PUHKUS TÜRGI MOODI VOL. IV – KAOOTILINE ISTANBUL, IVAN SUSSANIN JA SULTANI TUNNE
Kui peaksin iseloomustama Istanbuli kahe sõnaga, siis ütleksin: kaootiline ja hoomamatu. See linn on nii suur, et mastaape ei taju kohe ära. Iga linnaosa on kui linn omaette. Turismipiirkonnast eemal, seal, kus on kohalikud, on elu-olu hoopis teistsugune. Kaootiline on ta seetõttu, et siin puudub euroopalik klanitus, kus kõik on viimse piirini korras. Jalutades võib sattuda kohta, kus pole märkigi kaasaegsest arhitektuurist. Minu piirkonnas on palju tehasehooneid, kus käib vilgas õmblustöö – selline 80ndate tööstusrajoon, kus kohati puuduvad isegi korralikud kõnniteed.
Samas on vaid veidi eemal täiesti kaasaegne Istanbul oma kõrghoonete ja kutsuvate kaubanduskeskustega, kus on lademes kõike, mida me kaasaegseks eluks vajalikuks peame. Kaubanduskeskusi on siin igal sammul ja igas suuruses. Aga sellest kirjutan ma kunagi teine kord, just rõivatootmise kontekstist lähtuvalt.
Laupäeval, kui olin suhu saanud oma nn „Temu proteesid“, jäi üle vaid õnnelik olla, et mind päris ilma nendeta ukse taha ei saadetud. Kuna pühapäeval kliinik ei töötanud, oli mul kaks valikut: kas passida hotellitoas või minna linnaga tutvuma. Vaatamata tugevale vihmale otsustasin viimase kasuks – ega ma suhkrust ole! Enamiku ajast sai nagunii siseruumides veeta. Jäi ainult loota, et need „Temu proteesid“ mul kõige ebasobivamal hetkel supikaussi ei kuku. Aga noh, kui see peaks juhtuma, kougin need elegantse liigutusega lusikaga kausist välja ning asetan omale kohale tagasi. 😎
Metroosõit kesklinna kuulsale jalakäijate tänavale kestis üle tunni ja nõudis kahte ümberistumist. See on alati huvitav, sest saab jälgida kohalikke. Esimese asjana seadsin sammud Süütuse muuseumisse, mis eelmisel korral külastamata jäi. See pole tavapärane muuseum – see on Orhan Pamuki samanimelisel romaanil põhinev paik, mis on pühendatud ühele armastusloole. Muuseumi seinalt jäi kõlama mõte, mis tundus väga südamelähedane: „Let everyone know, I lived a very happy life!“ (Teatage kõigile, et elasin väga õnnelikku elu).
Teine koht, mida külastasin, oli Istanbuli kinomuuseum. Isegi kui filmikunst teid ei huvita, on selle hoone arhitektuur ja interjöör nautimist väärt. Boonusena oli seal avatud James Cameroni ülevaatenäitus, kuigi minu jaoks oli põnevam Türgi filmiajaloo osa. Türgi filmid on mulle alati meeldinud ja õnneks on ka PÖFF neid alati pakkunud.
Jõlkusin palju ringi ja avastasin, et minu piirkonnas on elu täiesti teistsugune kui turistialadel. Lisan siia juurde, et kui sa oled ikka sündinud Ivan Sussaniniks, siis ei aita sind ükski äpp ega kaart – kui on vaja ära eksida, siis seda ma ka teen. Sõitsin mitu korda bussiga täiesti vales suunas ja avastasin end imelikest kohtadest. Aga nendes „valedes“ kohtades on hinnad teised, inimesed sõbralikumad ja scammereid ei kohta. Ja toit! Sellest ei saa üle ega ümber. Minu vaieldamatuks lemmikuks on kujunenud mercimek çorbası ehk türgi läätse-püreesupp. Olen seda söönud igal pool ja mitte kordagi pettunud. Hind on varieerunud 70 liirist kuni 500 liirini. Kindel soov on see kodus järgi teha!
Jätsid ühe päeva ka „meeste asjade“ ajamiseks ehk habemeajamiseks ja hammamiks. Võiks ju minna kaasaegsesse salongi, aga mina valisin koha, kus käivad kohalikud. Leidsid teepealt ühe juuksuritöökoja, kus kohalik mees tuunis tööstusrajooni töötajate välimust. Igati mõistlik ja ehe valik.
Hammam on aga alati minu bucket list'is. Valisin ajaloolise Mihrimah Sultani hammami, mis ehitati 16. sajandil Osmanite impeeriumi ühe mõjukama naise tellimusel. Kuigi olin eelnevalt täpse marsruudi paika pannud, suutsin sinna minnes ikkagi „Ivan Sussaninit“ teha ning seigelda Istanbuli tänavarägastikes. Aga see oli hea, sest neid kohti tavaliselt turismiülevaadetest ei leia.
Hammamis võtsin täispaketi: koorimine, pesu ja massaaž. Inglise keelt keegi ei räägi, aga on olemas käed, jalad ja erinevad žestid, nii et kogu kommunikatsioon toimib suurepäraselt. Türgi hammamis antakse igale külastajale eraldi kabiin riiete vahetamiseks ja kõik vajalik on sauna poolt. Pärast pesu keerab eraldi mees sulle rätiku ümber pea ja õlgade – ühesõnaga, tõeline sultani tunne! Peale selliseid protseduure ei ole muud soovi, kui jõuda hotelli ja pehmetel patjadel puhata. Enne aga üks korralik kõhutäis, et ka uni tuleks hea.
Kuidas aga jätkus minu hammaste vahetus, sellest juba järgmises postituses!Fotoks lisan ühe meenutuse minu jalutuskäigust.
Samas on vaid veidi eemal täiesti kaasaegne Istanbul oma kõrghoonete ja kutsuvate kaubanduskeskustega, kus on lademes kõike, mida me kaasaegseks eluks vajalikuks peame. Kaubanduskeskusi on siin igal sammul ja igas suuruses. Aga sellest kirjutan ma kunagi teine kord, just rõivatootmise kontekstist lähtuvalt.
Laupäeval, kui olin suhu saanud oma nn „Temu proteesid“, jäi üle vaid õnnelik olla, et mind päris ilma nendeta ukse taha ei saadetud. Kuna pühapäeval kliinik ei töötanud, oli mul kaks valikut: kas passida hotellitoas või minna linnaga tutvuma. Vaatamata tugevale vihmale otsustasin viimase kasuks – ega ma suhkrust ole! Enamiku ajast sai nagunii siseruumides veeta. Jäi ainult loota, et need „Temu proteesid“ mul kõige ebasobivamal hetkel supikaussi ei kuku. Aga noh, kui see peaks juhtuma, kougin need elegantse liigutusega lusikaga kausist välja ning asetan omale kohale tagasi. 😎
Metroosõit kesklinna kuulsale jalakäijate tänavale kestis üle tunni ja nõudis kahte ümberistumist. See on alati huvitav, sest saab jälgida kohalikke. Esimese asjana seadsin sammud Süütuse muuseumisse, mis eelmisel korral külastamata jäi. See pole tavapärane muuseum – see on Orhan Pamuki samanimelisel romaanil põhinev paik, mis on pühendatud ühele armastusloole. Muuseumi seinalt jäi kõlama mõte, mis tundus väga südamelähedane: „Let everyone know, I lived a very happy life!“ (Teatage kõigile, et elasin väga õnnelikku elu).
Teine koht, mida külastasin, oli Istanbuli kinomuuseum. Isegi kui filmikunst teid ei huvita, on selle hoone arhitektuur ja interjöör nautimist väärt. Boonusena oli seal avatud James Cameroni ülevaatenäitus, kuigi minu jaoks oli põnevam Türgi filmiajaloo osa. Türgi filmid on mulle alati meeldinud ja õnneks on ka PÖFF neid alati pakkunud.
Jõlkusin palju ringi ja avastasin, et minu piirkonnas on elu täiesti teistsugune kui turistialadel. Lisan siia juurde, et kui sa oled ikka sündinud Ivan Sussaniniks, siis ei aita sind ükski äpp ega kaart – kui on vaja ära eksida, siis seda ma ka teen. Sõitsin mitu korda bussiga täiesti vales suunas ja avastasin end imelikest kohtadest. Aga nendes „valedes“ kohtades on hinnad teised, inimesed sõbralikumad ja scammereid ei kohta. Ja toit! Sellest ei saa üle ega ümber. Minu vaieldamatuks lemmikuks on kujunenud mercimek çorbası ehk türgi läätse-püreesupp. Olen seda söönud igal pool ja mitte kordagi pettunud. Hind on varieerunud 70 liirist kuni 500 liirini. Kindel soov on see kodus järgi teha!
Jätsid ühe päeva ka „meeste asjade“ ajamiseks ehk habemeajamiseks ja hammamiks. Võiks ju minna kaasaegsesse salongi, aga mina valisin koha, kus käivad kohalikud. Leidsid teepealt ühe juuksuritöökoja, kus kohalik mees tuunis tööstusrajooni töötajate välimust. Igati mõistlik ja ehe valik.
Hammam on aga alati minu bucket list'is. Valisin ajaloolise Mihrimah Sultani hammami, mis ehitati 16. sajandil Osmanite impeeriumi ühe mõjukama naise tellimusel. Kuigi olin eelnevalt täpse marsruudi paika pannud, suutsin sinna minnes ikkagi „Ivan Sussaninit“ teha ning seigelda Istanbuli tänavarägastikes. Aga see oli hea, sest neid kohti tavaliselt turismiülevaadetest ei leia.
Hammamis võtsin täispaketi: koorimine, pesu ja massaaž. Inglise keelt keegi ei räägi, aga on olemas käed, jalad ja erinevad žestid, nii et kogu kommunikatsioon toimib suurepäraselt. Türgi hammamis antakse igale külastajale eraldi kabiin riiete vahetamiseks ja kõik vajalik on sauna poolt. Pärast pesu keerab eraldi mees sulle rätiku ümber pea ja õlgade – ühesõnaga, tõeline sultani tunne! Peale selliseid protseduure ei ole muud soovi, kui jõuda hotelli ja pehmetel patjadel puhata. Enne aga üks korralik kõhutäis, et ka uni tuleks hea.
Kuidas aga jätkus minu hammaste vahetus, sellest juba järgmises postituses!
No comments:
Post a Comment