TURISM TÜRGI MOODI EHK PUHATA VÕIB MITUT MOODI

Tegelikult võiks selle postituse pealkirjaks ka panna: „Kas rikkad ravivad hambaid Eestis ja vaesed Türgis?“ Aga et mitte liiga dramaatiliseks minna, piirdun seekord lihtsalt isikliku kogemuse jagamisega ja hoidun hinnangute andmisest.

Tänapäeval pole meditsiiniturismis enam midagi uut. Juba hallist ajast on inimesed oma ihuhädadega mööda ilma rännanud – küll sanatooriumid, terviseveed või värske mäeõhk kopsudele. Aja jooksul on selline „puhkus“ muutunud aga üha populaarsemaks ning inimeste vajadused suuremaks. Kes tahab, teeb hambad korda, kes laseb rindu suurendada või juukseid pähe istutada – võimalusi on lõputult. Aga kõigest järjekorras.

Mäletan, kuidas umbes 6–7 aastat tagasi Istanbuli lennujaamas varahommikuselt Aasia lennult tulles jäid mulle silma mehed, kelle pead olid justkui sääskede lennuväli – täis pisikesi veretäppe, nagu oleks parv näljaseid vereimejaid seal einestanud. Osadel olid ümber pea seotud veel hügieenisidemeid meenutavad lapikesed, mis mõjusid kui radarid, mis sääski õigesse kohta suunaks. Sel hetkel ei hammustanud ma läbi, millega tegu, aga koju jõudes oli pilt selge: juuksesiirdamine. Olgu öeldud, et tollal polnud veel ka tehisaru, kelle käest nõu küsida, ning Eestis räägiti antud protseduurist üsna vähe. Nagu selgus, oli see just brittide seas järjest populaarsem viis oma väljanägemist tuunida.

Nüüd jõudis järg minuni – täpsemalt sai mind kätte hambaravi Türgis. Miks mitte see tee ette võtta? Alguse sai kõik eelmise aasta veebruaris, kui sattusin Messengeris rääkima oma kunagise klassiõega. Jutt veeres maast ja ilmast, kuni jõudsime Istanbuli ja hammasteni. Sinna see teema tol hetkel jäi, kuni selgus, et kogu selle „orgunni“ taga on üks minu ammune tuttav Triin Randloo – tõeline multitalent ja Türgi ühe kõvema kliiniku, Dentakay, esindaja Põhja- ja Baltimaades. (Muide, Kroonikas oli tema kohta hiljuti väga hea artikkel). Lisan ka lingi KROONIKA

Võtsin siis vanad kontaktid ette ja hakkasin ääri-veeri uurima, kuidas see protsess võimalikult valutult läbi teha. Esmaseks hinnapakkumiseks oli vaja fotodest koosnevat „pildigaleriid“: suu kinni, naeratus ning vaade hammastereale nii avatud suuga, et näha oleks nii ülemine kui alumine rida. Saatsin pildid teele ja 3–4 päeva pärast oli kliiniku pakkumine käes koos üksikasjaliku raviplaaniga. Olgu öeldud, et pakkumises on mitu varianti, mis sõltuvad kroonidest ja implantaatidest – mis firma omad, kui kallid ning millise kvaliteediga on need „lisandid“, mis sulle suhu pannakse.

Siis läks aga kiireks! Et hind lukku jääks, tuli kuu jooksul saata lennupiletid, klappima panna rahaasjad ja puhkus planeerida. Valisin teadlikult jaanipäeva – Türgis seda ei tähistata, aga mulle tähendas see vabu pühi ja mõistlikku ajastust. Nagu juba kombeks saanud, on Eestis jaanipäeval ja jõuludel tihti samasugune ilm, seega seekord valisin kindla peale mineku ja tõeliselt sooja kliima.

Peab muidugi arvestama, et esialgne pakkumine võib kohapeal veidi tõusta, sest seal tehakse veelgi põhjalikum ülevaatus: röntgen, professionaalne fotograafia jne, et saada lõplik pilt hammaste seisukorrast. Nädal enne minekut tegi Triin mulle veel korraliku „näost näkku“ koolituse ja 24 tundi enne lendu tuli WhatsAppi täpne juhend, kuhu Istanbuli lennujaamas liikuda. Esimesel visiidil on nimelt transfeer ja hotell hinna sees.

Mõni ehk mäletab, et kirjutasin suvel oma Istanbuli muljetest, aga jätsin targu mainimata reisi tegeliku põhjuse, et mitte tekitada liigset uudishimu. Elasin 5-tärni hotellis koos ohtra hommiku- ja õhtusöögiga. Igal kliinikupäeval tuli täpne sõnum auto saabumise ajaga, mida pidin vaid kinnitama. Ma ei uskunud alguses oma kõrvu, kui kuulsin, kuidas seal asju aetakse – ootasin kogu aeg, et kuskil on konks või „lajatab reaalsus lagipähe“ ning ma ärkan ühel hommikul odavas lutikatest kihavas hotellis, ilma hammaste, rahata ja võibolla ka neeruta :) 

See hotell oli minu jaoks omaette elamus. Ma reisin tavaliselt pigem säästurežiimil, sest minu jaoks on olulised emotsioonid ning head mälestused. Reisides on peamine, et saaks „pesta, kusta ja kammida“, kõik muu on juba boonus. Aga seal nautisin ma igat minutit.

Aega jäi piisavalt ka Istanbulis ringi hängimiseks. Mis siis, et osad hambad olid suust puudu – ma lihtsalt ei naeratanud enam nii laialt. Kuidas aga esimene kliinikukülastus ja raviprotseduur tegelikult möödus, sellest kirjutan juba järgmises postituses.

Illustreerivaks fotoks lisan ühe meenutuse suvisest Istanbulist.

PS! Istanbulis lööb välku ning müristab ja kallab nagu oavarrest. Eilsel päeval aga liikusin ringi T-särgi väel.