MA EI OLE PAKS, MA OLEN TÄISSALE – EHK KUIDAS MA ENNAST KÕHNEMAKS „OZEMPIKISIN“
Meedia on täis fotosid kuulsustest, kes on läbi ime kaotanud kõik oma liigsed kilod. Ole sa mees või naine – vahet ei ole, sündinud oleks justkui maailmaime. Enamik neist räägib, kuidas teadlik toitumine ja muu „ilus“ teevad imesid. Keegi aga ei julge otse öelda: „Jah, ma ozempicisin.“ 21. sajandil on iluetaloniks jätkuvalt kõhnus ja nii on see kestnud viimased sada aastat. Prisked vormid on jäänud ajalukku ega näita enam rikkust. Ajalooliselt oli ju vastupidi – volüümikus märkis head elu, vaesed olid aga kõhnad.
Minu teekond Ozempicini sai alguse oktoobris. Käisin töötervishoiuarsti juures ning peale igasugu mõõtmisi ja kaalumisi sain teada, et kehamassiindeksi järgi olen ma ülekaaluline et mitte öelda lausa paks. No ausalt öeldes teadsin seda isegi – XL-suurusest oli märkamatult saanud XXL. Ütlesid lugupeetud doktorile läbi huumori, et ma pole paks, vaid ainult „täissale“. Endal aga hakkas peas helisema ohukell: kui ma nii jätkan, olen varsti nagu need ameeriklased TLC tõsieluseriaalides, kes püüavad meeleheitlikult kaalu langetada ja lõpetavad maovähendusoperatsioonil. Arst soovitas rääkida perearstiga ja andis mõista, et tänapäeval on olemas „imeasjad“, mis aitavad kaalu stabiliseerida. Teadsin kohe, millest jutt, aga mõtlesin sisimas: „Sellele libedale teele ma küll ei lähe.“
Ma eksisin. Umbes paari nädala pärast võtsin siiski ühendust oma perearstiga. Kurtsin muret, et kehakaal ei lange, vaid tõuseb. Ja seda vaatamata sellele, et teen 3–4 korda nädalas trenni, jälgin toitumist ja proovin vahelduvat paastu, süües vaid kord päevas. Arst soovitaski kohe kaalulangetusravimeid. Eestis on hetkel saadaval kaks varianti: üks odavam ja teine pea poole kallim, kas süstide või tablettidena. Valisin odavama süstivariandi, sest see tundus kuidagi vähem stressitekitav. Samas imestasin, kui kergelt see ravim välja kirjutati – justkui pakuks keegi klaasi vett janu kustutamiseks. See pole ju ometi suvaline ravim, vaid nõuab retsepti.
Seadsin sammud apteeki. Ravimi manustamine on jaotatud kolmeks neljanädalaseks perioodiks. Iga periood koosneb neljast annusest, doos suureneb järk-järgult ja kehakaal peaks langema „nagu mühisev mets“. Üks süst nädalas, soovitavalt kõige pekisemasse kõhupiirkonda. Apteegis mulle mingeid instruktsioone ei jagatud – tunne oli, nagu ostaks peavalutablette. Kodus koorisin kõhu paljaks ja lugesin juhendi läbi. Midagi keerulist polnud, kaasas oli visuaalne õpetus ning esimene torge ei meenutanud isegi sääsehammustust. Esialgu ma suuri muutusi ei märganud, jätkasin oma tavarutiiniga.
Kuid pärast teist doosi astusin trennis kaalule ja oh imet – kaal oligi vähenenud! Enesetunne oli parem, trenni tehes ei seganud „pükniline kõht“ enam nii tugevalt ja olemine oli kergem. Esimese nelja doosi lõpuks märkasin ka muutust isus. Tekkis vaevumärgatav isutus – enam ei soovinud toitu nähes kohe õgima hakata. Pigem näksisin moepärast, et ei tekiks süütunnet söömata jätmise pärast ja olla jätkuvalt oma harjumuste ori.
Kui käes oli aeg uue ja kangema doosi käes, läks asi aga juba palju huvitavamaks. Tekkisid esimesed sümptomid, millest avalikult ei räägita, kuid mis on üsna ebameeldivad. Ja siin see konks ongi – kõik eksponeerivad oma salenenud kehavorme, aga mis hinnaga need tulevad, on justkui tabu, millest rääkimine on meie kõigi vaikiva nõusolekuga välistatud. Aga sellest kirjutan lähemalt juba järgmises postituses.
Fotol on kujutatud süstalt, millega protseduuri läbi viiakse. Seal on näha ka annus-0,5.
