TÄNA MA PEERETAN LÄBI ÖÖ. 

SEE ON LIHTNE JA MEHINE TÖÖ. 

ENAM MA MULGI KAPSAID EI SÖÖ. 

(Mart Juur)

Kui olin ära teinud kolmanda ja kõige kangema doosi, hakkas asju juhtuma. See kõlab küll, nagu ma oleksin mingis ainesõltuvuses, kuid õnneks see (praegu veel) nii ei ole. Nagu eelnevadki, koosnes ka see kuur neljast annusest, kuid need olid varasematest palju kangemad ning see kõik hakkas tugevalt mõjutama nii minu toitumist kui ka üldist enesetunnet.

Lühidalt võiks selle perioodi kokku võtta tõesti nii, nagu ma pealkirjas Mart Juure sõnadega väljendasin. Igasugune toidu tarbimine tekitas meeletuid puhitusi ning peeretamine muutus mu elu lahutamatuks osaks. See ei olnud lihtsalt väike ebamugavus, vaid totaalne „gaasirünnak“ seestpoolt, mis saatis mind igal sammul. Kuna olin juba eelmise doosiga saanud õppetunni, siis piirdus mu toitumine pigem „silmadega õgimisega“. Moepärast võtsin ikka paar ampsu ka, aga see isutus oli petlik. Toidugeen oli küll blokeeritud, kuid süüa oli ikka tahtmine.

Tekkis tunne, nagu oleksin eesel kahe heinakuhja vahel, kes ei tea, kummast ampsata. Ühest küljest oli soov midagi süüa, teisest küljest aga mõistus ütles: „Ära söö, see tekitab probleeme!“ See oli nagu kahe kuradi võitlus – mõistus ütles ühte, aga emotsionaalne pool teist. See kahe kuhja vahel pareerimine polnudki kõige väsitavam, sest otsest isu ju polnud. See oleks justkui pidevas stressis olek. Ainsad toidud, mis ei tekitanud lõputuid probleeme, olid juur- ja puuviljad – nende tarbimisest enesetunne ei muutunud.

Ja kui keegi arvab, et näe kui hea, magu tõmbub kokku ja ongi kõik – nii lihtne see pole. Üks asi on keemiline sekkumine ja oma keha sundimine vägivaldsetele otsustele, teine asi on teadlik tegutsemine. Mul on kogemusi loomuliku kaalulangusega, kus söögiisu vähenebki ja magu ei mahutagi enam kõike sisse. Toiduportsjonid muutuvad väiksemaks ja enesetunne on hea. Ozempicu puhul aga lisandub füüsilistele vaegustele ka pidev vaimne pressing.

Peeretamine peeretamiseks – see oli lõpuks kõige väiksem mure. Lisaks kõhutuultele oli kõht pidevalt lahti ja see oli juba tunduvalt ebameeldivam. Ei olnud harvad need korrad, kus öösiti tuli mitu korda üles ärgata ja peldikusse tormata. Vahet polnud, kas varasemalt oli söödud paksu või vedelat – protsess oli üks. Lisaks tuli „seda“ ka suu kaudu, aga mitte vedelal kujul, vaid röhitsustena. Need polnud tavapärased õhu väljutamised, vaid tõelised mädamuna-krooksud. Kes on käinud Thbilisi väävlivannides, teab täpselt, millest ma räägin. See vänge väävlihais meenutabki mädamuna. Püüdsin hoida oma toidunormid ratsioonis, et kogu selle kõhnumise tagajärjel ei tekiks muid terviseprobleeme.

Viimase doosi süstisin endale 6. jaanuaril ja nüüd on sellest möödas üle pooleteise kuu. Palju räägitakse sellest, et kaal tuleb hiljem mühinal tagasi ja normaalne toitumine naaseb. Minu kaal langes kokku 12 kg ning seda mitte ainult tänu Ozempicule, vaid ka trennile. Praeguse seisuga on kaal stabiilselt 92–93 kg peal. Kas see nii jääb? Ei oska öelda. Stabiliseerunud on ka kõik muud protsessid – ei ole röhitsusi, seedimine on korras ja söömine on jälle osa tavalisest päevarutiinist.

Kogu selle protsessi ajal lugesin Müürilehest artiklit, mis valgustab teemat väga hästi OZEMPIC. Tegelikult meil sellest ravimi negatiivsest poolest avalikult ei räägita. Kõik pajatavad imelisi lugusid kõhnumisest, aga see, mis tegelikult kaasneb, on sordiini all peidus. Võimalus langetada kaalu peaaegu mitte midagi tegemata tundub ju imeline, aga see pole reaalne. Tavaliselt on vaja jälgida toitumist, lugeda kaloreid, teha trenni ja omada tugevat tahtejõudu. Aga voilà – torkad nõela kõhtu, isu kaob ja kaal langeb, isegi kui enesetunne on sitt.

Oht, et pärast võtad vähemalt poole kaotatust tagasi, on pigem reaalsus. Jõulude ajal kuulasid Vikerraadiost Margus Punabi intervjuud, kus ta ka mainis, et see aine võib tekitada sõltuvust. Lisan ka lingi tema intervjuule ning kui aega on, soovitan kuulata, sest ega seal pole juttu ainult kaalulangetusest, vaid üleüldse erinevatest väärtustest, mis tänapäeva maailmas tooni annavad VIKERRAADIO. Meil on niigi erinevaid ainesõltlasi – kas on vaja veel ühte juurde? Usun, et me ei tea veel kaugeltki kõike, mida see ravim inimorganismiga teeb. Hurraa-efekt on suur, sest ülekaalulisust on palju ja inimesed sageli tagajärgedele ei mõtle, sest mugavustsoonist väljatulek on oi kui raske.

Kas minust võiks saada söömishäiretega Ozempicu-sõltlane, on veel vara öelda. Praeguses olukorras püüan pigem teha teadlikke otsuseid ning leida kompromissi mugavuse ja hea enesetunde vahel. See oli positiivne, et kaal langes ning mu füüsiline olek muutus kergemaks. Iga väiksem liigutus ei ajanud mind enam ähkima ning ka vastupidavust tuli juurde. Reaalsus on ju see, et meil jätkuvalt propageeritakse, et kõhn olla on IN ning paks olemine on midagi häbiväärset. Edaspidi, kui keegi mulle ütleb, et ma olen paks, siis vastan, et ma pole paks, vaid „täissale“, ja soovitan seda suhtumist teistelegi.

Üks teema, mis veel palju küsimusi tekitab, on KMI – selle järgi peaks mu normaalkaal olema kuskil 80–90 vahel. Minu praeguse kaalu juures on KMI ikka ülekaalu poolel. Jah, olen nõus, et mõni Miss Piggy rasvavoldike võiks vähem olla, kuid see on eesmärk, mille nimel nüüd vaeva näha. Nagu ütlevad pilavärsi read: "...102 juba paks".

Ma ei anna kellelegi soovitust, et kindlasti tehke see protseduur läbi. Iga täiskasvanud inimene teeb oma otsused ise, aga soovitan küll võimalikult palju infot koguda, enne kui süstal kõhtu lüüa.