PROFESSIONAALNE KRETINISM EI PÄÄSTA MIND KA HAMBAID RAVIDES

Üks valdkond, millest ma seoses Türgiga tahan veel kirjutada, on moe- ja tekstiiliäri. Esmapilgul võib tunduda, et mood ja hambaravi ei käi kokku, kuid Türgi kontekstis on need valdkonnad tegelikult üsna tihedalt seotud – mõlemad on riiklikud prioriteedid.

Reisides eri riikides, on mul alati eesmärgiks tutvuda kohaliku rõivatööstuse ja moega. Türgi ei olnud selles suhtes erand. Meenub paarikümne aasta tagune ütlus, et kui asi oli ikka eriti kole, siis öeldi: „See rõivas näeb välja nagu Türgi polüester.“ Aeg on aga edasi läinud ja see kurikuulus Türgi polüester on asendunud kvaliteetse tekstiiliga. Samas pole polüester kuhugi kadunud, sest inimeste tarbimisjanu on muutunud hoomamatuks.

Istanbul on tõeline šopahoolikute paradiis. Igal sammul on pisikesi ärisid, suuri poode ja hiiglaslikke kaubanduskeskusi. Tõsi, suuremates poodides on kaup sarnane nagu mujalgi maailmas, kuid Istanbulis torkab silma tohutu outlet-poodide hulk, kus müüakse eelmiste hooaegade kraami. Türgis on uskumatult tugev siseriiklik tootmine – nad on maailmas suuruselt neljas tekstiilitootja. See tähendab, et neil pole mõtet importida odavat Hiina särki, kui nad saavad ise oma puuvillast kvaliteetsema särgi soodsamalt valmis teha.

Käisin nädala jooksul läbi mitu suurt kaubanduskeskust ja tutvusin Türgi kohalike rõivabrändidega. Külastasin ka Türgi suurimat kaubanduskeskust ning see ajas mul täiesti pea keerlema. Et selles ostuparadiisis natukenegi orienteeruda, on vaja aega ja kainet meelt, et mitte meeltesegadusse sattuda.

Kõrvutades Türgi brände Euroopa kettidega, võin julgelt väita, et kvaliteedi osas on nad tunduvalt paremad kui Zara või H&M. Teiste kiirmoebrändidega on see vahe veelgi drastilisem. Mida aga Türgi suurtele brändidele ette heita? Minu isikliku arvamuse kohaselt on nad liiga basic ehk disainipool on pigem nõrk. Ega kõik inimesed ei tahagi „kiiksuga“ rõivaid, aga mingi eristuv disainielement võiks ju olla. Siiski on märgata, et nii mõnigi bränd on hakanud disainile rohkem rõhku panema.

Minu soovitused, millele Istanbulis pilk peale visata:

• Taskukohane ja korralik: Koton, LC Waikiki, DeFacto, Colin’s.

• Bridge- ja luksusbrändid: Ipekyol, Vakko, Sarar, Mizia.

• Kaasaegne disainigigant: Les Benjamins (tuntud üle maailma oma tugeva käekirja poolest).

Muidugi on Istanbulis ka palju sõltumatuid disainibrände, kelle looming on hoopis erinev massibrändide pakutavast. Need on väikesed kogused ja omanäoline käekiri, kusjuures hinnaklass on üllatavalt tarbijasõbralik. Sattusin nii mõnessegi sellisesse poodi sisse põikama ja pean ausalt tunnistama, et sealt oli üsna raske ilma ostuta väljuda. Aga midagi peab jääma ka järgmiseks korraks!

Paljud tuntud maailmabrändid kasutavad Türgit just oma tootmisbaasina. Näiteks on luksusbrändide hulgas väga kõrgelt hinnatud Türgi trikotaaž, mis on Aasia analoogidest tunduvalt kvaliteetsem. Need ajad hakkavad õnneks mööda saama, kus märgis "Made in Turkey" oli odavuse ja maitsetuse näitaja.

Meenuvad mu kadunud õpetaja Slava Zaitsevi sõnad, kes rääkis meile alati: „Kui tahate näha rõivaeseme tõelist väärtust, ärge vaadake ainult välist viimistlust, vaid pöörake toode ümber ning hinnake ka sisemist tehnoloogiat ja kvaliteeti.“ Nendel sõnadel on 100% tõepõhi all.

Vaatamata oma sisemisele lubadusele, et ma rõivaid Türgi reisilt kaasa ei osta (teate küll, rõivad pole ju baasvajadus!), ei suutnud ma ikkagi sõna pidada. Ostsin võrdluseks ühe EL-i kiirmoebrändi toote ning kohaliku Türgi brändi eseme. Tuleb tõdeda: kvaliteedi osas on kaalukauss kindlalt Türgi poolel, samas kui disaini ja kangaefektide osas on EL-i bränd veel hetkel tugevam. See ongi dilemma – mis on olulisem? Kuid arvestades Türgi kiiret arengut, olen kindel, et peagi jõuab ka sealse moe disainipool kvaliteedile järele.

Ilustreerivaks fotoks on üks vaade Istanbuli suurimast kaubanduskeskusest Istanbul Mall.