P......S ON SUL TRAUMAD!

Hiljaaegu kohtusin oma sõbraga, kes muidu elab Londonis kuid aegajalt satub ka Eestisse ning siis on alati rõõm temaga kohtuda.  Nagu ikka jätkub jututeemasid kauemaks ning teemadering mida arutada on üsna lai. Seekord jõudsime mingite arutluste käigus teemani lapsepõlvetraumad. Ja alati kui keegi hakkab traumadest rääkima,siis meenub mulle Eesti film "Keskpäevane praam", kus Ada Lundver lausub praeguseks kultsulikuks saanud fraasi, et perses on sul traumad! Aga tulles tagasi meie jutuajamise juurde sõbraga, siis jõudsime mõlemad ühisele järeldusele, et kõige suuremkas lapsepõlvetraumaks meil mõlemal olid kehalise kasvatuse tunnid. Muidugi praguses täiskasvanueas need on pigem ebameeldivad kogemused, aga tollel teismelise ajal olid need tõesti traumad, mis olid nagu vihalehed perse küljes. Muidugi meil olid erinevad kogemused nende tundidega. Minu sõbral, kes käis koolis Tallinna kesklinnas oli ebameeldiv mälestus seotud sellega, et neil koolil polnud oma võimlat ja kohta sporditegemiseks ning selleks pidid nad sõitma kuhugi Mustakale. See oli see ebamugav ning tavaliselt oli hiljem vaja jõuda ka tagasi tundidesse, et aju saaks täistuuridel töötada. Minul aga seostub see keka tundide draama keskkooli ajaga ning suusatamisega. Mul polnud suusatamise kui tegevuse vastu midagi, aga see kuidas seda meile peale sunniti  tundus nõme ning see pole ka nüüd täiskasvanueas muutunud. Arvestades seda tegelikult kui palju erinevaid tegevusi võib talvel teha välitses tingimustes, siis selline pealesunnitud tegevus oli minu arnevas lapseajus vägivaldne. Lisaks muidugi ka suuskade vedamine ja ka suusavarustuse kaasa tarimine- vahetusriided, suusasaapad jne.  Koolipäevahommikul olid nagu kaamel, kes lahkub igaveskes pihkale teekonnale.Mäletan, et viimases klassi ma ei käinud nendes keka tundides üldse ja see hakkaski pihta kolmadal veerandil kui suusatamine oli kohustuslik tegevus. Ma loodan, et tänapäeval lähenetakse kehalisele kasvatusele palju loomingulisemalt ning ei ole enam sellist sundust. Olen nõus, et kehaline koormus on vajalik, kuid seda saab teha ka ilma ajusid komposteerimata. Näen siiamaani, kui koolist on üle 35 aasta möödas unenägusid, kus kehalise kasvatuse õpetaja ajab mind mööda kooli taga ning sunnib aja peale suusatama ning tagatipuks seatakse kahtluse alla ka minu koolilõpetamine. Ärgates tõden kergendatult, et õnneks oli see kõik ainult unes. Ja tegelikult olen ma neid lugsuid keka tundidest kuulnud palju rohkem ning minu oma on üsna leebe. On olnud igasuguseid juhtumeid, kus lihtsalt pedagoogid on oma hoolealuseid mõnuga stöörinud. Muidugi nüüd meenutan seda kõike läbi huumori ning tegelikkuses pole mul mingit traumat. Aga eks see nõukaaegne koolielu oligi üks paras ellujäämine. Jah, ajad olid teised ja väärtushinnagud olid ka hoopis erinevad. Enda kohta võin lõpetuseks võin öelda, et kõik mis ei tapa teeb tugevaks.