ELAGU SKANDAALID- KOLLASED SANDAALID!

Kaheksakümnedatel laulis Propeller:" Seisan üksi mereääres, jalas kollased sandaalid. Valged lainevahust sääred, hüüan- Elagu skandaalid!"PROPA Just skandaalidega ongi hea jätkata eelnevat arutelu, sest moemaastikul skandaale jagub. Viimase Eesti moodi raputava sündmust tekkinud torm ei tahi kuidagi vaibuda ning igapäev ilmub ajakirjanduses erinevate osapoolte arvamusi. Aga ma jätaks meie kohaliku skandaali sinnapaika ning keskenduks pigem kõmu tekitanud  rahvusvahelistele sündmustele, mis moemaailma on raputanud. Skandaal on ühiskonna lahutamatu osa ning moetööstus pole selles suhtes erand. Mõni nendest skandaalidest on jõudndu ka Eesti ajakirjandusse, mõni aga leiab kajastust ainult lääne meedias.

Arvestades, et moetööstus on üks maailam kõige rohkem reostavamiad tööstuseid , siis ei ole imekspandav, et kõneainet on palju. Eelkõige meenuvad koheselt kiirmeoetööstusega seotud skandaalid, sest materjali millest kirjutada ja rääkida on tohutult. Zara, H&M, Primark, Shein. See nimekiri on tunduvalt pikem ning probleemid, mis nende brändidega kajastust leiavad on sarnased. Tegelikkuses ei ole kõmulised juhtumid ainult seotud kiirmoega vaid ka väga lugupeetud ja pika ajalooga brändidega. Laias laastus võibki need lood jagada kahte- ühed, mis on seotud kultuuriliste, ajalooliste või sotsiaalsete konnotatsioonidega. Ning teised, mille keskmes on keskkonnaga seotud probleemid. 

Võiks arvata, et keskkonna ja tööjõuga seotud probleemid on omased ainult kiirmoetööstusele, kuid nii mustvalge see maiilma pole. Eelmisel aastal lahvatas Itaalias suur skandaal Loro Piana nimelise brändi ümber. Seda kajastasid kõik maailma suurimad meediväljaanded LORO PIANA. Loro Piana on üks maailma kallemaid brände ning näiteks tuntumates netikaubamajades Farfetch ja Yoox maksavad  nende tooted alates rohkem kui 400 eurot. 

Loro Piana on tuntud oma quiet luxury esteetika poolest, mis tähendab, et brändi tooteid iseloomustab kõrge kvaliteet ja ajatu disain, mitte aga silmapaistvad logod või trendipõhised elemendid. Selline lähenemine on teinud Loro Piana väga populaarseks just nende kuulsuste ja mõjukate inimeste seas, kes hindavad diskreetset, kuid äärmiselt kallist stiili. Arvestades toodete hinda võiks arvata, et nende tootmisprotsess on läbipaistav ja arusaadav. Nad rõhuvad "Made in Italy" reputasiooni laitmatule mainele, kus eetilisus on kõrgel kohal. Aga nagu selgub on see kõik üks bluff, sest äri on äri ja eetlisus on lihtsalt selle firma silmis üks tühipaljas sõnakõlks. Ühesõnaga nagu ajakirjanduses uurimisena tulemusena selgus, ei maksa Loro Piana oma töö eest ausat hinda vaid nii nagu fast fashion kaubamärkidele omane püüavad seda kõike varjata. Ja madal töötasu pole ainuke ämber , mida nad kolistavad. Nende skandaalist on liikvele läinud hoopis väljend quiet slavery, mis härib väga tugevalt antud brändi juhtfiguure. Loro Piana pole ainuke patuoinas selles luksbrändide nimekirjas. Sama kriitikat on saanud mitmed teised luksusbrändid, mis kinnitab, et kasum ja prestiiž kaaluvad tihti üles väärtused ja lubadused.

Teine teema, mis palju kajastatkse meotööstuse skalndaalidega on seotud kultuurilise, ajaloolise või sotsiaalse tundlikkuse ekspluateerimisega. Aga sellest kirjutan ma juba mõni teine kord.

Kogu selle moetööstuse virvarris tekibki küsimus, et keda siis lõpuks usldada? Tegelikult me tahame kõik saada õiglast töötasu ning ei peaks murtesema selle pärast, et maailmas toimuvad inimtekkelised protsessid ei viiks kollapsini. Võime küll mõelda, et see, mis toimub kuskil meist eemal ei mõjuta meie elukvaliteeti. Jah, kui see oleks nii lihtne ja primitiivne, siis oleks ju väga hea. Moetööstus on globaalne ning see kõik mõjutab ka meid siin väikses Eestis.

PS! Paari päevast lendan ma Islandile ning siis saate juba lugeda minu reisiseiklusi. 

Fotol on tavalised Loro Piana firma lühiksed püksid, mille hind Farfetchi netikaubamajas on 457 eurot. Tegu on kuvatõmmisega.