisandunud palju abstraktset ja põnevat. Ning sellele "prowwale" ütlen veel seda: tänu oma tätoveeringutele (ja muidugi suurepärasele tattoo-master'ile!) olen saanud ainult positiivset tähelepanu.

Illustreerivaks fotoks üks minu nahk raisus kehakaunitusest.

DOKUMENTIDEGA VÕÕRAS LINNAS, ŠAMPANJAST RÄÄKIMATA

Sünnipäevad on muidu toredad, aga viimastel aastatel meeldib mulle neid tähistada üksinda kuskile mujale reisides. Seekordsel sünnipäevahommikul ärkasin Budapestis, kauni nimega hotellis Ottofiori. Aga mida teha sünnipäevahommikul üksi võõras linnas? Vastus on: mitte midagi. Võiks ju alustada päeva šampanja joomisega nagu tavaliselt, aga arsti tungival soovitusel pean ma sellest praegu väikese pausi tegema. Niisama hotellitoas passida polnud ka mõtet, seega otsustasin end linna peale vedada, et koju midagi maitsvat ja ungari-päraselt snäkki osta.

Tegelikult ootas mind Budapestis ees üllatus. Ega ilmaasjata öelda, et maailm on väike! Nimelt minu Indiast pärit sõber, nähes sotsiaalmeediast, et olen Budapestis, teatas, et on samuti siin ja me peaksime kindlasti kokku saama. Kuna India pole minu reisiplaanidesse viimasel ajal mahtunud (ja tea, millal mahubki), oli see suurepärane võimalus. Minu sõbra laps õpib Budapestis ning ta oli tulnud talle külla. Nii et täiesti imeline kokkusattumus minu viimaseks päevaks Ungari pealinnas!

Kuna eelnevad päevad olin seigelnud Pesti poolel, leppisime sõbraga juba kohtudes kokku, et vaatame ringi Buda poolel. Parim koht selleks on Citadella kindlus Gellérti mäe tipus, kus avanevad lummavad panoraamvaated nii Budale kui ka Pestile. Sinna tippu ronimine on omaette sport – esmapilgul ei tundugi mägi nii kõrge, aga puude ja põõsaste vahel rühkides võtab ikka võhmale, eriti kui oled just paar nädalat kopsusid välja köhinud.

Kuid see pingutus tasub end ära. Budapestis on täisväärtuslik kevad ning õhk on paks õitsvate sirelite ja toomingate aroomist. Tekkis tunne, nagu ei viibikski kolme miljoni elanikuga suurlinnas, vaid kuskil kaugel metsas. Altlinnast vaadates ei tundu mäe otsas kõrguv Vabadusesammas (mis sümboliseerib Budapesti vabastamist) üldse nii suur, aga kohapeal olles saad aru, et tegu on ikka võimsa kompleksiga. Tõelise linnavurlena mõtlesin küll korraks, et miks nad sinna köisraudteed pole ehitanud, aga tegelikult on selline matk läbi poolmetsiku looduse parim viis oma füüsilised võimed proovile panna.

Pärast sellist rännakut oli kõht tühi ja üks korralik lõuna hädavajalik. Minu lemmikuks on Aasia köök ja seekord valisime ühe Vietnami koha. Sisse astudes jäi mulje, et viimane remont toimus seal aastal 1995, aga see pole üldse oluline. Üleüldse meeldib mulle Budapesti puhul see natuke "räämas" olek. Kesklinn parlamendihoone ja ooperimajaga on viimse peal korda tehtud, aga natuke eemale liikudes kohtab veel sellist ehedust, mida pole eurodirektiividega ära rikutud. Lisaks jäi silma, et linn on täis Tai massaaži salonge, kus pisikesed naised sind kavala naeratusega salongi kutsuvad. Vietnami toit oli igatahes imemaitsev, portsjon mehine ja maksis veidi üle 10 euro.

Õhtu käes, hakkas hämarduma. Kuna pidin vara ärkama, loobusin varemebaarist ning nautisin vaikust ja rahu hotellitoas. Jäi üle vaid loota, et Air Baltic ei üllata mind teatega lennu hilinemisest alles siis, kui olen juba lennujaamas. Õnneks sujus seekord kõik viperusteta ja enne keskpäeva maandusin Riias. Valikus oli veeta päev Läti pealinnas ja planeeritud lennuga koju lennata või tormata bussile, et võimalikult kiiresti koju jõuda. Otsustasin teise variandi kasuks ning kell viis pärastlõunal olin juba Tallinnas ja pool tundi hiljem ka kodus.

Aga üllatus AP poolt ei jäänud tulemata: juba kodus olles sain sõnumi, et Riia-Tallinna lend on tund aega edasi lükatud. Aga jah, see mind enam ei kottinud – kodus pehmete linade vahel oli mul juba mõnus rammestus peal.

Kaks ja pool päeva madjarite pealinnas möödusid märkamatult. Sellest täitsa piisas, et saada kätte see kodune ja mõnusa vaibiga Ungari tunne. Kindlasti tulen siia kunagi tagasi!

PS! Muide, minu parim meelelahutus lennureisidel on "Salajuttude" podcasti kuulamine. Nii ka seekord. Sain jälle hirnuda nagu purjus hüään – hea, et lennusaatjad mind tooli külge kinni ei sidunud!

Illustreerivaks pildiks puu, mille ümber on soojaandev kudum.

MA EI TARBI ÜHTEGI TEIE POOLT PAKUTAVAT LÕBU!

Teine päev Budapestis äratas mind sombuse ja pisut nukra ilmaga. Pärast kosutavat hommikusööki hotellis otsustasin, et ei raiska sel reisil sentigi meelelahutusele, kuhu on vaja pilet lunastada. Esiteks on aeg liiga lühike ning teiseks on Budapest oma imelise arhitektuuriga nagu vabaõhumuuseum – seda kõike saab nautida täiesti tasuta. Muide, meenus veel üks lapsepõlve popplugu, mis siiani mu playlistis kummitab: Zaragossa Band, mida sai kunagi kuulatud söögi alla ja söögi peale.

Otsus tehtud, seadsin sammud surnuaia poole. Hotellist umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel asub Fiumei Road Graveyard – Ungari üks vanimaid ja paremini säilinud kalmistuid. See laiub hiiglaslikul maa-alal ja seal võib tunde veeta. Mõnus on ka see, et inimesi on vähe. Kohtasin vaid üksikuid samasuguseid "inimpõlgureid", kellega sai peitust mängida, hüpates ühe hauakivi tagant teise varju, kui kedagi silmapiiril näha oli.

Lõpuks tuli ka päike pilve tagant välja ning vaatamata morbiidsele keskkonnale muutus meeleolu helgeks. See surnuaed on tõesti nagu skulptuuride aed. Siia on maetud suurim arv Ungari ajaloo ja kultuuri suurkujusid ning märkimisväärne osa haudadest on kunstiajaloolise väärtusega – kuulsate arhitektide ja skulptorite looming. Kalmistul on eraldi krundid kunstnikele, jakobiinidele ning 1848. ja 1956. aasta revolutsiooni kangelastele. Tohutu mausoleum on meeldetuletus parteiriigi ajastul toimunud surnute kultusest. See 56 hektarit hõlmav ala väärib oma rikkaliku taimestiku tõttu lausa arboreetumi nime.

Pärast paaritunnist surnute keskel uitamist suundusin tagasi kesklinna. Vahelduseks põikasin läbi juudikvartalist, kus asub nn Juudi müür. See on kaasaegne mälestusmärk, mille piiluaukudest sisse vaadates näeb ajaloolisi fotosid elust getos – see tähistab geto kunagist piiri. Mind hämmastas, kui palju on Budapestis ortodoksseid juute. Lapsepõlvest mäletan Teise maailmasõja meenutustest, et sakslaste tulekuga hävitati Ungaris väga palju juute ning need, kellel õnnestus pääseda, põgenesid.

Edasi viis tee ooperimaja suunas. Kuna piletihinnad on üsna krõbedad, jätsin muusikalised naudingud teiseks korraks, kuid hoone arhitektuurset võimsust sai imetleda ka niisama. Sealt edasi parlamendihoone juurde, põigates läbi kohaliku basiilika juurest, mis tumeneva taeva ja vihma tõttu mõjus eriti ähvardavalt.

Minu jaoks on aga Budapesti üks absurdsemaid kohti viisnurgaga mälestusmärk "vabastajatele". Eriti marginaalseks muudab selle fakt, et sealsamas parlamendihoone lähedal asub mälestusmärk 1956. aasta ülestõusu ohvritele. Need nn "vabastajad" lihtsalt hävitasid kohalikke, kes tahtsid ise oma riigi saatuse üle otsustada. Vabadusearmastus on ohtlik asi, see tõmbab alati sissetungijaid ligi.

Parlamendihoone on kogu oma ilus võimas – fotod ei anna seda pompööpsust edasi. Ühel pool stoiline Doonau ja teisel pool ajalooline Budapest. Jõe kallast pidi jalutades sattusin mälestusmärgi juurde, mis on pühendatud kaldal maha lastud inimestele (kingad kaldal). See vaatepilt on tõesti õõvastav, eriti kui tead selle taga olevat ajalugu.

Kuna läbitud kilomeetrite hulk oli juba meeletu, vajasin kehakinnitust. Budapestis on suurepärane valik hiina, india, tai ja vietnami söögikohti. Hinnad on taskukohased ja portsjonid mehised. Kui aga rääkida üldisest hinnatasemest, siis müüt Ungari odavusest on ammu murtud – hinnad on peaaegu samad mis meil. Kohv maksab ca 4 eurot, lõuna umbes 15 eurot. Turg on külastamist väärt, aga pigem elamuse kui odava kauba pärast.

Õhtu lõpetuseks külastasin kuulsat Varemebaari (Szimpla Kert). See on Budapesti üks ikoonilisemaid kohti ja vaatamata teisipäeva õhtule oli seal rahvast murdu. Erinevad baarid, vaiksed nurgatagused ja lärmakad saalid. Nautisin nii kaasaegseid improvisatsioone kui ka korralikku tehnot. Tantsisin kolm tundi nii unustamatult, et riietel polnud enam ühtegi kuiva kohta. Hotelli poole jalutades vaatasin sammulugejat: koos tantsimisega oli täis tiksunud ca 40 000 sammu. Isegi minu puhul on seda päris palju.

Mida tõi aga järgmine päev, sellest juba järgmises postituses. Illustreerivaks fotoks meenutus surnuaialt.

HAIGUSTE RAVI KONTROLLITUD – MINE REISILE!

Budapest on minu reisisihtkohtade nimekirjas olnud juba aastaid ning lõpuks on mul õnnestunud siia maanduda. Esimene plaan Ungari pealinna külastada oli mul tegelikult juba kuus aastat tagasi, aga siis pani Covid maailma lukku ja murdis ka lukuvõtme ära. Hiljem ei klappinud ajad ja nii ma jõudsigi siia alles nüüd, 2026. aasta külmal kevadel.

Kuid ka seekord polnud tulek kindel. Haigus otsustas mulle korraliku vingerpussi mängida ja nädal enne sõitu murdis külmetus mu ikka mehiselt maha. Veel reedesel päeval olin täiesti siruli voodis ja tunne oli selline, nagu oleksin rongirataste alla jäänud. Palavik, jube köha ja nohu, mis meenutas kevadpäikese käes sulavat katust, kus pidevalt midagi tilgub.

Laupäeva hommikul otsustasin aga härjal sarvist haarata. Ütlesin endale, et seekordne reis ära ei jää! Hakkasin tegutsema ja parim viis enesetunnet parandada oli... koristamine. Ja pean tunnistama, et see mõjus. Laupäeva õhtuks oli olemine tunduvalt parem ja mõte reisi tühistamisest ei tundunud enam mõistlik. Teadsin kogemusest, et keskkonnavahetus on parim ravim. Olen varemgi olnud olukorras, kus enne minekut on enesetunne vastik ja kahtlane, aga sihtkohta jõudes haituvad haigussümptomid nagu imeväel. Ja muide, kui varasemalt on Coca-Cola tervist parandanud, siis seekord jäi loodetud efekt saabumata.

Kui ma mõtlen sellele, mida ma Ungarist tean, siis ega peale Orbani ümber toimuva tralli ja ajalootunnis õpitud Austria-Ungari keisririigi suurt midagi polegi. Aga lapsepõlvest meenuvad seigad küll. Näiteks igal koolivaheajal ETV-st kohustuslikus korras jooksev "Kapten Tenkes". Millest seal täpselt juttu oli, enam ei mäleta, aga teleka ette olin ma naelutatud. Järgmisena meenuvad GLOBUS-e herned, mis olid täielik defka ja mida liikus Põlva kaubandusvõrgus vaid suurtel aastapäevadel – üks sellistest oli näiteks NSVL-i (või tolleaegses kõnepruugis SSOR-i) aastapäev. Ning üle ega ümber ei saa ka tolleaegsest Ungari popikoonist Kati Kovacsist, keda meeldis lapsena kuulata. Teilegi nautimiseks üks tema minu tolleagsetest lemmiku aluludest: KATI KOVACS

Kõige selgemalt on mul aga meeles ungari kirjaniku Éva Janikovszky raamat "Kui ma oleksin suur" (László Réberi illustratsioonidega). See on siiani üks minu lemmikuid. See raamat kirjeldas täpselt kõike seda, mida ma lapsena teha tahtsin ja mida ma nüüd täiskasvanuna teen, ilma et keegi mind keelaks. Suur olla ongi parem kui laps! Suured inimesed panevad selga need riided, mida ise tahavad, võivad end tuletõrjeauto signaali kuuldes aknast välja upitada ega pea magama minema, kui televiisoris just kõige huvitavamaks läheb. Raamatu peategelane unistas, et suurena sööks ta enne lõunat tahvli šokolaadi, tõmbaks valgete kinnastega üle kõigi raudaedade, põlvitaks toolil ja ei nuuskaks mitte kunagi nina, vaid ainult löristaks. Ja muidugi silitaks ta kõiki hulkuvaid koeri ja kasse. Kuna hulkuvate loomade aeg on möödas, siis ma lihtsalt tervitan mööduvaid neljajalgseid viisakalt: "Tere, Koer!" või "Tere, Kass!".

Teine seik on seotud EÕM-iga (Eesti Õpilasmalev). Põlva rajoonis oli suvel külas rühm Ungarist ja väljavalitud malevlastel lasti nendega kohtuda. Sealt leidsin endale kirjasõbra Ildiko, kellega vahetasime kirju ja pisikesi pakikesi mitu aastat. Ildiko oli pärit Tiszafüredi linnakesest. Tol ajal polnud sotsiaalmeediat ja kirjavahetus oli oluline osa elust. Lõpuks jäi see soiku ja ma ei teagi, mis temast saanud on, kuigi foto Ildikost on mul kuskil sahtlipõhjas alles. Olen mitu korda mõelnud ta üles otsida, aga mõtteks on see jäänudki.

Nüüd ma siis olen Budapestis. Piletid ostsin pool aastat tagasi Air Balticu suurelt müügilt. Kõik oligi liiga ideaalne, et olla tõsi – niipea kui allahindlus lõppes, hakkasid pihta lennuaegade muudatused. Vahemaandumiste ajad venisid kolossaalselt: paarist tunnist sai seitse ja tagasiteel lausa üheksa tundi. Ning tagasilend toodi kolm tundi varasemaks. Aga jah, selle hinna eest, millega ma lennupileti oktoobris soetasin, ei saa enam kirikus ka peksa. Ega ilmaasjata ei hüüta seda firmat Air Peldikuks. Aga jäägu, ei viitsi sel teemal rohkem jaurata. Õnneks oli lennukis ruumi ja sain laiutada.

Budapest võttis mind vastu mõnusa sooja ja päikesepaistelise ilmaga ning ma tundsin, kuidas viimased haigusraasukesed mu ihust haihtusid. Sõites bussiga kesklinna poole ja vaadates seda trööstitut industriaalmaastikku, tekkis korraks küll tunne, et mida fucking imet ma siia ära kaotasin? Internet on täis ilusaid fotosid helesinisest Doonaust, aga reaalsus on paraku hallim. Õnneks see emotsioon hajus kohe, kui kesklinna jõudsin.

Hotellis tegin väikesed iluprotseduurid ja läksin linna avastama. Kuna olen kohapeal ainult 2,5 päeva, otsustasin, et ei planeeri midagi, vaid lihtsalt kulgen. Kui tahan, söön kisselli, kui tahan, kuulan transistorit. Mida toob järgnev päev, sellest juba mõnes järgmises postituses.

Illustreerivaks fotoks üks helesinine taevas koos Budapesti arhitektuuriga.

MIKS EI MAKSA ESIMESTE PÄIKESEKIIRTEGA KOHE PALJA PEEGA MAAPINDA KATSUMA HAKATA?

Eesti filmis „Ideaalmaastik“ on stseen, kus külvivolinikule tehakse selgeks: kui palja peega kannatab juba maa peal istuda, siis võib vilja salvest välja tuua ja maha külvata. See tuli mulle meelde, sest pärast pikka ja väsitavat talve on esimeste päikesekiirtega alati kiusatus talvised vammused seljast visata ja vahetada need millegi kergema vastu.
Aga juba vanarahvas teadis, et kevadilmad võivad olla petlikud nagu esimene armastus. See võib sind nii läbi tõmmata, et järgmisel hetkel oled siruli voodis ja kirud oma lollust. Nii minuga põhimõtteliselt juhtuski. Külmetusin ja olen nüüd juba teist nädalat haiguslehel. Kõige tobedam on asja juures see, et niipea kui enesetunne veidi paranes, tormasin ma kohe "püünele", et saada osa kohalikust kultuurielust.
Teadupärast toimus eelmisel nädalal Tallinn Fashion Week. No kuidas sa jätad minemata, kui reede õhtul on võimalus kohalikku moodi vaadata ja hinnata? Seekordne üritus toimus täiesti uues kohas – T1 Venue sündmuskeskuses. Natuke võõristav oli seal kaubanduskeskuse vahel seigelda ja õiget ust otsida, kuid väikese ajavaruga jõudsin õnneks õigeks ajaks kohale.
Disainer, kelle pärast ma selle teekonna ette võtsin, oli Vilve Unt. Vilve on pärjatud Hõbenõelaga ning tema käe alt on Eesti moemaastikule lennanud terve plejaad edukaid disainereid. Kui varasemalt võis Vilve loomingut iseloomustada kui kaasaegset etnot, siis seekordne kollektsioon üllatas mind täiesti teistsuguse lähenemisega. See meenutas pigem vahemerelikku elegantsi – silme ette kerkisid päikeseloojangus säravad jahid Monaco rannikul. Kui varem on disainer keskendunud rahvarõivaste moderniseerimisele, siis see kollektsioon oli edasiminek, meenutades 20ndate flapper-stiili pahelisust läbi elegantsi ja elunautlemise. Märksõnadeks värv, siluett, läbimõeldud stilistika ja modellid, kelles kõik oli täiuslik.
Hiljem oma mälupiltides sorides sain aru, mis mind tegelikult häiris: Vilve kollektsioon ei sobitunud sellesse keskkonda. Ma liigitaksin tema värske loomingu „quiet luxury“ kategooriasse, mis eeldab palju intiimsemat ja kammerlikumat interjööri. Kaubanduskeskuse võlts tehislikkus vähendas elegantsi, mida modellid ülipikal catwalk-il pakkusid. Meenus Vilve varasem esitlus Hüüru mõisas – see kooslus oli tunduvalt esteetilisem.
Kuid nagu iga ilus asi, lõppes ka see ning pidin juba jooksma naiskunstnike grupi Fööniks näituse avamisele Vabaduse galeriis. Fööniks koosneb parimas eas naistest, kes väljendavad omi mõtteid läbi erinevate kunstivormide. Vabaduse galerii ruum on mulle alati tundunud pretensioonikas ja raske (see arusaamatu post keset ruumi!), aga seekord oli näituse kujundaja ja rühmituse kokkukutsuja Eveli Varik suutnud paljude erinevate autorite loomingu ning egod väikesesse ruumi nii ära mahutada, et need hakkasid üksteist täiendama ning moodustasid nauditava koosluse. Ma nägin ja tunnetasin loomingut – see oli aus ja vahetu. Näitus on avatud mai alguseni, soovitan läbi astuda!
Pärast intensiivset suhtlust kiirustasin koju, et viia Bruce õhtusele jalutuskäigule. Muide, alles paar päeva tagasi selgus, et Bruce ei olegi Bruce, vaid hoopis Pipote. Passis on kirjas Pipote/Bruce – kuidagi harjumatu!
Õhtuti enne uinumist meeldib mulle sukelduda teiste inimeste maailmadesse ning scrollida sotsiaalmeedias. Niimoodi erinevaid elusid vaadates sattusin ja kommenteerisin nalja pärast kohaliku stand-up koomiku reklaami, kes pakkus pileteid enda etendusele. Ja ennäe imet – võitsingi piletid kahele Sten-Erik Allika ehk Laulva Koomiku stand-up'ile kohvikus Ratas ja Kohv. Uksel oli vaja öelda vaid parool „tiktok“. See oli minu esimene stand-up'i külastus ja ma ei pidanud pettuma. Formaadi poolest meenutab see veidi nõukogudeaegset estraadi, kus üks inimene peab tund aega lava täitma, aga vahe on selles, et koomik ei kehasta kedagi teist, vaid räägib lugusid omaenda elust.
Vürtsi lisasid paar prouat publikust, kes ei olnud sugugi suu peale kukkunud ja kandsid hoolt selle eest, et koomik saaks samaväärset "kildu" vastu. Nalju oli seinast seina: sai nii pede-, seksi-, tibla- kui muud piiripealset nalja (kuigi seda minu eelmises postituses mainitud "neegrinalja" oleks ka tahtnud kuulda!). Eesti stand-up skeene on igatahes avastamist väärt.

Aga esmaspäevast ootab mind juba Budapest ning uued emotsioonid!

Illustreerivaks fotoks on vaaade Vabaduse galerii näitusele. 

HEA RAAMAT ON SAMA OLULINE KUI KVALITEETNE RÕIVAS

Kui ma varasemalt olen kirjutanud peamiselt rõivastest, siis nüüd tekkis tahtmine jagada mõtteid oma viimasest lugemiselamusest. Selleks on Natalia Ginzburgi "Perekonnaleksikon" (tõlkija Heete Sahkai, väljaandja Loomingu Raamatukogu).

Viimasel ajal on minu põhilektüüriks olnud kas krimkad või erialane kirjandus, kuid sattusin selle teose otsa täiesti juhuslikult. Läksin raamatukokku eesmärgiga leida midagi teistsugust. Minu meetod on lihtne: loen esimese lehekülje ja kui see mind kõnetab, siis loen edasi. Ja nii see raamat mu kotti kukkuski.

Seda teost lugedes meenus mulle teismeiga, kus ma raamatuid lausa neelasin. Head kirjandust polnud palju saada, see oli puhas "defka". Harvad polnud juhud, kui kell oli ammu üle kesköö, aga mina lebasin öölambi valgel voodis ja uppusin lehekülgedesse. Kui vanemad öösel korraks üles ärkasid, sain ikka möliseda, et aeg on magada ja miks ma elektrit raiskan. "Perekonnaleksikoni" lugedes tuli see aeg jälle meelde – ma ei uskunud, et kirjapandu mind nii endasse haarab. Sain pidama alles hommikul kell kuus, kui koerad üles ärkasid ja nõudlike nägudega märku andsid, et aeg on "kusemaie" minna.

Nii nagu rõivastega, mida on maailmas liiga palju, on lugu ka raamatutega – hästi kirjutatud teoseid peab tegelikult tikutulega taga otsima. Kuid "Perekonnaleksikoni" võib ilma südametunnistusepiinadeta lisada parima kirjanduse nimistusse. Kvaliteet ja kvantiteet on ikka väga erinevad asjad!

Mulle meeldib selles raamatus kõik. See, kuidas peategelane on kui kõrvaltvaataja toonud lugeja ette oma perekonna loo, vürtsitades seda humoorikate vahepaladega lähedastest. Sukeldusin sellesse maailma täielikult: minu silme ees hakkasid jooksma elavad pildid tegelaste välimusest, nende söömismaneeridest ja kõnepruugist.

Näiteks peategelase isa, kes nimetab kõike kohatut "neegriteoks". Tänapäeval on N-tähega algava sõna kasutamine lubamatu ning siia klapiks ehk paralleelina tänapäevane väljend "tibla". Parafraseerides võiks ju öelda: "Ärge olge tiblad!". Neid tegevusi, mis tollal "neegriteoga" haakusid, oli mitmeid – näiteks linnakingadega mägedes matkamine oli puhas lollus ehk "neegritegu".

Minajutustaja isa tundub tahumatu ja otsekohene mees, kelle maailmapilt on üsna must-valge, kuid sellegipoolest suudab ta tekitada sümpaatiat ja panna koos endaga naerma. Kivirähku tsiteerides: see on raamat, kus saab nii nutta kui naerda. Minu jaoks oli suurepärane leid ka sõna „sõnaaher“. See käib inimese kohta, kes räägib vähe. Püüan selle meelde jätta ja kasutusele võtta. Vaimukaid kilde on seal palju ja need teevad lugemise eriti nauditavaks.

Tegevus toimub aastatel 1920–1950 ühe perekonna elust Itaalias. Perekonnaloo jutustamine läbi ajaloolise sündmustiku muudab loo eriti huvitavaks. Kui alguses on varjund humoorikas, siis mingil hetkel asendub see kurbuse ja raskusega – mängu tulevad Mussolini võimuletulek ja repressioonid. Kuid autori positiivsus ja iroonia suudavad ka halvas näha lootust.

Lõpetuseks lisan tsitaadi Ester-Betty Väljaotsalt, kes on seda raamatut arvustanud Postimehes:

„Natalia Ginzburgi «Perekonnaleksikon» peaks olema kohustuslik lugemine kõikidele, kes tunnevad, et tahavad kangesti oma elulugu kirja panna ning tagatipuks publitseerida. Alati ei maksa sellele ahvatlusele järele anda, sest tõelisi pärle selles žanris on vähem, kui raamatupoodide rikkalikud riiulid mõista annavad.“

 

TAASKASUTUSE MITU PALET

Hiljuti osalesin Loov Eesti korraldatud koolitusel, mis keskendus rõiva- ja tekstiilitööstuse arengutele. Eesmärk oli koolitada valdkonna juhte, kes mõistaksid, et praegune ärimudel ei ole enam jätkusuutlik, ning suudaksid viia läbi süsteemseid muutusi. Lisaks kohtumistele toimus webinar, kus Kerli Kant-Hvass esines loenguga „Opportunities and Challenges in Building Circular Textile Systems“.
Webinar puudutas teemat, mis võib esmapilgul tunduda laialivalguv, kuid millel on tegelikult sügav tähendus. Esineja üks põhiteese oli üheselt selge: ringmajandus algab disainilaualt, mitte prügikasti juurest. Pean selle väitega 100% nõustuma.
See tähendab, et toode peab olema algusest peale loodud kestma, olema parandatav ja lõpuks ka päriselt ümbertöödeldav. Kant-Hvass kritiseerib lähenemist, kus toodetakse massiliselt odavat rämpsu ja loodetakse: "Küll me selle hiljem kuidagi taaskasutame." See on majanduslikult ja keskkonnasäästlikult ebaefektiivne. Siin peitubki vastuolu: kui lisame sildi "taaskasutus", tekib paljudel heausklikel arvamus, et kõik ongi hästi. Reaalsus räägib muud. Kas taaskasutus on sellises koguses, nagu meile seda eksponeeritakse, üldse eetiline?
Esmapilgul tundub vastus "jah", kuid ärimudelit analüüsides saab selle paradigma kergelt ümber lükata. Kaasaegses rõivatootmises räägime lineaarsest mudelist: osta – tarbi – viska ära/taaskasuta. Taaskasutusest on saanud vahend meie südametunnistuse vaigistamiseks. Andes kotitäie asju ära, tekib meil justkui moraalne õigus kohe uued asemele muretseda. Tekib surnud ring.
Uute asjade tellimine on tehtud nii lihtsaks, et piisab vaid paarist klahvivajutusest. Maailma moepealinnades on võimalik tellida uus rõivaese koju lausa kolme tunniga! Siinkohal meenub mulle ühe tuttava soovitus: kui tahate midagi netist osta, lisage see ostukorvi ja jätke sinna paariks-kolmeks päevaks. Tihtipeale selgub, et emotsioon lahtub ja ese rändab teie koju jõudmise asemel tagasi virtuaalsele riiulile.
Asja teeb hullemaks kiirmoe kõrvale tekkinud ultrakiirmood, mis eetilisuse piiri veelgi ähmastab. Järjest rohkem leiame teise ringi poodidest Sheini ja Temu toodangut. Iseenesest polekski selles midagi halba, kuid tihtipeale on need kaltsukates kallimad kui uuest peast, mis muudab nende väärtuse enam kui küsitavaks.
Mööda ei saa vaadata ka kvaliteedist. Mul on aastatega välja kujunenud professionaalne kretinism – rõivaste puhul vaatan alati sisemist töötlust. Ja tõde on valus: kui sisemiste õmbluste kvaliteet on pehmelt öeldes sitt, siis ei oma toode mingit väärtust. See ei ole disainitud kestma, vaid lagunema, muutes jutu "ringmajandusest" lihtsalt tühjaks turundusmüraks.
Palju on räägitud tekstiilide ümbertöötlemisest, kuid ka see valdkond tekitab küsimusi. Arvestades lisandite hulka – nööbid, lukud, paelad, segumaterjalid –, on sellise toote ümbertöötlemine sageli võimatu. Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Siinkohal meenub üks kõnekas seik Kerli Kant-Hvassi ettekandest, kus ta näitas fotosid tekstiile täis topitud prügikastidest. Inimesed on need asjad tagastanud lootuses, et nendega tehakse midagi õilsat ja planeet päästetakse. Reaalsus on aga see, et kuskil on projekt pooleli jäänud ja kedagi tegelikult ei huvita see lõpptulemus ega kuhu see prügi päriselt jõuab.
Alates 2028. aastast kehtestatakse uus norm, kus Euroopa rõivatootjad hakkavad maksma tekstiilijäätmete kogumise ja sorteerimise eest. Riided muutuvad kallimaks, kuid reaalset lahendust prügile veel pole.
Siit tekibki küsimus: kas rõivaäri saab üldse olla eetiline? Ja mis juhtuks siis, kui rõivaid enam juurde ei toodetaks? Jätame kõrvale töökohtade kaotuse ja keskendume ületarbimisele ning enesele tuha päheraputamisele.
Illustreerivaks pildiks lisan siia paar päeva tagasi teise ringi poest ostetud vaba aja pluusi. Kas mul oli seda vaja? Ausalt öeldes mitte, aga emotsioon sai võitu – mulle meeldis materjal, disain ja tegumood. Ja ma saan seda ka natuke ümber disainida. Aga reaalsus on see, et vajadust mul selle eseme järgi pole, sest asju on rohkem kui ruumi.

Me elame asjade ajastul: kas 200 riideeset on vajadus või fetiš?

Hiljuti sattusin Redditis arutelule selle üle, kui palju on keskmisel inimesel riideid. Eriliselt kõnetas mind 50+ meeste kategooria – grupp, kuhu kuulun ka ise. Teema hakkas huvitama ja otsustasin teha oma garderoobis inventuuri, et saada aus sisevaade oma "varudesse".

Tulemus oli jahmatav. Kapist ilmusid välja rõivad, mille pidasin ammu kadunuks või taaskasutusse antuks. Kokku sain üle 200 ühiku, kusjuures siia hulka ei arvestanud ma sokke ega aluspesu. Kuna jalanõud on minu garderoobis oluline atribuut, loendasin neid ca 50 paari. Minu moto on alati olnud: lahedaid jalanõusid pole kunagi liiga palju.

Ma ei läinud nii kaugele nagu mõned sotsiaalmeedia entusiastid, kes liigitavad iga eseme täpselt kategooriatesse – see oleks olnud liiga ajamahukas. Kuid ainuüksi teksasid on mul 10 paari ja tõsi on see, et viimase poole aasta jooksul olen ma neid kõiki ka kandnud. T-särgid, see maailma tavalisim müügiartikkel, jagunevad mul peamiselt kaheks: mustad ja valged, sekka mõni üksik värviline erand. Üks oluline aspekt, mida ma rõivaste soetamisel jälgin, on materjal. Enamik minu garderoobis olevaid rõivaesemeid on loodusliku koostisega, mis tähendab, et "keemia" ehk polüestri ja muude sarnaste materjalide osakaal on minimaalne.

Ühe asja ma siiski tegin – liigitasid tooted kolme kategooriasse: minu enda disain, uuena poest ostetud või teise ringi kaup. Jalatseid ma tavaliselt teise ringi poodidest ei leia, sest erinevalt naistest kannavad mehed oma jalatsid tihti "ribadeks", kuid pean ausalt tunnistama, et kolm-neli paari second-hand jalanõusid mul siiski on. Kui veel kümme aastat tagasi domineerisid mu garderoobis minu enda disainitud rõivad, siis järjest rohkem jõuavad sinna teise ringi poodide leiud, mida ma aeg-ajalt ka ise ümber disainin.

Kui analüüsida Thorstein Vebleni silmapaistva tarbimise teooriat, siis kardan, et olen selle elav näide. See pole enam ammu vajaduspõhine omamine, vaid kaldub pigem fetišismi poole – eriti mis puudutab jalatseid. Eks igaüks lähe lolliks omamoodi ja võib-olla on see massiivne asjade hulk üks esimesi märke keskeakriisist.

Seda rägastikku vaadates tulid mulle kohe meelde mu lühiajalised elamised Aasias ja Aafrikas. Sealne reaalsus oli teine: kolm paari jalatseid, kolm paari pükse, paar T-särki ja mõni jakk. Kord nädalas tuli pesunaine, küüris need käsitsi puhtaks ja pani lõõskava päikese kätte kuivama. Ise olin ma samal ajal sarongi mässituna diivanil ja mõtlesin elu üle järele. Seal piisas vähesest, et olla õnnelik. Siin, asjade ajastul, on meil 200 "lisandit", aga kas meil on selle võrra rohkem aega elu üle järele mõelda?

Süvenedes uuringutesse, on pilt veelgi huvitavam. Sotsioloogilised garderoobiauditid (nt Sophie Woodwardi tööd) kinnitavad, et lääne ühiskonnas on keskmisel inimesel kapis 100–150 eset, kuid mehed kalduvad skaala alumisse otsa ehk 50–80 eseme juurde. WRAP-i uuringud näitavad, et mehed hoiavad riideid keskmiselt poolteist kuni kaks korda kauem kui naised ning 50+ vanusegrupp on statistiliselt kõige altim hoidma alles kvaliteetseid esemeid, mis on ostetud 10–15 aastat tagasi. Tarbimisstatistika (Eurostat) kohaselt kulutavad 45–64-aastased mehed riietele 20–30% vähem kui noorem põlvkond, mis viitab välja kujunenud ja püsivale garderoobile.

Siiski kehtib ka moes Pareto printsiip ehk 20/80 reegel: inimesed kannavad 20% oma riietest 80% ajast. See tähendab, et isegi kui mehel on kapis 100 eset, on tema "funktsionaalne garderoob" vaid umbes 15–20 eset. Huvitav on sotsioloogide järeldus, et mida suurem on garderoob, seda väiksem on ühe eseme kandmissagedus – riided püsivadki kauem uueväärsena, kuna koormus konkreetsele esemele on madal.

Siit tuleb mängu CPW ehk Cost Per Wear (kulu ühe kandmiskorra kohta). See on suurepärane moodus piirata tarbimist ja loobuda emotsiooniostudest. Kriitikud väidavad tihti, et kallis bränd ei pruugi tähendada kvaliteeti ja sellega pean osaliselt nõustuma. Mulle meenub üks Weekday T-särk, mille ostsin Saksamaalt kaheksa aastat tagasi. Kannan seda siiamaani – korra kuus kindlasti. See maksis allahindlusega vaid 5 eurot ja selle kvaliteet on siiani suurepärane. Seega: odav ei ole alati halva kvaliteediga. Küsimus on aga eetilisuses – kas sellise väljamüügihinnaga on üldse võimalik ühte rõivaeset ausalt toota ja turustada?

Minu viimane leid Humana teise ringi poest – vintage nahast sandaalid hinnaga 3 eurot – on selle dialektika elav näide.

KAS ZARAST SAAB VAESE MEHE BENTLEY?

Mõned päevad tagasi raputas moemaailma uudis, mis mõjus kui sahmakas külma vett: moemaailma enfant terrible John Galliano ja kiirmoe gigant Zara on seljad kokku pannud. Nad allkirjastasid kaheaastase lepingu, kus Galliano ülesandeks on Zara arhiividest pärit disainide "ümberloomine". Esimene kollektsioon peaks ilmavalgust nägema juba sel sügisel.

Alguses tundus see uudis uskumatuna, kuid teemasse süvenedes on see hirmutavalt reaalne. Näen selles Zara väga tugevat strateegilist sammu, millest võidab kiirmoe hiid kahtlemata rohkem kui Galliano ise.

Galliano on aastakümneid olnud kõrgmoe sümbol, seostudes luksuse ja Dioriga. Zarat seevastu saadavad pidevad skandaalid: keskkonnaprobleemid, plagiaadisüüdistused ja ebainimlikud töötingimused allhanketehastes. Tekib küsimus: kuidas ühendada kõrgmood – mis on olemuselt privilegeeritud seisustele mõeldud tarbimismudel – ning odav ja keskkonda koormav masstoodang?

Seda uudist lugedes meenus mulle koheselt Thorstein Veblen ja tema silmatorkava tarbimise (conspicuous consumption) kontseptsioon. Vebleni teooria kohaselt on luksuskaup see, mille nõudlus kasvab koos hinna tõusuga, sest kõrge hind on iseenesest märk seisusest. Galliano on selle teooria kohaselt olnud "kättesaamatu ja kallis" – kaup, mida saavad endale lubada vaid vähesed. Zara kaudu muutub ta aga kättesaadavaks kõigile ning luksus asendub odavusega. Sellega devalveerib Galliano luksuse mõiste ja riskib omaenda imagoga.

Muidugi, koostööprojektides (collabs) pole midagi uut. H&M on teinud edukaid projekte kõigega alates Karl Lagerfeldist kuni Margielani. Tavaliselt on see olnud kasulik mõlemale poolele, kahjustamata disaineri mainet.

Kuid Galliano ja Zara puhul on narratiiv teine. See võib lõppeda sarnase fiaskoga nagu omal ajal Pierre Cardini puhul. Cardin alustas luksusdisainerina, kuid tema "kõrge kukkumine" tegi temast odava masstoodangu etaloni. Kadus salapära ja eksklusiivsus.

Mood on seisuse näitaja. Galliano "alfadest" austajad võivad tunda end reedetuna, kui nende 5000-eurone Margiela jakk näeb välja äravahetamiseni sarnane 99-eurose Zara versiooniga. See lükkab Galliano "friikide ja alfade" tsoonist otse "põhimassi" sekka. Moetarbijad vajavad iidoleid – ja kui üks kuningas on troonilt tõugatud, hakatakse kohe otsima uut.

Meenutagem Galliano loomingut aastast 2007, kui ta oli moemaailmas kõik. See oli puhas kunst ja kättesaamatu unistus. Kas ta suudab luksuse jätta pjedestaalile või devalveeri ta selle koostöös Zaraga lõplikult? Veebis levivad juba meemid, kus võitjaks pooleks on pigem kaval Zara kui kunagine Diori peadisainer ja moegurmaanide lemmik. Kas Zarast saab vaese mehe Bentley!

Kas me oleme tunnistajaks luksuse lõpule või lihtsalt uuele, küünilisele turundusajastule?

KMI – 200 aastat vana eksitus, mis juhib meie elusid?

Ma pole varasemalt kehamassiindeksi (KMI) teooriasse süvenenud, kuid pärast oma Ozempicu-saagat tekkis huvi: mille põhjal meid tegelikult "paksuks" või "normaalseks" sildistatakse? Ja oh üllatust – selgus, et see polegi mingi peen meditsiiniteadus, vaid 200 aastat vana matemaatiline valem.

Selle töötas välja Belgia astronoom ja statistik Adolphe Quetelet eesmärgiga leida "keskmine inimene" (l’homme moyen), et aidata valitsusel planeerida sotsiaalpoliitikat. Rahva tervise ja tegeliku rasvaprotsendiga polnud siin mingit seost. See KMI, mida me täna "püha graalina" kummardame, rändas statistikute laualt USA kindlustusfirmade kätte, kes vajasid lihtsalt mugavat viisi inimeste lahtritesse jagamiseks.

Mis teeb selle eriti küsitavaks? Quetelet kasutas mõõdikuna ainult valgeid mehi, eirates naisi, lapsi ja muid gruppe. Tema "etalonideks" olid Belgia sõdurid ja vangid – mehed, kes olid nagunii sunnitud teistsugusesse vormi.

Edaspidi usaldan ma oma KMI asemel pigem sisetunnet. Keenias elades tegin aktiivselt trenni ja kaotasin 12 kg, kuid tabeli järgi olin ikka "ülekaaluline". Tegelikult olin ma lihtsalt täissale. Me teeme kehakaalust sageli liiga dramaatilise probleemi, selle asemel et vaadata tegelikke ohumärke: kas kingapaelte sidumine võtab võhmale? Kas trepist käimine raske poekotiga toob higimulli otsaesisele? Need on päris elu indikaatorid, mitte number paberil.

Praegu, kaaludes 92–93 kg, tunnen ma end suurepäraselt. Võhm on tagasi ja vaim on kirgas. Mäletan, et 104 kg peal muutus isegi riietumine füüsiliseks koormuseks, mis pani higistama nagu saunalaval. See oli minu keha märguanne, mitte tabeli oma.

Huvitav on see, kuidas meie arusaam "ilusast kehast" on ajas muutunud. Thorstein Veblen kirjutas juba 1899. aastal teoses "Jõudeelu klassi teooria", et paksus oli "silmatorkava tarbimise" (Conspicuous Consumption) sümbol. See oli kehaline manifest: "Mul on ressurssi süüa rohkem kui vajan ja ma ei pea rügama rasket füüsilist tööd." See oli puhas luksus.

Tänapäeval on see teooria pea peale pööratud – rikkuse sümboliks on kõhnus, sest see näitab, et sul on aega ja raha tarbida parimat ning palgata treenereid. Kuid nagu näha, on see kõik üks suur sotsiaalne mäng.

Nii et elagu täissaledad! Jätame 19. sajandi belglaste valemid ajalukku ja kuulame rohkem oma keha. 

Kas teie olete kunagi tundnud end 'paksuna' ainult seetõttu, et mõni tabel nii ütleb, kuigi enesetunne on tegelikult viis pluss?

TÄNA MA PEERETAN LÄBI ÖÖ. 

SEE ON LIHTNE JA MEHINE TÖÖ. 

ENAM MA MULGI KAPSAID EI SÖÖ. 

(Mart Juur)

Kui olin ära teinud kolmanda ja kõige kangema doosi, hakkas asju juhtuma. See kõlab küll, nagu ma oleksin mingis ainesõltuvuses, kuid õnneks see (praegu veel) nii ei ole. Nagu eelnevadki, koosnes ka see kuur neljast annusest, kuid need olid varasematest palju kangemad ning see kõik hakkas tugevalt mõjutama nii minu toitumist kui ka üldist enesetunnet.

Lühidalt võiks selle perioodi kokku võtta tõesti nii, nagu ma pealkirjas Mart Juure sõnadega väljendasin. Igasugune toidu tarbimine tekitas meeletuid puhitusi ning peeretamine muutus mu elu lahutamatuks osaks. See ei olnud lihtsalt väike ebamugavus, vaid totaalne „gaasirünnak“ seestpoolt, mis saatis mind igal sammul. Kuna olin juba eelmise doosiga saanud õppetunni, siis piirdus mu toitumine pigem „silmadega õgimisega“. Moepärast võtsin ikka paar ampsu ka, aga see isutus oli petlik. Toidugeen oli küll blokeeritud, kuid süüa oli ikka tahtmine.

Tekkis tunne, nagu oleksin eesel kahe heinakuhja vahel, kes ei tea, kummast ampsata. Ühest küljest oli soov midagi süüa, teisest küljest aga mõistus ütles: „Ära söö, see tekitab probleeme!“ See oli nagu kahe kuradi võitlus – mõistus ütles ühte, aga emotsionaalne pool teist. See kahe kuhja vahel pareerimine polnudki kõige väsitavam, sest otsest isu ju polnud. See oleks justkui pidevas stressis olek. Ainsad toidud, mis ei tekitanud lõputuid probleeme, olid juur- ja puuviljad – nende tarbimisest enesetunne ei muutunud.

Ja kui keegi arvab, et näe kui hea, magu tõmbub kokku ja ongi kõik – nii lihtne see pole. Üks asi on keemiline sekkumine ja oma keha sundimine vägivaldsetele otsustele, teine asi on teadlik tegutsemine. Mul on kogemusi loomuliku kaalulangusega, kus söögiisu vähenebki ja magu ei mahutagi enam kõike sisse. Toiduportsjonid muutuvad väiksemaks ja enesetunne on hea. Ozempicu puhul aga lisandub füüsilistele vaegustele ka pidev vaimne pressing.

Peeretamine peeretamiseks – see oli lõpuks kõige väiksem mure. Lisaks kõhutuultele oli kõht pidevalt lahti ja see oli juba tunduvalt ebameeldivam. Ei olnud harvad need korrad, kus öösiti tuli mitu korda üles ärgata ja peldikusse tormata. Vahet polnud, kas varasemalt oli söödud paksu või vedelat – protsess oli üks. Lisaks tuli „seda“ ka suu kaudu, aga mitte vedelal kujul, vaid röhitsustena. Need polnud tavapärased õhu väljutamised, vaid tõelised mädamuna-krooksud. Kes on käinud Thbilisi väävlivannides, teab täpselt, millest ma räägin. See vänge väävlihais meenutabki mädamuna. Püüdsin hoida oma toidunormid ratsioonis, et kogu selle kõhnumise tagajärjel ei tekiks muid terviseprobleeme.

Viimase doosi süstisin endale 6. jaanuaril ja nüüd on sellest möödas üle pooleteise kuu. Palju räägitakse sellest, et kaal tuleb hiljem mühinal tagasi ja normaalne toitumine naaseb. Minu kaal langes kokku 12 kg ning seda mitte ainult tänu Ozempicule, vaid ka trennile. Praeguse seisuga on kaal stabiilselt 92–93 kg peal. Kas see nii jääb? Ei oska öelda. Stabiliseerunud on ka kõik muud protsessid – ei ole röhitsusi, seedimine on korras ja söömine on jälle osa tavalisest päevarutiinist.

Kogu selle protsessi ajal lugesin Müürilehest artiklit, mis valgustab teemat väga hästi OZEMPIC. Tegelikult meil sellest ravimi negatiivsest poolest avalikult ei räägita. Kõik pajatavad imelisi lugusid kõhnumisest, aga see, mis tegelikult kaasneb, on sordiini all peidus. Võimalus langetada kaalu peaaegu mitte midagi tegemata tundub ju imeline, aga see pole reaalne. Tavaliselt on vaja jälgida toitumist, lugeda kaloreid, teha trenni ja omada tugevat tahtejõudu. Aga voilà – torkad nõela kõhtu, isu kaob ja kaal langeb, isegi kui enesetunne on sitt.

Oht, et pärast võtad vähemalt poole kaotatust tagasi, on pigem reaalsus. Jõulude ajal kuulasid Vikerraadiost Margus Punabi intervjuud, kus ta ka mainis, et see aine võib tekitada sõltuvust. Lisan ka lingi tema intervjuule ning kui aega on, soovitan kuulata, sest ega seal pole juttu ainult kaalulangetusest, vaid üleüldse erinevatest väärtustest, mis tänapäeva maailmas tooni annavad VIKERRAADIO. Meil on niigi erinevaid ainesõltlasi – kas on vaja veel ühte juurde? Usun, et me ei tea veel kaugeltki kõike, mida see ravim inimorganismiga teeb. Hurraa-efekt on suur, sest ülekaalulisust on palju ja inimesed sageli tagajärgedele ei mõtle, sest mugavustsoonist väljatulek on oi kui raske.

Kas minust võiks saada söömishäiretega Ozempicu-sõltlane, on veel vara öelda. Praeguses olukorras püüan pigem teha teadlikke otsuseid ning leida kompromissi mugavuse ja hea enesetunde vahel. See oli positiivne, et kaal langes ning mu füüsiline olek muutus kergemaks. Iga väiksem liigutus ei ajanud mind enam ähkima ning ka vastupidavust tuli juurde. Reaalsus on ju see, et meil jätkuvalt propageeritakse, et kõhn olla on IN ning paks olemine on midagi häbiväärset. Edaspidi, kui keegi mulle ütleb, et ma olen paks, siis vastan, et ma pole paks, vaid „täissale“, ja soovitan seda suhtumist teistelegi.

Üks teema, mis veel palju küsimusi tekitab, on KMI – selle järgi peaks mu normaalkaal olema kuskil 80–90 vahel. Minu praeguse kaalu juures on KMI ikka ülekaalu poolel. Jah, olen nõus, et mõni Miss Piggy rasvavoldike võiks vähem olla, kuid see on eesmärk, mille nimel nüüd vaeva näha. Nagu ütlevad pilavärsi read: "...102 juba paks".

Ma ei anna kellelegi soovitust, et kindlasti tehke see protseduur läbi. Iga täiskasvanud inimene teeb oma otsused ise, aga soovitan küll võimalikult palju infot koguda, enne kui süstal kõhtu lüüa.

MA OZEMPIKIN, SA OZEMPIKID, TA OZEMPIKIB VOL II

Kaheksakümnendatel joonistas Raivo Järvi toreda plakati, kus peal oli kurva pilguga leevike ja tekst: „Kas sina oled mind talvel toitnud?“ Olles läbinud Ozempicu saaga, meenus mulle mu lapsepõlve lemmiku plakat ning aju genereeris kohe uue ja asjakohase slogani. Kuna meil räägitakse nii palju sellest kaalu langetavast imeravimist, siis parafraseerisin seda lauset ning kujundasin AI abiga plakati 21. sajandisse. Vastus on: „Aga mina olen!!!“

Esimene raviperiood möödus komplikatsioonideta ning kokkuvõtvalt võin öelda, et kadunud oli umbes 2–3 kilo. Arsti sõnul on normaalne kaalukaotus 500 g nädalas, mis on tegelikult üsna väike kogus, aga kuu lõikes on see ca 2 kg ja see on juba midagi. Muidugi kaalusin ennast ning tulemus oli rõõmustav – kolm liigset kilo minu püknilistest kehavormidest oleks justkui õhku haihtunud. No päris Apollo mõõtu ma veel välja ei andnud, aga ütleme nii, et olin teel sinna.

Aeg oli doosi suurendada ning välja käia järgmised 88 eurot. Selle doosi suurendamisega kõlan ma kurjam nagu mingi sõltlane, aga etteruttavalt võin öelda, et Ozempicu sõltlaseks saamine on täiesti reaalne oht. Peale esimese annuse sisestamist oma kõhtu ei märganud ma mingeid erisusi. Jätkasin oma tavapärast rutiini: hommik algas nagu ikka kahe klaasi vee ja ühe korraliku latte’ga, siis kui aega jäi, lõunasöök ning õhtul peale trenni mõni kerge snäkk või korralik kogus vedelikku, olgu selleks naturaalne mahl või gaseeritud vesi. Kuigi jah, toidukogused olid muutunud väiksemaks ning täiskõhutunne tekkis juba peale paari-kolme suutäit.

Ma täpselt enam ei mäleta, aga peale teise annuse manustamist hakkasin tundma muutusi oma organismis. See tähendas, et täiskõhutunne saabus üsna ruttu ning kui juhtusin rohkem sööma, oli enesetunne sõna otseses mõttes sitt. Teinekord piisas terve päeva vastu pidamiseks hommikusest veest ja kohvist, õhtul sai moepärast näksitud banaani või mõnda muud puuvilja. Aitas juba sellest, kui vaadata, kuidas keegi süüa teeb või internetist toidupilte uurida – kõht sai nagu imeväel täis.

Jah, kui see kõik oleks nii lilleline olnud, poleks ju elul häda midagi. Esimese ebameeldiva kogemuse osaliseks sain peale ühte üritust meie töökollektiivis. Kuna oli just meestepäev, otsustas meie naispere meid natuke premeerida ning kattis üllatuseks isuäratava lõunalaua – lihtsa, kuid maitsva. Seal ei olnud midagi gurmeelikku, vaid eestlastele omased kiluvõileivad munaga, vorstivõileivad ning muidugi kook. Vaatamata silmadega õgimisele otsustasin haarata mõned võileivad ja need endale keresse keerata. Ja need ei olnud sellised Onu Fjodori stiilis suupisted, kus vorst on paksem kui leib, vaid täiesti eetilisi norme järgivad ampsud, mis suurema mehe puhul peaksid kaduma nagu mutiauku.

Korraga tekkis tunne, nagu ma oleks alla neelanud ühe korraliku suurusega põllukivi. Ilgelt raske ja ebameeldiv oli olla. Ma alguses ei pööranud sellele tähelepanu, aga paari tunni pärast muutus see enesetunne koormaks. Mõtlesin, et küll see möödub – ennegi on ju ette tulnud olukordi, kus on üle söödud. Aga seekord oli see teistmoodi. See raskus ei kadunud ka peale nelja-viit tundi. Kõhus oleks olnud justkui suur tükk, mis lihtsalt ei liigu kuhugi. „Rahu, ainult rahu,“ nagu ütles Karlsson, ja sisimas mõtlesin, et ju see ongi see kuulus kaalulangetamise protsessi osa.

Õhtul ootas mind trenn ning ega seal kergem ei olnud. Tunne oli selline, nagu teeks trenni koos 5-kilose palliga, mis on kõhu külge teibitud. Ja kuigi visuaalselt see nii ei pruukinud olla, siis seestpoolt tundus see täpselt nii. Minu trenn lõppes peadpidi peldikupotis, kus – andke mulle nüüd andeks need üksikasjad – kogu pidusöök väljus ühtlase halli tombuna, justkui keegi oleks selle sinna lihtsalt toppinud. Peldikupoti kohal oma sisu kergitades tuli silme ette pilt hanedest, keda on sunniviisiliselt söödetud foie gras’ nimelise delikatessi saamiseks.

Võtsin seda kui ohumärki ning edaspidi sõin ainult silmadega. Äärmisel juhul lubasin endale mõne linnupette eine. Kuigi hommikusest latte’st ma ei loobunud, jäi see mõnel päeval mu ainukeseks toitvaks „söögiks“.

Üks asi veel, mis kaalulangetusravimiga kaasneb, on alkoholi talumatus. Mäletan, et olin peole minemas ning mõtlesin nagu vanadel headel aegadel, et teen mõned koksid kodus kokkuhoiu mõttes. Aga peale esimest kokteili oli süda paha ning igasugune isu alkoholi järele kadunud. Kuna soov korralikult pidutseda oli aga suur, surusin selle okserefleksi maha ja jõin edasi. Ühele koksile järgnes teine ning ka peol sai manustatud üsna korralik kogus. Vahe oli aga selles, et see ei hakanud pähe. Ainult kõht sai viina täis. Aga selle eest oli järgmine päev oi kui paha olla! Suutsin ainult voodis külge keerata ja oiata. Muide, nagu selgub, püütakse Ozempicut kasutada ka alkoholisõltlaste raviks, aga ma ei oska seda rohkem kommenteerida.

Jälle üks asi, mille suhtes olen targem – lisaks toidule saab ka alkoholi oma ratsioonist välja jätta. Vahepeal kaalusin ennast ja jess – kaal oli juba alla 100 kg! Rubensile ma modelliks enam ei sobinud. Rõivad, mis varasemalt selga ei läinud, sai jälle kapinurgast tolmu alt välja võtta. Aga eesmärgini oli veel pikk tee minna. Ütleksin, et olin poolel teel ning ees terendas uus doos. Kuidas sellega läks, saate lugeda juba edaspidi.

JÄRGNEB...

MA EI OLE PAKS, MA OLEN TÄISSALE – EHK KUIDAS MA ENNAST KÕHNEMAKS „OZEMPIKISIN“

Meedia on täis fotosid kuulsustest, kes on läbi ime kaotanud kõik oma liigsed kilod. Ole sa mees või naine – vahet ei ole, sündinud oleks justkui maailmaime. Enamik neist räägib, kuidas teadlik toitumine ja muu „ilus“ teevad imesid. Keegi aga ei julge otse öelda: „Jah, ma ozempicisin.“ 21. sajandil on iluetaloniks jätkuvalt kõhnus ja nii on see kestnud viimased sada aastat. Prisked vormid on jäänud ajalukku ega näita enam rikkust. Ajalooliselt oli ju vastupidi – volüümikus märkis head elu, vaesed olid aga kõhnad.

Minu teekond Ozempicini sai alguse oktoobris. Käisin töötervishoiuarsti juures ning peale igasugu mõõtmisi ja kaalumisi sain teada, et kehamassiindeksi järgi olen ma ülekaaluline et mitte öelda lausa paks. No ausalt öeldes teadsin seda isegi – XL-suurusest oli märkamatult saanud XXL. Ütlesid lugupeetud doktorile läbi huumori, et ma pole paks, vaid ainult „täissale“. Endal aga hakkas peas helisema ohukell: kui ma nii jätkan, olen varsti nagu need ameeriklased TLC tõsieluseriaalides, kes püüavad meeleheitlikult kaalu langetada ja lõpetavad maovähendusoperatsioonil. Arst soovitas rääkida perearstiga ja andis mõista, et tänapäeval on olemas „imeasjad“, mis aitavad kaalu stabiliseerida. Teadsin kohe, millest jutt, aga mõtlesin sisimas: „Sellele libedale teele ma küll ei lähe.“

Ma eksisin. Umbes paari nädala pärast võtsin siiski ühendust oma perearstiga. Kurtsin muret, et kehakaal ei lange, vaid tõuseb. Ja seda vaatamata sellele, et teen 3–4 korda nädalas trenni, jälgin toitumist ja proovin vahelduvat paastu, süües vaid kord päevas. Arst soovitaski kohe kaalulangetusravimeid. Eestis on hetkel saadaval kaks varianti: üks odavam ja teine pea poole kallim, kas süstide või tablettidena. Valisin odavama süstivariandi, sest see tundus kuidagi vähem stressitekitav. Samas imestasin, kui kergelt see ravim välja kirjutati – justkui pakuks keegi klaasi vett janu kustutamiseks. See pole ju ometi suvaline ravim, vaid nõuab retsepti.

Seadsin sammud apteeki. Ravimi manustamine on jaotatud kolmeks neljanädalaseks perioodiks. Iga periood koosneb neljast annusest, doos suureneb järk-järgult ja kehakaal peaks langema „nagu mühisev mets“. Üks süst nädalas, soovitavalt kõige pekisemasse kõhupiirkonda. Apteegis mulle mingeid instruktsioone ei jagatud – tunne oli, nagu ostaks peavalutablette. Kodus koorisin kõhu paljaks ja lugesin juhendi läbi. Midagi keerulist polnud, kaasas oli visuaalne õpetus ning esimene torge ei meenutanud isegi sääsehammustust. Esialgu ma suuri muutusi ei märganud, jätkasin oma tavarutiiniga.

Kuid pärast teist doosi astusin trennis kaalule ja oh imet – kaal oligi vähenenud! Enesetunne oli parem, trenni tehes ei seganud „pükniline kõht“ enam nii tugevalt ja olemine oli kergem. Esimese nelja doosi lõpuks märkasin ka muutust isus. Tekkis vaevumärgatav isutus – enam ei soovinud toitu nähes kohe õgima hakata. Pigem näksisin moepärast, et ei tekiks süütunnet söömata jätmise pärast ja olla jätkuvalt oma harjumuste ori.

Kui käes oli aeg uue ja kangema doosi käes, läks asi aga juba palju huvitavamaks. Tekkisid esimesed sümptomid, millest avalikult ei räägita, kuid mis on üsna ebameeldivad. Ja siin see konks ongi – kõik eksponeerivad oma salenenud kehavorme, aga mis hinnaga need tulevad, on justkui tabu, millest rääkimine on meie kõigi vaikiva nõusolekuga välistatud. Aga sellest kirjutan lähemalt juba järgmises postituses.

Fotol on kujutatud süstalt, millega protseduuri läbi viiakse. Seal on näha ka annus-0,5.

KUI LÜHIKESTEST JUHTMETEST SAAVAD PIKAD!

Iga päev kuuleme inimestest, kes on langenud pettuse ohvriks. Eestis pole vist enam kedagi, kes nendest skeemidest kuulnud poleks. Alles eelmisel nädalal jooksis uudistest läbi kõhedusttekitav fakt: Eesti inimestelt peteti eelmisel aastal välja rekordilised 29 miljonit eurot! See on meeletu summa. Kui vaadata statistikat, siis langes pettuse ohvriks 3685 inimest. Kindlasti oleks see arv veelgi suurem, kui meil ei hakkaks aeg-ajalt peas see punane ohutuluke põlema. Minu mõistus keeldub seda rahalist numbrit isegi uskumast.

Ka mina olen langenud pettuse ohvriks, kuid õnneks on see piirdunud vaid 100-eurose kaotusega. Meenutan siinkohal oma õppejõu sõnu küberturvalisuse loengust: „Küsimus ei ole selles, kas minuga see juhtub, vaid pigem selles, millal see juhtub.“ Ja nii täpselt ongi.

Kõige absurdsem juhtum, kus mult 100 eurot välja peteti, oli tegelikult mu enda lollus. Olin just reisile minemas, kui tellisin ühest veebikaubamajast toote. Arvestasin, et pakk peaks saabuma siis, kui ma ise Marokos ringi rändan. Tavaliselt kasutan väljaspool Euroopa Liitu vaid lennurežiimi ja WIFI-t, kuid kuna ootasin saadetist, lülitasin ühel päeval võrgu sisse.

Kohe saabuski sõnum paki jõudmisest pakiautomaati. Kirjutasin kullerfirmale meili ja palusin hoiustamist pikendada. Samal hetkel aga potsatas telefoni uus sõnum: „Teil on vaja tasuda tollimaks.“ Summa oli naeruväärne – alla ühe euro. Mõtlesin endamisi, et ju on seadused muutunud ja ka EL-i sisesele kaubale toll peale pandud. Ma ei süvenenud sekundikski. Klõpsasin lingil, sisestasin PIN1 ja seejärel ka PIN2. Tegin „korraliku kodanikuna“ ülekande ära, lülitasin telefoni uuesti lennurežiimile ja unustasin loo.

Õhtul välja sööma minnes tahtsin automaadist kohalikku raha võtta. Esimeses automaadis tuli teade: „Pole piisavalt vahendeid.“ Teises ja kolmandas sama lugu. Alles siis hakkas midagi kohale jõudma. Otsisin kiirelt WIFI, logisin panka ja nägin – ollallaa, 100 eurot oli läinud mingile täiesti suvalisele arvele.

Öelge veel, et eestlased pole pikkade juhtmetega! Alles siis jõudis mulle kohale, et olin langenud osavate petturite ohvriks. Ma ei kaalunud olukorda adekvaatselt, sest olin puhkuserežiimil, nautisin head ilma ja olin kaitseseisundi täielikult välja lülitanud.

Mul tegelikult vedas. Reisidel kasutan ma alati oma backup-arvet ja kaarti, kuhu kannan ainult jooksvat raha. Kui ma oleksin selle „1-eurose arve“ kinnitanud oma põhikontolt, kuhu oli just paar päeva varem laekunud töötasu, oleks kaotus olnud kordades valusam. See 100 eurot oli minu jaoks kooliraha.

Sarnaseid üritusi on olnud veelgi, enamasti seotud WhatsAppiga. Kaks juhtumit on olnud eriti meeldejäävad – üks Londonis ja teine nüüd Istanbulis. Mõlemal korral „häältasid“ nad end sisse läbi avaliku WIFI-võrgu.

Londonis pakuti väga professionaalselt osalemist püramiidskeemis, räägiti Bitcoinidest ja investeerimisest. Mäletan, et manipuleerimine oli meisterlik – kui sa ei reageerinud piisavalt kiiresti, üritati tekitada süütunnet. Mind päästis tookord see, et mul polnud aega süveneda ja asi vaibus. Istanbulis olles oli skeem sama, aga seekord sain ma kohe aru, millega tegu. Hasardist mängisin alguses isegi natuke kaasa, kuid tüdinesin ruttu, raporteerisin numbrist ja blokeerisin selle.

Eestis olles pole mul selliseid asju ette tulnud, aga pahalased on alati meist ühe sammu ees. Sa võid olla kui küberteadlik tahes, aga on hetki, kus tähelepanu hajub ja petturid kasutavad selle kohe ära.

Selle asemel, et ohvrit häbistada või tema eksimust pisendada, peaksime olema toeks. Ütlen ausalt – minu esmane reaktsioon oli enesesüüdistamine ja häbi. Aga kes oma vigadest ei õpi, see targemaks ei saagi. Oleme valvsad, ka siis, kui päike paistab ja puhkus turgutab! Loodan, et sellest loost on kellelegi abi.

Illustreerivaks fotoks lisasin berberite (tuareegide) sümboli Yaz, mis tähistab „vaba meest“. See on meeldetuletus, et vabadusega kaasneb ka vastutus iseenda ja oma (digitaalse) turvalisuse eest.