Kloogarand ja august – kui minu sume suvelõpu pruut!

Augustikuus on juba tunda nukrat suve hääbumist, kuid ilmad on jätkuvalt mõnusad. Parim viis sellist suvelõpu eelaimdust nautida on teha üks väike matk Tallinna lähiümbrusesse. Kuna mul autot pole ning koertega on bussiga tülikas liigelda, saigi marsruudiks valitud Tallinn–Klooga–Kloogarand–Tallinn. Kloogarand oli nõukogude ajal väga populaarne suvituskoht ning tasapisi on see endine hiilgus taastumisjärgus. Aga kõigest järjekorras.

Esimese asjana sõitsime "porgandiga" ehk Elroni rongiga Kloogale. Nõukogude ajal oli Klooga suletud territooriumiga linnake, kus paiknes sõjaväeosa. Praegu on see aga mõnus, korda tehtud ja igati elamisväärne keskkond, kus on kõik eluks vajalik olemas. Kloogal asub ka järv ning esimese asjana saigi sammud seatud veekogu ääre, et teha üks värskendav suplus. Muide, seal olid ka koerad lubatud! Kui esimene karastav ujumine oli tehtud, saime natuke tutvuda Kloogaga ja võtta kehakinnitust kohalikus pubis nimega Pleiss.

Kloogalt Kloogaranda viib mõnus matkarada – just sellise paraja pikkusega, et ei jõua ära väsida. Täiendavaks motivaatoriks oli teadmine, et varsti saab end merre kasta ja nautida augustikuist päikest. Ainuke natuke ohtlikum koht rajal on Paldiski maantee ületamine, kuid selle kannatab ilusti ära.

Kloogal asus teise maailmasõja ajal koonduslaager ning praeguseks on selle koha peale rajatud memoriaal ja holokausti mälestusmärk. Olen tegelikult ammu tahtnud seda kohta külastada ning nüüd oligi selleks hea põhjus – kaks ühes: mõnus metsamatk koos ujumisega ja teadlik kultuuriline eneseharimine. Lugedes infotahvleid ja jalutades metsavaikuses ringi, tabad end paratamatult mõttelt: mis küll toimub nende inimeste peas, kes selliseid õudusi korda saadavad? Mäletan ennast varateismelisena, kui mul oli suur huvi antud teema vastu, ning nüüd kohapeal olles meenus mulle kogu see traagika. See koonduslaager oli nn "eliitlaager", kus vangidel pidi paberil olema paremad tingimused kui mujal. Kuid kui sa oled vägivaldselt kinni peetud ainuüksi oma rahvusesse kuuluvuse pärast, on tingimused muidugi kõige väiksem mure. Olen enda jaoks ammu selgeks teinud, et kõige julmem olend maailmas on inimene ise.

Kloogaranna võib laias laastus jagada kaheks. Laulasmaa-poolne osa on tsiviliseeritum: seal on palliplatsid, puidust istekohad, lamamistoolid ja riietuskabiinid. Paldiski-poolne osa on metsikum rand ning seal liigub ka vähem inimesi. Vahepealsetel aastatel, umbes paarkümmend aastat tagasi, oli Kloogarand üsna räämas ja endisest hiilgusest polnud midagi järel. Nüüd on aga elu vaikselt tagasi tulnud ning inimesed on koha uuesti avastanud. Tõesti, see on üks mõnusaima rannaalaga kohti Tallinna ümbruses – pikk liivarand, kus päikesevanne saab võtta nii luidete vahele kaevudes kui ka otse rannaliival peesitades. Ja muide, ma ei mäleta, et Kloogarannas oleks vesi suviti kunagi külm olnud! Võrreldes Pikakari või Piritaga supleksid nagu subtroopikas. Kui kõht tühjaks läheb, saab kohapeal ka keha kinnitada – iseasi muidugi, kas pakutav menüü just igaühele meelepärane on. Aga eks alati saab ju oma moonakoti kaasa võtta!

Seal rannaliival lebas ja mõnusat briisi nautides meenus mulle Prantsuse näitleja ja lavastaja Julie Delpy film "Skylab", kus üks suur Prantsuse perekond läheb oma päeva veetma kohalikku randa. Sarnane suvine vibe ja meeleolu on minu jaoks omane just Kloogarannale – selline rammestunud olek, kuigi tegelikult ei tee mitte midagi peale ujumise ja rannaliival lebamise. Ning mis peamine – Kloogarannas on ka koerad lubatud! Vähemalt ei märganud ma seal mingeid keelavaid silte ega kaaskodanikke, kelle jaoks loomad oleksid pahaendelised olevused.

Kes tahab selle marsruudi kohta täpsemalt teada, leiab vajaliku info hõlpsasti guugeldades.

Meenus veel üks naljakas seik ehk pealtkuuldud kõnelus ühistranspordis, kus kaks nokastunud meesterahvast jagasid omavahel elutarkusi. Kogu juttu ma ei mäleta, aga kõrvu jäi lause, kuidas üks tüüp ütles teisele, et ta leidis endale lõpuks "sumeda suvelõpu pruudi". Võib-olla august ongi selline sume suvelõpu pruut, kelle ilu on veel täiesti olemas, kuid märgata on juba esimesi hääbumise märke. Kuid need hääbumise märgid ei ole mitte kurvad, vaid vastupidi – väga nautimisväärsed.

Lisan ka fotod meie matkast!