AJAL ON MEIEGA OMAD PLAANID
Marokos ei ole päevi sellises loendavas tähenduses, nagu mina olen harjunud aega enda jaoks lahti mõtestama. Siin – ja eriti Essaouiras – on lihtsalt aeg. Aeg, mis kulgeb omasoodu ja allub ainult sellele, kuidas sa lased tal liikuda. Minu ajaarvamine on lihtne: saabumise ja lahkumise vaheline ruum. Pole tähtis, kas on esmaspäev või pühapäev. See on nagu üksainus pikk päev, kus vahepeal päike tõuseb ja siis jälle loojub. Mingit ajalist pressi ei ole. On vaid kulgemine.
Ma sain sellest eriti selgelt aru ühel õhtul, kui jalutasin enne päikeseloojangut mööda Essaouira randa. Aeg ei kiirustanud mind kuskile. Selline Marokole omane ajataju teeb mu meele alati kuidagi kergemaks ja vabamaks. Kindlasti elavad kohalikud oma rütmi ja kohustuste järgi, aga minu jaoks – turistina – kaotab see kõik tähenduse. Ma teen oma tavapäraseid marokolikke asju, lihtsalt palju aeglasemas tempos.
Lõpuks on ka ilm hakanud käituma nii, nagu ma Marokost ootama olen harjunud: sinine taevas, päikesepaiste ja briis, mis aeg-ajalt kananaha ihule toob. Täitsa ausalt – meenutab keskmist Eesti suve. Varem pole ma Marokos nii hilisel talvel viibinud ja see teeb kogu kogemuse kuidagi teistsuguseks. Tavaliselt olen oma reisid sättinud novembrisse, kuusse, mil Maroko elu tundub mulle kõige loomulikum.
Mõned päevad tagasi, ühel tuulisel ja sombusel päeval, jalutasin sadama kandis ja sattusin täiesti juhuslikult kokku ühe oma Maroko sõbraga. Ta elas varem Essaouiras, kuid on nüüd kolinud tagasi vanemate juurde Agadiri lähistele. Sellised kohtumised on alati eriliselt toredad – Eestis juhtub seda tihti, aga Marokos on see pigem haruldus. Leppisime kokku, et järgmisel korral sõidan talle külla.
Minu igapäevane elu siin on lihtne ja stressivaba. Hommikusöök riadis, siis hea kohv ja viimastel päevadel juba edasi randa, et end laadida. Kohvi osas olen ma üsna valiv ja eelistan kohti, kus see on tõesti hea. Alles hiljuti avati Essaouiras restoran Ombu, mis teeb uksed lahti juba kell 8.30. Nimi pole juhuslik – restorani hoovis kasvab linna suurim ombu. See puu on pärit Lõuna-Ameerikast ja tuntud oma vastupidavuse poolest. Täpselt nagu Maroko ilmgi, mis võib olla seinast seina: Atlase mägedes sajab paksu lund, samal ajal kui rannikul paistab päike või möllab torm. Ombu hinnaklass on Eestile üsna lähedane, kuid toit ja teenindus on seda igati väärt.
Pärast päikese käes olemist veedan aega oma ööbimiskohas – kas lesin niisama, loen või panen mõtteid ja pilte mällu, et need hiljem kaasa võtta. Seekord jätsin raamatu koju, kuid kuulan hoopis Valerie Perrini „Lilledele värsket vett“, mille on sisse lugenud Anu Lamp. Perrini detailirohke ja sügav psühholoogia sobib Anu Lambi häälega imeliselt ning juba esimestest hetkedest alates hakkas mul silme ees jooksma film. Raamatus on ka palju viiteid kaasaegsele muusikale ja Spotify’s on lausa eraldi playlist – paraku siin regioonis pole ma seda veel kuulata saanud.
Ühel õhtul sattusin Apple TV-s filmi All of You peale. Selle meeleolu haakus kummaliselt hästi Perrini raamatuga. Mõlemas on suhted, mis ei ehita, vaid lõhuvad – aeglaselt ja seestpoolt, nagu nähtamatu olend.
Ja nii need päevad siin mööduvadki. Vaikselt, märkamatult, kuni ühel hetkel hakkab lähenema ärasõidupäev. Ühest reaalsusest teise üleminek saab kindlasti olema konarlik, aga ma tean, et kui kohe töösse sukelduda, elab selle aja üle. Ja siis… saab hakata planeerima uut põgenemist Maroko aega.
No comments:
Post a Comment