PUHKUS TÜRGI MOODI VOL. V- GRANDE FINALE

Pühapäev on kliinikus puhkepäev ning „Temu proteesid“ jäid mulle suhu kuni esmaspäeva pärastlõunani. Õnneks midagi drastilist ei juhtunud ning supikaussi või vestluspartneri rinnataskusse nad ei kukkunud. Ausalt öeldes harjusin nendega juba isegi ära, kuid esmaspäeva pärastlõunaks oli mul planeeritud käik kliinikusse. Sain eelnevalt teavituse meeldetuletusega, et ma ei unustaks võtta kerget einet ning kindlasti passi maha ei unustaks.

Esmaspäeva hommikul jalutasin oma ajutise kodukandi tänavatel ning pärastlõunal seadsin sammud juba entusiastlikult kliiniku suunas. Seekord oli kliinik rahvast nii täis, et esmapilgul ei paistnud istekohtagi. Libistasin end aga elegantselt kahe vanema mustanahalise proua vahele, neile kelmikalt silma tehes. Prouad leebusid koheselt ja niipea, kui sain end diivanile mõnusalt sisse seada, tuli noormees kohvi pakkuma. Ooteaeg võib olla pikk, sest iial ei tea, kui kaua eelmise patsiendi protseduur aega võtab, aga seekord sain kohe löögile.

Seekord oli plaanis uute proteeside proovimine ja nende järgi lõpliku jäljendi tegemine. Nimetagem neid uusi hambaid „Proteesid nr 2“. Need kinnitusid suhu juba üsna kindlalt ning väljanägemine oli selline, et mõne kehvema silmanägemisega inimese petaks ilusti ära. „Särasid nagu prillikivi,“ kui tsiteerida klassikuid.

Vahepeal käis arsti tööd kontrollimas ka kliiniku boss ja peaarst isiklikult. Pärast seda, kui kõik oli paika timmitud, valisin välja kroonide värvi. Mulle tundus kõige sümpaatsem BL3. Kinnitasid valiku oma allkirjaga – et pärast poleks mingeid valestimõistmisi.

Järgmisel päeval oodati mind tagasi juureravi lõpetama. See tähendas jälle portsjonit süste ning poolt päeva tuimade ja paistes huultega. Neid piiluvaid pilke, mida ma metroos kohtasin, oli piisavalt, aga mul oli ausalt öeldes täiesti ükskõik. Teadsin, et lõpptulemuse nimel kannatan ma ka kõige mürgisema pilgu välja.

Kuna ilm oli päikesepaisteline, jalutasin kesklinna nurgatagustesse, kuhu tavaturist naljalt ei satu. Põikasin ühte kohvikusse ja tellisin latte, kuid oh õnnetust – olin unustanud, et paistes huultega on joomine peaaegu võimatu missioon. See oli nagu sõelaga kaevult vee tassimine: see, mis ühest suunurgast sisse läks, voolas teisest kohe välja otse rinnaesisele. Möödujad vaatasid mind küll imelikult, aga ma kehitasin õlgu ja laususin: „Sorry, I'm a tourist, I don't live here.“ Ma muidugi pole kindel, kas keegi mu sõnadest aru sai, sest mu kõne meenutas isegi pingutades pigem artikuleerimata häälitsusi. Õnneks möödus tuimus 4–5 tunni pärast ja normaalne „inimese tunne“ tuli tagasi.

Kolmapäeval ootas ees lõplik protseduur – uued hambad olid valmis! See kõlas peaaegu nagu „Keisri uued rõivad“. Kujutasin elevalt ette, kuidas kliinikust laia naeratusega väljun, ja ma ei eksinudki. Arst oli väga hooliv ja professionaalne. Enne lõplikku paigaldust prooviti sobivust mitmeid kordi: lihviti, katsetati, paluti hambaid kokku-lahku ja vasakule-paremale liigutada. Türgi hambaravis on klient kuningas, aga seda ikka inimlikkuse ja võimaluste piires. Kui ise jääd viisakaks ja austavaks, ei teki tavaliselt ühegi inimesega probleeme.

Kui arst oli tööga rahul ja mina ebamugavust ei tundnud, kinnitati hambad lõplikult. Järgnes veel röntgen, fotosessioon ning sertifikaatide allkirjastamine. Kaasa anti silikoonist alumise rea hambakatted, mida soovitati öösiti kanda. Ja oligi kõik! Voilà, nüüd on see tehtud!

Lõppkokkuvõttes olen ääretult tänulik Triinule ja oma klassiõele, kes mind sellel teekonnal julgustasid ja toetasid. Inimeste isiklikud kogemused on uskumatult inspireerivad. Iga meditsiiniline sekkumine on individuaalne ja nõuab julgust, aga toetavad inimesed kõrval teevad selle tee kergemaks. Kogu kliiniku personal oli väga soe ja südamlik – kuigi olin vaid üks paljudest, tundsin end nii, nagu oleksin ainuke.

Nüüd jääb üle vaid oodata lõplikku paranemist ja uue olukorraga harjumist. Sügisel plaanin minna tagasi kontrolli, aga selle vastu pole mul midagi – Istanbul on naasmist väärt!

Illustreerivaks fotoks meenutus filmimuuseumi külastusest. Fotol on Vale Arnold :)