MA OZEMPIKIN, SA OZEMPIKID, TA OZEMPIKIB VOL II

Kaheksakümnendatel joonistas Raivo Järvi toreda plakati, kus peal oli kurva pilguga leevike ja tekst: „Kas sina oled mind talvel toitnud?“ Olles läbinud Ozempicu saaga, meenus mulle mu lapsepõlve lemmiku plakat ning aju genereeris kohe uue ja asjakohase slogani. Kuna meil räägitakse nii palju sellest kaalu langetavast imeravimist, siis parafraseerisin seda lauset ning kujundasin AI abiga plakati 21. sajandisse. Vastus on: „Aga mina olen!!!“

Esimene raviperiood möödus komplikatsioonideta ning kokkuvõtvalt võin öelda, et kadunud oli umbes 2–3 kilo. Arsti sõnul on normaalne kaalukaotus 500 g nädalas, mis on tegelikult üsna väike kogus, aga kuu lõikes on see ca 2 kg ja see on juba midagi. Muidugi kaalusin ennast ning tulemus oli rõõmustav – kolm liigset kilo minu püknilistest kehavormidest oleks justkui õhku haihtunud. No päris Apollo mõõtu ma veel välja ei andnud, aga ütleme nii, et olin teel sinna.

Aeg oli doosi suurendada ning välja käia järgmised 88 eurot. Selle doosi suurendamisega kõlan ma kurjam nagu mingi sõltlane, aga etteruttavalt võin öelda, et Ozempicu sõltlaseks saamine on täiesti reaalne oht. Peale esimese annuse sisestamist oma kõhtu ei märganud ma mingeid erisusi. Jätkasin oma tavapärast rutiini: hommik algas nagu ikka kahe klaasi vee ja ühe korraliku latte’ga, siis kui aega jäi, lõunasöök ning õhtul peale trenni mõni kerge snäkk või korralik kogus vedelikku, olgu selleks naturaalne mahl või gaseeritud vesi. Kuigi jah, toidukogused olid muutunud väiksemaks ning täiskõhutunne tekkis juba peale paari-kolme suutäit.

Ma täpselt enam ei mäleta, aga peale teise annuse manustamist hakkasin tundma muutusi oma organismis. See tähendas, et täiskõhutunne saabus üsna ruttu ning kui juhtusin rohkem sööma, oli enesetunne sõna otseses mõttes sitt. Teinekord piisas terve päeva vastu pidamiseks hommikusest veest ja kohvist, õhtul sai moepärast näksitud banaani või mõnda muud puuvilja. Aitas juba sellest, kui vaadata, kuidas keegi süüa teeb või internetist toidupilte uurida – kõht sai nagu imeväel täis.

Jah, kui see kõik oleks nii lilleline olnud, poleks ju elul häda midagi. Esimese ebameeldiva kogemuse osaliseks sain peale ühte üritust meie töökollektiivis. Kuna oli just meestepäev, otsustas meie naispere meid natuke premeerida ning kattis üllatuseks isuäratava lõunalaua – lihtsa, kuid maitsva. Seal ei olnud midagi gurmeelikku, vaid eestlastele omased kiluvõileivad munaga, vorstivõileivad ning muidugi kook. Vaatamata silmadega õgimisele otsustasin haarata mõned võileivad ja need endale keresse keerata. Ja need ei olnud sellised Onu Fjodori stiilis suupisted, kus vorst on paksem kui leib, vaid täiesti eetilisi norme järgivad ampsud, mis suurema mehe puhul peaksid kaduma nagu mutiauku.

Korraga tekkis tunne, nagu ma oleks alla neelanud ühe korraliku suurusega põllukivi. Ilgelt raske ja ebameeldiv oli olla. Ma alguses ei pööranud sellele tähelepanu, aga paari tunni pärast muutus see enesetunne koormaks. Mõtlesin, et küll see möödub – ennegi on ju ette tulnud olukordi, kus on üle söödud. Aga seekord oli see teistmoodi. See raskus ei kadunud ka peale nelja-viit tundi. Kõhus oleks olnud justkui suur tükk, mis lihtsalt ei liigu kuhugi. „Rahu, ainult rahu,“ nagu ütles Karlsson, ja sisimas mõtlesin, et ju see ongi see kuulus kaalulangetamise protsessi osa.

Õhtul ootas mind trenn ning ega seal kergem ei olnud. Tunne oli selline, nagu teeks trenni koos 5-kilose palliga, mis on kõhu külge teibitud. Ja kuigi visuaalselt see nii ei pruukinud olla, siis seestpoolt tundus see täpselt nii. Minu trenn lõppes peadpidi peldikupotis, kus – andke mulle nüüd andeks need üksikasjad – kogu pidusöök väljus ühtlase halli tombuna, justkui keegi oleks selle sinna lihtsalt toppinud. Peldikupoti kohal oma sisu kergitades tuli silme ette pilt hanedest, keda on sunniviisiliselt söödetud foie gras’ nimelise delikatessi saamiseks.

Võtsin seda kui ohumärki ning edaspidi sõin ainult silmadega. Äärmisel juhul lubasin endale mõne linnupette eine. Kuigi hommikusest latte’st ma ei loobunud, jäi see mõnel päeval mu ainukeseks toitvaks „söögiks“.

Üks asi veel, mis kaalulangetusravimiga kaasneb, on alkoholi talumatus. Mäletan, et olin peole minemas ning mõtlesin nagu vanadel headel aegadel, et teen mõned koksid kodus kokkuhoiu mõttes. Aga peale esimest kokteili oli süda paha ning igasugune isu alkoholi järele kadunud. Kuna soov korralikult pidutseda oli aga suur, surusin selle okserefleksi maha ja jõin edasi. Ühele koksile järgnes teine ning ka peol sai manustatud üsna korralik kogus. Vahe oli aga selles, et see ei hakanud pähe. Ainult kõht sai viina täis. Aga selle eest oli järgmine päev oi kui paha olla! Suutsin ainult voodis külge keerata ja oiata. Muide, nagu selgub, püütakse Ozempicut kasutada ka alkoholisõltlaste raviks, aga ma ei oska seda rohkem kommenteerida.

Jälle üks asi, mille suhtes olen targem – lisaks toidule saab ka alkoholi oma ratsioonist välja jätta. Vahepeal kaalusin ennast ja jess – kaal oli juba alla 100 kg! Rubensile ma modelliks enam ei sobinud. Rõivad, mis varasemalt selga ei läinud, sai jälle kapinurgast tolmu alt välja võtta. Aga eesmärgini oli veel pikk tee minna. Ütleksin, et olin poolel teel ning ees terendas uus doos. Kuidas sellega läks, saate lugeda juba edaspidi.

JÄRGNEB...