HEA RAAMAT ON SAMA OLULINE KUI KVALITEETNE RÕIVAS

Kui ma varasemalt olen kirjutanud peamiselt rõivastest, siis nüüd tekkis tahtmine jagada mõtteid oma viimasest lugemiselamusest. Selleks on Natalia Ginzburgi "Perekonnaleksikon" (tõlkija Heete Sahkai, väljaandja Loomingu Raamatukogu).

Viimasel ajal on minu põhilektüüriks olnud kas krimkad või erialane kirjandus, kuid sattusin selle teose otsa täiesti juhuslikult. Läksin raamatukokku eesmärgiga leida midagi teistsugust. Minu meetod on lihtne: loen esimese lehekülje ja kui see mind kõnetab, siis loen edasi. Ja nii see raamat mu kotti kukkuski.

Seda teost lugedes meenus mulle teismeiga, kus ma raamatuid lausa neelasin. Head kirjandust polnud palju saada, see oli puhas "defka". Harvad polnud juhud, kui kell oli ammu üle kesköö, aga mina lebasin öölambi valgel voodis ja uppusin lehekülgedesse. Kui vanemad öösel korraks üles ärkasid, sain ikka möliseda, et aeg on magada ja miks ma elektrit raiskan. "Perekonnaleksikoni" lugedes tuli see aeg jälle meelde – ma ei uskunud, et kirjapandu mind nii endasse haarab. Sain pidama alles hommikul kell kuus, kui koerad üles ärkasid ja nõudlike nägudega märku andsid, et aeg on "kusemaie" minna.

Nii nagu rõivastega, mida on maailmas liiga palju, on lugu ka raamatutega – hästi kirjutatud teoseid peab tegelikult tikutulega taga otsima. Kuid "Perekonnaleksikoni" võib ilma südametunnistusepiinadeta lisada parima kirjanduse nimistusse. Kvaliteet ja kvantiteet on ikka väga erinevad asjad!

Mulle meeldib selles raamatus kõik. See, kuidas peategelane on kui kõrvaltvaataja toonud lugeja ette oma perekonna loo, vürtsitades seda humoorikate vahepaladega lähedastest. Sukeldusin sellesse maailma täielikult: minu silme ees hakkasid jooksma elavad pildid tegelaste välimusest, nende söömismaneeridest ja kõnepruugist.

Näiteks peategelase isa, kes nimetab kõike kohatut "neegriteoks". Tänapäeval on N-tähega algava sõna kasutamine lubamatu ning siia klapiks ehk paralleelina tänapäevane väljend "tibla". Parafraseerides võiks ju öelda: "Ärge olge tiblad!". Neid tegevusi, mis tollal "neegriteoga" haakusid, oli mitmeid – näiteks linnakingadega mägedes matkamine oli puhas lollus ehk "neegritegu".

Minajutustaja isa tundub tahumatu ja otsekohene mees, kelle maailmapilt on üsna must-valge, kuid sellegipoolest suudab ta tekitada sümpaatiat ja panna koos endaga naerma. Kivirähku tsiteerides: see on raamat, kus saab nii nutta kui naerda. Minu jaoks oli suurepärane leid ka sõna „sõnaaher“. See käib inimese kohta, kes räägib vähe. Püüan selle meelde jätta ja kasutusele võtta. Vaimukaid kilde on seal palju ja need teevad lugemise eriti nauditavaks.

Tegevus toimub aastatel 1920–1950 ühe perekonna elust Itaalias. Perekonnaloo jutustamine läbi ajaloolise sündmustiku muudab loo eriti huvitavaks. Kui alguses on varjund humoorikas, siis mingil hetkel asendub see kurbuse ja raskusega – mängu tulevad Mussolini võimuletulek ja repressioonid. Kuid autori positiivsus ja iroonia suudavad ka halvas näha lootust.

Lõpetuseks lisan tsitaadi Ester-Betty Väljaotsalt, kes on seda raamatut arvustanud Postimehes:

„Natalia Ginzburgi «Perekonnaleksikon» peaks olema kohustuslik lugemine kõikidele, kes tunnevad, et tahavad kangesti oma elulugu kirja panna ning tagatipuks publitseerida. Alati ei maksa sellele ahvatlusele järele anda, sest tõelisi pärle selles žanris on vähem, kui raamatupoodide rikkalikud riiulid mõista annavad.“

 

TAASKASUTUSE MITU PALET

Hiljuti osalesin Loov Eesti korraldatud koolitusel, mis keskendus rõiva- ja tekstiilitööstuse arengutele. Eesmärk oli koolitada valdkonna juhte, kes mõistaksid, et praegune ärimudel ei ole enam jätkusuutlik, ning suudaksid viia läbi süsteemseid muutusi. Lisaks kohtumistele toimus webinar, kus Kerli Kant-Hvass esines loenguga „Opportunities and Challenges in Building Circular Textile Systems“.
Webinar puudutas teemat, mis võib esmapilgul tunduda laialivalguv, kuid millel on tegelikult sügav tähendus. Esineja üks põhiteese oli üheselt selge: ringmajandus algab disainilaualt, mitte prügikasti juurest. Pean selle väitega 100% nõustuma.
See tähendab, et toode peab olema algusest peale loodud kestma, olema parandatav ja lõpuks ka päriselt ümbertöödeldav. Kant-Hvass kritiseerib lähenemist, kus toodetakse massiliselt odavat rämpsu ja loodetakse: "Küll me selle hiljem kuidagi taaskasutame." See on majanduslikult ja keskkonnasäästlikult ebaefektiivne. Siin peitubki vastuolu: kui lisame sildi "taaskasutus", tekib paljudel heausklikel arvamus, et kõik ongi hästi. Reaalsus räägib muud. Kas taaskasutus on sellises koguses, nagu meile seda eksponeeritakse, üldse eetiline?
Esmapilgul tundub vastus "jah", kuid ärimudelit analüüsides saab selle paradigma kergelt ümber lükata. Kaasaegses rõivatootmises räägime lineaarsest mudelist: osta – tarbi – viska ära/taaskasuta. Taaskasutusest on saanud vahend meie südametunnistuse vaigistamiseks. Andes kotitäie asju ära, tekib meil justkui moraalne õigus kohe uued asemele muretseda. Tekib surnud ring.
Uute asjade tellimine on tehtud nii lihtsaks, et piisab vaid paarist klahvivajutusest. Maailma moepealinnades on võimalik tellida uus rõivaese koju lausa kolme tunniga! Siinkohal meenub mulle ühe tuttava soovitus: kui tahate midagi netist osta, lisage see ostukorvi ja jätke sinna paariks-kolmeks päevaks. Tihtipeale selgub, et emotsioon lahtub ja ese rändab teie koju jõudmise asemel tagasi virtuaalsele riiulile.
Asja teeb hullemaks kiirmoe kõrvale tekkinud ultrakiirmood, mis eetilisuse piiri veelgi ähmastab. Järjest rohkem leiame teise ringi poodidest Sheini ja Temu toodangut. Iseenesest polekski selles midagi halba, kuid tihtipeale on need kaltsukates kallimad kui uuest peast, mis muudab nende väärtuse enam kui küsitavaks.
Mööda ei saa vaadata ka kvaliteedist. Mul on aastatega välja kujunenud professionaalne kretinism – rõivaste puhul vaatan alati sisemist töötlust. Ja tõde on valus: kui sisemiste õmbluste kvaliteet on pehmelt öeldes sitt, siis ei oma toode mingit väärtust. See ei ole disainitud kestma, vaid lagunema, muutes jutu "ringmajandusest" lihtsalt tühjaks turundusmüraks.
Palju on räägitud tekstiilide ümbertöötlemisest, kuid ka see valdkond tekitab küsimusi. Arvestades lisandite hulka – nööbid, lukud, paelad, segumaterjalid –, on sellise toote ümbertöötlemine sageli võimatu. Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Siinkohal meenub üks kõnekas seik Kerli Kant-Hvassi ettekandest, kus ta näitas fotosid tekstiile täis topitud prügikastidest. Inimesed on need asjad tagastanud lootuses, et nendega tehakse midagi õilsat ja planeet päästetakse. Reaalsus on aga see, et kuskil on projekt pooleli jäänud ja kedagi tegelikult ei huvita see lõpptulemus ega kuhu see prügi päriselt jõuab.
Alates 2028. aastast kehtestatakse uus norm, kus Euroopa rõivatootjad hakkavad maksma tekstiilijäätmete kogumise ja sorteerimise eest. Riided muutuvad kallimaks, kuid reaalset lahendust prügile veel pole.
Siit tekibki küsimus: kas rõivaäri saab üldse olla eetiline? Ja mis juhtuks siis, kui rõivaid enam juurde ei toodetaks? Jätame kõrvale töökohtade kaotuse ja keskendume ületarbimisele ning enesele tuha päheraputamisele.
Illustreerivaks pildiks lisan siia paar päeva tagasi teise ringi poest ostetud vaba aja pluusi. Kas mul oli seda vaja? Ausalt öeldes mitte, aga emotsioon sai võitu – mulle meeldis materjal, disain ja tegumood. Ja ma saan seda ka natuke ümber disainida. Aga reaalsus on see, et vajadust mul selle eseme järgi pole, sest asju on rohkem kui ruumi.

Me elame asjade ajastul: kas 200 riideeset on vajadus või fetiš?

Hiljuti sattusin Redditis arutelule selle üle, kui palju on keskmisel inimesel riideid. Eriliselt kõnetas mind 50+ meeste kategooria – grupp, kuhu kuulun ka ise. Teema hakkas huvitama ja otsustasin teha oma garderoobis inventuuri, et saada aus sisevaade oma "varudesse".

Tulemus oli jahmatav. Kapist ilmusid välja rõivad, mille pidasin ammu kadunuks või taaskasutusse antuks. Kokku sain üle 200 ühiku, kusjuures siia hulka ei arvestanud ma sokke ega aluspesu. Kuna jalanõud on minu garderoobis oluline atribuut, loendasin neid ca 50 paari. Minu moto on alati olnud: lahedaid jalanõusid pole kunagi liiga palju.

Ma ei läinud nii kaugele nagu mõned sotsiaalmeedia entusiastid, kes liigitavad iga eseme täpselt kategooriatesse – see oleks olnud liiga ajamahukas. Kuid ainuüksi teksasid on mul 10 paari ja tõsi on see, et viimase poole aasta jooksul olen ma neid kõiki ka kandnud. T-särgid, see maailma tavalisim müügiartikkel, jagunevad mul peamiselt kaheks: mustad ja valged, sekka mõni üksik värviline erand. Üks oluline aspekt, mida ma rõivaste soetamisel jälgin, on materjal. Enamik minu garderoobis olevaid rõivaesemeid on loodusliku koostisega, mis tähendab, et "keemia" ehk polüestri ja muude sarnaste materjalide osakaal on minimaalne.

Ühe asja ma siiski tegin – liigitasid tooted kolme kategooriasse: minu enda disain, uuena poest ostetud või teise ringi kaup. Jalatseid ma tavaliselt teise ringi poodidest ei leia, sest erinevalt naistest kannavad mehed oma jalatsid tihti "ribadeks", kuid pean ausalt tunnistama, et kolm-neli paari second-hand jalanõusid mul siiski on. Kui veel kümme aastat tagasi domineerisid mu garderoobis minu enda disainitud rõivad, siis järjest rohkem jõuavad sinna teise ringi poodide leiud, mida ma aeg-ajalt ka ise ümber disainin.

Kui analüüsida Thorstein Vebleni silmapaistva tarbimise teooriat, siis kardan, et olen selle elav näide. See pole enam ammu vajaduspõhine omamine, vaid kaldub pigem fetišismi poole – eriti mis puudutab jalatseid. Eks igaüks lähe lolliks omamoodi ja võib-olla on see massiivne asjade hulk üks esimesi märke keskeakriisist.

Seda rägastikku vaadates tulid mulle kohe meelde mu lühiajalised elamised Aasias ja Aafrikas. Sealne reaalsus oli teine: kolm paari jalatseid, kolm paari pükse, paar T-särki ja mõni jakk. Kord nädalas tuli pesunaine, küüris need käsitsi puhtaks ja pani lõõskava päikese kätte kuivama. Ise olin ma samal ajal sarongi mässituna diivanil ja mõtlesin elu üle järele. Seal piisas vähesest, et olla õnnelik. Siin, asjade ajastul, on meil 200 "lisandit", aga kas meil on selle võrra rohkem aega elu üle järele mõelda?

Süvenedes uuringutesse, on pilt veelgi huvitavam. Sotsioloogilised garderoobiauditid (nt Sophie Woodwardi tööd) kinnitavad, et lääne ühiskonnas on keskmisel inimesel kapis 100–150 eset, kuid mehed kalduvad skaala alumisse otsa ehk 50–80 eseme juurde. WRAP-i uuringud näitavad, et mehed hoiavad riideid keskmiselt poolteist kuni kaks korda kauem kui naised ning 50+ vanusegrupp on statistiliselt kõige altim hoidma alles kvaliteetseid esemeid, mis on ostetud 10–15 aastat tagasi. Tarbimisstatistika (Eurostat) kohaselt kulutavad 45–64-aastased mehed riietele 20–30% vähem kui noorem põlvkond, mis viitab välja kujunenud ja püsivale garderoobile.

Siiski kehtib ka moes Pareto printsiip ehk 20/80 reegel: inimesed kannavad 20% oma riietest 80% ajast. See tähendab, et isegi kui mehel on kapis 100 eset, on tema "funktsionaalne garderoob" vaid umbes 15–20 eset. Huvitav on sotsioloogide järeldus, et mida suurem on garderoob, seda väiksem on ühe eseme kandmissagedus – riided püsivadki kauem uueväärsena, kuna koormus konkreetsele esemele on madal.

Siit tuleb mängu CPW ehk Cost Per Wear (kulu ühe kandmiskorra kohta). See on suurepärane moodus piirata tarbimist ja loobuda emotsiooniostudest. Kriitikud väidavad tihti, et kallis bränd ei pruugi tähendada kvaliteeti ja sellega pean osaliselt nõustuma. Mulle meenub üks Weekday T-särk, mille ostsin Saksamaalt kaheksa aastat tagasi. Kannan seda siiamaani – korra kuus kindlasti. See maksis allahindlusega vaid 5 eurot ja selle kvaliteet on siiani suurepärane. Seega: odav ei ole alati halva kvaliteediga. Küsimus on aga eetilisuses – kas sellise väljamüügihinnaga on üldse võimalik ühte rõivaeset ausalt toota ja turustada?

Minu viimane leid Humana teise ringi poest – vintage nahast sandaalid hinnaga 3 eurot – on selle dialektika elav näide.

KAS ZARAST SAAB VAESE MEHE BENTLEY?

Mõned päevad tagasi raputas moemaailma uudis, mis mõjus kui sahmakas külma vett: moemaailma enfant terrible John Galliano ja kiirmoe gigant Zara on seljad kokku pannud. Nad allkirjastasid kaheaastase lepingu, kus Galliano ülesandeks on Zara arhiividest pärit disainide "ümberloomine". Esimene kollektsioon peaks ilmavalgust nägema juba sel sügisel.

Alguses tundus see uudis uskumatuna, kuid teemasse süvenedes on see hirmutavalt reaalne. Näen selles Zara väga tugevat strateegilist sammu, millest võidab kiirmoe hiid kahtlemata rohkem kui Galliano ise.

Galliano on aastakümneid olnud kõrgmoe sümbol, seostudes luksuse ja Dioriga. Zarat seevastu saadavad pidevad skandaalid: keskkonnaprobleemid, plagiaadisüüdistused ja ebainimlikud töötingimused allhanketehastes. Tekib küsimus: kuidas ühendada kõrgmood – mis on olemuselt privilegeeritud seisustele mõeldud tarbimismudel – ning odav ja keskkonda koormav masstoodang?

Seda uudist lugedes meenus mulle koheselt Thorstein Veblen ja tema silmatorkava tarbimise (conspicuous consumption) kontseptsioon. Vebleni teooria kohaselt on luksuskaup see, mille nõudlus kasvab koos hinna tõusuga, sest kõrge hind on iseenesest märk seisusest. Galliano on selle teooria kohaselt olnud "kättesaamatu ja kallis" – kaup, mida saavad endale lubada vaid vähesed. Zara kaudu muutub ta aga kättesaadavaks kõigile ning luksus asendub odavusega. Sellega devalveerib Galliano luksuse mõiste ja riskib omaenda imagoga.

Muidugi, koostööprojektides (collabs) pole midagi uut. H&M on teinud edukaid projekte kõigega alates Karl Lagerfeldist kuni Margielani. Tavaliselt on see olnud kasulik mõlemale poolele, kahjustamata disaineri mainet.

Kuid Galliano ja Zara puhul on narratiiv teine. See võib lõppeda sarnase fiaskoga nagu omal ajal Pierre Cardini puhul. Cardin alustas luksusdisainerina, kuid tema "kõrge kukkumine" tegi temast odava masstoodangu etaloni. Kadus salapära ja eksklusiivsus.

Mood on seisuse näitaja. Galliano "alfadest" austajad võivad tunda end reedetuna, kui nende 5000-eurone Margiela jakk näeb välja äravahetamiseni sarnane 99-eurose Zara versiooniga. See lükkab Galliano "friikide ja alfade" tsoonist otse "põhimassi" sekka. Moetarbijad vajavad iidoleid – ja kui üks kuningas on troonilt tõugatud, hakatakse kohe otsima uut.

Meenutagem Galliano loomingut aastast 2007, kui ta oli moemaailmas kõik. See oli puhas kunst ja kättesaamatu unistus. Kas ta suudab luksuse jätta pjedestaalile või devalveeri ta selle koostöös Zaraga lõplikult? Veebis levivad juba meemid, kus võitjaks pooleks on pigem kaval Zara kui kunagine Diori peadisainer ja moegurmaanide lemmik. Kas Zarast saab vaese mehe Bentley!

Kas me oleme tunnistajaks luksuse lõpule või lihtsalt uuele, küünilisele turundusajastule?

KMI – 200 aastat vana eksitus, mis juhib meie elusid?

Ma pole varasemalt kehamassiindeksi (KMI) teooriasse süvenenud, kuid pärast oma Ozempicu-saagat tekkis huvi: mille põhjal meid tegelikult "paksuks" või "normaalseks" sildistatakse? Ja oh üllatust – selgus, et see polegi mingi peen meditsiiniteadus, vaid 200 aastat vana matemaatiline valem.

Selle töötas välja Belgia astronoom ja statistik Adolphe Quetelet eesmärgiga leida "keskmine inimene" (l’homme moyen), et aidata valitsusel planeerida sotsiaalpoliitikat. Rahva tervise ja tegeliku rasvaprotsendiga polnud siin mingit seost. See KMI, mida me täna "püha graalina" kummardame, rändas statistikute laualt USA kindlustusfirmade kätte, kes vajasid lihtsalt mugavat viisi inimeste lahtritesse jagamiseks.

Mis teeb selle eriti küsitavaks? Quetelet kasutas mõõdikuna ainult valgeid mehi, eirates naisi, lapsi ja muid gruppe. Tema "etalonideks" olid Belgia sõdurid ja vangid – mehed, kes olid nagunii sunnitud teistsugusesse vormi.

Edaspidi usaldan ma oma KMI asemel pigem sisetunnet. Keenias elades tegin aktiivselt trenni ja kaotasin 12 kg, kuid tabeli järgi olin ikka "ülekaaluline". Tegelikult olin ma lihtsalt täissale. Me teeme kehakaalust sageli liiga dramaatilise probleemi, selle asemel et vaadata tegelikke ohumärke: kas kingapaelte sidumine võtab võhmale? Kas trepist käimine raske poekotiga toob higimulli otsaesisele? Need on päris elu indikaatorid, mitte number paberil.

Praegu, kaaludes 92–93 kg, tunnen ma end suurepäraselt. Võhm on tagasi ja vaim on kirgas. Mäletan, et 104 kg peal muutus isegi riietumine füüsiliseks koormuseks, mis pani higistama nagu saunalaval. See oli minu keha märguanne, mitte tabeli oma.

Huvitav on see, kuidas meie arusaam "ilusast kehast" on ajas muutunud. Thorstein Veblen kirjutas juba 1899. aastal teoses "Jõudeelu klassi teooria", et paksus oli "silmatorkava tarbimise" (Conspicuous Consumption) sümbol. See oli kehaline manifest: "Mul on ressurssi süüa rohkem kui vajan ja ma ei pea rügama rasket füüsilist tööd." See oli puhas luksus.

Tänapäeval on see teooria pea peale pööratud – rikkuse sümboliks on kõhnus, sest see näitab, et sul on aega ja raha tarbida parimat ning palgata treenereid. Kuid nagu näha, on see kõik üks suur sotsiaalne mäng.

Nii et elagu täissaledad! Jätame 19. sajandi belglaste valemid ajalukku ja kuulame rohkem oma keha. 

Kas teie olete kunagi tundnud end 'paksuna' ainult seetõttu, et mõni tabel nii ütleb, kuigi enesetunne on tegelikult viis pluss?

TÄNA MA PEERETAN LÄBI ÖÖ. 

SEE ON LIHTNE JA MEHINE TÖÖ. 

ENAM MA MULGI KAPSAID EI SÖÖ. 

(Mart Juur)

Kui olin ära teinud kolmanda ja kõige kangema doosi, hakkas asju juhtuma. See kõlab küll, nagu ma oleksin mingis ainesõltuvuses, kuid õnneks see (praegu veel) nii ei ole. Nagu eelnevadki, koosnes ka see kuur neljast annusest, kuid need olid varasematest palju kangemad ning see kõik hakkas tugevalt mõjutama nii minu toitumist kui ka üldist enesetunnet.

Lühidalt võiks selle perioodi kokku võtta tõesti nii, nagu ma pealkirjas Mart Juure sõnadega väljendasin. Igasugune toidu tarbimine tekitas meeletuid puhitusi ning peeretamine muutus mu elu lahutamatuks osaks. See ei olnud lihtsalt väike ebamugavus, vaid totaalne „gaasirünnak“ seestpoolt, mis saatis mind igal sammul. Kuna olin juba eelmise doosiga saanud õppetunni, siis piirdus mu toitumine pigem „silmadega õgimisega“. Moepärast võtsin ikka paar ampsu ka, aga see isutus oli petlik. Toidugeen oli küll blokeeritud, kuid süüa oli ikka tahtmine.

Tekkis tunne, nagu oleksin eesel kahe heinakuhja vahel, kes ei tea, kummast ampsata. Ühest küljest oli soov midagi süüa, teisest küljest aga mõistus ütles: „Ära söö, see tekitab probleeme!“ See oli nagu kahe kuradi võitlus – mõistus ütles ühte, aga emotsionaalne pool teist. See kahe kuhja vahel pareerimine polnudki kõige väsitavam, sest otsest isu ju polnud. See oleks justkui pidevas stressis olek. Ainsad toidud, mis ei tekitanud lõputuid probleeme, olid juur- ja puuviljad – nende tarbimisest enesetunne ei muutunud.

Ja kui keegi arvab, et näe kui hea, magu tõmbub kokku ja ongi kõik – nii lihtne see pole. Üks asi on keemiline sekkumine ja oma keha sundimine vägivaldsetele otsustele, teine asi on teadlik tegutsemine. Mul on kogemusi loomuliku kaalulangusega, kus söögiisu vähenebki ja magu ei mahutagi enam kõike sisse. Toiduportsjonid muutuvad väiksemaks ja enesetunne on hea. Ozempicu puhul aga lisandub füüsilistele vaegustele ka pidev vaimne pressing.

Peeretamine peeretamiseks – see oli lõpuks kõige väiksem mure. Lisaks kõhutuultele oli kõht pidevalt lahti ja see oli juba tunduvalt ebameeldivam. Ei olnud harvad need korrad, kus öösiti tuli mitu korda üles ärgata ja peldikusse tormata. Vahet polnud, kas varasemalt oli söödud paksu või vedelat – protsess oli üks. Lisaks tuli „seda“ ka suu kaudu, aga mitte vedelal kujul, vaid röhitsustena. Need polnud tavapärased õhu väljutamised, vaid tõelised mädamuna-krooksud. Kes on käinud Thbilisi väävlivannides, teab täpselt, millest ma räägin. See vänge väävlihais meenutabki mädamuna. Püüdsin hoida oma toidunormid ratsioonis, et kogu selle kõhnumise tagajärjel ei tekiks muid terviseprobleeme.

Viimase doosi süstisin endale 6. jaanuaril ja nüüd on sellest möödas üle pooleteise kuu. Palju räägitakse sellest, et kaal tuleb hiljem mühinal tagasi ja normaalne toitumine naaseb. Minu kaal langes kokku 12 kg ning seda mitte ainult tänu Ozempicule, vaid ka trennile. Praeguse seisuga on kaal stabiilselt 92–93 kg peal. Kas see nii jääb? Ei oska öelda. Stabiliseerunud on ka kõik muud protsessid – ei ole röhitsusi, seedimine on korras ja söömine on jälle osa tavalisest päevarutiinist.

Kogu selle protsessi ajal lugesin Müürilehest artiklit, mis valgustab teemat väga hästi OZEMPIC. Tegelikult meil sellest ravimi negatiivsest poolest avalikult ei räägita. Kõik pajatavad imelisi lugusid kõhnumisest, aga see, mis tegelikult kaasneb, on sordiini all peidus. Võimalus langetada kaalu peaaegu mitte midagi tegemata tundub ju imeline, aga see pole reaalne. Tavaliselt on vaja jälgida toitumist, lugeda kaloreid, teha trenni ja omada tugevat tahtejõudu. Aga voilà – torkad nõela kõhtu, isu kaob ja kaal langeb, isegi kui enesetunne on sitt.

Oht, et pärast võtad vähemalt poole kaotatust tagasi, on pigem reaalsus. Jõulude ajal kuulasid Vikerraadiost Margus Punabi intervjuud, kus ta ka mainis, et see aine võib tekitada sõltuvust. Lisan ka lingi tema intervjuule ning kui aega on, soovitan kuulata, sest ega seal pole juttu ainult kaalulangetusest, vaid üleüldse erinevatest väärtustest, mis tänapäeva maailmas tooni annavad VIKERRAADIO. Meil on niigi erinevaid ainesõltlasi – kas on vaja veel ühte juurde? Usun, et me ei tea veel kaugeltki kõike, mida see ravim inimorganismiga teeb. Hurraa-efekt on suur, sest ülekaalulisust on palju ja inimesed sageli tagajärgedele ei mõtle, sest mugavustsoonist väljatulek on oi kui raske.

Kas minust võiks saada söömishäiretega Ozempicu-sõltlane, on veel vara öelda. Praeguses olukorras püüan pigem teha teadlikke otsuseid ning leida kompromissi mugavuse ja hea enesetunde vahel. See oli positiivne, et kaal langes ning mu füüsiline olek muutus kergemaks. Iga väiksem liigutus ei ajanud mind enam ähkima ning ka vastupidavust tuli juurde. Reaalsus on ju see, et meil jätkuvalt propageeritakse, et kõhn olla on IN ning paks olemine on midagi häbiväärset. Edaspidi, kui keegi mulle ütleb, et ma olen paks, siis vastan, et ma pole paks, vaid „täissale“, ja soovitan seda suhtumist teistelegi.

Üks teema, mis veel palju küsimusi tekitab, on KMI – selle järgi peaks mu normaalkaal olema kuskil 80–90 vahel. Minu praeguse kaalu juures on KMI ikka ülekaalu poolel. Jah, olen nõus, et mõni Miss Piggy rasvavoldike võiks vähem olla, kuid see on eesmärk, mille nimel nüüd vaeva näha. Nagu ütlevad pilavärsi read: "...102 juba paks".

Ma ei anna kellelegi soovitust, et kindlasti tehke see protseduur läbi. Iga täiskasvanud inimene teeb oma otsused ise, aga soovitan küll võimalikult palju infot koguda, enne kui süstal kõhtu lüüa.

MA OZEMPIKIN, SA OZEMPIKID, TA OZEMPIKIB VOL II

Kaheksakümnendatel joonistas Raivo Järvi toreda plakati, kus peal oli kurva pilguga leevike ja tekst: „Kas sina oled mind talvel toitnud?“ Olles läbinud Ozempicu saaga, meenus mulle mu lapsepõlve lemmiku plakat ning aju genereeris kohe uue ja asjakohase slogani. Kuna meil räägitakse nii palju sellest kaalu langetavast imeravimist, siis parafraseerisin seda lauset ning kujundasin AI abiga plakati 21. sajandisse. Vastus on: „Aga mina olen!!!“

Esimene raviperiood möödus komplikatsioonideta ning kokkuvõtvalt võin öelda, et kadunud oli umbes 2–3 kilo. Arsti sõnul on normaalne kaalukaotus 500 g nädalas, mis on tegelikult üsna väike kogus, aga kuu lõikes on see ca 2 kg ja see on juba midagi. Muidugi kaalusin ennast ning tulemus oli rõõmustav – kolm liigset kilo minu püknilistest kehavormidest oleks justkui õhku haihtunud. No päris Apollo mõõtu ma veel välja ei andnud, aga ütleme nii, et olin teel sinna.

Aeg oli doosi suurendada ning välja käia järgmised 88 eurot. Selle doosi suurendamisega kõlan ma kurjam nagu mingi sõltlane, aga etteruttavalt võin öelda, et Ozempicu sõltlaseks saamine on täiesti reaalne oht. Peale esimese annuse sisestamist oma kõhtu ei märganud ma mingeid erisusi. Jätkasin oma tavapärast rutiini: hommik algas nagu ikka kahe klaasi vee ja ühe korraliku latte’ga, siis kui aega jäi, lõunasöök ning õhtul peale trenni mõni kerge snäkk või korralik kogus vedelikku, olgu selleks naturaalne mahl või gaseeritud vesi. Kuigi jah, toidukogused olid muutunud väiksemaks ning täiskõhutunne tekkis juba peale paari-kolme suutäit.

Ma täpselt enam ei mäleta, aga peale teise annuse manustamist hakkasin tundma muutusi oma organismis. See tähendas, et täiskõhutunne saabus üsna ruttu ning kui juhtusin rohkem sööma, oli enesetunne sõna otseses mõttes sitt. Teinekord piisas terve päeva vastu pidamiseks hommikusest veest ja kohvist, õhtul sai moepärast näksitud banaani või mõnda muud puuvilja. Aitas juba sellest, kui vaadata, kuidas keegi süüa teeb või internetist toidupilte uurida – kõht sai nagu imeväel täis.

Jah, kui see kõik oleks nii lilleline olnud, poleks ju elul häda midagi. Esimese ebameeldiva kogemuse osaliseks sain peale ühte üritust meie töökollektiivis. Kuna oli just meestepäev, otsustas meie naispere meid natuke premeerida ning kattis üllatuseks isuäratava lõunalaua – lihtsa, kuid maitsva. Seal ei olnud midagi gurmeelikku, vaid eestlastele omased kiluvõileivad munaga, vorstivõileivad ning muidugi kook. Vaatamata silmadega õgimisele otsustasin haarata mõned võileivad ja need endale keresse keerata. Ja need ei olnud sellised Onu Fjodori stiilis suupisted, kus vorst on paksem kui leib, vaid täiesti eetilisi norme järgivad ampsud, mis suurema mehe puhul peaksid kaduma nagu mutiauku.

Korraga tekkis tunne, nagu ma oleks alla neelanud ühe korraliku suurusega põllukivi. Ilgelt raske ja ebameeldiv oli olla. Ma alguses ei pööranud sellele tähelepanu, aga paari tunni pärast muutus see enesetunne koormaks. Mõtlesin, et küll see möödub – ennegi on ju ette tulnud olukordi, kus on üle söödud. Aga seekord oli see teistmoodi. See raskus ei kadunud ka peale nelja-viit tundi. Kõhus oleks olnud justkui suur tükk, mis lihtsalt ei liigu kuhugi. „Rahu, ainult rahu,“ nagu ütles Karlsson, ja sisimas mõtlesin, et ju see ongi see kuulus kaalulangetamise protsessi osa.

Õhtul ootas mind trenn ning ega seal kergem ei olnud. Tunne oli selline, nagu teeks trenni koos 5-kilose palliga, mis on kõhu külge teibitud. Ja kuigi visuaalselt see nii ei pruukinud olla, siis seestpoolt tundus see täpselt nii. Minu trenn lõppes peadpidi peldikupotis, kus – andke mulle nüüd andeks need üksikasjad – kogu pidusöök väljus ühtlase halli tombuna, justkui keegi oleks selle sinna lihtsalt toppinud. Peldikupoti kohal oma sisu kergitades tuli silme ette pilt hanedest, keda on sunniviisiliselt söödetud foie gras’ nimelise delikatessi saamiseks.

Võtsin seda kui ohumärki ning edaspidi sõin ainult silmadega. Äärmisel juhul lubasin endale mõne linnupette eine. Kuigi hommikusest latte’st ma ei loobunud, jäi see mõnel päeval mu ainukeseks toitvaks „söögiks“.

Üks asi veel, mis kaalulangetusravimiga kaasneb, on alkoholi talumatus. Mäletan, et olin peole minemas ning mõtlesin nagu vanadel headel aegadel, et teen mõned koksid kodus kokkuhoiu mõttes. Aga peale esimest kokteili oli süda paha ning igasugune isu alkoholi järele kadunud. Kuna soov korralikult pidutseda oli aga suur, surusin selle okserefleksi maha ja jõin edasi. Ühele koksile järgnes teine ning ka peol sai manustatud üsna korralik kogus. Vahe oli aga selles, et see ei hakanud pähe. Ainult kõht sai viina täis. Aga selle eest oli järgmine päev oi kui paha olla! Suutsin ainult voodis külge keerata ja oiata. Muide, nagu selgub, püütakse Ozempicut kasutada ka alkoholisõltlaste raviks, aga ma ei oska seda rohkem kommenteerida.

Jälle üks asi, mille suhtes olen targem – lisaks toidule saab ka alkoholi oma ratsioonist välja jätta. Vahepeal kaalusin ennast ja jess – kaal oli juba alla 100 kg! Rubensile ma modelliks enam ei sobinud. Rõivad, mis varasemalt selga ei läinud, sai jälle kapinurgast tolmu alt välja võtta. Aga eesmärgini oli veel pikk tee minna. Ütleksin, et olin poolel teel ning ees terendas uus doos. Kuidas sellega läks, saate lugeda juba edaspidi.

JÄRGNEB...

MA EI OLE PAKS, MA OLEN TÄISSALE – EHK KUIDAS MA ENNAST KÕHNEMAKS „OZEMPIKISIN“

Meedia on täis fotosid kuulsustest, kes on läbi ime kaotanud kõik oma liigsed kilod. Ole sa mees või naine – vahet ei ole, sündinud oleks justkui maailmaime. Enamik neist räägib, kuidas teadlik toitumine ja muu „ilus“ teevad imesid. Keegi aga ei julge otse öelda: „Jah, ma ozempicisin.“ 21. sajandil on iluetaloniks jätkuvalt kõhnus ja nii on see kestnud viimased sada aastat. Prisked vormid on jäänud ajalukku ega näita enam rikkust. Ajalooliselt oli ju vastupidi – volüümikus märkis head elu, vaesed olid aga kõhnad.

Minu teekond Ozempicini sai alguse oktoobris. Käisin töötervishoiuarsti juures ning peale igasugu mõõtmisi ja kaalumisi sain teada, et kehamassiindeksi järgi olen ma ülekaaluline et mitte öelda lausa paks. No ausalt öeldes teadsin seda isegi – XL-suurusest oli märkamatult saanud XXL. Ütlesid lugupeetud doktorile läbi huumori, et ma pole paks, vaid ainult „täissale“. Endal aga hakkas peas helisema ohukell: kui ma nii jätkan, olen varsti nagu need ameeriklased TLC tõsieluseriaalides, kes püüavad meeleheitlikult kaalu langetada ja lõpetavad maovähendusoperatsioonil. Arst soovitas rääkida perearstiga ja andis mõista, et tänapäeval on olemas „imeasjad“, mis aitavad kaalu stabiliseerida. Teadsin kohe, millest jutt, aga mõtlesin sisimas: „Sellele libedale teele ma küll ei lähe.“

Ma eksisin. Umbes paari nädala pärast võtsin siiski ühendust oma perearstiga. Kurtsin muret, et kehakaal ei lange, vaid tõuseb. Ja seda vaatamata sellele, et teen 3–4 korda nädalas trenni, jälgin toitumist ja proovin vahelduvat paastu, süües vaid kord päevas. Arst soovitaski kohe kaalulangetusravimeid. Eestis on hetkel saadaval kaks varianti: üks odavam ja teine pea poole kallim, kas süstide või tablettidena. Valisin odavama süstivariandi, sest see tundus kuidagi vähem stressitekitav. Samas imestasin, kui kergelt see ravim välja kirjutati – justkui pakuks keegi klaasi vett janu kustutamiseks. See pole ju ometi suvaline ravim, vaid nõuab retsepti.

Seadsin sammud apteeki. Ravimi manustamine on jaotatud kolmeks neljanädalaseks perioodiks. Iga periood koosneb neljast annusest, doos suureneb järk-järgult ja kehakaal peaks langema „nagu mühisev mets“. Üks süst nädalas, soovitavalt kõige pekisemasse kõhupiirkonda. Apteegis mulle mingeid instruktsioone ei jagatud – tunne oli, nagu ostaks peavalutablette. Kodus koorisin kõhu paljaks ja lugesin juhendi läbi. Midagi keerulist polnud, kaasas oli visuaalne õpetus ning esimene torge ei meenutanud isegi sääsehammustust. Esialgu ma suuri muutusi ei märganud, jätkasin oma tavarutiiniga.

Kuid pärast teist doosi astusin trennis kaalule ja oh imet – kaal oligi vähenenud! Enesetunne oli parem, trenni tehes ei seganud „pükniline kõht“ enam nii tugevalt ja olemine oli kergem. Esimese nelja doosi lõpuks märkasin ka muutust isus. Tekkis vaevumärgatav isutus – enam ei soovinud toitu nähes kohe õgima hakata. Pigem näksisin moepärast, et ei tekiks süütunnet söömata jätmise pärast ja olla jätkuvalt oma harjumuste ori.

Kui käes oli aeg uue ja kangema doosi käes, läks asi aga juba palju huvitavamaks. Tekkisid esimesed sümptomid, millest avalikult ei räägita, kuid mis on üsna ebameeldivad. Ja siin see konks ongi – kõik eksponeerivad oma salenenud kehavorme, aga mis hinnaga need tulevad, on justkui tabu, millest rääkimine on meie kõigi vaikiva nõusolekuga välistatud. Aga sellest kirjutan lähemalt juba järgmises postituses.

Fotol on kujutatud süstalt, millega protseduuri läbi viiakse. Seal on näha ka annus-0,5.

KUI LÜHIKESTEST JUHTMETEST SAAVAD PIKAD!

Iga päev kuuleme inimestest, kes on langenud pettuse ohvriks. Eestis pole vist enam kedagi, kes nendest skeemidest kuulnud poleks. Alles eelmisel nädalal jooksis uudistest läbi kõhedusttekitav fakt: Eesti inimestelt peteti eelmisel aastal välja rekordilised 29 miljonit eurot! See on meeletu summa. Kui vaadata statistikat, siis langes pettuse ohvriks 3685 inimest. Kindlasti oleks see arv veelgi suurem, kui meil ei hakkaks aeg-ajalt peas see punane ohutuluke põlema. Minu mõistus keeldub seda rahalist numbrit isegi uskumast.

Ka mina olen langenud pettuse ohvriks, kuid õnneks on see piirdunud vaid 100-eurose kaotusega. Meenutan siinkohal oma õppejõu sõnu küberturvalisuse loengust: „Küsimus ei ole selles, kas minuga see juhtub, vaid pigem selles, millal see juhtub.“ Ja nii täpselt ongi.

Kõige absurdsem juhtum, kus mult 100 eurot välja peteti, oli tegelikult mu enda lollus. Olin just reisile minemas, kui tellisin ühest veebikaubamajast toote. Arvestasin, et pakk peaks saabuma siis, kui ma ise Marokos ringi rändan. Tavaliselt kasutan väljaspool Euroopa Liitu vaid lennurežiimi ja WIFI-t, kuid kuna ootasin saadetist, lülitasin ühel päeval võrgu sisse.

Kohe saabuski sõnum paki jõudmisest pakiautomaati. Kirjutasin kullerfirmale meili ja palusin hoiustamist pikendada. Samal hetkel aga potsatas telefoni uus sõnum: „Teil on vaja tasuda tollimaks.“ Summa oli naeruväärne – alla ühe euro. Mõtlesin endamisi, et ju on seadused muutunud ja ka EL-i sisesele kaubale toll peale pandud. Ma ei süvenenud sekundikski. Klõpsasin lingil, sisestasin PIN1 ja seejärel ka PIN2. Tegin „korraliku kodanikuna“ ülekande ära, lülitasin telefoni uuesti lennurežiimile ja unustasin loo.

Õhtul välja sööma minnes tahtsin automaadist kohalikku raha võtta. Esimeses automaadis tuli teade: „Pole piisavalt vahendeid.“ Teises ja kolmandas sama lugu. Alles siis hakkas midagi kohale jõudma. Otsisin kiirelt WIFI, logisin panka ja nägin – ollallaa, 100 eurot oli läinud mingile täiesti suvalisele arvele.

Öelge veel, et eestlased pole pikkade juhtmetega! Alles siis jõudis mulle kohale, et olin langenud osavate petturite ohvriks. Ma ei kaalunud olukorda adekvaatselt, sest olin puhkuserežiimil, nautisin head ilma ja olin kaitseseisundi täielikult välja lülitanud.

Mul tegelikult vedas. Reisidel kasutan ma alati oma backup-arvet ja kaarti, kuhu kannan ainult jooksvat raha. Kui ma oleksin selle „1-eurose arve“ kinnitanud oma põhikontolt, kuhu oli just paar päeva varem laekunud töötasu, oleks kaotus olnud kordades valusam. See 100 eurot oli minu jaoks kooliraha.

Sarnaseid üritusi on olnud veelgi, enamasti seotud WhatsAppiga. Kaks juhtumit on olnud eriti meeldejäävad – üks Londonis ja teine nüüd Istanbulis. Mõlemal korral „häältasid“ nad end sisse läbi avaliku WIFI-võrgu.

Londonis pakuti väga professionaalselt osalemist püramiidskeemis, räägiti Bitcoinidest ja investeerimisest. Mäletan, et manipuleerimine oli meisterlik – kui sa ei reageerinud piisavalt kiiresti, üritati tekitada süütunnet. Mind päästis tookord see, et mul polnud aega süveneda ja asi vaibus. Istanbulis olles oli skeem sama, aga seekord sain ma kohe aru, millega tegu. Hasardist mängisin alguses isegi natuke kaasa, kuid tüdinesin ruttu, raporteerisin numbrist ja blokeerisin selle.

Eestis olles pole mul selliseid asju ette tulnud, aga pahalased on alati meist ühe sammu ees. Sa võid olla kui küberteadlik tahes, aga on hetki, kus tähelepanu hajub ja petturid kasutavad selle kohe ära.

Selle asemel, et ohvrit häbistada või tema eksimust pisendada, peaksime olema toeks. Ütlen ausalt – minu esmane reaktsioon oli enesesüüdistamine ja häbi. Aga kes oma vigadest ei õpi, see targemaks ei saagi. Oleme valvsad, ka siis, kui päike paistab ja puhkus turgutab! Loodan, et sellest loost on kellelegi abi.

Illustreerivaks fotoks lisasin berberite (tuareegide) sümboli Yaz, mis tähistab „vaba meest“. See on meeldetuletus, et vabadusega kaasneb ka vastutus iseenda ja oma (digitaalse) turvalisuse eest.

PROFESSIONAALNE KRETINISM EI PÄÄSTA MIND KA HAMBAID RAVIDES

Üks valdkond, millest ma seoses Türgiga tahan veel kirjutada, on moe- ja tekstiiliäri. Esmapilgul võib tunduda, et mood ja hambaravi ei käi kokku, kuid Türgi kontekstis on need valdkonnad tegelikult üsna tihedalt seotud – mõlemad on riiklikud prioriteedid.

Reisides eri riikides, on mul alati eesmärgiks tutvuda kohaliku rõivatööstuse ja moega. Türgi ei olnud selles suhtes erand. Meenub paarikümne aasta tagune ütlus, et kui asi oli ikka eriti kole, siis öeldi: „See rõivas näeb välja nagu Türgi polüester.“ Aeg on aga edasi läinud ja see kurikuulus Türgi polüester on asendunud kvaliteetse tekstiiliga. Samas pole polüester kuhugi kadunud, sest inimeste tarbimisjanu on muutunud hoomamatuks.

Istanbul on tõeline šopahoolikute paradiis. Igal sammul on pisikesi ärisid, suuri poode ja hiiglaslikke kaubanduskeskusi. Tõsi, suuremates poodides on kaup sarnane nagu mujalgi maailmas, kuid Istanbulis torkab silma tohutu outlet-poodide hulk, kus müüakse eelmiste hooaegade kraami. Türgis on uskumatult tugev siseriiklik tootmine – nad on maailmas suuruselt neljas tekstiilitootja. See tähendab, et neil pole mõtet importida odavat Hiina särki, kui nad saavad ise oma puuvillast kvaliteetsema särgi soodsamalt valmis teha.

Käisin nädala jooksul läbi mitu suurt kaubanduskeskust ja tutvusin Türgi kohalike rõivabrändidega. Külastasin ka Türgi suurimat kaubanduskeskust ning see ajas mul täiesti pea keerlema. Et selles ostuparadiisis natukenegi orienteeruda, on vaja aega ja kainet meelt, et mitte meeltesegadusse sattuda.

Kõrvutades Türgi brände Euroopa kettidega, võin julgelt väita, et kvaliteedi osas on nad tunduvalt paremad kui Zara või H&M. Teiste kiirmoebrändidega on see vahe veelgi drastilisem. Mida aga Türgi suurtele brändidele ette heita? Minu isikliku arvamuse kohaselt on nad liiga basic ehk disainipool on pigem nõrk. Ega kõik inimesed ei tahagi „kiiksuga“ rõivaid, aga mingi eristuv disainielement võiks ju olla. Siiski on märgata, et nii mõnigi bränd on hakanud disainile rohkem rõhku panema.

Minu soovitused, millele Istanbulis pilk peale visata:

• Taskukohane ja korralik: Koton, LC Waikiki, DeFacto, Colin’s.

• Bridge- ja luksusbrändid: Ipekyol, Vakko, Sarar, Mizia.

• Kaasaegne disainigigant: Les Benjamins (tuntud üle maailma oma tugeva käekirja poolest).

Muidugi on Istanbulis ka palju sõltumatuid disainibrände, kelle looming on hoopis erinev massibrändide pakutavast. Need on väikesed kogused ja omanäoline käekiri, kusjuures hinnaklass on üllatavalt tarbijasõbralik. Sattusin nii mõnessegi sellisesse poodi sisse põikama ja pean ausalt tunnistama, et sealt oli üsna raske ilma ostuta väljuda. Aga midagi peab jääma ka järgmiseks korraks!

Paljud tuntud maailmabrändid kasutavad Türgit just oma tootmisbaasina. Näiteks on luksusbrändide hulgas väga kõrgelt hinnatud Türgi trikotaaž, mis on Aasia analoogidest tunduvalt kvaliteetsem. Need ajad hakkavad õnneks mööda saama, kus märgis "Made in Turkey" oli odavuse ja maitsetuse näitaja.

Meenuvad mu kadunud õpetaja Slava Zaitsevi sõnad, kes rääkis meile alati: „Kui tahate näha rõivaeseme tõelist väärtust, ärge vaadake ainult välist viimistlust, vaid pöörake toode ümber ning hinnake ka sisemist tehnoloogiat ja kvaliteeti.“ Nendel sõnadel on 100% tõepõhi all.

Vaatamata oma sisemisele lubadusele, et ma rõivaid Türgi reisilt kaasa ei osta (teate küll, rõivad pole ju baasvajadus!), ei suutnud ma ikkagi sõna pidada. Ostsin võrdluseks ühe EL-i kiirmoebrändi toote ning kohaliku Türgi brändi eseme. Tuleb tõdeda: kvaliteedi osas on kaalukauss kindlalt Türgi poolel, samas kui disaini ja kangaefektide osas on EL-i bränd veel hetkel tugevam. See ongi dilemma – mis on olulisem? Kuid arvestades Türgi kiiret arengut, olen kindel, et peagi jõuab ka sealse moe disainipool kvaliteedile järele.

Ilustreerivaks fotoks on üks vaade Istanbuli suurimast kaubanduskeskusest Istanbul Mall.

TÜRGI HAMBARAVI ELLUJÄÄMISJUHEND – LÜHIKE KOKKUVÕTE

Paljud mu sõbrad-tuttavad on kaht kätt kokku löönud ja küsinud imestunult: „Issand jumal, kuidas sa julgesid?“ Jutt käib nimelt hambaravist Istanbulis. Ütlen ausalt – kui mul poleks olnud kahte sõpra, kes selle teekonna on läbi teinud (ning üks neist töötab ka kliinikus, kus ma käisin), oleks see teekond mul ilmselt tegemata jäänudki. Teemasse süvenemata tundubki see kõik nii ulmeline. Tegelikkus on aga palju reaalsem, vaja on teha vaid korralikku eeltööd. Või nagu meil kombeks öelda: kes ei riski, see šampanjat ei joo!

Kirjutan ainult omast kogemusest ja faktidest, mida selle käigus õppisin. Mul on Tallinnas väga hea hambaarst ja sugugi mitte selline, kelle külastamine rahakotti üüratu augu jätaks. Aga oluline polegi ainult hind, vaid kogu protsess.

Meile kõigile kuvatakse sotsiaalmeedias Türgi hambaravi reklaame, kus hämmastavalt odava raha eest lubatakse Hollywoodi naeratust. Kui see vaid nii lihtne oleks! Reaalsus võib olla üsna karm. Paljusid võib pimestada ka see, et paketis pakutakse elamist 5* hotellis koos transfeeridega – nii unustatakse kergesti, et hammaste ravi peaks olema siiski primaarne. Kogu see sära ja uskumatult odav hind võibki tekitada olukorra, kus reaalsustaju on kerge kaduma.

Meditsiiniturism on Türgi majanduse jaoks oluline valdkond ning seetõttu kontrollitakse seda ka üsna rangelt. Kuna see kasvatab oluliselt riigi SKP-d, on see osa riiklikust strateegiast ja Türgi panustab tugevalt, et valdkond aasta-aastalt kasvaks.

Millele tähelepanu pöörata?

• Uskumatult madal hind. Kuigi Türgis on hinnad soodsamad kui Eestis, peaks end kurssi viima sealse keskmise hinnatasemega. Kas on võimalik terve suu hambad välja vahetada 5000 euro eest? Kahtlen sügavalt. Ühe kvaliteetse krooni hind Türgis jääb vahemikku 140–350 eurot. Lisaks võivad pärast röntgenit selguda lisaprotseduurid, ilma milleta ravi alustada ei saagi.

• Kliiniku spetsialiseerumine. Kas kliinik keskendub ainult hambaravile või pakutakse seal kõike alates rasvaimust kuni silmalaugude korrigeerimiseni? Kui hambaravi on vaid väike osa suurest „tuunimisärist“, ei pruugi kvaliteet hambaravis olla esmatähtis.

• Puuduv meditsiiniturismi litsents (HealthTürkiye märgis). Kui kliiniku kodulehel või uksel puudub terviseministeeriumi litsentsi number ja neid ei leidu USHAŞ andmebaasis, tegutsetakse hallis tsoonis. See on ohtlik – kui midagi läheb valesti, puudub sul igasugune juriidiline kaitse. Litsentside olemasolu on esimene suur samm usalduse suunas.

• Kes sulle teenust müüb? Kas suhtled otse kliinikuga või vahendajatega (müügimeestega)? Müügimeest ei huvita sinu tervis pärast seda, kui oled raha välja käinud.

• Arveldus. Igale välja käidud summale peab saama arve. Kui arvet ei väljastata, on asi kahtlane.

• Fikseeritud hind. Minu puhul algselt kokku lepitud hind protsessi käigus ei muutunud ning kehtis kuni ravi lõpuni. See annab kindlustunde, et poole pealt ei teki „üllatuskulusid“.

• Arvustused. Tasub uurida erinevaid kanaleid (Google, Trustpilot). Peab arvestama, et sekka satub ka negatiivset, sest alati on neid, kes pole kunagi millegagi rahul, aga üldpildi saab kätte.

• Oma labor. Minu valitud kliinikul oli oma labor. Näiteks kui mulle prooviti suhu „Proteese nr 2“, hoidis assistent telefoni avatud kaameraga mu suu juures ning arst ja tehnik olid pidevas dialoogis, mida on vaja muuta. See näitab, et nad teevad tööd südamega ja klient on oluline, mitte lihtsalt „rahalehm“. Nende "Proteesid nr2 " peal viid sisse kõik parandused, et hiljem kui on uued krooniid valmis oleks need võimalik täpsed ning istuskid mulle suhu nagu valatult. Oluline, et ei oleks halbu üllatusi, kus mõni koht on liiga kõrge või mis veel hullem, see jääbki sulle suhu nagu võõrkehaks.

• Sertifikaadid nii implataatidele kui ka kogu tööle. Kui nad ei pea neid vajalikuks väljastada, siis on lihtsam tehing katki jätta.

Kliinikute võrdlus: Mille järgi otsustada?

Selleks, et pilt oleks selgem, palusin AI-l  oma jutu põhjal kokku panna tabeli, mis aitab eristada kvaliteetset kliinikut kahtlastest pakkumistest.

Vaadates hiljutist "Pealtnägija" lugu, kus kohalik hambaarst lasi kümned kliendid lihtsalt üle, ei tunne ma, et oleksin midagi valesti teinud. Arusaamatuks jäi sealgi see, et tegelikult ei võta keegi vastutust! Türgis litsentseeritud kliinikus käies on sul vähemalt riiklikult kontrollitud turvavõrk ja käegakatsutavad sertifikaadid materjalide kohta.

Teema	Kvaliteetne kliinik	"Punane lipp" (Hoidu!)
Hinnastamine	Aus ja läbipaistev, põhineb röntgenil.	Uskumatult odav "all-in" pakett pilti nägemata.
Sertifikaadid	Antakse kaasa implantaadi pass ja materjalide kleebised.	Ebamäärane jutt, dokumente kaasa ei anta.
Litsents	HealthTürkiye ja USHAŞ andmebaasis olemas.	Puudub riiklik meditsiiniturismi litsents.
Materjalid	Maailmakuulsad brändid (nt Straumann, Cerabone).	"No-name" või tundmatu päritoluga koopiad.
Raviplaan	Arvestab luu paranemise ja vajadusel sinus lift'iga.	Lubatakse võimatut kiirust (nt 3 päevaga kogu suu).
Labor	Tipptasemel digitaalne (CAD/CAM) täpsus.	Käsitööna valminud "umbkaudsed" kroonid.
Suhtlus	Räägid arstiga, saad tehnilised vastused.	Ainult agressiivne müügimees ja suunamudijate sillerdus.

Illustreerivaks fotoks lisan pildi kliiniku peasissekäigust.

PUHKUS TÜRGI MOODI VOL. V- GRANDE FINALE

Pühapäev on kliinikus puhkepäev ning „Temu proteesid“ jäid mulle suhu kuni esmaspäeva pärastlõunani. Õnneks midagi drastilist ei juhtunud ning supikaussi või vestluspartneri rinnataskusse nad ei kukkunud. Ausalt öeldes harjusin nendega juba isegi ära, kuid esmaspäeva pärastlõunaks oli mul planeeritud käik kliinikusse. Sain eelnevalt teavituse meeldetuletusega, et ma ei unustaks võtta kerget einet ning kindlasti passi maha ei unustaks.

Esmaspäeva hommikul jalutasin oma ajutise kodukandi tänavatel ning pärastlõunal seadsin sammud juba entusiastlikult kliiniku suunas. Seekord oli kliinik rahvast nii täis, et esmapilgul ei paistnud istekohtagi. Libistasin end aga elegantselt kahe vanema mustanahalise proua vahele, neile kelmikalt silma tehes. Prouad leebusid koheselt ja niipea, kui sain end diivanile mõnusalt sisse seada, tuli noormees kohvi pakkuma. Ooteaeg võib olla pikk, sest iial ei tea, kui kaua eelmise patsiendi protseduur aega võtab, aga seekord sain kohe löögile.

Seekord oli plaanis uute proteeside proovimine ja nende järgi lõpliku jäljendi tegemine. Nimetagem neid uusi hambaid „Proteesid nr 2“. Need kinnitusid suhu juba üsna kindlalt ning väljanägemine oli selline, et mõne kehvema silmanägemisega inimese petaks ilusti ära. „Särasid nagu prillikivi,“ kui tsiteerida klassikuid.

Vahepeal käis arsti tööd kontrollimas ka kliiniku boss ja peaarst isiklikult. Pärast seda, kui kõik oli paika timmitud, valisin välja kroonide värvi. Mulle tundus kõige sümpaatsem BL3. Kinnitasid valiku oma allkirjaga – et pärast poleks mingeid valestimõistmisi.

Järgmisel päeval oodati mind tagasi juureravi lõpetama. See tähendas jälle portsjonit süste ning poolt päeva tuimade ja paistes huultega. Neid piiluvaid pilke, mida ma metroos kohtasin, oli piisavalt, aga mul oli ausalt öeldes täiesti ükskõik. Teadsin, et lõpptulemuse nimel kannatan ma ka kõige mürgisema pilgu välja.

Kuna ilm oli päikesepaisteline, jalutasin kesklinna nurgatagustesse, kuhu tavaturist naljalt ei satu. Põikasin ühte kohvikusse ja tellisin latte, kuid oh õnnetust – olin unustanud, et paistes huultega on joomine peaaegu võimatu missioon. See oli nagu sõelaga kaevult vee tassimine: see, mis ühest suunurgast sisse läks, voolas teisest kohe välja otse rinnaesisele. Möödujad vaatasid mind küll imelikult, aga ma kehitasin õlgu ja laususin: „Sorry, I'm a tourist, I don't live here.“ Ma muidugi pole kindel, kas keegi mu sõnadest aru sai, sest mu kõne meenutas isegi pingutades pigem artikuleerimata häälitsusi. Õnneks möödus tuimus 4–5 tunni pärast ja normaalne „inimese tunne“ tuli tagasi.

Kolmapäeval ootas ees lõplik protseduur – uued hambad olid valmis! See kõlas peaaegu nagu „Keisri uued rõivad“. Kujutasin elevalt ette, kuidas kliinikust laia naeratusega väljun, ja ma ei eksinudki. Arst oli väga hooliv ja professionaalne. Enne lõplikku paigaldust prooviti sobivust mitmeid kordi: lihviti, katsetati, paluti hambaid kokku-lahku ja vasakule-paremale liigutada. Türgi hambaravis on klient kuningas, aga seda ikka inimlikkuse ja võimaluste piires. Kui ise jääd viisakaks ja austavaks, ei teki tavaliselt ühegi inimesega probleeme.

Kui arst oli tööga rahul ja mina ebamugavust ei tundnud, kinnitati hambad lõplikult. Järgnes veel röntgen, fotosessioon ning sertifikaatide allkirjastamine. Kaasa anti silikoonist alumise rea hambakatted, mida soovitati öösiti kanda. Ja oligi kõik! Voilà, nüüd on see tehtud!

Lõppkokkuvõttes olen ääretult tänulik Triinule ja oma klassiõele, kes mind sellel teekonnal julgustasid ja toetasid. Inimeste isiklikud kogemused on uskumatult inspireerivad. Iga meditsiiniline sekkumine on individuaalne ja nõuab julgust, aga toetavad inimesed kõrval teevad selle tee kergemaks. Kogu kliiniku personal oli väga soe ja südamlik – kuigi olin vaid üks paljudest, tundsin end nii, nagu oleksin ainuke.

Nüüd jääb üle vaid oodata lõplikku paranemist ja uue olukorraga harjumist. Sügisel plaanin minna tagasi kontrolli, aga selle vastu pole mul midagi – Istanbul on naasmist väärt!

Illustreerivaks fotoks meenutus filmimuuseumi külastusest. Fotol on Vale Arnold :)

PUHKUS TÜRGI MOODI VOL. IV – KAOOTILINE ISTANBUL, IVAN SUSSANIN JA SULTANI TUNNE

Kui peaksin iseloomustama Istanbuli kahe sõnaga, siis ütleksin: kaootiline ja hoomamatu. See linn on nii suur, et mastaape ei taju kohe ära. Iga linnaosa on kui linn omaette. Turismipiirkonnast eemal, seal, kus on kohalikud, on elu-olu hoopis teistsugune. Kaootiline on ta seetõttu, et siin puudub euroopalik klanitus, kus kõik on viimse piirini korras. Jalutades võib sattuda kohta, kus pole märkigi kaasaegsest arhitektuurist. Minu piirkonnas on palju tehasehooneid, kus käib vilgas õmblustöö – selline 80ndate tööstusrajoon, kus kohati puuduvad isegi korralikud kõnniteed.
Samas on vaid veidi eemal täiesti kaasaegne Istanbul oma kõrghoonete ja kutsuvate kaubanduskeskustega, kus on lademes kõike, mida me kaasaegseks eluks vajalikuks peame. Kaubanduskeskusi on siin igal sammul ja igas suuruses. Aga sellest kirjutan ma kunagi teine kord, just rõivatootmise kontekstist lähtuvalt.
Laupäeval, kui olin suhu saanud oma nn „Temu proteesid“, jäi üle vaid õnnelik olla, et mind päris ilma nendeta ukse taha ei saadetud. Kuna pühapäeval kliinik ei töötanud, oli mul kaks valikut: kas passida hotellitoas või minna linnaga tutvuma. Vaatamata tugevale vihmale otsustasin viimase kasuks – ega ma suhkrust ole! Enamiku ajast sai nagunii siseruumides veeta. Jäi ainult loota, et need „Temu proteesid“ mul kõige ebasobivamal hetkel supikaussi ei kuku. Aga noh, kui see peaks juhtuma, kougin need elegantse liigutusega lusikaga kausist välja ning asetan omale kohale tagasi. 😎
Metroosõit kesklinna kuulsale jalakäijate tänavale kestis üle tunni ja nõudis kahte ümberistumist. See on alati huvitav, sest saab jälgida kohalikke. Esimese asjana seadsin sammud Süütuse muuseumisse, mis eelmisel korral külastamata jäi. See pole tavapärane muuseum – see on Orhan Pamuki samanimelisel romaanil põhinev paik, mis on pühendatud ühele armastusloole. Muuseumi seinalt jäi kõlama mõte, mis tundus väga südamelähedane: „Let everyone know, I lived a very happy life!“ (Teatage kõigile, et elasin väga õnnelikku elu).
Teine koht, mida külastasin, oli Istanbuli kinomuuseum. Isegi kui filmikunst teid ei huvita, on selle hoone arhitektuur ja interjöör nautimist väärt. Boonusena oli seal avatud James Cameroni ülevaatenäitus, kuigi minu jaoks oli põnevam Türgi filmiajaloo osa. Türgi filmid on mulle alati meeldinud ja õnneks on ka PÖFF neid alati pakkunud.
Jõlkusin palju ringi ja avastasin, et minu piirkonnas on elu täiesti teistsugune kui turistialadel. Lisan siia juurde, et kui sa oled ikka sündinud Ivan Sussaniniks, siis ei aita sind ükski äpp ega kaart – kui on vaja ära eksida, siis seda ma ka teen. Sõitsin mitu korda bussiga täiesti vales suunas ja avastasin end imelikest kohtadest. Aga nendes „valedes“ kohtades on hinnad teised, inimesed sõbralikumad ja scammereid ei kohta. Ja toit! Sellest ei saa üle ega ümber. Minu vaieldamatuks lemmikuks on kujunenud mercimek çorbası ehk türgi läätse-püreesupp. Olen seda söönud igal pool ja mitte kordagi pettunud. Hind on varieerunud 70 liirist kuni 500 liirini. Kindel soov on see kodus järgi teha!
Jätsid ühe päeva ka „meeste asjade“ ajamiseks ehk habemeajamiseks ja hammamiks. Võiks ju minna kaasaegsesse salongi, aga mina valisin koha, kus käivad kohalikud. Leidsid teepealt ühe juuksuritöökoja, kus kohalik mees tuunis tööstusrajooni töötajate välimust. Igati mõistlik ja ehe valik.
Hammam on aga alati minu bucket list'is. Valisin ajaloolise Mihrimah Sultani hammami, mis ehitati 16. sajandil Osmanite impeeriumi ühe mõjukama naise tellimusel. Kuigi olin eelnevalt täpse marsruudi paika pannud, suutsin sinna minnes ikkagi „Ivan Sussaninit“ teha ning seigelda Istanbuli tänavarägastikes. Aga see oli hea, sest neid kohti tavaliselt turismiülevaadetest ei leia.
Hammamis võtsin täispaketi: koorimine, pesu ja massaaž. Inglise keelt keegi ei räägi, aga on olemas käed, jalad ja erinevad žestid, nii et kogu kommunikatsioon toimib suurepäraselt. Türgi hammamis antakse igale külastajale eraldi kabiin riiete vahetamiseks ja kõik vajalik on sauna poolt. Pärast pesu keerab eraldi mees sulle rätiku ümber pea ja õlgade – ühesõnaga, tõeline sultani tunne! Peale selliseid protseduure ei ole muud soovi, kui jõuda hotelli ja pehmetel patjadel puhata. Enne aga üks korralik kõhutäis, et ka uni tuleks hea.
Kuidas aga jätkus minu hammaste vahetus, sellest juba järgmises postituses!

Fotoks lisan ühe meenutuse minu jalutuskäigust.

PUHKUS TÜRGI MOODI VOL. III – TEMU PROTEESID JA SMUULILIKUD TRAUMAD

Lõpuks oligi käes kauaoodatud reis, et viia lõpule suvel alustatu või õigemini see lumepall, mis oli juba eelmise aasta veebruaris veerema pandud. Lennupiletid olin ostnud varakult, juba juuli alguses. Hotelli valimisega ma esialgu ei kiirustanud. Olgu lisatud, et kliinik pakub ka oma abi majutusega partnerhotellides, aga kas see on vajalik, jäägu igaühe enda otsustada. Mina leidsin hotelli, mis asus kliinikust vaid 25-minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Kaalusin küll ka Airbnb-d, aga hotell koos hommikusöögiga tundus loogilisem valik – see võttis ühe lisakohustuse päevakavast maha. Samuti pakub kliinik transfeeriteenust lennujaama, hotelli ja kliiniku vahel, kuid minu jaoks on siin koht kokkuhoiuks. Valisin hotelli kliinikuga samasse piirkonda ja lennujaamast linna saamine on imelihtne. Võib minna metrooga, aga bussid väljuvad Istanbuli eri osadesse iga poole tunni tagant. Sõidu eest saab tasuda kaardiga, tuleb lihtsalt leida õige numbriga buss.

Hotelli jõudsin reede õhtupoolikul. Pärast sisseregistreerimist jäi aega kohaliku piirkonnaga tutvumiseks. Esimene kohtumine kliinikus oli kokku lepitud laupäeval kell 9. Pärast kerget hommikusööki seadsingi sammud kliiniku poole, kuid kohale jõudes selgus, et plaanides oli toimunud muutus, millest nad polnud jõudnud mind teavitada. Pidin tagasi tulema kell kaks, sest eesootav protsess oli pikem ja arstil läks rohkem aega. See oligi hea, et peatuspaik oli lähedal – jalutasin hotelli tagasi. Ilm oli mõnusalt soe, nii et võtsid seda jalutuskäiku kui boonust.

Tagasi kliinikus olles haarati härjal kohe sarvist. Kogu protsess kestis üle kahe tunni. Nagu ikka, selgitati täpselt, mis ees ootab. Muide, kliinikus on ka vene keelt oskavad assistendid, nii et kes inglise keeles end ebakindlalt tunneb, saab kasutada vene keelt. Ja kui ka sellest väheks jääb, on Triin vaid telefonikõne kaugusel.

Kõigepealt tehti tuimestavad süstid ja pärast väikest pausi hakati pihta hammaste lihvimisega, et uutele kroonidele ruumi teha. Vaja oli ka igemed lahti lõigata, sest implantaatidele oli vaja paigaldada kruvid, kuhu kinnituvad uued hambad. Täpsustuseks: enne lihvimist võeti jäljend ja pärast lihvimist uuesti. Niipea kui tekkis ebamugavustunne, andsin käega märku ja tehti lisasüst. Õnneks läks seda vaja vaid korra. Minu asi oli lihtsalt toolis pikutada ja lasta oma ala proffidel tööd teha. Samal ajal kui arst mu suus tegutses, hoolitses assistent selle eest, et suu liiga kaua pärani hoidmisest tekkivad segavad faktorid saaks eemaldatud.

Seal toolis istudes meenus mulle korduvalt mu elu esimene hambaarstikäik. Olin siis umbes viieaastane ja see toimus tolleaegses Põlva polikliinikus. Mäletan seda nii selgelt, sest kui võrrelda tolleaegset hambaravi tänapäevasega, siis see oli nagu suure lihunikunoaga suus sorkimine. Mäletan vaid üht emotsiooni: ma röökisin nii, nagu mind oleks rattale tõmmatud või elusast peast nülitud. Isa, kes ootas natuke eemal, ütles hiljem, et mu lõugamist oli kaugele kuulda üle Põlva.

Võiks ju öelda, et sealt saigi alguse mu hambaarstitrauma, aga kui tsiteerida klassikuid, siis: „Perses on sul traumad!“ Ja seda lihunikutoolis istumist jätkus lapsepõlves veel üsna mitmeks korraks.

Tulles tagasi olevikku: pärast lihvimist nägin jälle välja nagu lömmilöödud jalgpall. Huuled olid nii paistes, nagu oleksin saanud kümnekordse annuse botoksit mõnes rappa läinud väärtushinnangutega iluinstituudis. Õige pea toodi ka esimesed valehambad, sest kes see ikka tahab ringi käia nagu Baba-Jagaa.

Need esmased hambad olid tõesti ajutine variant, et saaks süüa ja rääkida. Panin neile nimeks „Temu proteesid“. Need olid harjumatud ja meenutasid pigem kummist kaari, mis pole mõeldud igapäevaseks kasutamiseks. Aga noh, asja ajasid nad ära ja esmaspäevani pidi kuidagi hakkama saama. Paar korda kukkusid need mul suust ka ära, aga õnneks mitte rahvarohkes kohas või ebasobival hetkel.

Pärast kolmetunnist protseduuri vedasin end hotelli. Piirdusin vaid kohalikus kaubanduskeskuses käimisega, et osta näksimist ja jooki. Kuna väljas kallas korralikku paduvihma, siis ma ei põdenudki, et Istanbuli avastama ei jõudnud. Otsustasin, et hommik on õhtust targem.

Kuidas mu seiklused edasi kujunesid, sellest juba edaspidi!