Teisipäev Sarajevos: äralend, Srebrenica vari ja sõja ajatud õppetunnid

Käes oligi äralennu päev ning aeg Sarajevoga hüvasti jätta. Kell 11 möllisin ennast hotellist välja. Kuna väljalend oli alles hilisel pärastlõunal, jäi mul veel mitu tundi vaba aega. Esmase plaanina oli osta kaasa midagi meelepärast. Kuna ma ei ole mõttetu nänni austaja, otsustasin ka seekord pigem praktiliste ja söödavate asjade kasuks. Seadsingi sammud kohalikku supermarketisse ja turule, et haarata kaasa kohalikku juustu, suho meso’t (kuivatatud liha) ja mõningaid maiustusi.

Poest tagasi tulles põikasin veel korraks sisse ühte galeriisse, sest aega oli piisavalt. See galerii oli pühendatud Srebrenica genotsiidile, mis leidis aset 1995. aasta 12.–16. juulil.

Srebrenica galerii (ametliku nimega Galerija 11/07/95) on Bosnia ja Hertsegoviina esimene kaasaegne memoriaalgalerii, mis on pühendatud genotsiidiohvrite mälestamisele. See pole tavaline klassikaline ajaloomuuseum, vaid pigem elav ruum kollektiivse mälu hoidmiseks – paik, kuhu on kogutud isiklikke esemeid, dokumentaalfotosid, helisalvestisi ning videokaadreid, mille nägemine on üsna kõhedust tekitav. Galeriisse sisenedes võtab külastajaid vastu terve sein täis hukkunud meeste ja poiste fotosid ning nimesid.

See kõik mõjus emotsionaalselt nii laastavalt, et tundsin endal hakkavat füüsiliselt halb. Kogu selle tragöödiaga silmitsi seismine tekitas minus rõhuva ängi, mis otsis meeleheitlikult väljapääsu. Kollektiivne mälu ei ole siin lihtsalt ajaloo talletamine, vaid elav, valus ja jagatud trauma, mida kantakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale. Seal oleks võinud veeta tunde ning süveneda sündmuste üksikasjadesse, kuid vaimne ja emotsionaalne surve muutus nii suureks, et pidin lõpuks lihtsalt värske õhu kätte pääsema.
Sattusin galeriis suhtlema ka piletimüüja-galeristiga– noore naisega, kellega tundsin vajadust oma mõtteid jagada. Tema jutust selgus, et kuigi tema ise sündis hiljem, elas tema isa selle piiramise ja sõja üle. See taak on aga temas endiselt olemas: ta kannab seda kaasas ning pärandab paratamatult edasi ka oma lastele.

Kogu seda õudust teist päeva järjest vaadates tekkisid paratamatult paralleelid tänapäeva ja ajalooga. Nii banaalselt kui see ka ei kõla – ajalugu tõepoolest kordub. Serbia natsionalistide doktriin on oma olemuselt väga sarnane sellele, mida kasutasid Hitler ja Stalin, ning samasugust metoodikat rakendab ka Putin oma ideede elluviimiseks Ukrainas. Murda tsiviilelanike vastupanu ning pommitada julmalt haigalaid, koole lasteasutis. See on julm viis, kuidas ühte rahvust üritatakse hävitada läbi tema identiteedi ja mäluruumi – sest kui purustatakse kollektiivne mälu, kaob ka rahva kohalolu. Sama tegi Stalin Balti riikidega ning sama taktikat jätkab Venemaa Ukrainas.

Et teemaga veelgi paremini kurssi viia, ostsin kaasa raamatu, kuigi paberile on pandud mäletatavasti palju rohkem kui vaid ühe autori mälestused. Minu valikuks osutus bosnia ajakirjaniku Amra Abadžić-Lowe’i teos "Sarajevo: The Longest Siege" (ilmunud ka pealkirjaga "Sarajevo: Najduža opsada"). Raamat on üles ehitatud väga vahetult: autor räägib igapäevastest asjadest ja elust sõjaaegses linnas. Sõda pöörab täielikult pea peale kõik selle, mida me täna iseenesestmõistetavaks ja tavapäraseks peame. Teos koosneb eraldi peatükkidest, mis on jagatud konkreetselt teemade kaupa – näiteks vesi, pimedus, kodu jne. Raamatu alguses märgib autor, et serblased olid veendunud sõja kestmises vaid 10 päeva, misjärel pidi kõik läbi olema. Reaalsus osutus aga palju karmimaks – piiramine kestis neli pikka aastat. Paratamatult meenub siin Putini väide, et Kiiev langeb kolme päevaga. Kuid sellised enesekesksed idioodid unustavad ühe olulise tõsiasja: kollektiivset mälu ja sellest võrsuvat identiteeti ei saa mürskudega hävitada.

Lisaks raamatule tuli välja veel üks üllatav ja õõvastav fakt, millest räägitakse järjest rohkem – niinimetatud "snaiperiturism", mis leidis aset Sarajevo piiramise ajal. Lühidalt öeldes tulid jõukad välismaalased USA-st, Itaaliast, Venemaalt ja Kanadast Serbia üksuste kaudu Sarajevosse, et maksta võimaluse eest tulistada piiratud linnas kaitsetuid inimesi. Eriti julmaks teeb selle teadmise see, et erilisteks sihtmärkideks olid lapsed ja rasedad naised. Keda see teema rohkem huvitab, siis YouTube'is on selle kohta saadaval dokumentaalfilm nimega "Sarajevo Safari".

Kui päris aus olla, siis ma ei mäletagi oma elus nii emotsionaalselt rasket reisi. Bosnia ja Hertsegoviina on oma looduse ja mitmekülgse ajalooga imeline riik, kuid sõja jäljed on seal ikka veel kõikjal näha. Linnas ringi jalutades silmad kuuliaukudest täkitud majaseinu ning õhus on tunda mingit seletamatut, ängistavat olekut – justkui hõõguks tuli vaikselt tuha all. Tekib kõhe tunne, et kogu see tragöödia polegi veel päriselt läbi. 1995. aasta Daytoni rahuleping, mis kogu selle õuduse toona lõpetas, seadis oma kohmakad tingimused ning ausalt öeldes pole ma tänini lõpuni aru saanud, kuidas see keeruline riigiaparaat üldse toimida saab. Kuna kohe-kohe on tulemas ka kohalikud valimised, jälgin põnevuse ja huviga, mis selles Balkani sõlmpunktis edasi saab.

Aga jah – kojusõit möödus peaaegu viperusteta, kui mitte arvestada seda, et sain Varssavi lennujaamas etendada järjekordselt Ivan Sussaninit ning korralikult ära eksida. Nimelt ei leidnud ma esimese hooga üles, kuidas pääseb Euroopa Liidu iiivälistelt lendudelt EL-i sisestele lendudele. Kuid lõpp hea, kõik hea! Öösel kell kaks maandusin õnnelikult Tallinnas ning peagi olin juba kodus pehmetel patjadel puhkamas.

Varsti aga ootab mind ees juba järgmine reis – nii et püsige lainel!

Esmaspäev Sarajevos: sõja armid, mis ei kao kuhugi.

Esmaspäev oli minu viimane täispikk päev Sarajevos ning võiks öelda, et emotsionaalselt ka kõige raskem. Päev algas nagu ikka tavapäraselt: pesta, kusta ja kammida rituaaliga ning seejärel mõnus latte koos kreemise saiaga lemmikuks saanud kohvikus. Plaane oli selleks päevaks küll mitmeid, aga tundsin, et pärast pühapäevast pikka bussisõitu ei suuda ma jälle ühistranspordiga kuhugi loksuma hakata. Mõte oli minna tutvuma tunnelimuuseumiga, aga mõtteks see jäigi.

Linna ääres asub sirge 3,5-kilomeetrine autovaba allee Velika Aleja, mis viib Vrelo Bosne loodusparki. Sealtsamast lähedalt algab ka kuulus Sarajevo tunnelimuuseum (Tunel spasa) – see tunnel oli piiramisrõngas linna ainus pääsetee ja ühenduslüli välismaailmaga, kust kaudu toodi sisse abi ja viidi välja haavatuid. Tunnel oli vaid umbes meetri laiune ja keskmiselt 1,6 meetrit kõrge, mis tähendab, et täiskasvanud mehed pidid piki seda 800-meetrist käiku liikuma täielikult kummargil, sageli põlvini külmas põhjavees ja rasket seljakotti tassides. Täna on sellest muuseumi osana säilitatud ja külastajatele avatud väike autentselt toestatud lõik (umbes 25 meetrit), kus saab reaalselt sisse astuda ning seda creepy’t ja ahistavat ruumi oma silmaga kogeda.

Aga jah, ega see, mida mina oma viimasel päeval linnas kogesin ja nägin, oli samuti piisavalt karm ning emotsionaalset ebamugavust tekitav. Kuid kõigest järjekorras.

Pärast mõnusat kohvihommikut seadsin sammud esimese asjana mahajäetud juudi kalmistule. Kalmistu asub Trebevići mäe edelanõlval ning tõus sinna on üsna järsk. Millegipärast juhatas Maps.me mind sinna just seda kõige raskemat teed pidi. Alguses oli kõik väga mõnus ja chill, kuid viimased 700–800 meetrit kujunesid korralikuks trenniks, kus nina kündis juba peaaegu asfalti, sest mäekalle oli päris korralik. Vaatamata rahuliku tempo hoidmisele jõudsin surnuaeda kohale nii, et riided liibusid higist selga ja hing oli paelaga kaelas. Lõpuks ronisin vanale päevinäinud kiviaiale ning sealt avanes kogu Sarajevole imeilus vaade. Natuke eemal oli ka tagumine värav, kust pääses ilusti kalmistule haudade vahele ringi uidama.

Paistab, et seal siiski inimesi liigub, sest näha oli aimatavaid rohtukasvanud radu ja ajas lagunevaid hauakive. Kuna mägi on nii järsk, ei saa ülaltpoolt kalmistu tegelikust suurusest kohe arugi. Allapoole liikudes on haudu rohkem ning nende endist suursugust pole ajahammas suutnud veel täielikult hävitada. Seal mahajäetud haudade vahel ukerdades tekkis päris kõhe olemine, vaatamata sellele, et käes oli peaaegu keskpäev. Ainukesed elavad olendid, keda ma tajusin ja nägin, olid kraaksuvad varesed, kes justkui tahtsid mulle midagi öelda.

Kalmistu peaväravani jõudes tabas mind aga üllatus: seal seisis sõjaväemasin, kus istusid kaks sinist baretti kandvat rahuvalvajat, ning parasjagu ulatas toidukuller neile üle tellitud toidukarbid. Värava kõrval asuv juudi matusekapell paistis küll inimtühi, kuid tähelepanelikumal silmitsemisel märkasin pühakoja nurga taga pesuresti koos kuivava pesuga.

Pärast sellist sportlikku mäkketõusu ja haudade vahel uitamist tekkis soov juua üks külm kohalik õlu. Parim koht selleks on kohvik Tito, mis asub ajaloomuuseumi tagaküljel ja on kohalike seas väga populaarne. Sisehoovis on väljas erinevad sõjamasinad ning kõrged puud pakuvad päikese eest mõnusat varju.

Edasi seadsingi sammud Ajaloomuuseumisse (Historijski muzej BiH), kus on üleval püsinäitus Sarajevo piiramisest. Näitus annab sõjast ja linna elanike igapäevast väga põhjaliku ning alasti ülevaate. Väljapanekus on makette, dokumentaalvideoid, fotokaadreid ning esemeid, mida inimesed oma kätega meisterdasid, et piiramisrõngas kuidagigi ellu jääda. Kogu seda õudust lugedes ja vaadates hakkas mul füüsiliselt valus – inimeste läbielatud kannatused olid ruumis nii vahetult tajutavad. Tundsin, kuidas pärast kogu selle info omandamist hakkas minus tekkima emotsionaalne pais, mis tahtis sellest ängistavast tundest vabaneda. Ja see rõhuv tunne järjest süvenes. Näituselt väljapääsemine mõjus kergendavalt ning tundsin, et tahan lihtsalt kulgeda omas tempos, et emotsioonide ja mõtete virrvarris selgust saada.

Kuna mul oli päevaplaani võetud ka Sõjalapsepõlve muuseumi (War Childhood Museum) külastus, oli hea natuke linnas ringi liikuda. Mõtlesin, et äkki saan teel sellest raskest tundest lahti, kuid paraku sõjaõuduste teema hoopis süvenes. Hakkasin tänaval vastutulevaid inimesi teise pilguga vaatama ning mõtlema, kes nad on ja kuidas nad on selle piiramisega seotud. Eriti tugevalt puudutas see mõte mind siis, kui nägin omaealisi või vanemaid mehi ja naisi – inimesi, kes olid 1990ndate alguses samas eas või alles lapsed.

Teekond viis mind läbi Veliki Parki, kus asub kolm väga olulist sõjamälestusmärki. Need paiknevad pargi servas suure tänava ääres ja moodustavad ühtse mälestusansambli. Kesksel kohal on purskkaevus asuv abstraktne klaasist monument, mis sümboliseerib ema, kes püüab oma kehaga kaitsta last snaiperikuulide ja suurtükimürskude eest. Sealsamas on ka buda stuupasid meenutavad pronksist silindrid, mis on tegelikult valmistatud sõjaaegsetest mürsukestadest ja hülssidest. Kunstnik sulatas üles reaalsed linna pommitanud mürsukestad ning valas neist need pöörlevad trumlid. Nende peale on ükshaaval sisse pressitud kõigi Sarajevo piiramise ajal hukkunud 1601 lapse nimed ning sünni- ja surmaastad. Kohalikud vanemad ja pargikülastajad käivad neid silindreid käega keerutamas, et hoida hukkunud laste mälestust elavana.

Kolmas osa sellest mälestuspaigast on pühendatud Srebrenica genotsiidile. "Nermin, tule siia!" (Nermin, dođi!) on Srebrenica tragöödia üks valusamaid sümboleid. See elusuuruses pronkskuju kujutab meeleheitel isa Ramo Osmanovićit, kes on käed suu juurde pannud ja hüüab metsa poole oma poega Nerminit. Kuju on tehtud autentse sõjaaegse videotõendi põhjal, mille serblaste üksused ise 1995. aastal Srebrenicas üles võtsid. Serblaste sõdurid sundisid vangi langenud isa metsa poole hüüdma, et poeg Nermin ja teised varjuvad bosnialased peidust välja tuleksid, lubades neile "turvalisust". Kurb reaalsus oli see, et poeg kuuliski isa hüüdu ja tuli metsast välja. Nii isa Ramo kui ka poeg Nermin tapeti vahetult pärast seda ning nende säilmed leiti aastaid hiljem Srebrenica ühishauast.

Lisaks neile monumentidele võib Sarajevo linnatänavatel igal sammul kohata Sarajevo roose – punase vaikainega täidetud mürsulehtreid kõnniteedes ja asfaldis, mis tähistavad kohti, kus mürsuplahvatuses hukkus vähemalt üks inimene.

Sõjalapsepõlve muuseum muide minu ängi ei vähendanud, vaid pigem vastupidi – suurendas seda. Õnneks polnud mäkketõus sinna nii ränk, kuigi võhmale võttis ikkagi. Sarajevo Sõjalapsepõlve muuseum (War Childhood Museum) on maailmatasemel, ülimõjus ja unikaalne näitusepaik, mis keskendub täielikult nende inimeste isiklikele mälestustele, kes elasid lapsena üle Sarajevo piiramise. Selle asemel, et näidata kuivi sõjalisi fakte, on muuseumi ekspositsioon ehitatud üles laste igapäevastele isiklikele esemetele – nagu mänguasjad, punased särgid, kuuliarmidega riided, päevikud ja isetehtud mängud –, millest igaühe juurde kuulub selle omaniku lühike ja liigutav ellujäämislugu. See helge, vaikne ja soe siseruum ei tekita külastajas mitte lihtsalt masendust, vaid näitab erakordselt võimsalt laste loovust, elujõudu ja lootust keset täielikku sõjapõrgut. Muuseum on pärjatud ka Euroopa Nõukogu maineka muuseumiauhinnaga, olles saanud üheks linna kõige olulisemaks ja väärikamaks rahu mälestusmärgiks.

Pärast kogu seda läbielatud emotsionaalset tormi tundsin, et nüüd tahaks natuke üksinda olla. Seadsin sammud hotellituppa, et olla paar tundi vaikuses. Et päev ei jääks liiga depressiivseks, oli mul õhtuks plaanitud teatrikülastus. Sarajevos toimus parasjagu rahvusvaheline balletifestival ning esmaspäeva õhtul esines Rahvusteatris Serbia kaasaegse tantsu trupp Bitef Dance Company. Etendus ise polnud midagi erakordset, pigem selline keskpärane, kuid aitas päeval kogetu mõtetest hästi hajutada. Lavastus koosnes kahest lühiballetist – esimene osa oli pigem raskepärane, teine aga kabareelikum ja hoogsam, pannes ka publiku elavamalt kaasa elama.

Kuna etendus algas alles kell kaheksa, jalutasin enne seda paar tundi lihtsalt linnas ringi. Külastasin ka kohalikku kunstiülikooli, mis mõjus oma arhitektuurilises hiilguses väga inspireerivalt. Sarajevo Kunstiakadeemia (Akademija likovnih umjetnosti) asub Miljacka jõe kaldal võimsas neogooti stiilis hoones, mis ehitati algselt 1899. aastal Austria-Ungari võimude poolt evangeelseks kirikuks. Akadeemia ette jõe kohale on ehitatud moodne ja kurvikas jalakäijate sild nimega Festina Lente ("Tõtta aeglaselt"), mis ühendab seda ajaloolist "kirik-ülikooli" elava kesklinnaga ning sümboliseerib linna suutlikkust siduda vana uue põlvkonna loovusega. Ülikooli galeriis sattusin ka näituse avamisele, aga kuna etenduse alguseni oli juba aega vähe, siis suhtluseks kohaliku kunstipublikuga aega ei jäänud.

Pärast etendust oli küll plaan veel kohaliku ööeluga tutvust teha, kuid mugavus sai minust võitu. Seadsin sammud hoopis kohalikku türgi restorani, kust tellisin endale korraliku kausitäie klassikalist türgi läätsepüreesuppi ja airani. Pärast sellist kõhutäit oligi aeg kotile kobida ning vaadata, mida toob viimane poolik päev  Bosnia ja Hertsegoviina pealinnas.

PÜHAPÄEVANE VÄLJASÕIT MOSTARI: +30 KRAADI, MÄGITEED JA SÕJAJÄLJED

Et ka muud peale Sarajevo näha, otsustasin pühapäeval linnast välja sõita. Vahelduseks oli mõte külastada Mostari – linnakest umbes kahetunnise bussisõidu kaugusel Sarajevost, mis asub Horvaatia piirile üsna lähedal. Sinnasaamiseks on mitmeid võimalusi, kuid mina kasutasin bussi. On ka rongiliin, aga nagu päev varem selgus, on rongiliiklus pealinna ja Mostari vahel ajutiselt suletud ning keegi ei tea täpselt, kui kauaks. Ega minagi poleks seda uudist teada saanud, kui poleks kohalikega suhelnud – nagu öeldakse: räägi inimestega!

Pileti saab osta ka netist, aga kohalikud soovitasid minna bussijaama ja osta otse kassast. See oli õige tegu, sest bussijaam oli üks väheseid kohti, kus sai maksta kaardiga. Õhtul hotelli tagasi uidates hüppasin läbi ka kohalikust kaubanduskeskusest, kus on korralik food court, ning valisin ikka traditsioonilise Bosnia toidu, mille nime ma kahjuks ei mäleta. Mõte käis korraks peast läbi, et põigata sisse oma lemmikklubisse Jazzbina, aga jätsin selle targu tegemata – pühapäev tõotas tulla pikk ning sündmusterohke.

Pühapäeva hommikul näitas kraadiklaas Sarajevos +14 kraadi ning pärast hommikukohvi manustamist kimasingi bussile. Bussisõit ise möödus viperusteta. Ja need vaated... neid ei saa kirjeldada, vaid peab ise nägema! Kuigi vahemaa pole teab mis pikk, kestis sõit mägiste teede tõttu üle kahe tunni.

Mostaris bussilt maha astudes võttis mind vastu +30-kraadine palavus ning tunne oli selline, nagu oleks tõesti ühest kliimavöötmest teise sattunud. Eestile omane kargus oli vahetunud mõnusa vahemerelise ilmaga ning tekkis tunne, nagu ei olekski Bosnias, vaid kuskil Itaalia kuurordis ja kohe-kohe hakkab paistma sillerdav Vahemere rannik. Aga võta näpust – läbi linna voolas ainult üsna kärestikuline ja smaragdroheline Neretva jõgi.

Kõigepealt oli vaja osta tagasisõidupilet ning seekord kehtis reegel: Only Cash! Õnneks oli mul sularaha olemas, aga edasiseks jätkus paberrahast tõesti vaid üheks kohviks ja limonaadiks. Rahavahetused ei töötanud ja pangad olid pühapäeval kinni. Muidugi oleks saanud maksta ka eurodes, mis mul kaasas olid, aga vahest oligi parem, et kohalik sularaha otsakorral oli – jäid ebaolulised ostlemised tegemata.

Esimese asjana seadsin sammud Jugoslaavia-aegse endise kaubamaja Razvitak juurde, millest on järgi ainult tühjalt seisev betoonkarp. Kaubamaja ehitati 1970. aastatel Jugoslaavia sotsialismi ajal. Selle kõige ikoonilisem osa on hoone hiiglaslik fassaad, mis on kaetud traditsioonilisi kohalikke Osmanite stiilis aknaid ja ornamente matkivate betoonpaneelidega. See oli modernse betooni ja ajaloolise disaini unikaalne segu. 1990ndate sõjas sai kaubamaja rängalt pommitada, põles täielikult seest tühjaks ja on sellest saati seisnud tondilossina keset Mostari kesklinna. See on üks linna kuulsamaid ja pildistatumaid sõjamälestisi.

Edasi liikusin juba Mostari ajalooliselt kõige kuulsama ehitiseni – Osmanite ajast pärit Vana sillani (Stari Most), mis ühendab kahte jõepoolt. Bosnia sõja ajal lasti see sild õhku, kuid nüüdseks on see täielikult taastatud ja tõeline turismimagnet. Kui hästi läheb, on võimalik näha ka sillalt vette hüppavaid noori mehi – seda tehakse muidugi turistide annetatud raha eest. Vanalinnas ringi liikudes oli aga selline tunne, nagu keegi elaks kogu aeg seljas: meeletud turistide hordid pidevalt nügimas ja hetkeemotsioone jäädvustamas panid mind tundma, et tahan ära sinna, kus on kohalikud ja rahulikum.

Seadsingi sammud Hispaania väljakule (Španski trg), kus asub kurikuulus snaiperitorn. Tegemist on endise Ljubljanska Banka pangahoonega, mis ehitati vahetult enne sõda moodsa klaasfassaadiga pilvelõhkujaks. Sõja ajal (1992–1995) sai sellest aga Mostari üks kõige strateegilisemaid ja verisemaid punkte. Pärast sõda jäi hoone täielikult hüljatuks – sellest sai klaasita, kuuliarmide ja mürsukildudega puretud betoonist skelett. Täna on see tuntud kui hiiglaslik vabaõhu-grafitigalerii, kuhu rahvusvahelised tänavakunstnikud on maalinud võimsaid sõjavastaseid ja poliitilisi teoseid.

Need 6–7 tundi möödusid linnas üsna kiiresti ning aeg oligi tagasiteele sättida. Buss väljus õigeaegselt ning väljas hakkas juba pimenema. Tagasisõit kestis kavandatud 2,5 tunni asemel peaaegu neli tundi, sest pimedal käänulisel mägiteel toimus raske avarii ning liiklus seisis mõlemal suunal päris kaua.

Selle kohta oli hiljem leitav ka ametlik info: politseiraporti kohaselt juhtus kell 19.15 M-17 maanteel Orahovicas (Konjici lähedal) raske õnnetus, kus kokku põrkasid kohalik Renault ja mootorratas Kawasaki. Mootorrattur sai üliraskeid vigastusi ja politsei sulges tee sündmuskoha uurimiseks. See pani Mostarist tuleva suuna vahetult enne mägikuru täielikult seisma. Vaadates seda, kuidas need mootorratturid päeval autode vahel süstisid, oli selline pauk kahjuks ainult aja küsimus. Ja kuna väljas oli juba pime, tegi see kohalike sõidustiili veel eriti ohtlikuks.

Planeeritud aja asemel jõudsime pealinna tagasi alles kella 10 paiku õhtul. Bussi peal tutvusin aga ühe Rootsist pärit naisega, kes oli samasugune seljakotirändur. Nagu ikka selliste juhuslike kohtumiste puhul, jututeemadest puudust ei tulnud. Kuna tema oli Balkani riigid peaaegu läbi rännanud (va Albaania), saime vastamisi muljeid vahetada. Samuti oli meie ühiseks teemaks koerad, sest oleme mõlemad koeraomanikud.

Pühapäev on Bosnias tõeline puhkepäev: ühistransport liigub teistsuguse graafiku alusel ning tavapoed on kinni. Avatud on ainult kohvikud ja mõned keldripoed – sellised, nagu meil 1990ndatel olid. Seetõttu linna jõudes otsustasingi, et jätan igasuguse meelelahutuse vahele ja kobin otse kotile.

Ja uni maitses oh kui magus! Ärkasin alles hommikul, kui mošeest hakkasid kostuma esimesed kutsed palvusele.

Esmaspäevased mõtted ja tegemised aga juba järgmises postituses!

TREBEVIĆI MÄE KUMMITUSLIK OLEMUS

Pärast reedeõhtust jämmimist kohalikus keldriklubis oli uni eriti hea ning ärkasin laupäeval alles siis, kui päike oli taevas juba kõrges kaares. Aga mis seal ikka – kuna on puhkus ja aega laialt, siis ma selle pärast eriti ei stressanud. Tegin oma tavapärased hommikused toimetused, võtsin naaberkohvikus ühe latte ning panin paika päeva esmase plaani.

Esimese asjana plaanisin minna Trebevići mäele, kus asub 1984. aasta taliolümpiamängudest maha jäänud legendaarne bobirada. Sinna jõudmiseks on kaks võimalust: kas jalgsi või köisraudteega. Valisin targu viimase, sest mulle meenus eelmisel õhtul kindluste juurde ronimine. Mõõdukas füüsiline koormus on okei, kuid sellega ei maksa ka üle pingutada – mul on ju ikkagi puhkus!

Enne köisraudteele suundumist vaatasin üle ka kuulsa atentaadikoha Ladina silla juures (Latinska ćuprija), kust sai alguse Esimene maailmasõda. Tulistaja jalajäljed on asfaltile maha märgitud ning sealsamas asub ka muuseum ja tollase auto makett, mille taustal saab pilti teha.

Köisraudtee alguspunkt asub otse mäejalamil. Õnneks rahvast eriti polnud ja pileti sai ruttu. Võimalik oli valida edasi-tagasi pilet, aga piirdusin ühe otsa sõiduõiguse lunastamisega. See maksis 20 KM ning seiklus võiski alata! Mäe otsa jõudmine võttis aega kuskil veerand tundi. Linn muutus all järjest väiksemaks ning inimesi polnud enam võimalik eristada. Vaatamata linna üldisele natuke räämas ja laokil olekule on kohalik transport, sealhulgas köisraudtee, väga kaasaegne ja turvaline.

Mäel on kaks olulist kohta: üks on see sama 1984. aasta bobirada ja teine kohalik observatoorium. Mõlemat objekti kasutasid serblased Sarajevo piiramise ajal sõjaliste positsioonidena, kust tulistati rahulikke linnaelanikke ja hoiti linna 1395 päeva piiramisrõngas. See kestis kauem kui Leningradi blokaad.

Otsisin bobiraja alguse üles ning hakkasin piki renni vaikselt allapoole liikuma. Betoon, mis on üle neljakümne aasta lihtsalt söötis seisnud, omab tänapäeval eelkõige emotsionaalset ja ajaloolist väärtust tänu nendele samadele olümpiamängudele. Kogu rada on kaetud eriilmelise grafitiga, mis on vaatamisväärsus omaette. Samuti on igal pool näha meeletult kuuliauke – ka linnas olid ju inimesed, kes ennast kaitsesid ja püüdsid vaenlast hävitada. Kui praegu on see bobirada ja mäenõlv tihedalt metsaga kaetud, siis kolmkümmend aastat tagasi oli see nõlv palju lagedam.

Paratamatult läksid piki renni alla jalutades mõtted lapsepõlvele. Olin kõigest 13-aastane, kui need olümpiamängud toimusid... See oli ju eelmisel sajandil! APPI! Aga mis seal ikka – tegelikult on lahe, kui selja taga on juba parasjagu elatud elu ning saab meenutada teatud sündmusi. Üks mälukild viib teiseni, kuni peas tekib pisike meenutuste film.

Erinevates kohtades on näha ka pisikesi betoonpunkreid, kuhu snaiperid varjusid. Neid leiab bobiraja äärest mitmeid. Need näevad välja nagu betooni valatud kahe silmaga minionid, kes jälgivad sind oma kurjade silmadega, et sa rajalt kõrvale ei kalduks...

Kogu see olümpiakompleks on jaotatud eri kohtade vahel laiali ning bobirada on ainuke, mis asub praktiliselt linna külje all. Teistesse suusakohtadesse jõudmiseks oleks vaja juba eraldi transporti. Nii et mina piirdusin ainult selle kõige kuulsama rajatisega.

Tegelikult oleks võinud seal mäel terve päeva ringi uidata, aga lõpuks saab konkreetsest kohast ikkagi küllalt ja tahaks vaheldust. Mäest allatulek oli muidugi lihtsam kui ülesronimine, kuid ikkagi üle 3 kilomeetri pikk ja võttis päris võhmale – see pole mingi tasasel Eesti kuppelmaastikul jalutamine!

Kui vahepeal oli ilm pilviseks kiskuvalt muutunud, siis mäest alla jõudes siras jälle päike ning sooja oli kindlasti +25 kraadi, kui mitte rohkemgi. Linn oli paksult rahvast täis ning vanalinnas söögikohas vaba laua leidmine peaaegu võimatu – pean silmas just väliterrasse, mitte siseruume.

Laupäeval toimus linnas ka suur paraad, mille tõttu olid liikluses suured ümberkorraldused. See oli hiiglaslik ja pidulik politseijõudude ning veteranide defilee nimega "Od prvog poziva do odbrane države" ("Esimesest kutsest riigikaitseni"). Selle suursündmusega tähistati 35 aasta möödumist Bosnia ja Hertsegoviina Vabariigi politsei reservkoosseisu mobilisatsioonist. Väljas olid erinevad politseiüksused ning uudistavaid inimesi oli murdu.

Pärast sellist matkamist kulus ära üks väike iluuni ning seadsingi sammud hotelli. Kuna mul oli plaan pühapäeval Mostarisse sõita, pidin tegema ka natuke eeltööd. Hotelli omanik soovitas internetist piletite ostmise asemel minna kohapeale bussijaama ning osta need otse kassast. Seda ma õhtupoole, kui oli juba pimedaks läinud, tegingi.

Bussijaamast tagasi tulles hüppasin läbi ka siinsest suuremast kaubanduskeskusest. Mul oli lihtsalt hädasti vaja ühte T-särki, sest kaasa võetud särgid olid kas läbi higistatud või suitsuhaisuga immutatud. Siin tõesti suitsetatakse igal pool – pole olulist vahet, kas oled ruumis sees või väljas. Tänaval on see veel normull, aga kuskil baaris või kohvikus istudes enam ausalt öeldes ei taha pidevalt suitsuhaisu sisse hingata.

Lisaks suitsetamisele on enamikus kohtades arveldamine ainult sularahas. See teeb elu eriti tüütuks, sest pead kogu aeg jälgima, et seda kõlisevat ja paberrahakest ikka piisavalt taskus oleks. Isegi teatrikassast piletit ostes nõuti sularaha. Piletimüüja küll soovitas osta veebist, aga selleks oli vaja kohalikku telefoninumbrit, mida mul polnud.

Kell oligi juba sealmaal, et seadsin sammud tagasi hotelli. Järgmise päeva hommikul ootas ees sõit Mostari – aga sellest juba järgmises postituses!

REEDEÕHTUNE SARAJEVO, HAUDADE MERI JA SUITSUGA TÄIDETUD BLUES’I-URGAS

Reedeõhtune Sarajevo on juba täielikult nädalavahetuse meeleolus. Inimesed tunnevad elust rõõmu ning naudivad elu, jalutades või istudes kohvikutes ja söögikohtades. Esimese asjana seadsin sammud vanalinna (Baščaršija), aga see oli nii paksult rahvast täis, et kohvikus tühja lauda leida osutus tõeliseks katsumuseks. Lõpuks õnnestus mul ikkagi maha istuda ning edasine õhtune plaan valmis mõelda.

Pärast kosutavat kohvirüübet seadsin sammud kohalikule turule. See oli pigem selline väike turuke, mida hakati juba sulgema, sest kellaaeg oli kaugel, aga võtsin näksimiseks siiski mõned viigimarjad ja viinamarjad.

Edasi plaanisin külastada Valget ja Kollast kindlust (Bela ja Žuta Tabija), mis asuvad minu hotellist kõrgemal mäe otsas. See oli tõeline trenn – 540 meetrit puhast mäkketõusu võtab naha mõnusalt märjaks! Kuna Valge kindluse sissepääs oli tasuline, ei hakanud ma neid varemeid seestpoolt uurima. Luusisin  lihtsalt ümber kindluse ja nautisin vaateid Sarajevole. Natuke allpool asub Kollane kindlus, kuhu soovitatakse minna just õhtul päikeseloojangut nautima. Kuna aga hakkas vihma sadama, võis päikeseloojangust ainult unistada. Turiste oli sellest hoolimata väga palju. Kindluse jalamil vaateplatvormil tegutses kohvik, kus Coca-Cola maksis 3 KM (konverteeritavat marka) ehk umbes 1,5 eurot. Pärast sellist mäkketõusu oli üks värskendav keemiline kosutus täpselt see, mida vaja!

Kuna päikeseloojang jäi nägemata, tuli sellega leppida, kuid palju võimsama ja raputavama mulje jättis valgete obeliskide meri mäenõlval – Kovačevi kalmistu, kuhu on maetud Sarajevo piiramisrõngas hukkunud mehed. Jalutasin mäest alla tulles nende haudade vahel ja vaatasin hauatähistele graveeritud sünni- ja surmadaatumeid. Paljude sünniaastateks olid 1969–1973 – ehk siis minu põlvkonna mehed, kelle elu oli lõppenud 1992–1993 linna piiramise ajal. See haudade vahel jalutamine tabas mind nagu ämber külma vett, sest kõigil neil noortel meestel jäigi oma elu elamata... See surnuaed on eriline ka seetõttu, et linna piiramise ajal sai sinna noori mehi matta vaid tänu sellele, et ala oli mäenõlva tõttu snaiperite turmtule eest natukenegi varjatud. Tegelikult on selliseid matmiskohti linnas mitmeid ja need valged laigud on kõrgemalt vaadates linnapildis selgelt näha.

Pärast sellist emotsionaalset raputust tundsin, kuidas kõht oli tühjaks läinud ja tekkis isu proovida midagi kohalikku. Vanalinnas oli tühja lauda ikka raske leida. Otsustasin, et leiva asemel mekutan hoopis kohalikku õlut. Leidsin ühe mõnusa veini- ja õllebaari ning seadsin ennast sisse. Hoiatuseks öeldi kohe, et arveldus käib ainult sularahas. Olin sellega siiski arvestanud ja kaasas olnud eurod varakult kohalikeks markadeks vahetanud. 0,3-liitrise kohaliku õlle hind oli 5 marka – see tundub olevat üsna standardne hind igal pool. Ma pole küll suur õllesõber, aga reisides joon alati kohalikku õlut, sest minu arust on see normaalne – igasuguseid Heinekene ja Tuborge võin ma Eestis ka manustada.

Pärast paari õlut tundsin, et pekki, tahaks ikka midagi tummisemat, ning asusin vanalinna läbi kammima. Lõpuks õnnestus leida üks fast-food-stiilis söögikoht, mis pakub kohalikku toitu: leiva ehk somuni vahele pistetud lihast piklikud kotletid (čevapčići), valge kaste (kajmak) ja sibul. Juurde võtsin veel kohalikku vedelat jogurtit. Valikus oli ka türgipärane ayran, aga kui kohalik, siis juba kohalik! Ports oli mehine ja esimene mõte oli minna hotelli pehmetele patjadele vedelema, kuid seiklushimu sai minust siiski võitu.

Olin varasemalt välja vaadanud kohaliku džässi- ja bluusiklubi nimega Jazzbina ning seadsin sammud sinna. Nagu ikka – miks otse, kui ringiga saab ka! Kui siht on silme ees, ei takista ka kaarega minek. Klubi asub keldris ja on pigem selline urgas, aga selle eest väga lahe urgas! Lunastasin sissepääsupileti ning kohalik bänd oli juba stardivalmis. Nii et õlu näppu ja jämmimine võis alata! Esines kohalik bänd The Blues Train ning pekki, kui kuradi lahe see oli!

Isegi ruumis suitsetamine ei suutnud mu tuju rikkuda! Jah, siin on lubatud igal pool suitsetada ja kedagi ei koti, kui sa seal tossad. Tuli meelde kunagine Tallinna ööelu, kus pärast rokkivat klubituuri sai ise ka tossatud ning alkoholi manustated ja koju jõudes oli esimene asi riided kohe pesumasinasse visata. Kui alguses oli klubis üsna mõõdukalt inimesi, siis pärast keskööd oli rahvast juba paksult ning liikumine keeruline. Tundsin, et nüüd aitab ja aeg on magama kobida. Õnneks oli bänd just lõpetanud, nii et polnud kahju sellest suitsusest keldriklubist lahkuda.

Läbi öise linna oli mõnus kulgeda. Tee peal võtsin veel ühe kohaliku piruka (burek) ning võis öelda, et päev oli igati korda läinud. Suitsuhais riietel ei häirinudki! Pea sai vaevalt patja puudutada, kui juba kuulsin oma esimesi norskeid. Vaja oli ju välja puhata, sest laupäev tõotas tulla pikk ja emotsiooniderohke!

NII NAD TAPSID FERDINANDI EHK TERE TULEMAST SARAJEVOSSE!

"Nii nad tapsid meie Ferdinandi." Minu jaoks on Sarajevo kuulus eelkõige kahe asja poolest. Esmalt 1914. aasta, kui puhkes Esimene maailmasõda, sest just selles linnas tapeti Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinand ja tema abikaasa Sophie. Teine, märksa inimlikum fakt on aga see, et 1984. aastal toimusid siin taliolümpiamängud – tollal kandis riik veel Jugoslaavia nime.

Tulles aga tagasi lapsepõlve juurde, meenuvad mulle esimese asjana legendaarsed Jugoslaavia kummikud "Aki" (või "Aki-Aki"), mis olid pehmest kummist ja eemaldatava sisevoodriga. Need olid täielik defitsiit ja kui sul need kummikud olemas olid, olid ikka väga kõva kutt! Minul neid kahjuks polnud, sest Põlvas oli sellist kraami raske hankida, aga mõnel sõbral ikka leidust.

Taliolümpiamängud olid tolle aja kohta aga tohutu sündmus. Minu kehalise kasvatuse õpetajal Elli Saalil, kes oli omal ajal kuulus ja kõva orienteerija, õnnestus mingi ime läbi saada külalisena Sarajevo olümpiat vaatama. Pärast mängude lõppu oli meil ühe kehalise kasvatuse tunni asemel suur vestlusring, kus õpetaja jagas oma muljeid. Mulle on sellest eredalt mällu sööbinud ühed kilekaaned, millel oli olümpiamaskott (hundiplika Vučko) ja mille põhivärviks oli sinine.

Jugoslaavia oli üldse selline imedemaa – vaatamata sellele, et riik kuulus idablokki, oli selle struktuur ja olemus natuke teistsugune. Siin oli vabadust rohkem ning kui keegi sai Jugoslaaviasse reisida, oli ta ikka jumala šeff tegelane! Tavainimese jaoks olid aga kõige kättesaadavamad kohad pigem Sovetski Sojuz. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist lagunes ka Jugoslaavia ning tekkis kuus eri riiki. Üks neist on Bosnia ja Hertsegoviina pealinnaga Sarajevo, kus ma praegu viibingi.

Olen ammu tahtnud neid Balkani riike külastada, kuid pole nagu õiget hetke tabanud. Suvel oli aga LOT-il hea pakkumine ning pikalt aru pidamata krahmasin piletid liinil Tallinn–Varssavi–Sarajevo.

Kuna käes on juba septembri keskpaik ja Eestis hakkavad ilmad kiskuma sügiseseks, siis siin kohapeal on ikka veel mõnusalt soe. Lennureis läks ilma äpardusteta ning LOT-i kiituseks pean ütlema, et nii palju kui ma nendega lennanud olen, pole kordagi probleeme olnud. Varssavi–Sarajevo lennul pakuti tavapärasele pirukale lisaks taas klaasikest veini – no mis nii viga elada! Tõeline la dolce vita!

Sarajevo võttis mind vastu mõnusalt sooja ja päikesepaistelise ilmaga. Teate, mis mulle Eestist soojale maale reisides kõige rohkem meeldib? See soe õhk, mis lennukist välja astudes sulle vastu nägu lajatab – justkui uimastades sind järgnevateks päevadeks, et kodused asjad mälust pühkida. Tundub, et Bosnia on Poola pensionäride seas populaarne reisisihtkoht, sest lennuk oli neid otsast lõpuni täis.

Kuigi olin eelnevalt järgi vaadanud, kuidas kõige lihtsamalt linna saab, suutsin ikkagi Ivan Sussaninit teha. Selle asemel et rahulikult lennujaama-kesklinna bussi oodata, seadsin sammud paarsada meetrit eemal asuvasse peatusesse, kus käis mingi kohalik liin. Mina ei saanud bussijuhist aru ja tema minust – kuhu ma täpselt tahtsin. Pileti ta mulle siiski müüs ja sõit võis alata! Pean ütlema, et mul vedas: buss jõudis lõpp-peatusesse, mis oli ühtlasi trammiliini lõpp-peatus, ja sealt sai juba mugavalt kesklinna. Oligi põnev kohalike keskel istuda ja ümbrust jälgida.

Ääremärkusena ütlen, et paljud majad on jätkuvalt kuulijälgedega – Sarajevot piirasid ju serblased üle 1400 päeva ning kohalikke tulistati lihtsalt niisama, et nende tahet murda. Aga sellest juba mõnes teises postituses.

Pärast väikest segadust suutsin lõpuks ka hotelli üles leida, koti ära panna ning õhtused plaanid paika sättida. Sarajevo asub tõesti otse mägede rüpes ning linnapilti vaadates pole mingi ime, miks siin kunagi taliolümpiamängud toimusid – tõeliselt soodne pinnas!

Mis aga edasi saama hakkas ning kuidas ma sattusin ajakapslisse, sellest juba järgmises postituses!

KOLMAS JA VIIMANE PÄEV OSLOS

Pärast laupäevaõhtust sauna magasin nagu süütu lapsuke. Ei kuulnud ma peolt naasvaid inimesi ega ühtegi muud müra. Ärkasin umbes kaheksa paiku ning esmalt lasksin mõnusal unerammestusel veel pool tundi enda kontides olla ja lihtsalt vedelesin voodis. Kardina vahelt välja piiludes oli päike juba üsna kõrgel ning kuna check-out oli alles kell 11.00, tasus sammud seada juba tuttavaks saanud kohvikusse, et võtta üks latte ning paksukstegev saiake.

Uksest välja astudes olid tänavad peaaegu inimtühjad ning minusuguseid varaseid ärkajaid ringi patseerimas üsna vähe. Kohvik oli samuti peaaegu tühi, kui välja arvata üks noor isa oma beebiga. Pärast turgutavat kohvi pakkisin oma vähesed asjad ning asusin teele.

Esimese asjana oli plaanis külastada kuulsat Vigelandi skulptuuriparki. Kuna see asub kesklinnast natuke eemal, on parim variant sinna jõudmiseks ühistransport ehk tramm. Oslo ühistranspordi kasutamiseks tuleb alla laadida äpp, kust saab pileti väga lihtsalt ära osta. Küsisin enne ka tehisarult, kuidas Oslos trammipileteid osta, ja esimese asjana soovitas ta pangakaarti – täpselt nagu Tallinnas. Kui aga üritasin trammis oma pangakaarti valideerida, vaatasid kohalikud mind nagu pooletoobist. Lõpuks tõmbasin kiirelt äpi ja pilet oli nigu niuhti olemas. See juhtus viimasel minutil, sest juba järgmisel sekundil oli kohalik piletikontroll oma validaatoriga mul nina all ja nõudis piletit. Õnneks oli see mul äpis olemas ning seekord jäi trahv saamata. Hoolimata pühapäevast oli kontrolle linnas liikvel palju. Ka tagasiteel kontrolliti pileteid, kuid kuna pilet kehtib ühe tunni, siis mul vedas jälle – kehtivuse lõpuni oli jäänud umbes viis minutit.

Pileti lõppedes väljusin Rahvusmuuseumi juures ja kõmpsin edasi jala järgmisse sihtkohta, milleks oli kohalik kirbukas Birkelundeni pargis. See osutus minu jaoks suhteliselt mõttetuks – palju tarbetut kilakola ja ilge trügimine. Kuna mul oli aga veel korralikult aega, otsustasin külastada teistki kohalikku turgu Akerselva jõe kaldal, kohaliku kultuuriklubi hoovis. Vot see oli juba lahedam, sest sealt leidis kohalikku käsitööd ja disaini. Muidugi viis teekond läbi ka tänava, kus kohvikuid oli järjest ning inimesi ka nendes sadades.

Aga tulles tagasi hommikuse Vigelandi pargi juurde – jah, seda peab kindlasti külastama, sest need skulptuurid on võimsad! Kuna oli pühapäev ja ilm mõnus, oli park paksult rahvast täis ning liikumine toimus nagu tipptunnil suurlinna metroos. Mul hakkas kohe fantaasia tööle ning tekkis mõte, kuidas öösel või külmadel pimedatel tundidel, kui park on inimtühi, need kujud ellu ärkavad ja oma elu elama hakkavad. Ja kui mõni inimene peaks neile sel ajal lähedusse sattuma, ei saaks ta arugi, et see kõik ongi päriselt... See skulptuuripark on oma võimsuses tõesti külastamist väärt.

Laupäevasest seiklusest unustasin veel lisada, et külastasin ka Oslo kõige legendaarsemat hot dog'i putkat, mis pakub kohalikku kartulikotletiga viinerisaia. Minu jaoks valmistas see natuke pettumust, aga legendidel on suur jõud – nii et mis tehtud, see tehtud! Suureks plussiks oli aga see, et läksin kuningalossi juurest sinna jala ning hiljem jala ka hotelli tagasi. Tänu sellele nägin palju lahedat arhitektuuri ja kohalikke inimesi, keda vaid kesklinna piirides niisama naljalt ei kohta.

Kuna pühapäeval oli mul lennuni veel piisavalt aega, seadsin sammud kohalikku linnaraamatukogusse (Deichman Bjørvika), et see veel kord üle vaadata. Maja on kõigile avatud ning iga tänavalt sissetulija võib seal vabalt ringi liikuda ja riiulitel olevate raamatutega tutvust teha. Vaatamata ilusale ilmale oli seal palju rahvast – inimesed istusid, ninad raamatutes, märkamata ümbritsevat. Üldse oli pühapäevane Oslo mõnus ja kuidagi vaba olekuga: inimesed istusid kohvikutes, nautisid pärastlõunaseid aperitiive ja tundsid elust lihtsalt rõõmu.

Oligi minu Oslo-seikluste aeg läbi ning käes hetk lennujaama sõita. Tagantjärele oma lühikesele reisile mõeldes – mulle Oslo väga meeldis ning norrakate olemus tundus hästi mõnus. Nad jätsid rahuliku ja vaoshoitud mulje. Mulle meeldis ka see, et igal pool lehvisid Norra lipud ning näha oli kohalikku sümboolikat, mis tõstab inimeste eneseteadvust rahvusena. Kui kunagi uuesti Norrasse satun, tahaksin teha juba suurema ringreisi ning nautida kohalikku loodust täiel rinnal.

KARJE SILLAL EHK TEINE PÄEV OSLOS

Laupäeva hommikul ärkasin pisut pahurana ja selle põhjuseks oli lihtsalt sitt uni. Mu toa aknad avanesid tänavapoole ning otse seal all asus 24h pood, mis oli reede öösel vastu laupäeva väga populaarne koht peolt naasvatele inimestele. Mulle tuli kohe meelde kunagine Westmanni äri Tallinnas – tavaliselt lõppes iga reedeõhtune pidu just seal, kust edasi sai juba taksoga kodupoole liueldud, viiner või kanakints põses. See lärmakas jämmimine leidis aset kella kolmest viieni varahommikul ning alles peale seda sai rahulikumalt edasi magada.

Kuna mul olid laupäevaks suured plaanid, ajasin ennast kell üheksa voodist üles, et võtta värskendav dušš ja minna lähimasse kohvikusse. Plaanis oli üks latte ning mõni paksukstegev saiake. Laupäevahommik oli vaikne ning kohvikus viibis peale minu vaid mõni üksik varajane ärkaja. Ilm oli pisut sombune ja tekkis tunne, et kohe-kohe hakkab sadama. Isegi tuli vist mõni piisk taevast alla, aga mitte rohkemat.

Õige pea oli kell saanud kümme. Olin leppinud kokku kohtumise ühe sõbraga, et ta saadaks mind Ekebergi mäele, kus asub kuulus skulptuuripark. Teel sinna möödusime ka Oslo politseimajast ning minu sõbra sõnul on see kant linna kõige kriminogeensem. Nagu ta naljatades lisas: kriminaalid kogunevad ikka sinna, kus on kõige turvalisem, ning suurem osa neist  kriminaalidest ei ole enam kohalikud nagu mõned aastakümned tagasi.

Ekebergi mäele minek oli nagu tõeline hommikune spordipäev – mäest üles rühkides pidi kogu oma kopsumahu mängu panema. Ütleme nii, et korralik hommikutrenn!

Ekeberg on Oslos asuv roheline kõrgendik, mis pakub panoraamvaadet kogu linnale ja Oslo fjordile. Mägi on ajalooliselt tähelepanuväärne, sest just selle nõlvalt avanev vaade inspireeris Edvard Munchi maalima oma kuulsa teose "Karje". Kuigi andsin endale alguses lubaduse, et mina "Karje" meemi ei tee, ei pidanud ma siiski vastu – ja nii sündiski minu enda interpretatsioon kuulsast Munchi meistriteosest.

Tänapäeval on piirkond tuntud Ekebergparkeni skulptuuripargi poolest, kus looduskeskkonda on sulandatud rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnike teosed. Lisaks rikkalikule kunstikogule ja jalutusradadele leiab mäelt kiviaegsed kaljujoonised ning ajaloolise funktsionalistlikus stiilis restaureeritud Ekebergrestauranteni. Tõesti, see park on oma poolmetsiku loodusega tõeline pärl ning asub Oslo kesklinnast vaid pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Mäelt avanevad vaated Oslole ja fjordile on lihtsalt maalilised.

Kui hakkasime mäest alla laskuma, viis tee läbi kohaliku elamurajooni, mis meenutas mulle natuke Islandi linna Akureyri vibe’i: pisikesed puust erivärvilised "nukumajad", mille vahele oli pikitud ka kaasaegsemat arhitektuuri. Allajõudmise ajaks oli päike välja tulnud ning ilm muutunud mõnusalt soojaks.

Ehkki olin endale andnud lubaduse, et tasulist meelelahutust ma ei tarbi, olin siiski ostnud endale õhtuks saunapileti. Oslos on saunad erilised, sest need on fjordil asuvad ujuvad saunakompleksid. Neid leidub vee peal eri kohtades, kuid mina valisin välja kompleksi, mis asub ooperimaja juures ja oli ka ööbimiskohale üsna lähedal. Saunapilet maksis 24 eurot ning aega saunamõnusid nautida oli poolteist tundi. Sealtsamal territooriumil on umbes kümme eri suurusega saunamaja, kus saab leili võtta ning nautida vaadet linnale või sillerdavale veele. Peale leili on mõnus hüpata värskendavasse fjordivette, et siis uuesti lavale kuumenema minna. Saunas tutvusin ka tõeliste Norra saunafännidega ning jutu käigus soovitasin neil kindlasti tulla Otepääle saunamaratonile.

Enne sauna käisin aga kuningalossi juures, kus toimus pidev rahvaste ränne ning lillehunnikud olid seal mäekõrgused. Kuidagi see norrakate kuningaarmastus paistis igal pool silma ning oli näha, et nad on kuningas Haraldi surmast sügavalt puudutatud.

Õhtul peale ihuharimist majutuse poole jalutades möödusin ooperimaja tagaküljest. Nii lahe oli see, et otse tänava kõrgusel asus valgustatud ooperi õmblustöökoda! Tuled põlesid ning tekkis tunne, nagu aeg oleks seisma jäänud ja kõik asjaosalised hetkeks eemaldunud. Akendel olid vaatamiseks välja pandud pisikesed maketid erinevatest kostüümidest. Selline vaatepilt tegi südame alt kuidagi eriliselt soojaks. Tore oleks sellises kohas töötada ning omi oskusi成分 eeldusel edasi arendada.

Peale sauna mõtlesin küll, et lähen tutvun veel ka Oslo ööeluga, sest olin sõbra käest uurinud paari parima baari kohta, kuid vanainimeselik rammestus ja introvertne mugavus sai võitu. Tegin otsuse voodi ja rahuliku äraolemise kasuks. Jõudsin veel enne poe sulgemist võtta endale midagi maitsvat ning võiski siirduda unenägude maale.

Mis aga juhtus viimasel päeval ning kuhu ma lõpuks välja jõudsin, sellest juba järgmises postituses!

PÄRASTLÕUNA OSLOS NING 18000 SAMMU

Seekord oli nii harjumatu lennujaama minna, sest tavaliselt on mu lennud varahommikul, kui kohale saab ainult taksoga. Seekordne väljalend oli aga pärastlõunal, mis laskis hommikul päris kaua magada. Trammisõit lennujaama on ikka väga mugav – istud kodu juures peale ning mõnus teekond võib alata. Lennujaamas tekkis korraks küll paanika, sest igal pool olid pikad sabad: alates turvakontrolli pääsemisest kuni kontrolli endani. Aga paanikaks polnud põhjust, kõik läks sujuvalt ning peale kohustuslikku turvakontrolli jäi väljalennuni veel tubli tund. Nagu mul juba kombeks on saanud, kohtasin lennujaamas ka mõnda tuttavat.
Lend Oslosse sujus viperusteta, lennuk oli pooltühi ja sai mõnusalt laiutada. Väljalend toimus õigeaegselt ning sihtkohta jõudsime isegi 10 minutit plaanitust varem. Kui Tallinnast ära lennates oli ilm mõnusalt suvine ja soe, siis Norra pealinna jõudes võttis meid vastu tunduvalt jahedam ilm ning sadas isegi mõni piisk vihma. Rongisõit lennujaamast kesklinna kestis umbes pool tundi ning vagunid olid rahvast täis. Oslo raudteejaamast väljudes suutsin ma muidugi kohe ära eksida ning nagu tõeline Ivan Sussanin läksin ringiga – sest miks minna otse, kui saab teha tiiru?
Õnneks asub ööbimiskoht kesklinnas, ehkki rajoonis, mis on immigrantiderohke ja Oslo üks vaesemaid. See fakt selgus küll alles hiljem, kui sain tuttavaks ühe kohaliku tüübiga, kes tegi mulle hiljem ekskursiooni Ekebergi parki ja mäele.
Ööbimise leidsin Booking.com-i kaudu ning see on pigem selline vahevariant hosteli ja Airbnb vahel. Tegemist on suure korteriga, kus igaühel on oma tuba, kuid WC ja muud ruumid on ühiskasutatavad. Aga noh, ma ei teegi seal muud kui tulen ainult magama – oluline on ju, et saaks pesta, kusta ja kammida. Taskukohast ööbimist oli Oslos üldse raske leida ning kuskil toas koos 10 võõraga ma ka eriti viibida ei soovinud. Hinnapoolest järgmine majutus olnuks 60 eurot kallim (WC toas), kuid otsustasin panustada selle raha pigem Oslos kohapeal olemisele. Majutus ise on mõnus ja seda peavad kaks tüüpi, kellest üks on pärit Poolast, Krakovi lähistelt, ning elab Oslos juba aastaid.
Kui olin oma pisikese varanduse lahti pakkinud, seadsin sammud linna. Esimese asjana tahtsin süüa, sest mul oli kohutav nälg – kaua sa ikka hommikuse latte ja kardemonisaiakese peal vastu pidada suudad?
Suundusin Oslo kesklinnas asuvasse tänavatoidukeskusesse – endises ujulas paiknevasse elavasse ja populaarsesse toiduhalli. Seal tegutseb umbes 16 eri letti ja kööki (Aasia tänavatoit, Mehhiko taco’d, Jaapani bao’d, Kreeka gyros jne). Suuremad praed ja kausid maksavad umbes 150–200 NOK-i, lisaks veel õlu või muud kergemad joogid. Kuna käes oli reede õhtu, oli rahvast murdu. Ütlen ausalt, et olin nagu peata kana: kõht tühi ja silme eest võttis kirjuks, kui seal toidulõhnade virrvarris püüdsin otsustada, mida siis lõpuks süüa. Mida suurem valik, seda suurem dilemma! Lõpuks valisin jaapani riisikausi krõbeda kanaga ning kohaliku õlle.
Kõht täis ja tuju jälle hea, seadsin sammud linnaga tutvuma. Mul polnud mingit konkreetset eesmärki, lihtsalt kulgesin ja vaatasin, kuhu välja jõuan. Oslo kesklinn pole eriti suur ning päriselt ära eksida pole võimalik. Tuleb lihtsalt sihiks võtta kas ooperimaja, Munchi muuseum või kohalik raamatukogu – need on nagu kolm vaala, mis on igale turistile kohustuslikud.
Ooperimaja katuselt avanevad tõesti suurepärased vaated ning kogu Oslo oleks justkui peopesal. Kuna käes oli juba õhtune aeg, põikasin ooperimajja sisse ka selle interjööriga tutvuma. Korraks käis mõte peast läbi, et läheks ooperisse, aga piletid olid välja müüdud ja see oleks murdnud ka minu lubaduse hoiduda tasulisest meelelahutusest. Kõigi nende kolme "vaala" arhitektuur ja interjöör on tõesti muljetavaldavad ning soovitan seal võimalusel ringi vaadata.
Edasi tuli juba kondamine mööda jalakäijate tänavat, kus asuvad erinevad kauplused, kuhu astusin sisse ka oma professionaalsest huvist. Igal pool on sama kaup, aga erinevad hinnad!
Märkamatult oli läinud pimedaks ning tundsin, et tänaseks aitab. Aeg oli minna pehmetele patjadele puhkama, et ka järgmisel päeval oleks jõudu ja energiat. Kehakinnituseks võtsin ühest kohalikust Süüria toidukohast nimega Angry Chicken veel kebabi, et see enne magamajäämist keresse keerata. Huvi pärast vaatasin ka sammude arvu ja läbitud kilometraaži: tulemus oli üsna muljetavaldav – pea 18 000 sammu ja üle 13 kilomeetri.
Vaevalt olin oma pehmes voodis kebabi söömise lõpetanud ning kastmenire mööda lõuga alla libisemas, kui pea vajus padjale ja suundusin unenägude maale. Mis juhtus aga edasi, sellest juba järgmises postituses!

KARJET OTSIMAS EHK PÕGUS HÜPE OSLOSSE

Nagu mul juba tavaks on saanud, saavad paljud minu reisid alguse hetkeemotsiooni ajel tehtud ostust. Nähes odavaid lennupileteid kuhugi sihtkohta, ostan need ära ning alles seejärel hakkan mõtlema ja planeerima ülejäänud puhkuse üksikasju ning muid toimetusi. Tavaliselt on need odavad piletid soetatud sellise varuga, et ostmise ja reisi vahele jääb tihtipeale 3–6 kuud. Seekord jäi mulle näppu Air Balticu soodne pakkumine Oslosse. Pileti olin soetanud juba mai keskel, nii et tegutsemiseks oli piisavalt aega.

Kui ma varasemalt tegin sarnaseid hüppeid pea ees vette täiesti tundmatus kohas, siis Osloga tegin ikka natuke eeltööd ka. Norra pealinna külastuseks on aega kokku umbes 52 tundi, mis ei ole laias plaanis teab mis pikk aeg. Siia sisse peavad mahtuma ka unetunnid, mis kahandavad ärkvelolekuaega ja Oslo nautimist veelgi. Aga kõigest juba järjekorras.

Kuna see on minu esimene reis Oslosse ja üleüldse Norrasse, mõtlesin: mis on need kolm asja, mis mulle esimesena Norraga meenuvad?

Esimese asjana meenub Edvard Griegi lavamuusika "Peer Gynt" ja sealne Solveigi laul, mis on minu silmis üks ilusamaid ooperiaariaid üldse. Mäletan, et kui olin oma 20ndate alguses, oli mul ostetud selle teosega LP ning ketrasin laulu ikka ja jälle, kui peale tuli kurbuse- või melanhooliahoog. Otsisin selle aaria Spotifyst üles ning neid ridu kirja pannes ja laulu kuulates tuleb kogu nooruse ilu ja äng taas meelde.

Teise asjana meenub muidugi Edvard Munchi kuulus maal "Karje". Nooruses tekitas see meistriteos väga segaseid emotsioone. Mind paelus selle maali puhul seal kumav tohutu ekspressiivsus ja varjatud ärevuse tunne. Kuid sellel maalil on ka midagi täiesti vastupidist, mis selle ärevuse maha tõmbab. Kas Oslo tekitab sarnase emotsiooni? Muidugi on "Karjest" tehtud ka tohutult meeme, mis on kaasaegse popkultuuri lahutamatu osa ja millest mõned on täitsa vaimukad. Otsustasin siiski, et mina seda meemipagasi hulka oma fotodega täiendama ei hakka.

Kolmas ja samuti väga emotsionaalne seos on seotud teatriga – maailma dramaturgia suurkuju Henrik Ibseniga ja tema näidendiga "Metspart" Vanemuises, kus peaosa mängis Liina Olmaru. Mäletan selgelt Liina Olmaru tõlgendust Hedvigina ning etenduse traagilist lõppu. Kogu see depressiivsus ja lootus helgemast tulevikust purunes täiesti ootamatult. Pidev dilemmapundar inimlikkuse, süütunde ja eneses kahtlemise vahel... Me oleme nõus astuma meeleheitlikke samme, et taastada armastus, mis kunagi on olnud. Huvitav, kas seda Ibseni ideaalse maailma võitlust on tunda ka Oslos ringi jalutades?

Aga jah, tegelikkuses hakkas neid seoseid Norraga meenuma veelgi rohkem: Thor Heyerdahl, Roald Amundsen, trollid, Norra võimas loodus ning minu praeguse aja vaieldamatud lemmikud – Norra krimiromaanid. Ma arvan, et seda nimekirja võiks jätkata pikalt. On ju meil igaühel omad "kiiksud" ja seosed, mis esimesena mõne kohaga tekivad. Lisaks veel heaoluühiskonna võlud – on ju Norra ja eriti Oslo üks kallimaid kohti Euroopas. Aga raha tuleb ja läheb ning la dolce vita peab saama oma võimaluse ka Norras!

Kuna veedan Oslos ainult kaks ja pool päeva, otsustasin, et ei võta plaanidesse ühtegi tasulist meelelahutust ega atraktsiooni. Naudin lihtsalt tänavatel kulgemist, linnaruumi ja kõike seda tasuta võlu, mida Norra pealinnal pakkuda on.

Kuidas aga möödus minu esimene pärastlõuna ja õhtu Oslos, sellest juba edaspidi!

 

Kloogarand ja august – kui minu sume suvelõpu pruut!

Augustikuus on juba tunda nukrat suve hääbumist, kuid ilmad on jätkuvalt mõnusad. Parim viis sellist suvelõpu eelaimdust nautida on teha üks väike matk Tallinna lähiümbrusesse. Kuna mul autot pole ning koertega on bussiga tülikas liigelda, saigi marsruudiks valitud Tallinn–Klooga–Kloogarand–Tallinn. Kloogarand oli nõukogude ajal väga populaarne suvituskoht ning tasapisi on see endine hiilgus taastumisjärgus. Aga kõigest järjekorras.

Esimese asjana sõitsime "porgandiga" ehk Elroni rongiga Kloogale. Nõukogude ajal oli Klooga suletud territooriumiga linnake, kus paiknes sõjaväeosa. Praegu on see aga mõnus, korda tehtud ja igati elamisväärne keskkond, kus on kõik eluks vajalik olemas. Kloogal asub ka järv ning esimese asjana saigi sammud seatud veekogu ääre, et teha üks värskendav suplus. Muide, seal olid ka koerad lubatud! Kui esimene karastav ujumine oli tehtud, saime natuke tutvuda Kloogaga ja võtta kehakinnitust kohalikus pubis nimega Pleiss.

Kloogalt Kloogaranda viib mõnus matkarada – just sellise paraja pikkusega, et ei jõua ära väsida. Täiendavaks motivaatoriks oli teadmine, et varsti saab end merre kasta ja nautida augustikuist päikest. Ainuke natuke ohtlikum koht rajal on Paldiski maantee ületamine, kuid selle kannatab ilusti ära.

Kloogal asus teise maailmasõja ajal koonduslaager ning praeguseks on selle koha peale rajatud memoriaal ja holokausti mälestusmärk. Olen tegelikult ammu tahtnud seda kohta külastada ning nüüd oligi selleks hea põhjus – kaks ühes: mõnus metsamatk koos ujumisega ja teadlik kultuuriline eneseharimine. Lugedes infotahvleid ja jalutades metsavaikuses ringi, tabad end paratamatult mõttelt: mis küll toimub nende inimeste peas, kes selliseid õudusi korda saadavad? Mäletan ennast varateismelisena, kui mul oli suur huvi antud teema vastu, ning nüüd kohapeal olles meenus mulle kogu see traagika. See koonduslaager oli nn "eliitlaager", kus vangidel pidi paberil olema paremad tingimused kui mujal. Kuid kui sa oled vägivaldselt kinni peetud ainuüksi oma rahvusesse kuuluvuse pärast, on tingimused muidugi kõige väiksem mure. Olen enda jaoks ammu selgeks teinud, et kõige julmem olend maailmas on inimene ise.

Kloogaranna võib laias laastus jagada kaheks. Laulasmaa-poolne osa on tsiviliseeritum: seal on palliplatsid, puidust istekohad, lamamistoolid ja riietuskabiinid. Paldiski-poolne osa on metsikum rand ning seal liigub ka vähem inimesi. Vahepealsetel aastatel, umbes paarkümmend aastat tagasi, oli Kloogarand üsna räämas ja endisest hiilgusest polnud midagi järel. Nüüd on aga elu vaikselt tagasi tulnud ning inimesed on koha uuesti avastanud. Tõesti, see on üks mõnusaima rannaalaga kohti Tallinna ümbruses – pikk liivarand, kus päikesevanne saab võtta nii luidete vahele kaevudes kui ka otse rannaliival peesitades. Ja muide, ma ei mäleta, et Kloogarannas oleks vesi suviti kunagi külm olnud! Võrreldes Pikakari või Piritaga supleksid nagu subtroopikas. Kui kõht tühjaks läheb, saab kohapeal ka keha kinnitada – iseasi muidugi, kas pakutav menüü just igaühele meelepärane on. Aga eks alati saab ju oma moonakoti kaasa võtta!

Seal rannaliival lebas ja mõnusat briisi nautides meenus mulle Prantsuse näitleja ja lavastaja Julie Delpy film "Skylab", kus üks suur Prantsuse perekond läheb oma päeva veetma kohalikku randa. Sarnane suvine vibe ja meeleolu on minu jaoks omane just Kloogarannale – selline rammestunud olek, kuigi tegelikult ei tee mitte midagi peale ujumise ja rannaliival lebamise. Ning mis peamine – Kloogarannas on ka koerad lubatud! Vähemalt ei märganud ma seal mingeid keelavaid silte ega kaaskodanikke, kelle jaoks loomad oleksid pahaendelised olevused.

Kes tahab selle marsruudi kohta täpsemalt teada, leiab vajaliku info hõlpsasti guugeldades.

Meenus veel üks naljakas seik ehk pealtkuuldud kõnelus ühistranspordis, kus kaks nokastunud meesterahvast jagasid omavahel elutarkusi. Kogu juttu ma ei mäleta, aga kõrvu jäi lause, kuidas üks tüüp ütles teisele, et ta leidis endale lõpuks "sumeda suvelõpu pruudi". Võib-olla august ongi selline sume suvelõpu pruut, kelle ilu on veel täiesti olemas, kuid märgata on juba esimesi hääbumise märke. Kuid need hääbumise märgid ei ole mitte kurvad, vaid vastupidi – väga nautimisväärsed.

Lisan ka fotod meie matkast!

Linnaruum, reeglid ja bürokraatia: Karjamaa koerteplatsi juhtum

Linnaruumis elades peame paratamtult kohanema üldiste reeglitega. Mõnikord on see keerulisem ning tekib konflikt. Alati on mõistlik lahendada olukorrad rahumeelselt, kuid on juhtumeid, kus asi võib eskaleeruda – ja mitte üldse parema lahenduse leidmise eesmärgil. Kirjutan allpool lahti ühe juhtumi, mis on tekkinud minu kodupiirkonnas.

Asi sai alguse paar kuud tagasi, kui olin oma koertega koerteplatsil. Samal ajal viibis seal ka üks naine oma väikese koeraga, kelle koer hakkas meie tuleku peale haukuma. See kestis võib-olla 10–15 sekundit, kuid selle ajaga ilmus kõrvaltmajast (Karjamaa 9) meesterahvas, kes hakkas meid verbaalselt sõimama ja ähvardama. Kell oli natuke üle 22.00. Väikese koeraga naine vabandas, ütles, et tema koer haukus, ning lahkus. Ütlesin meesterahvale, et ta maha rahuneks. See andis talle aga hoogu juurde ning ta lubas, et sellel koerteplatsil lõppeb igasugune koerte jalutamine ära – oodaku ma ainult! Mõtlesin, et sellega on asi lahendatud, võtsin oma neljajalgsed ja lonkisime tagasi koju.

Aga oh ei, saaga hakkas alles tuure koguma.

Ühel päiksepaistelisel hommikul, kui kell oli peale üheksat, ilmus see meesterahvas oma korteri rõdule ning hakkas mulle seal agressiivselt keskmist sõrme ehk F-märkki näitama. Selline tegevus ajas mind lihtsalt naerma – mõtlesin vaid, kui pekkis peab keegi omadega olema, et sellist asja teha!

Mõned päevad hiljem ilmuski koerteplatsile silt, mis reguleerib kasutusaega vahemikus 07.00–22.00. Olgu, kella 22.00 piirangust saan aru, sest see on tööpäeviti riiklikult kehtestatud öörahu aeg. Aga hommikune aeg? Mõtlesin endamisi, et kui koer häält ei tee, jätkame oma harjumuspärast tegevust ja lähedal asuvale platsile võib minna ikka ka peale kella kümmet õhtul – nii saab minu galgo teha vabalt mõned kiiremad tiirud.

Aga seda see vanamees ainult ootaski. Klõpsti oli ta kohal ning sõnasõda kasvas antud isiku poolt füüsiliseks ähvardamiseks, millega kaasnesid vängemad sõnad minu aadressil. Võtsin koerad ja lahkusin.

Kodus konflikti analüüsides ja seedides otsustasin esitada Põhja-Tallinna linnaosavanemale ja Tallinna linnale konkreetse teabepäringu Karjamaa koerteplatsi piirangute kohta:

Lugupeetud Põhja-Tallinna Valitsus ja Tallinna Linnavalitsus

Pöördun Teie poole ametliku järelepärimisega seoses Karjamaa tänava koerte jalutusväljakule paigaldatud teabetahvliga, millele on märgitud väljaku kasutusaeg kella 07.00–22.00.

Eesti Vabariigi korrakaitseseaduse § 56 kohaselt on ametlik öörahu pühapäevast neljapäevani kella 22.00-st kuni 06.00-ni ning reedest laupäevani kella 00.00-st kuni 07.00-ni. Seadusest tulenevalt lõppeb öörahu tööpäeviti kell 06.00.

Kohaliku omavalitsuse eeskiri ega sildid ei tohi olla vastuolus riikliku seadusega ega piirata põhjendamatult kodanike liikumisvabadust avalikus ruumis. Sildile märgitud piirang kuni kella 07.00-ni hommikul on tööpäeviti seadusevastane.

Seoses antud piiranguga esitan Tallinna linnale järgmised küsimused:

1. Miks on Karjamaa koerteplatsi kasutusaeg piiratud tööpäeviti kella 07.00-ni, kui riikliku öörahu ametlik lõpp on kell 06.00?

2. Kas antud piirang ja kellaaeg on otseselt seotud vahetus läheduses, sotsiaalmajas aadressil Karjamaa 9 elava eraisiku [nimi eemaldatud] ning sinna registreeritud, sama isiku veoteenuseid pakkuva ettevõttega [nimi eemaldatud]? Kas linn on kehtestanud avalikus ruumis piiranguid ühe konkreetse sotsiaalmaja elaniku erahuvidest ja kaebustest lähtuvalt?

3. Avaliku regulatsiooni puudumine: Avalikest andmebaasidest puudub ametlik info ja õiguslik regulatsioon selle kohta, kuidas täpsemalt antud jalutusväljakut kasutada tohib. Palun väljastada või viidata ametlikule dokumendile, mis seda reguleerib.

4. Mõõdetavuse puudumine: Kuidas teeb Tallinna linn või Munitsipaalpolitsei kindlaks, milline koera hääletegemise sagedus ja tugevus (detsibellid, korduvus) on lubatud avatud koerte jalutusväljakul peale kella 22.00? Loomulikud elutegevuse helid ja üksikud haugatused ei ole seaduse silmis keelatud müra. Millise objektiivse korra alusel on otsustatud kehtestada keeluaeg, ilma et oleks määratletud reaalse häiringu kriteeriumid?

Palun viia viivitamatult sisse vastavad muudatused antud koerteplatsi teabetahvlil ning muuta hommikune piirang kooskõlla seadusega ehk tööpäeviti kella 06.00-ks.

Segaduste ja edasiste konfliktide vältimiseks palun lisada teabetahvlile ka eraldi ja selgelt eristatav vastavasisuline teavitus nädalavahetuse (reedest laupäevani kestva öörahu) kohta, mis ühtiks seaduses sätestatud kellaaegadega.

Palun ametlikku selgitust kõigile eelpool esitatud küsimustele!

Andmekaitseseadusest tulenevalt jätsin antud isiku isiklikud andmed siin avaldamata, kuid ei pea olema eriline Sherlock Holmes, et pilti kokku panna. Paari päeva pärast saabus linnaosavanemalt vastus minu päringule. See hämmastas mind oma arrogantsusega, sest ühtegi konkreetset vastust ma oma küsimustele ei saanud. Vaatamata sellele, et kirjale on lisatud juurdepääsupiirangu märge (Alus: AvTS § 35 lg 1 p 12), avaldan linnaosavanema vastuse täies mahus:

ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS

Põhja-Tallinna Valitsus

Märge tehtud: 03.08.2026 | Kehtiv kuni: 03.08.2101

Alus: AvTS § 35 lg 1 p 12

Kalle HT Aasamäe

info@kalleht.com

Vastus pöördumisele Karjamaa koerte jalutusväljaku kohta

Austatud Kalle HT Aasamäe

Selgitame, et omavalitsuse ülesannete hulka kuulub muuhulgas heakorra korraldamine ning meile kuuluva vara valitsemine ja kasutamise korraldamine. Koerte jalutusväljakud ja nendel asuv inventar on Tallinna linna vara ning linnal on õigus kehtestada nende kasutamise tingimused ja piirangud seadusest tuleneva pädevuse piires (KOKS § 6 lg 1, § 34 lg 2). Põhja-Tallinna Valitsus ei piira koeraga jalutamist avalikus kohas.

Korterelamute vahetus läheduses paiknevate koerte jalutusväljakute kasutusaega on piiratud, et arvestada kohalike elanike heaoluga. Samalaadseid kasutusaja piiranguid on kehtestatud ka teistele korterelamute läheduses paiknevatele rajatistele. Näiteks on Kari 13 hoovis asuva rulapargi kasutusaeg samuti piiratud.

Elamutest eemal paiknevad koerte jalutusväljakud on kasutajatele avatud ööpäevaringselt ning kõik koeraomanikud on oodatud neid kasutama.

Lugupidamisega

Manuela Pihlap

linnaosa vanem

Selle teabe salastamine muutis asja minu jaoks veelgi huvitavamaks. Nagu öeldakse: räägi inimestega – mida koeraomanikud ka teevad. Selgus, et antud meesterahvas on terroriseerinud Karjamaa koerteplatsi kasutajaid ja ümbruskonnas viibivaid inimesi juba aastaid. 2023. aasta Maalehes ilmus kaks Helen Eelranna artiklit võimalikust koertemürgitamisest ning koeraomanike verbaalsest ja füüsilisest ahistamisest: 

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120284782/enam-ei-julge-valja-minnagi-pohja-tallinnas-ahistab-mees-koeri-ja-nende-omanikke?linkTime=1786108259228

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120186866/jalutusvaljakule-visatud-murk-oleks-kutsika-peaaegu-tapnud

Kuna ma ei saanud ametlikult ühtegi selget vastust, tegin natuke uurimistööd edasi. Selgus, et tõesti on tegemist munitsipaalmajaga, kus elamispinna saamiseks on seaduses väga rangelt paika pandud alused (täistekst Riigi Teatajas: riigiteataja.ee/akt/103052014003).

Määruse kohaselt on munitsipaalpinnad mõeldud rangelt neile, kel puudub isiklik kinnisvara ja sissetulek. Olles ise töötanud Tallinna sotsiaalsüsteemis, mäletan hästi, kuidas reaalses hädas olevatele inimestele laiutati käsi ja öeldi: "Vabu pindu ei ole, pole võimalik."

Veel üks väike meenutus antud isiku käitumisest: oli soe suveõhtu ning kell polnud veel 22.00, kui viibisin nimetatud koerteplatsil. Natuke eemal oli 3–4-liikmeline seltskond, kes vestles täiesti normaalsel, kuid kuuldaval hääletoonil. See meesterahvas passis oma neljanda korruse korteri rõdul ning nii kui kell sai kümme, oli ta klõpsti tänaval ja seadis sammud seltskonna suunas, et hakata nendega sõna otseses mõttes mölisema kell 22.00 algavast öörahust. Kuidas asi seekord lõppes, ma ei tea, sest mul polnud tahtmist oma tuju rikkuda.

Aga siit tekibki küsimus Manuela Pihlapile ning Tallinna Linnavalitsusele: kas antud munitsipaal korteriga on midagi varjata, et minu konkreetsetele koerteplatsi puudutavatele küsimustele saadeti selline ümmargune vastus?

Keda aga huvitab, kellega on tegu, siis nagu ma ütlesin 1+1 annab vastuse üsna ruttu! Ja nagu selgub eraviisilistest vestlustest piirkonna elanikgega on MUPO- le tehtud antud isiku kohta mitmeid ettekandeid, kuid tulemus on ümmargune null. 

 Illustreerivaks fotoks lisan keelava sildi koerteplatsilt!