MINUST ON SAANUD VANA HIPI

Pärast YSL-i muuseumi külastust seadsime sammud MACAALI, Aafrika kaasaegse kunsti muuseumi, mis asub linna servas. Kuigi muuseum on tegutsenud juba pea kümme aastat, kuulsin ma sellest alles hiljuti. Pean ütlema, et pärast Majorelle’i aedade külastamist mõjus MACAAL kui sõõm värsket õhku läppunud linnakäras. Näitus ise on väga hea ning annab sisuka ülevaate Aafrika kaasaegsest kunstist. Oma töid eksponeerivad loojad on pärit Aafrika eri riikidest ja kogukondadest üle maailma. Põhiteemadeks on Aafrika inimese identiteet, ajalugu ja tänapäev laiemalt. Erinevad kunstilised tehnikad ja materjalid annavad näitusele rahvusvahelise ja mitmekihilise ilme. See mõjub kui dialoog erinevate maailmade vahel, sest tavapäraselt oleme harjunud nägema kaasaegset kunsti peamiselt Lääne kultuuriruumis looduna. MACAALi näitus laiendab seda arusaama ning sunnib avardama piire kaasaegse kunsti globaalsete ilmingute mõtestamisel.

Pärastlõunal sai linnas ringi uidatud. Juhuslikult kohtusime kahe kohaliku mehega, kes valmistavad vanadest rattakummidest ehteid. Need on nii filigraanselt vormistatud, et esmapilgul jääb mulje, nagu oleks tegu nahast esemetega. Üldse on siin olnud mitmeid selliseid põgusaid kohtumisi, mis panevad tundma, et maailm on justkui suur küla, kus inimesed elavad eri majades. Näiteks tekkis vestlus ühe poepidajaga, kes teadis Eestist pärit naist, kes peab Meknesis võõrastemaja. Kahjuks ei osanud ma seda kommenteerida, sest ei tea kuigi palju eestlasi, kes oleksid Marokos kanda kinnitanud – esialgu tuleb meelde vaid kolm-neli inimest.

Hiljem, kui olin kõhu täis söönud, hakkas minuga vestlema üks kohalik, kes uuris, mida minusugune „vana hipi“ Marrakechis teeb, sest tema arvates peaksin olema hoopis Essaouiras, kus on rahulikum ja elu saab mõnusalt chill’ilt võtta. Vastasin, et olengi teel sinna, kuid alles järgmisel päeval. Põhiküsimus, mis kohalikke vestluses huvitab, ongi see, kas olen Marokos esimest korda ja kuidas mulle see maa meeldib. Kui nad kuulevad, et olen siin juba viiendat korda, saavad nad kiiresti aru, et minuga pole mõtet jamada ning et oskan nende pealetükkivust läbi näha.

Marrakeshist lahkumise hommikul külastasin veel ka Bahia paleed, mida küll osaliselt restaureeritakse, kuid mis on suuremas osas külastajatele avatud. Bahia paleed peetakse üheks Marrakechi kaunimaks ajalooliseks rajatiseks. See ehitati 19. sajandi lõpus ning eriliseks teevad selle peened puidust nikerdused, kaunid mosaiigid ja avarad siseõued. Siin on oskuslikult ühendatud traditsioonilised Maroko käsitööoskused, mis sümboliseerivad võimu ja jõukust. Ajalooliselt on palee olnud suurvesiiri residents. Mina sattusin sinna hommikul enne kümmet, mis osutus parimaks ajaks – juba pool tundi hiljem oli koht paksult turiste täis ning igasugune rahulikkus kadunud. Sissepääs sellesse imelisse paika maksab 100 kohalikku rahaühikut.

Lõunast sai starditud Essaouira poole ning jäi vaid loota, et sombune ilm ei tule meiega Marrakeshist kaasa. Kuigi jah viimasel päeval tuli ka päike välja ning tratsiooniline Marrakeshi ilm näitas oma tõelist paelt. Essaouira võttis meid vastu särava päikesega, kuid ilm oli tuuline ja mõnusast briisist polnud jälgegi. See ei seganud mind siiski esimese asjana jalutamast linnamüüril ja nautimast mäslevat ookeani.

Üks foto ak Bahia palee laest, mis on väike osa sellest ilus, mida sealt leida võib.