PUHKUS TÜRGI MOODI EHK PUHATA VÕIB MITUT MOODI VOL. II

Alustan sellest, et sel laupäeval, kui ma viimati kliinikust väljusin, oli ilm juba täiesti ära pööranud. Päike oli peitu läinud ja tõusnud oli tugev tuul. Hotelli jõudes hakkas sadama ning see sadu kestis terve öö ja ka järgmise päeva. Õhtul oli aga selline äike ja müristamine, et meenus kohe lapsepõlves kuuldud salm: „Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb.“ Huvitav, mida Türgi lapsed sellisel puhul ütlevad?

Tulles nüüd ajas tagasi suvesse, kui Istanbuli väisasin, siis pärast seda korralikku „näopeksu“ muutus mu enesetunne iga tunniga aina paremaks. Kuna pühapäeviti kliinikud ei tööta, oli see ideaalne aeg taastumiseks. Oskasin oma reisi nii planeerida, et pühapäev jäi protseduuride vahele – see tähendas, et sain rahulikult linna peal jõlkuda ja Istanbuli nautida. Väljanägemine polnudki kõige hullem, aga meeles tuli pidada üht: suud ei tasunud kõrvuni lahti teha, sest see vaatepilt polnud just kõige esteetilisem.

Kuna minu ravi oli pikaajalisem, käisin esimesel korral kliinikus kokku vist 2-3 korda. Vaadati kõik üle, veenduti, et tüsistusi pole, ning lubati kokkulepitud päeval koju lennata. Muidugi arutasime eelnevalt läbi, millal tagasi tulla, et hammaste paigaldus lõpule viia. Kuna implantaatide paigaldusest võib paranemine võtta kuni kuus kuud, pakkusingi välja jaanuari. Olin teinud ka oma kalkulatsioonid, et saaksin rahalist ressurssi koguda. See sobis kliinikule suurepäraselt.

Kogu protsess käibki kahes jaos: esimene kord 7 ööd ja teine kord oli esialgu planeeritud neljaks ööks. Kuna aga minu raviplaan muutus, on teine periood kokku kuus ööd, mis nõuab natuke rohkem planeerimist. Piletid olid mul tagasilennuks koju ostetud ning midagi muuta polnud vaja.

Olgu öeldud, et neil päevil, kui kliinikut külastasin, oli seal rahvast murdu. Kohalikud olid lausa vähemuses – kliente oli USA-st, Saksamaalt, Poolast, Inglismaalt. Ühesõnaga väga rahvusvaheline seltskond. See andis kindlustunnet – kui asi oleks kahtlane, ei tuleks inimesed maailma eri otstest Türki hambaid ravima. Huvitav fakt on see, et meditsiiniturism on Türgi riigile ülioluline sissetulekuallikas. Kui keegi seal mingeid jamasid korraldaks, kaotaks kliinik kohe litsentsi. Riik kontrollib seda valdkonda karmilt ja panustab sellesse suuri ressursse.

Lõpuks oligi ärasõidupäev käes ja kokkulepitud ajal ootas mind limusiin, et sõidutada mind lennujaama. Rockstaari tunne tuli tagasi nagu saabudes – juht andis gaasi ning minu enesetunne oli vaatamata puuduvatele hammastele väga positiivne.

Need järgmised kuus kuud tundusid alguses nii kuradima pikad, aga suutsin end muude tegemistega unustada, et hambad suus puudu on. Viimane kuu oli kõige keerulisem – kuudest said nädalad, nädalatest päevad ja lõpuks tunnid. Kui õnnelik ma olin, kui lõpuks Istanbuli lennujaamas maandusin, et uuesti hotelli poole liikuda. Hinges oli väike ootusärevus, kuidas seekord asjad sujuvad.

Kuidas kõik sel korral möödus, sellest kirjutan juba edaspidi. Aga etteruttavalt ütlen: väga hea, et mul esimesel korral see plaanide muutus oli ning kliiniku külastamist vähem ette tuli. Tänu sellele sain mõnusalt Istanbuliga tutvuda ja nautida palavat suveilma koos basseini ääres chillimisega. Sest nagu öeldud – enesetunne ja kogemus on see, mis loeb. 

Suvine vaade Galata tornile, mis on üks Istanbuli turismiatrkatsioone.