KUNINGAS ON ALASTI. ELAGU KUNINGAS!

Hans Christian Andersenil on muinasjutt „Keisri uued rõivad”, kus kuningas tellib endale uhked rõivad, mida tegelikult ei eksisteeri. Keegi ei julge talle tõde öelda, kuni lõpuks üks laps lausub: „Aga ta on ju alasti!”

See muinasjutt meenus mulle, kui lugesin Anne & Stiili artiklit KUNINGAS ON ALASTI New York Fashion Weekist ja seal mainitud Eesti brändidest, kes on justkui saanud kutse osaleda selles ühel maailmakuulsamal moeüritusel. 

Tegelikult tuleb teha vahet: on olemas päris NY moenädal ja siis selle kõrvale tekkinud “vaese mehe moenädalad”. Mõlemad toimuvad samas linnas, kuid kaalult ja mõjult on need täiesti erinevad. Oma loomingu näitamine New Yorgis ei ole kindlasti odav lõbu, kuid meile on jäetud mulje, et justkui tegu oleks selle kõige-kõige olulisema moesündmusega.

Professionaalid teavad, et osalemine maailma mõjukaimatel moeüritustel pole suvaline otsus, vaid põhjalikult kaalutud investeering. Üksainus show New Yorgis tähendab tavaliselt kuuekohalist väljaminekut. Kui kümmekond aastat tagasi võis see summa küündida kuni 100 000 USD, siis praeguses maailmas on see kahekordistunud. Moeäri ei toimu heategevuslikel alustel – see on karm bisnes nagu iga teinegi. Samamoodi on selleks ka showde korraldamine. 

Mul endalgi on kogemus samalaadse NY moenädalaga, mis ulatub aastasse 2005, kui Moskvas peale oma kollektsiooni esitlemist sain koos teiste osalejatega kutse New Yorki. Mäletan elavalt, kuidas arutasime kolleegidega nende kutsete sisu üle ning üsna ruttu sai selgeks, et tegemist on ersats-üritusega, millel päris moenädalaga vähe pistmist. Kakskümmend aastat on möödas, info on nüüd palju paremini kättesaadav, ent ometi leidub siiani neid, kes lasevad end säärasest fassaadist pimestada.

Mäletan, kuidas 1990ndatel uskusime, et kõik, mis tuli vaba maailma poolelt, oli väärt kulda. Nüüd on olukord sarnane: moenädala särava sildi taha peidetakse üritusi, mille mõju on pigem illusoorne. Ja nagu Anderseni loos, on ka siin keiser sageli alasti – aga kõik aplodeerivad.

Tuleb aru saada, et ühekordne investeering ei loo rahvusvahelist tuntust. New York on linn, mis ei maga kunagi, ja pildile jõudmiseks on vaja järjepidevat tööd, suhteid ja vähemalt nelja-viit samaväärset osalemist. See on väljaminek, mida väiksematel tegijatel on raske endale lubada. Samal ajal leidub maailmas, ka meie lähinaabruses, rohkelt väärtuslikke moemesse ja regionaalseid moenädalaid, kus oma brändi samm-sammult kasvatada.

Moeäri on karm nagu iga teinegi äri. Kui oled rongilt maha jäänud, on su koht enne järgmist peatust juba hõivatud. Sellepärast tasukski alustada targalt – keskenduda pigem kohalikele ja regionaalsetele moenädalatele ning messidele, mida leidub meie ümbruses rohkelt. Seal on võimalik oma nime samm-sammult üles ehitada, ilma et illusioonide taha peidetud säralavade eest liigset hinda maksta.

Ja mis kõige olulisem: nimetame asju õigete nimedega. Kui tegemist on kõrvalüritusega, siis ütlemegi, et see on kõrvalüritus. Kui see on osa põhiprogrammist, on see tõepoolest suur samm. Selge ja aus kommunikatsioon aitab vältida kadeduse süüdistusi ning lubab vaadata otsa tõele. Sest ainult nii saab moeareenil edasi liikuda – aususe ja töö, mitte illusioonide toel.

Andersen kirjutas „Keisri uued rõivad” küll muinasjutuna lastele, ent tegelikult sobib see täiskasvanute maailma kui rusikas silmaauku. Meie ümber on alati olnud illusioone ja fassaade, mille taha end peidetakse. Mõnikord piisab ühest lapselikult ausast lausest, et need purustada. Ja vahel ongi kõige tähtsam oskus mitte kaasa mängida, vaid peeglisse vaadata ning jääda ausaks – nii iseenda kui ka teiste suhtes.

Illsutratsiooniks on fotot Londoni Moe- ja Disainimuuseumi näituselt " REBEL: 30 Years of London Fashion"