PÕGENEMINE REAALSUSEST

Istun Frankfurdi lennujaamas ja ootan oma lendu Marrakeshi. Varsti saan jälle põgeneda oma man cave’i — lõpuks ometi. Viimasest reisist on möödas kolm kuud, Marokost juba üle poole aasta. See on minu viies “põgenemine”. Juba septembris hakkasin päevi lugema: alguses kuid, siis nädalaid, lõpuks päevi. Viimased kümme päeva venisid nagu kaameli tatt ja tundus, et ärasõidupäev ei taha kuidagi kätte jõuda. Aga nüüd on jäänud ainult koera saba ületada ja viie tunni pärast naudin juba Maroko maitseid ja emotsioone.

Tegelikult tuli see põgenemine täpselt õigel ajal. Eestis hakkas kõik vaikselt närvidele käima — ilm, mis on hommikust õhtuni hall ja vajub sulle justkui kaela. Inimesed, kes räägivad liiga kõvasti või venivad poesabas nagu aegluubis. Tundsin, et kui veel natuke peale tuleb, siis plahvatan miljoniks killuks nagu visatud peegel. Isegi mu terapeudirollis koer ei suutnud enam neid emotsioone maandada.

Aga Marokos ootab mind kõik see, mis mu peas ja hinges korda loob. Esmalt korralik kõhutäis Maroko toitu. Esimesed päevad veedan Marrakeshis, rahulikult kohanedes. Plaanis on YSL-i muuseum ja MACAAL — viimasesse polegi varem jõudnud. Pärast paari päeva liigun edasi Essaouirasse, mis ongi minu päris man cave. Seal saan toimetada täpselt omas tempos: barberi juures habet ajada, hammamit nautida, juua oma igapäevast harira’t lemmikkohas. Võtsin kaasa ka joonistustarbed ja lubasin endale, et joonistan iga päev vähemalt midagi — või teen väikse visandi. Ka kolm lugemata Müürilehte on kaasas, rannas päikese ja briisi käes lugemiseks ideaalne kraam.

Praegu vist rohkem polegi. Eks näis, kuidas elu-olu kohapeal kulgeb.