Kas me elame selleks, et osta rõivaid või vastupidi?
Eelmise aasta jõulude ajal tegin endale kingituse ja tellisin aastaks Müürilehe. Alati, kui kuhugi reisin, on mul kogunenud paar-kolm lehte, mida on tee peal hea lugeda. Eriti tervitatav on minu jaoks see, kui ilmub lugusid rõivastuse või moe kohta. Nii jäigi mulle näppu oktoobrikuine artikkel „Riidemäed ja tekstiilijõed ehk heaolu pahupool”, mis heidab pilgu ületarbimisele ning sellele, kuidas Aafrika mattub läänelike „kultuuriväärtuste” ehk tekstiiliprügi alla.
Kuigi artikli üldpilt on õige, jäi mulle silma ja kõrva kriipima üks lõik, mis tekitas minus tugevaid vastuolusid:
„Rõivaste kandmine ei ole valiku küsimus, vaid inimese füsioloogiast tulenev baasvajadus...”
Autorid väidavad, et rõivad on füsioloogiline baasvajadus. See meenutab Maslow’ püramiidi, mis seab rõivastuse samale pulgale söögi ja hingamisega. Esmapilgul tundub see väide loogiline, kuid lähemal vaatlusel on see eksitav ja ohtlikult üldistav. Just siin peitubki minu hinnangul meie ületarbimise ja ökoloogilise kriisi üks juurpõhjuseid.
Mina väidan, et rõivad ei ole baasvajadus, vaid baasvajaduste lisand.
Ilma rõivasteta saame me teatud tingimustes eksisteerida, kuid ilma hingamise, toidu ja joogita me lihtsalt sureme. Sarnasel seisukohal on ka Austraalia evolutsioonibioloog Ian Gilligan, kes on leidnud, et rõivastus on pelgalt tehnoloogiline lisand, mis on aidanud meil asustada kliimavöötmeid, kuhu me bioloogiliselt ei kuulu. Seda toetab ka minu isiklik kogemustepagas. Olles elanud piirkondades, kus temperatuur võrdub meie põhjamaise suvega, võin öelda, et vajadus riiete järgi on seal täiesti teisejärguline. Pigem kehtib väljend: less is more!
Kui me liigitame rõivad pimesi baasvajaduseks, siis me justkui õigustaksime ületarbimist. See tekitab loogikavea: kui baasvajadus „sunnib” meid tarbima, siis miks me surume seda peale inimestele, kellel seda füsioloogiliselt vaja pole?
Artikli autorid tunnevad muret Aafrika pärast, mis on muutunud nn Valge Maailma prügimäeks. See ongi probleemi tuum – Lääne ühiskond soovib vabaneda mittevajalikust, seades ennast kõrgemale teistest tsivilisatsioonidest. Me ei ekspordi „abi”, vaid oma läänelikku lisandväärtust ja prügi. Ka Aafrikas ei osta inimesed neid riideid ellujäämiseks, vaid staatuse ja kuuluvuse pärast. Me oleme eksportinud neile oma sotsiaalse hierarhia ja brändikultuse.
Seda kinnitavad ka teoreetikud: sotsioloog Yuniya Kawamura teeb vahet rõivastusel (funktsioon) ja moel (sotsiaalne lisand). Roland Barthes nägi rõivastust märkide süsteemina ehk keelena ning moepsühholoog Carolyn Mair rõhutab, et meie suhe riietega on psühholoogiline identiteediloome.
No comments:
Post a Comment