KUI LÜHIKESTEST JUHTMETEST SAAVAD PIKAD!

Iga päev kuuleme inimestest, kes on langenud pettuse ohvriks. Eestis pole vist enam kedagi, kes nendest skeemidest kuulnud poleks. Alles eelmisel nädalal jooksis uudistest läbi kõhedusttekitav fakt: Eesti inimestelt peteti eelmisel aastal välja rekordilised 29 miljonit eurot! See on meeletu summa. Kui vaadata statistikat, siis langes pettuse ohvriks 3685 inimest. Kindlasti oleks see arv veelgi suurem, kui meil ei hakkaks aeg-ajalt peas see punane ohutuluke põlema. Minu mõistus keeldub seda rahalist numbrit isegi uskumast.

Ka mina olen langenud pettuse ohvriks, kuid õnneks on see piirdunud vaid 100-eurose kaotusega. Meenutan siinkohal oma õppejõu sõnu küberturvalisuse loengust: „Küsimus ei ole selles, kas minuga see juhtub, vaid pigem selles, millal see juhtub.“ Ja nii täpselt ongi.

Kõige absurdsem juhtum, kus mult 100 eurot välja peteti, oli tegelikult mu enda lollus. Olin just reisile minemas, kui tellisin ühest veebikaubamajast toote. Arvestasin, et pakk peaks saabuma siis, kui ma ise Marokos ringi rändan. Tavaliselt kasutan väljaspool Euroopa Liitu vaid lennurežiimi ja WIFI-t, kuid kuna ootasin saadetist, lülitasin ühel päeval võrgu sisse.

Kohe saabuski sõnum paki jõudmisest pakiautomaati. Kirjutasin kullerfirmale meili ja palusin hoiustamist pikendada. Samal hetkel aga potsatas telefoni uus sõnum: „Teil on vaja tasuda tollimaks.“ Summa oli naeruväärne – alla ühe euro. Mõtlesin endamisi, et ju on seadused muutunud ja ka EL-i sisesele kaubale toll peale pandud. Ma ei süvenenud sekundikski. Klõpsasin lingil, sisestasin PIN1 ja seejärel ka PIN2. Tegin „korraliku kodanikuna“ ülekande ära, lülitasin telefoni uuesti lennurežiimile ja unustasin loo.

Õhtul välja sööma minnes tahtsin automaadist kohalikku raha võtta. Esimeses automaadis tuli teade: „Pole piisavalt vahendeid.“ Teises ja kolmandas sama lugu. Alles siis hakkas midagi kohale jõudma. Otsisin kiirelt WIFI, logisin panka ja nägin – ollallaa, 100 eurot oli läinud mingile täiesti suvalisele arvele.

Öelge veel, et eestlased pole pikkade juhtmetega! Alles siis jõudis mulle kohale, et olin langenud osavate petturite ohvriks. Ma ei kaalunud olukorda adekvaatselt, sest olin puhkuserežiimil, nautisin head ilma ja olin kaitseseisundi täielikult välja lülitanud.

Mul tegelikult vedas. Reisidel kasutan ma alati oma backup-arvet ja kaarti, kuhu kannan ainult jooksvat raha. Kui ma oleksin selle „1-eurose arve“ kinnitanud oma põhikontolt, kuhu oli just paar päeva varem laekunud töötasu, oleks kaotus olnud kordades valusam. See 100 eurot oli minu jaoks kooliraha.

Sarnaseid üritusi on olnud veelgi, enamasti seotud WhatsAppiga. Kaks juhtumit on olnud eriti meeldejäävad – üks Londonis ja teine nüüd Istanbulis. Mõlemal korral „häältasid“ nad end sisse läbi avaliku WIFI-võrgu.

Londonis pakuti väga professionaalselt osalemist püramiidskeemis, räägiti Bitcoinidest ja investeerimisest. Mäletan, et manipuleerimine oli meisterlik – kui sa ei reageerinud piisavalt kiiresti, üritati tekitada süütunnet. Mind päästis tookord see, et mul polnud aega süveneda ja asi vaibus. Istanbulis olles oli skeem sama, aga seekord sain ma kohe aru, millega tegu. Hasardist mängisin alguses isegi natuke kaasa, kuid tüdinesin ruttu, raporteerisin numbrist ja blokeerisin selle.

Eestis olles pole mul selliseid asju ette tulnud, aga pahalased on alati meist ühe sammu ees. Sa võid olla kui küberteadlik tahes, aga on hetki, kus tähelepanu hajub ja petturid kasutavad selle kohe ära.

Selle asemel, et ohvrit häbistada või tema eksimust pisendada, peaksime olema toeks. Ütlen ausalt – minu esmane reaktsioon oli enesesüüdistamine ja häbi. Aga kes oma vigadest ei õpi, see targemaks ei saagi. Oleme valvsad, ka siis, kui päike paistab ja puhkus turgutab! Loodan, et sellest loost on kellelegi abi.

Illustreerivaks fotoks lisasin berberite (tuareegide) sümboli Yaz, mis tähistab „vaba meest“. See on meeldetuletus, et vabadusega kaasneb ka vastutus iseenda ja oma (digitaalse) turvalisuse eest.