PUHKUS TÜRGI MOODI VOL. III – TEMU PROTEESID JA SMUULILIKUD TRAUMAD
Lõpuks oligi käes kauaoodatud reis, et viia lõpule suvel alustatu või õigemini see lumepall, mis oli juba eelmise aasta veebruaris veerema pandud. Lennupiletid olin ostnud varakult, juba juuli alguses. Hotelli valimisega ma esialgu ei kiirustanud. Olgu lisatud, et kliinik pakub ka oma abi majutusega partnerhotellides, aga kas see on vajalik, jäägu igaühe enda otsustada. Mina leidsin hotelli, mis asus kliinikust vaid 25-minutilise jalutuskäigu kaugusel.
Kaalusin küll ka Airbnb-d, aga hotell koos hommikusöögiga tundus loogilisem valik – see võttis ühe lisakohustuse päevakavast maha. Samuti pakub kliinik transfeeriteenust lennujaama, hotelli ja kliiniku vahel, kuid minu jaoks on siin koht kokkuhoiuks. Valisin hotelli kliinikuga samasse piirkonda ja lennujaamast linna saamine on imelihtne. Võib minna metrooga, aga bussid väljuvad Istanbuli eri osadesse iga poole tunni tagant. Sõidu eest saab tasuda kaardiga, tuleb lihtsalt leida õige numbriga buss.
Hotelli jõudsin reede õhtupoolikul. Pärast sisseregistreerimist jäi aega kohaliku piirkonnaga tutvumiseks. Esimene kohtumine kliinikus oli kokku lepitud laupäeval kell 9. Pärast kerget hommikusööki seadsingi sammud kliiniku poole, kuid kohale jõudes selgus, et plaanides oli toimunud muutus, millest nad polnud jõudnud mind teavitada. Pidin tagasi tulema kell kaks, sest eesootav protsess oli pikem ja arstil läks rohkem aega. See oligi hea, et peatuspaik oli lähedal – jalutasin hotelli tagasi. Ilm oli mõnusalt soe, nii et võtsid seda jalutuskäiku kui boonust.
Tagasi kliinikus olles haarati härjal kohe sarvist. Kogu protsess kestis üle kahe tunni. Nagu ikka, selgitati täpselt, mis ees ootab. Muide, kliinikus on ka vene keelt oskavad assistendid, nii et kes inglise keeles end ebakindlalt tunneb, saab kasutada vene keelt. Ja kui ka sellest väheks jääb, on Triin vaid telefonikõne kaugusel.
Kõigepealt tehti tuimestavad süstid ja pärast väikest pausi hakati pihta hammaste lihvimisega, et uutele kroonidele ruumi teha. Vaja oli ka igemed lahti lõigata, sest implantaatidele oli vaja paigaldada kruvid, kuhu kinnituvad uued hambad. Täpsustuseks: enne lihvimist võeti jäljend ja pärast lihvimist uuesti. Niipea kui tekkis ebamugavustunne, andsin käega märku ja tehti lisasüst. Õnneks läks seda vaja vaid korra. Minu asi oli lihtsalt toolis pikutada ja lasta oma ala proffidel tööd teha. Samal ajal kui arst mu suus tegutses, hoolitses assistent selle eest, et suu liiga kaua pärani hoidmisest tekkivad segavad faktorid saaks eemaldatud.
Seal toolis istudes meenus mulle korduvalt mu elu esimene hambaarstikäik. Olin siis umbes viieaastane ja see toimus tolleaegses Põlva polikliinikus. Mäletan seda nii selgelt, sest kui võrrelda tolleaegset hambaravi tänapäevasega, siis see oli nagu suure lihunikunoaga suus sorkimine. Mäletan vaid üht emotsiooni: ma röökisin nii, nagu mind oleks rattale tõmmatud või elusast peast nülitud. Isa, kes ootas natuke eemal, ütles hiljem, et mu lõugamist oli kaugele kuulda üle Põlva.
Võiks ju öelda, et sealt saigi alguse mu hambaarstitrauma, aga kui tsiteerida klassikuid, siis: „Perses on sul traumad!“ Ja seda lihunikutoolis istumist jätkus lapsepõlves veel üsna mitmeks korraks.
Tulles tagasi olevikku: pärast lihvimist nägin jälle välja nagu lömmilöödud jalgpall. Huuled olid nii paistes, nagu oleksin saanud kümnekordse annuse botoksit mõnes rappa läinud väärtushinnangutega iluinstituudis. Õige pea toodi ka esimesed valehambad, sest kes see ikka tahab ringi käia nagu Baba-Jagaa.
Need esmased hambad olid tõesti ajutine variant, et saaks süüa ja rääkida. Panin neile nimeks „Temu proteesid“. Need olid harjumatud ja meenutasid pigem kummist kaari, mis pole mõeldud igapäevaseks kasutamiseks. Aga noh, asja ajasid nad ära ja esmaspäevani pidi kuidagi hakkama saama. Paar korda kukkusid need mul suust ka ära, aga õnneks mitte rahvarohkes kohas või ebasobival hetkel.
Pärast kolmetunnist protseduuri vedasin end hotelli. Piirdusin vaid kohalikus kaubanduskeskuses käimisega, et osta näksimist ja jooki. Kuna väljas kallas korralikku paduvihma, siis ma ei põdenudki, et Istanbuli avastama ei jõudnud. Otsustasin, et hommik on õhtust targem.
No comments:
Post a Comment