QUO VADIS, EESTI MOOD?

Juba nädala jagu kütab eesti moeskeenel kirgi teema, mis on seotud NYFW ja seal osalenud või osalevate kodumaiste brändidega. Ma ei soovi  sellel teemal rohkem peatuda, sest pole mõtets seletada asju, kui neist puudub soov aru saada. Kogu selle skandaali tohuvapohus tekkis küsimus mille olen esitanud ka oma pealkirjas: Kuhu lähed Eesti mood?

Et seda teemat natukene avada pean pöörduma ajas natuke tagasi, kui valisin teemat oma magistritöö jaoks Tallinna Ülikoolis. Esialgne plaan oli uurida meeste moodi ning sellest tulenevalt paradigmaatilist  muutust viimastel kümneditel. Mingil hetkel ei tundunud see teema enam atraktiivne ning sõelale jäi hoopis Eesti moega seotud teema. Oli COVID-i aeg ning kehtestatud olid igasugused piirangud. 

Korraga olid kõik harjumuspärased tegevused keelatud ning inimesed võisid jätkata väga piiratud liikumistega kindlatel territooriumidel. Kehtestati palju erinevaid keeldusid, mis panid tavakohastele tegevustele veto. Kitsendused hakkasid kehtima üleöö ja selline muutus pani meid paljusid asju ümber hindama. Tõnu Õnnepalu kirjeldab "Flandria päevikus", kuidas piirangud, mida me nii väga kardame, võivad teinekord olla hoopis eelduseks mingile suuremale avastusele, mida me oma tavapärast käitumismustrit järgides ei satu kunagi avastama. Just niimodi ringi uidates tühjadel tänavatel köitsid mu tähelepanu erinevad graffitid, kus olid lakoonilised kaks sõna EESTI MOOD. Kokku oli neid omal ajal kolmes kohas, kuid praeguseks on säilinud neist kaks. Mida see sõnapaar tähendab ning kuhu ta teel on?

Eks me kõik ole unistanud maailma vallutamisest, kuid üsna kiiresti saab selgeks, et unistuseks see ainult jääbki. Ei suuda me isegi Euroopat vallutada. Küsimuse ei ole  moediainerite andekuses vaid järjepidevuses. Prantsumaal, Itaalias, Suurbritaanias on mood olnud ajalooliselt väga olulisel kohal. Prantsusmaal peeti juba 15. sajandil moodi nii oluliseks, et Charles VII palus luua eraldi moeministeeriumi. Lisaks Prantsusmaale võib ka Itaaliat pidada maailma mastaabis oluliseks moemaaks, kus rõivaste tootmine on olnud sajandite pikkune ning tsentraliseeritud. See on olnud järjepidev ja traditsioone järgiv. Itaalia ja Prantsusmaa kõrval on oluline roll ka Suurbritannial, mis on moodi ja rõivastust mõjutanud üsna palju. Kaasaegses maailmas on olulise rolli disainis saavutanud ka Skandinaavia, kuid siin pigem tegu interjööri ja tarbeesemete disainiga. Nüüd tekibki küsimus, et kuhu me paigutame meie oma moekunstiga maailma mastaabis?

Eesti moe arengu võib laias laastus jagada kolme etappi. Esimene periood hõlmab Eesti Vabariigi aegset aega, kus hakkas tekkima midagi süsteemi laadset, kuid siis tuli Nõukogude okupatsioon, mis eelneva hävitas, Teise perioodi moodustab okupatsiooni aeg, kus loodi Tallinna Moemaja, mis oli Eesti moe lipulaev ning kolmas on peale taasiseseisvumist, kus toimus väärtuste ümberhindmaine. Disainer ei olnud enam osa süsteemist vaid eraldi seisev üksus karmis maailmas.

Eesti disaineritel on piisavalt potentsiaali,  kuid vaja on järjepidevat tegutsemist. Võibolla alustada sellest, et teadvustada Eestis kohaliku disaini tähtsust ning seejärel, kui on tekkinud piisaval tugev identiteet, saame mõelda maailma vallutamise plaanidele. Oluline, et me ise tähtsustaksime oma moekunsti ja peame seda osa meie isiklikust identiteedist nii üksikisiku tasandil kui ka rahvusena. Peale seda ei oleks see graffiti lihtsalt tühipaljas sõnakõlks kuskil robustsel seinal vaid mõjub enesekindla faktina kogu maailmas. Ja et suureks saada maailmas on vaja suureks saada enda sees!