SURNUD VALGE MEHE RIIDED EHK OBRONI WAWU

Ghanas kutsutakse kasutatud riideid Obroni Wawu – surnud valge mehe riieteks. Meile räägitakse sellest kui tragöödiast, kuid reaalsus on see, et need „surnud mehe“ pärandused hoiavad majanduslikult elus tervet kontinenti.

Jätkan eelmisel nädalal alustatud teemaga, mis minus korralikult kirgi küttis. Kirjutasin siis sellest, et rõivastus ei ole minu jaoks füsioloogiline baasvajadus, vaid lisand. Selles samas Müürilehe artiklis, millele oponeerin, torkas silma mitu loogikaviga, mis muutsid käsitluse minu jaoks taunitavaks ja sisuliselt tühistasid tegeliku probleemi – ületarbimise ja tekstiiliprügi olemuse.

Esiteks jääb mulle täiesti arusaamatuks, miks oli eksperimendi korras vaja tellida Temust odavat tekstiiliprügi, kui samas artiklis mõistetakse see kategooriliselt hukka? Süüdistades lääne kultuuriruumi Aafrika reostamises, toideti selle tellimusega täpselt sedasama süsteemi. Ma olen nõus, et me tarbime mõõdutundetult ja tihti ei anna endale aru, kas meil on mingit eset vaja või mitte – aga see on täiesti omaette arutelu. Need asjad oleks võinud osta siitsamast Tallinna kesklinnast ning ka ökoloogiline jalajälg olnuks tunduvalt väiksem. Selle artikli valguses tekkis mul õigustatud küsimus: mis sai nendest rõivastest edasi? Kas neid juba kannavad "Aafrika abivajajad"?

Minu jaoks on aga küsimus narratiivis. Artiklist jääb mulje, justkui istuks kuskil lääne kultuuriruumis paks valge mees või naine, kes sõrmenipsu abil kogub kokku meie heaoluühiskonna ülejäägid ja saadab need suurtel valgetel laevadel Aafrikasse, kus vaesed kohalikud nende alla lihtsalt upuvad.

Reaalsus on aga hoopis teine.

Olles ise elanud lühiajaliselt Keenias ning väisanud neid nn second-hand turgusid, tean, milliste mastaapidega on tegu. Kilomeetrite pikkused teed, kus mõlemad teepooled on ääristatud heaoluühiskonnast saadetud kasutatud riietega. Mäletan selgelt seda esmast emotsiooni – tundsin seda kõike nähes "emotsionaalset surma". Tagasi Eestis olles ei suutnud ma tükk aega ühtegi teise ringi poodi külastada, rääkimata rõivapoodidega seotud tegevustest.

Nüüd, hiljem, olen aga mõistnud, et tegemist on Aafrika riikide jaoks tulu toova äriga, mis täidab riigieelarvet ja tõstab SKP-d. Oxford Economicsi (2024) aruanne toob suurepäraselt välja, et see pole pelgalt lääne mugavus, vaid puhas pakkumise ja nõudluse suhe. „Surnud Valge Mees“ ei saada oma tekstiili Aafrikasse niisama – selleks on konkreetsed kaubanduskokkulepped.

Süsteemi iroonia peitubki selles, et väga tihti kogutakse need rõivad siinpool kokku heategevuslikel eesmärkidel – inimesed annavad oma asjad ära tasuta, uskudes, et need jõuavad abivajajateni kingitusena. Tegelikkuses müüakse need annetused aga vahendajate poolt edasi ning nendest saab kaup, mis liigub turuloogika alusel sinna, kus on nõudlus. See, mis lääne tarbija jaoks algab kui „hea tegu“, transformeerub teel olles rahvusvaheliseks äriks, kus tasuta saadud toormest pigistatakse välja maksimaalne kasum.

Siin on väike statistika Keenia näol, mis annab ettekujutuse selle äri tegelikest mõõtmetest:

• Otsene maksutulu: Keenia valitsus ei võta neid riideid vastu tasuta. Imporditollid ja käibemaks toovad riigikassasse hinnanguliselt 55–62 miljonit dollarit aastas. Seda raha kasutatakse kohalike avalike teenuste finantseerimiseks.

• SKP ja tööhõive: Kogu väärtusahel (Mombasa sadamast Gikomba turuni) panustab majandusse u 800 miljonit dollarit aastas. See on Keenia jaekaubanduse selgroog.

• Kasumlikkus: See raha ei liigu tagasi lääne korporatsioonidele. Hulgimüüja ostab palli $150–$500 eest ja jaemüügi väärtus ulatub $800–$1200-ni. See 300–500% marginaal jääb kohalike ettevõtjate kätte.

• Tarbija võit: Kasutatud riided on kohalikule elanikule 60–80% odavamad kui uus kaup. See sääst läheb otse perede toidulauale ja haridusele.

Selle „halva lääne“ narratiivi lükkab ümber ka antropoloog Karen Tranberg Hansen oma põhjalikus uuringus "Salaula: The World of Secondhand Clothing and Zambia". Ta toob välja, et kasutatud riiete turg on Aafrika tarbija jaoks teadlik valik kvaliteedi ja väärikuse suunas, mitte prügi passiivne vastuvõtmine. See, mida meie siin peame „heategevuseks“ või „reostuseks“, on sealse ühiskonna jaoks dünaamiline kultuuriline ja majanduslik protsess.

Minu küsimus ongi: miks on vaja tekitada süütunnet, kui asjad ei ole nii must-valged? Miks me räägime ohvrirollist, kui tegelikult on tegu toimiva turu ja majandusliku agentsusega? Me peaksime rääkima ausalt tarbimisest kui „lisandi“ ihaldamisest, mitte peituma mugava süüdistamise ja näilise baasvajaduse sildi taha.

Tegelikkuses leiab päris mitmeid videoid, mis seda paradigmat kõigutavad ja näitavad mitumba-äri tegelikku häält. See, et sellise kaubanduse tagajärg on täna kohati ülemaailmne reostus, on pigem tegemata jäänud töö tulemus – see on mõlemapoolne vastutus, mitte ainult heaoluühiskonna produkt või "paksu valge inimese" arrogantsus.

• The Vital Role of the Second Hand Industry in Kenya – Dokumentaal, mis selgitab sektori majanduslikku väärtust.

• Used clothing: Trash or treasure for Africa? – Analüüs sellest, kuidas lääne ülejääk muutub Aafrika sissetulekuks.

Illustreerivaks on foto minu Aafrika koduküla turult, kus on näha kohalikku kasutatud rõivaste müüjat.