KUIDAS MA KOHTASIN YSL VAIMU

Nende aastate jooksul, mil ma olen Marokos käinud, on seal tavaliselt olnud soe ja mõnusalt päikeseline ilm. Seekord aga on kõik vastupidi. Poolteist päeva on olnud pilvine ja olen saanud ka vihma – mis on minu jaoks esmakordne kogemus. Ilm on selline pisut sombune ja meenutab natukene meie keskmist suve. Ei ole külm ega soe, kuid ringi liikumiseks ning Marrakeši vaatamisväärsuste nautimiseks on see igati mõnus. Ja esimest korda naudin ma Marrakešis olemist tõeliselt, sest mulle isegi meeldib rahvarohkus ja pidev, katkematu inimeste vool.

Marrakesh on nagu aarete laegas, mis avaneb järk-järgult. Olles siin linnas lugematuid kordi ringi uitanud, avastan ma ikka ja jälle enda jaoks uusi kohti ning kohati on tunne, nagu oleksin siia linna saabunud alles esmakordselt. Neid pisikesi tänavaid, mis Medinas võivad viia mitte kuhugi ning lõppeda sama ootamatult, kui algavad, on siin mustmiljon.

Marrakeshi peaväljak üllatas mind seekord suurte ümberkorraldustega ning igal pool oli näha uute tänavakivide paigaldamist. See ei seganud aga inimesi osa saamast tavapärasest õhtusest melust, mida see koht alati pakub. Kuna päev oli pikk ja Tallinnast sai starditud juba natuke pärast kuut hommikul, võttis väsimus õige pea võimust ning sammud said seatud tagasi riadi. Kes veel ei tea, siis riad on tüüpiline Maroko elamu, mille keskel on avatud katusega siseõu ning toad paiknevad erinevatel korrustel. Minule sobib selline majutus väga hästi, sest see on tihtipeale soodsam ning reisil olles on põhimureks see, et saaks pesta, süüa ja kammida. Ja seda kõike siin pakutakse. Lisaks muidugi ka traditsioonilist Maroko hommikusööki, mis koosneb praemunast, erinevatest saiakestest, Maroko „viskist“ ehk piparmünditeest ning klaasist apelsinimahlast. Kõhu saab täis ja järgmise suurema lõunasöögini peab ilusti vastu.

Seekord otsustasin külastada ka YSL-i muuseumi ning Majorelle’i aedu. Majorelle’i aiad meenutavad pigem nõukogudeaegset järjekorras seismist, sest tung sinna on suur.  Aed ise on ilus, kuid see tung  võtab kogu selle nautimise mõnu ning tahaks sealt kiiremas korras jalga lasta. Liikuda tuleb põhiliselt üksteise sabas ning etteantud trajektoorilt kõrvale astuda ei ole lubatud. Sinu teekonda jälgivad valvsalt kohalikud silmapaarid, et sind vajaduse korral õigele rajale suunata. Iseenesest on see aed tore ja külastamist väärt. Berberi muuseum, mis samuti sinna kuulub, on aga pisike ja pime ruum ning kui tahta süveneda, siis selleks erilisi võimalusi pole – tagant tulijad pressivad peale ja valgust on nii vähe, et võimalik on vaid aimata seda rikkalikku pärandit, mida berberi kultuur pakub.

YSL-i nimi ei vaja inimestele tutvustamist, sest tegu on ühe mõjukama 20. sajandi moelooja ja visionääriga. Tema looming on nii rikkalik, et kui tsiteerida Köstrit „Kevadest“, siis läheb päike enne loojakarja, kui me sellega lõpule jõuame. Muuseum asub umbes 100 meetri kaugusel aedadest ning soovitav on pilet internetist ette osta, et vältida mõttetut järjekorras seismist. Vahepeal on toimunud ka ekspositsiooni muutus ning eraldi näitus on pühendatud YSL-ile ja tema koertele. Samuti on muudetud põhiekspositsiooni ning erinevalt eelmistest kordadest on seal nüüd pildistamine keelatud. Kindlasti soovitan külastada ka muuseumi kohvikut, kus saab tellida head kohvi ja maitsvat toitu, kuigi hinnad on Maroko kohta tavapärasest kõrgemad.

Tulles tagasi YSL-i juurde – ta on tõepoolest üks mõjukamaid moeloojaid, kelle loomingu järgijaid on maailmas tuhandeid, kui mitte rohkem. Termin „visionäär“ sobib tema iseloomustamiseks täiuslikult, sest ta ei loonud lihtsalt uusi rõivaid, vaid nägi ette ja kujundas ümber ühiskondlikke ning ärilisi struktuure, mille alusel mood tänaseni toimib. YSL-i elukaaslane ja äripartner on tema kohta tabavalt öelnud: „Coco Chanel vabastas naised, Yves Saint Laurent andis neile võimu.“

Edasi viis tee meid MACAAL-i, kaasaegse Aafrika kunsti muuseumisse, mis asub linnast väljas ja kuhu on kõige mugavam sõita taksoga. Takso leiab hõlpsasti tänavalt ning mõistlik on hind eelnevalt kokku leppida. Ühesõnaga – palju emotsioone ning püüan kõigest juba järjekorras rääkida oma järgmises postituses. Fotoks lisan meenutuse Majorelli aiast, kus ma kohtusin YSL vaimuga.