KAS TÄTOVEERINGUGA VÕI ILMA?

Sotsiaalmeedia on nagu lakmuspaber, mis peegeldab ühiskonna väärtushinnanguid ja arusaamu. Mõnikord need ühtivad sinu omadega, mõnikord mitte. On inimesi, kellele meeldib provotseerida – nad viskavad piltliku "sitaämbri ventilaatorisse", et siis nurgas pahatahtlikult itsitades vaadata, kes pihta saavad. Tavaliselt on targem sellised sitaloopijad tähelepanuta jätta, et nende jõud raugeks.

Küll aga on üks teema, mis minu arvates propageerib 21. sajandil äärmiselt piiratud mõtlemist: see on teise inimese välimuse, kehakaunistuste või riietuse kritiseerimine. Hiljuti oli televisioonis eetris saade, kus lahati vaimse tervisega seotud valukohti. Seal esines ka spetsialist, kes puutub selle valdkonnaga igapäevaselt kokku ning kellel on tätoveeringud. Pärast saadet võttis sotsiaalmeedias sõna üks "prowwa", kes tegi selle inimese pelgalt välimuse põhjal maha. Ma ei hakka siia selle proua nime kirjutama, et mitte anda talle veel rohkem asjatut reklaami. Kuid tema murekoht oli "vapustav": kuidas saab inimene, kes on tätoveeritud, mustaks värvitud küünte ja ehetega, üldse midagi tarka öelda? Selline suhtumine on ajast ja arust.

Me elame 21. sajandil ning lahmida kellegi välimuse kallal on äärmiselt nõme ja madal. Õnneks leidus aga piisavalt palju inimesi, kes julgesid sellisele "prowwale" tema arvamuse naeruväärsust näidata. Riietus ja välimus üldiselt on osa inimese identiteedist ning tätoveeringud on osa meie minapildist. Ammustel aegadel oli tätoveerimine tõesti marginaalse kogukonna tunnus, kuid tänaseks on see paradigma täielikult muutunud. Kunagi toimus märgistamine eesmärgil, et sarnane tunneks sarnase ära – see oli märk kuulumisest süsteemivälisesse gruppi või mäss kodanliku ühiskonna vastu. Need grupid olid selged: meremehed, kriminaalid ja vangid, sõdurid.

Mulle meenus Jean Genet’ "Varga päevik", kus autor kirjeldab tätoveeringuid kui aumärke, mitte häbimärke. Genet’ jaoks oli see märk julgusest ja truudusest oma valitud teele. Huvitavat täiendust pakub siia Liisu, kes on oma elu sidunud Jaapaniga ning kirjeldab tätoveeringute rolli sealses ajaloos ja kelle postituse ma leidsin Threadsist:

"Mind üllatas väga, kui mu kaaslane üks päev jutustas, et tätoveeringud olid Edo perioodil tuletõrjujate teema. Nende kehadel olid uhked ja värvilised tätoveeringud. Ühest küljest sümboliseeris see tugevust, samas oli sel ka pragmaatiline pool: nii sai tuletõrjuja keha identifitseerida, kui töö käigus juhtus halvim. Nendesse tätoveeringutesse ei suhtutud halvasti, sest tuletõrjuja töö oli ilmselgelt elutähtis."

Moemaailmas liiguvad trendid tavaliselt ülevalt alla (top-down), mis tähendab, et alamad klassid võtavad üle kõrgemates kihtides kasutusel olnud rõivad. Samas on teatud nähtused, sealhulgas tätoveeringud, liikunud hoopis alt üles – bottom-up. See on sotsiaalne teekond marginaalsusest luksuseni. Tätoveering, mis kunagi sümboliseeris heidikut, võib täna maksta terve varanduse ja ehtida tippkirurgi või eduka ettevõtja kätt. Riietust ja sellega seonduvat peeti kunagi kerglaseks valdkonnaks, kuid nüüdseks on see saanud teadlaste ja filosoofide poolt väärilist tähelepanu, sest mood peegeldab meie siseilma, väärtusi ning identiteeti.

21.sajandil ei tohiks enam kedagi üllatada inimene, kes on lasknud oma naha "täis sodida". Nagu ühes Eesti filmis öeldi: "Nahk on raisus." Tegelikult on "raisus" hoopis nende mõttemaailm, kes arvavad, et tindi hulk nahal korreleerub inimese vaimse võimekusega. Kui viitsimist on, siis leiab netiavarustest päris palju materjali antud teema kohta ning lugemist võib jaguda tundideks. Mulle jäi eriliselt silma ajakirjas Human Relations (2018) avaldatud uuring (French, Mortensen, Timming), mis kinnitab, et tätoveeritud nahk ei mõjuta professionaalsust ega eetilisi omadusi. Vastupidi – inimesed, kes julgevad end väljendada, mõjuvad sageli enesekindlamalt ja otsustusvõimelisemalt. Juhid, kes diskrimineerivad tätoveeringute alusel, võivad kaotada väga tugevaid ja motiveeritud töötajaid.

Minu mõte on lihtne: enne kui hakkad kellegi välimust avalikult maha tegema ja tema professionaalsuses kahtlema, vaata peeglisse ja leia omaenda silmast see palk üles. Lõpetuseks lisand, et tõelise taksifännina lasin ma oma esimese tätoveeringuna teha Picasso taksi. Hiljem on neile lisandunud palju abstraktset ja põnevat. Ning sellele "prowwale" ütlen veel seda: tänu oma tätoveeringutele (ja muidugi suurepärasele tattoo-master'ile!) olen saanud ainult positiivset tähelepanu.

Illustreerivaks fotoks üks minu nahk raisus kehakaunitusest.