ISLAND JUMAL- TEINE PÄEV 

Teise päeva hommikul ärgatas oli kogu ümbruskond mattunud  paksu udusse. See, mis õhtul oli olnud imeline sellest polnud hommikuks jälgegi sellel lihtsal põhjusel, et mitte midagi polnud näha. Piimjas udu oli kui paks kohev vatitekk, mis oli katnud Islandi, et me saaksime rahus ja vaikuses magada. Nagu ütlevad laulusõnad, siis vaikus on siin kuldne. On kuulda ainult sambla kasvamist. 

Oleme nüüd kaks päeva oma seltskonnaga ringi sõitnud ning tunne on selline nagu liiguks ringi mõnes loodusfilmis. Need vaated, mis avanevad bussiakendest nende kirjeldamiseks jääb sõnadest väheseks. Võiks arvata, et saare vulkaaniline päritolu annab maad igavatele vormidele, kuid nii see õnneks pole. Iga kaljunukk, künkake või isegi laugelt kulgev maastik on kui kunstiteos, mida võib vaadelda tunde. Ja igav ei hakka, sest  nüansirohkus tekitab tunde nagu näeksid seda looduseimet esimest korda. Valguse muutudes muutub ka emotsioon, mida neid looduse meistriteoseid vaadates tekib. Kogu seda ilu nähes on tunne, et me oleme siin küll teretulnud, aga me ei tohi saare külalislahkust kurjasti kasutada. 

Eelmises postituses ma kirjutasin, et Island on kui introvertide paradiis, sest inimasustus võib olla siin üsna hõre. Arvestades Islandi suurust ja rahvaarvu, siis ei imesta selle ülde. Meie marsruut on nii seatud et oleme teel Läänefjordidesse, mis tähendab, et inimesi kohtab järjest harvemini. Võib näha üksikuid liikuvaid  turiste, kes samamoodi nagu meiegi on tulnud et vaadata loodusfilmi reaalajas. Päeva arenedes hakkab ka udu kaduma ning päike tungib järjest tugevamalt läbi udutompide kuni lõpuks saavutabki võidu. Bussiakendest välja vaadates ei oska kuidagi olla, sest tahaks kõike seda oma mällu talletada. Ühel pool lauge mereäärne karjamaa, mis märkamatult läheb üle ookeaniks ning silmapiiri pole nähagi. Teisel pool Islandi mäed, mis meenutavad ülisuuri skulptuure, kust aegajalt tungivad esile hõbedased langevad veejoad, mis kui sosistaks sulle kõrva kutsudes sind enda juurde. 

Igatahes emotsioone on palju ning nendega toimetuleks on vaja ennast aegajalt näpistada, et aru saada kas oled unes või ärkvel. Aga jah, see kõik on reaalsus. Meenub kunagi KUKU raadios olnud saade, kuhu inimesed saavad helistada ja vastates varasemalt esitatud küsimusele. Küsimuseks oli: "Mis on õnn?" Neid vastuseid oli igasuguseid, vaimukaid ja vähemvaimukaid. Siin islandil olles tuli mulle saade millegipärast meelde ning vastus kerkis kui  iseenesest- Õnn on olla Islandil. Või teine nali mis meil oma reisiseltskonnaga on tekkinud, et kui me näeme midagi hingematvalt ilusat või meeldejäävat, siis selle asemel, et öelda Issand Jumal, me ütlme ISLAND JUMAL! Sellised naljad siis!

Õhtuks me jõudsime ettenähtud majutuskohta, mis asus suure vee ääres. Ees ootas meid rahulik õhtu, imemaitsev õhtusöök, mille valmistasid meie suurepärased reisikaaslased. Ja pärast tuli selle päeva kõige magusam osa. Saime vedeleda looduslikus spaas, mis siis tähendas seda, et selle majutuskoha juurde kuulus ka pisike kuumaveeallikas, kus me saime omi kangeid konte pehmendada. Peale vee protseduure oli ainuke soov leida padi ja voodi ning ennast unerüppe lasta kanda. Uni saabus juba enne, kui pea oli patja puudutanud

Ja  ISLAND JUMAL on tõesti olemas.