PUHKUS TÜRGI MOODI EHK PUHATA VÕIB MITUT MOODI VOL. I

Jätkan sealt, kus varasemalt pooleli jäi. Etteruttavalt ütlen, et laupäeval oli Istanbulis üsna mõnus ilm. Jalutasin ringi ainult t-särgi väel ja pälvisin sellega kohalike imestunud pilke. Ütlesin neile muigega, et olen Eesti mees ning meie jaoks on teie kliimas suvi juba alanud. Aga nali naljaks!

Tulles tagasi minu suvise „hambaravi-reisi“ juurde – jah, kõik toimis täpselt nii, nagu Triin oli rääkinud. 24 tundi enne väljalendu tuli kliinikult sõnum täpsete juhistega: kuhu lennujaamas liikuda, millist silti otsida jne. Kes Istanbuli lennujaamas käinud, see teab, et see pole lihtsalt suur, vaid hiigelsuur. Ühest punktist teise marssimine võtab ikka omajagu aega. Õnneks läks passikontroll valutult ning vajaliku väljapääsu leidmisega polnud probleeme.

Kohe jäi silma ka Dentakay silt, kus kohalik noormees mind juba ootas. Pärast kümneminutilist pausi palus ta mul endale järgneda ning koos väikese grupiga suundusime parklasse. Sisimas mõtlesin, et meid lükatakse kõiki ühte bussi ja hakatakse kordamööda mööda hotelle laiali vedama. Aga oh ei! Igaüks sai isikliku luksusklassi Mercedes-Benzi koos juhiga, kes kohtles mind kui maailmakuulsat superstaari, kes astub kohe-kohe mitmesajatuhandelise staadionipubliku ette. Just selline tunne oligi, kui läbi tiheda liiklusega eeslinnade hotelli poole kimasime.

Nagu ma juba mainisin, ületas hotell kõik ootused. Kuna ma tulin Türki meditsiiniturismihüvesid nautima, siis tegi kliinik mulle vahetult enne reisi algust upgrade’i ning mind majutati märksa luksuslikumasse hotelli, kui olin varasemalt teadnud. Tavaliselt on neil süsteem, et võid kaasa võtta pereliikme, kes saab sinuga samas toas täiesti tasuta ööbida. Kuna mina olin saabunud üksi, siis sellest ka kliinikupoolne upgrade.

Vaevalt sain hotelli sisse registreerida ja WiFi tööle, kui tuli teade: auto on poole tunni pärast ukse ees, et mind kliinikusse sõidutada. Mõtlesin, et mis seal ikka – mida kiiremini alustame, seda rutem saab selgeks, mis saama hakkab.

Kliinikus võttis mind vastu nägus noormees, kes tutvustas end ja selgitas päeva käiku. Esimese asjana suunati mind röntgenisse ja seejärel fotograafi juurde. Pärast neid „esteetilise ilu“ protseduure juhatati mind tagasi vestibüüli, kus nagu maa alt ilmus välja noormees joogipoolist pakkuma – kohv, vesi, mahl, tee. Kuna ilm oli lausa palav, valisin karastava vee. Peagi kutsuti mind arsti juurde. See noormees, kes mind alguses tervitas, oli minu isiklik tugiisik. Samal ajal oli mul WhatsAppi kaudu ühendus ka Triinuga, kes hoidis kätt pulsil, et kõik oleks aus ja korrektne. Olgem ausad, närv oli sees ja ei tahtnud, et mõni oluline detail tõlkes kaduma läheks – ega ma ju iga päev ei lähe teise riiki ravile, mille keelt ma sõnagi ei oska.

Kuigi vestlus minu support-persooniga toimus inglise keeles, rääkis arst ainult türgi keelt. Samas, kui on mingeid küsimusi, siis alati tuleb suu lahti teha ja küsida – tänapäeval on keeläppide näol nii palju võimalusi.

Pärast põhjalikku läbivaatust ja konsultatsiooni valmis lõplik raviplaan. See tuli esialgsest kallim, kuid valisin ka kõige kvaliteetsemad implantaadid ja kroonid. Oluline detail: implantaatidele anti kaasa ka sertifikaadid ning garantii. Hind jagunes kaheks: osa, mis tuli maksta kohe, ja teine osa siis, kui on aeg tagasi tulla ehk lõpp-protseduurile.

Kui rahaasjad aetud, oligi aeg istuda hambaravitooli. See esimene „laks“ kestis üle kahe tunni ja suus tehti ikka üsna puhas vuuk. Paika pandi vajalik arv implantaate (kuna nende arv muutus esialgsest suuremaks, muutus ka hind). Pärast paaritunnist toolis higistamist oli kõik läbi. Tunne oli selline, nagu näoga oleks jalgpalli mängitud. See puurimine ja mässamine oli väsitav, aga panin lihtsalt silmad kinni ja lasksin sel jubedusel endast „läbi voolata“. Kui tundsin ebamugavust, piisas vaid käe tõstmisest ja arst muutis kohe tehnikat. Vaatamata ebamugavusele pole mul ühtegi halba sõna öelda.

Arstikabinetist välja ukerdades ja diivanile potsatades ilmus kohe järgmine tüüp, kes ulatas kaks jääkotti lõualuu jaoks. Selgitati, et mulle tuuakse vajalikud ravimid, mille eest tuli eraldi maksta sümboolsed 10–12 eurot – antibiootikumid ja korralikud valuvaigistid. Seejärel ootas auto ja mind sõidutati hotelli tagasi.

Hoiatati küll, et taastumine võib kesta päevi ja süüa ei pruugi peale vedela kraami midagi saada. Hotelli jõudes magasin esimese asjana korraliku peatäie ja oh üllatust – ärgates hakkas „inimese tunne“ tagasi tulema! Paistetus oli alanenud ja nägu ei tundunudki enam nagu jalgpall. Hell ta oli, aga mitte nii, et oleks tahtnud ahastusest mööda seinu üles ronida.

Kuna olin terve päeva söömata olnud, seadsin sammud restorani. Panin kinni ühe korraliku kolmekäigulise õhtusöögi. Vaatamata „kehašokile“ ei olnud mul mingeid probleeme ja toit maitses ülihästi. See ongi see minu teooria: kui võtta asju chillilt, ei murra sind ei püssirohi ega hambaravi.

Sellega ma seekord lõpetan ja jätkan juba järgmisel korral! Fotol on suvise Istanbuli peamine jalakäijate tänav.