KAPSULKOLLEKTSIOON, MIS IMELOOM SEE VEEL ON?

Ühes näoraamatu lõimes sattusin lugema artiklit, kus räägiti kapsulkollekstioonist. Mind mõnikord häirib mingite inglise keelsete sõnade kasutamine, mis on otsetõlked ning mõjuvad häirivalt. Inglise keeles kõlab see  kuidagi loomulikumalt- capsule collection, aga meie emakeelse kuidagi raskelt ja võõrapäraselt. Ja ega tegelikult paljud inimesed ei pruugi selle tähendust teada. Selle sõna juured ülatuvad eelmise sajandi algusesse ja nagu paljud moes kõlapinda leidnud teemad  on see sõna kasutusele võetud Londonis. Aga laiema tuntuse sai sõnapaar kaheksakümnendate keskel ja alates sellest ajast on seda kasutatud üsna palju. Kapsulkollektsiooni tunnuseks on see, et ta koosneb konkreetsetst esemetest, mida inimene saab omavahel hästi kombineerida ning seal on olemas kõik kollekstsioonile sarnased omadused- lõiked, värvilahendused jne ning neid esemeid saab veel omavahel kergesti kombineerida. Ehk teisisõnu, sul ei pea riidekapis olema asju hunnikutes vaid pigem olgu vähem ning see annab sulle võimaluse neid omavahel edukalt siduda. Mul endal tekkis mõte, et see inglisekeelse laensõna võiks asendada sõnaga minikollekstioon. Ja sisuliselt need ongi mingis kontekstis päris  sarnased, sest disainerid loovad sellised limiteeritud koguses kollektsiooni, et püüda  klientide tähelepanu. Esmasena, mis mulle pähe kargas on minikollektsioon. Kuid jah, see võib tekitada natuke segadust. Oleneb kuidugi millise mätta otsast me asju vaatame.  Uurisin chat gpt käest, et milline võiks olla eesti keelne vaste sõnale kapselkollektsioon, ning sain vastuseks üsna mitmeid variante. Minule kõige meelepärasemkas ning ka loogilisemaks kujunes sõna tuumikkollektsioon. Kuigi ka natuke lohisev on ta siiski kõlalt ja  tähenduselt täpne ning annnab edasi paremini selle inglise keelse laensõna mõistet.  Tänapäevases hullus tarbimismaratonil võikski olla meil riidekapis tuumikkollekstioon, mida on hea omavhel siduda.  

Teine teema, mis seal lõimes vastakaid arvamusi tekitas oli see, et eesti disainerite looming on nii kallis, et enne ostan vorsti, sest süüa on ju vaja aga eesti disaineri loominguta saab eduakalt elada küll. Minu küsimuse peale, et kas te teate, miks see hind on just selline ma vastust ei saanud. Aga moedisainer on ju ka ettevõtja ning ta loob väärtust, mis kajastub paljudes nendes ühiskondlikes hüvedes, mida me nii iseenesestmõistetetavalt tarbime. Aga palju rohem meeldib mulle selle kalli  puhul väljend Cost Per Wear- mis tähendab kulu ühe kandmiskorra kohta. Ehks siis teisisõnu, mida rohkem sa mõnda kallist eset kannad seda odavamaks see muutub. Ja muidugi ei vaheta sa seda eset oma garderoobis nii kergekäeliselt välja kui mõnda odavat hilpu. Siin kindlasti on neid on terve hulk inimesi, kes hakkavad kohe oponeerima, et näe mul on 5 eurone maika ja ma olen sellega käinud juba kolm aastat ja ikka näeb välja nagu uus. Ja ei vaidle vastu, kuid  küsimus on ka selles, et kas meil on nii palju vaja. Rõivaste puhul nagu ka kõige muu puhul oleks hea, kui me mõtestaks oma tarbimisvajadusi ning ei teeks mõttetuid oste. Sellisel juhul see kallis-odav suhe paneb meid tegema mõtestatumaid ostuotsuseid. Aga jah, lõpetuseks võin öelda, et mood ja rõivastus tekitab alati resonantsi inimestes ja paljud arvavad, et nad on spetsialistid sellel alal. Mood ja rõivastus on palju sügavamad, kui me esmapilgul arvata oskame. Illustreerivaks fotoks lisan siia pildi kasukast, mis on sama vana kui mina ja mille hind oli kunagi üsna krõbe.