PABER KANNATAB KÕIKE, PIIRID MITTE

Ränne ja migratsioon on toimunud kogu inimajaloo vältel, juba aegade algusest peale, ning selles ei ole midagi uut. Maailmas on alati olnud konflikte ja need on sundinud inimesi otsima oma elu jätkamiseks turvalisemat keskkonda. Kuid samas on ka palju neid, kelle taotlused ei ole päris ausad ja kes otsivad lihtsalt kergemat läbisaamist. Euroopa Liit ja USA on paljude sisserändajate unistuste sihtkohad – EL eelkõige oma sotsiaalse stabiilsuse ja kõrgete elustandardite tõttu.

Kuid alates 12. juunist 2026 hakkas kehtima EL-i uus rändepakett. Esmapilgul võiks see justkui olla varasema varjupaigamenetluse paremaks muutmine, aga kas see ka tegelikult nii on, näitab aeg. Uue rändepaketi üleminekuperiood oli kaks aastat ning ma püüdsin Eesti ajakirjandusest leida mingitki märki sellest, kas meil ilmus mõni uudis antud tähtaja kohta. Pean silmas seda, et 12.06.2026 on EL-i rändepoliitikas üsna olulise tähendusega kuupäev. Kahjuks pean tunnistama, et Eesti meediast mulle midagi silma ei jäänud.

Töö tõttu tutvusin selle rändepaketiga ka ise. Selle maht on hirmuäratav: umbes 100 lehekülge juriidiliselt kuiva teksti, millest läbinärimine võib tavainimesel juhtme korralikult lühisesse viia. Kes soovib, leiab selle guugeldades nime alt: Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2024/1348. Kogu rändepakett koos kõikide teiste seonduvate õigusaktidega on kokku aga üle 1000 lehekülge.

Selle tohutu seaduserägastiku sees on kirja pandud ka klausel, mida nimetatakse solidaarsusmehhanismiks. Lihtsustatult öeldes tähendab see, et kui kusagil Euroopa lõunapiiril tekib rändesurve, on kõik teised liikmesriigid, sealhulgas Eesti, kohustatud appi tulema. Meile antakse valida: kas võtame kriisis riigist teatud hulga migrante endale või maksame nendest "keeldumise" eest kopsakat trahvi, mis on uue paketi järgi ligi 20 000 eurot iga ümberpaigutatava isiku kohta. Üks võimalus on veel panustada inim- ja tehniliste ressurssidega, mis tähendab, et saadame abivajavatesse riikidesse appi oma inimesed või tehnika. Riikide suveräänne õigus ise otsustada, keda oma territooriumile lubada, on seega asendatud Brüsseli rahalise ja logistilise sunnimehhanismiga.

Suurim muutus võrreldes varasema süsteemiga on kohustusliku piirimenetluse sissetoomine. Kui varem sai inimene varjupaika küsida riigi piiril või juba riigis viibides ning tema taotluse läbivaatamiseks oli riigil aega kuni kuus kuud (mille jooksul viibis ta riigis legaalselt, kuid tal puudus töötamise õigus), siis uus rändepakett pöörab kõik pea peale.

Uue süsteemi järgi lubatakse inimene küll füüsiliselt riiki (de facto), kuid juriidiliselt (de jure) tehakse nägu, et ta ei viibi siin enne, kui lõplik otsus on tehtud. See ongi koht, mis tekitab kõige rohkem segadust ja tervele mõistusele arusaamatust: kuidas saab inimene olla korraga füüsiliselt kuskil olemas, aga juriidiliselt mitte eksisteerida?

Ja siit koorub välja uue süsteemi järgmine absurdne tahk. Kui varasema korra järgi sai varjupaigataotleja tasuta riiklikku õigusabi alles siis, kui ta reaalselt paigutati kinnipidamiskeskusesse või kui ta hakkas vaidlustama juba saadud negatiivset otsust, siis uue rändepaketi järgi on talle tasuta juriidiline nõustaja tagatud koheselt, alates piirimenetluse esimesest sekundist. Inimene saab endale riigi kulul õigusesindaja, kelle ülesandeks on teda selles protsessis abistada.

Kui see esindaja peakski suutma varjupaigataotlejale selgeks teha tema taotluse absurdsuse, siis on ju selge, et vabatahtlikult ei jää keegi ootama oma tagasisaatmist koduriiki. Tihtipeale on need inimesed kodumaalt lahkumise nimel maksnud inimsmugeldajatele üüratuid summasid, mis pole teps mitte väikesed.

Piirimenetluse käigus, mis kestab maksimaalselt 12 nädalat, vaadatakse kiirendatult läbi, kas inimesel on üldse reaalne oht elule ja vajadus rahvusvaheliseks kaitseks. Selleks ajaks paigutatakse ta spetsiaalsesse majutuskohta, kust tal pole lubatud lahkuda. Kuidas see aga vaba liikumisega ja ilma sisepiirikontrollita Schengeni viisaruumis reaalsuses välja hakkab nägema, on täielik logistiline ja juriidiline mõistatus. Kui inimesele saab selgeks, et piirimenetluse otsus on negatiivne ning varjupaiga saamine võimatu, võib ta põhimõtteliselt igal ajal sellest avatud keskusest lihtsalt jalga lasta ja kaduda miljonitesse ulatuvasse illegaalsete migrantide massi Euroopa Liidus.

Kui uue rändepaketi mõte on illegaalse migratsiooni vähendamine, siis kuidas aitab selline meede seda reaalselt ellu viia? Siinkohal meenub mulle kohe Hollandi ajakirjaniku Mariëtte Middelbeeki raamat "Road to Home". See teos tuli mulle meelde just seetõttu, et tegelikult ei tea mitte keegi Euroopa Liidus viibivate illegaalsete inimeste täpset arvu. Ja mulle tundub, et see arv ei vähene uute reeglite valguses mitte kuidagi, vaid hoopis kasvab järjest.

Mind tegelikult väga huvitab, kuidas see protsess kõik praktikas välja hakkab nägema. Kõik Lõuna-Euroopa riigid, mis ägavad illegaalse rändesurve all, peaksid sellest süsteemist justkui võitma, aga kuidas see tegelikkuses toimima hakkab, ei tea keegi. Olen küll muidu optimist, aga mõnes küsimuses saab pessimist minus lihtsalt võidu!

Illustreerivaks fotoks on meenutus Brüsselist – otse euroametnike ja lõputute regulatsioonide südamest.

ROOTSI KUNNI KAEMAS

Stockholm on nii lähedal ja samas nii kaugel. 427 kilomeetrit ei tundu maismaad mööda üldse pikk vahemaa, aga laevasõit sinna kestab 16,5 tundi ja see tundub terve igavik – eriti kui arvestada, et pead viibima piiratud territooriumil. Kui võtta arvesse ka tagasisõit, veedad laeval kokku 34,5 tundi. Kogu reisi kestuseks kujuneb seega 41 tundi, millest Stockholmi ennast saab nautida vaid napp kuus tundi. Kunagi oli see igati normaalne: selliseid reise sai tehtud üsna tihti ja pikk laevasõit oli ideaalne põhjus korralikuks pummelungiks, et siis järgmisel päeval ränga pohmelliga Rootsi pealinnas ringi tuiata. Viimasel ajal sellised enesehävituslikud eksperimendid enam huvi ei paku ja seetõttu pole mul paar aastat sinnapoole asja olnud.

Aga nagu ikka, koosneb elu juhustest. Hetkeemotsioonist ajendatuna tegin otsuse põigata korraks uuesti Rootsi pealinna. Väga hea põhjuse selleks andis Tallinki kampaania, kus minu reisipakett – laevapilet edasi-tagasi ning hommiku- ja õhtusöök – maksis kokku kõigest 95,50 eurot. Arvestades praeguseid hindu, oli see lausa poolmuidu, sest tavaliselt küündib selline summa sinna 300 euro kanti.

Kuna hind oli nii soodne, valisin odavuse mõttes aknata kajuti. Alguses küll natsa stressasin, et kuidas ma selle kinnise ruumiga toime tulen, aga see kõik oli üllatavalt normull. Laeva jõudes panin asjad ära, tegin tiiru poodides ning seejärel panin kajuti ukse seestpoolt lukku. Kuni hommikusöögini olin uhkes üksinduses. Üllataval kombel oli mul kajutis isegi wifi-levi hea ja sain netis surfata (on ju ette tulnud juhtumeid, kus internet levib ainult avalikes alades). Kuna mul oli ka raamat kaasas, siis igavust tunda ei tulnud ja vahelduseks sai ka telekat vaadata. Õnneks oli laev üsna tühi ja öösel lärmavaid seltskondi ei olnud – põhilised reisijad tundusid olevat lastega pered.

Hommik Stockholmis võttis mind vastu ilusa päikesepaistelise ilmaga, vaatamata sellele, et erinevad äpid olid lubanud 100% vihma. Jah, vihma ma päeva jooksul sain, aga see oli pigem selline mõnus värskendus keset päeva.

Esimese asjana seadsin sammud Moderna Museeti, mis on suurepäraste ja väga professionaalsete näituste tõttu minu üks vaieldamatuid lemmikmuuseume. Alati, kui ma seda kohta külastan, on iga väljapanek olnud omaette elamus. Seekord oli programm eriti tihe:

„Will You Be Profitable, My Friend? Swedish Art 1945–1979“ – mahukas väljapanek, mis uurib Rootsi sõjajärgset kunsti ja selle seoseid ühiskondlike muutustega. Näitus tõi suurepäraselt esile, kuidas kunstnikud reageerisid majanduse, poliitika ja igapäevaelu teemadele läbi maali, skulptuuri ja graafika. Rootsi sõjajärgse kunsti näitus oli selline, mis pani korraks mõtlema, kui tugevalt kunst ikka ajaga seotud on – mitte ainult ilus või kole, vaid päriselt ajastu peegeldus. Seal oli hästi näha, kuidas kunstnikud reageerisid kõigele sellele, mis pärast sõda ühiskonnas toimus. Mul tekkis paralleel koheselt moega, nii nagu rõivastus ja mood reageerib muutustele nii reageerivad ka teised kunstivormid samamoodi ühiskondlikele võngetele.

„House of Nisaba. New Stories of Painting“ – näitus, mis keskendub kaasaegsele maalikunstile, käsitledes maali kui elavat ja pidevalt muutuvat meediumi.

„Brassaï. The Secret Signs of Paris“ – tutvustab kuulsa fotograafi Brassaï loomingut ja tema öiseid Pariisi jäädvustusi. Väga paljusid neist fotodest olin varem ajakirjades tsiteerituna näinud, kuid minu jaoks oli üllatuseks, et just tema on nende autor. Näitus mõjus natuke melanhoolselt ja nostalgiliselt ning tekitas romantilise tunde Pariisi suhtes mida võib-olla enam ei ole.

„Anna Casparsson. The Isle of Bliss“ – väike, kompaktne, kuid pisikeses ruumis äärmiselt võimsalt mõjuv tekstiilikunst ja dekoratiivsed muinasjutulised kompositsioonid. Peene detailitunnetusega teosed mõjusid lausa sakraalselt ja aukartustäratavalt, rõhutades käsitöö ja isikliku fantaasia tähtsust.

„The Subterranean Sky. Surrealism in the Moderna Museet Collection“ – põnev sissevaade sürrealismi ja alateadvuse kujutamisse, pakkudes hoopis teistsugust kogemust, kus unenäolisus vaheldus igapäevase reaalsusega.

„Monogram. Robert Rauschenberg“ ja „The Art of Collecting“ – sidusid kuulsa popkunstniku teosed muuseumi enda pidevalt areneva kollektsiooniga, näidates kogude kasvu ja eksperimentaalse kunsti tähtsust.

Kokkuvõttes andsid need näitused suurepärase ülevaate nii 20. sajandi modernismist kui ka tänapäeva kunstisuundadest, ühendades poliitiliselt laetud teosed visuaalselt mänguliste ja poeetiliste väljapanekutega. Kogu muuseumikülastus oli aga nii tihe, et pärast sellist vaimutööd vajas aju hädasti puhkust. Ja vaimutoit on samamoodi oluline kui füüsiline toit.

Et lasta ajul natuke tuulduda ning seedida nähtut, seadsin sammud kohaliku second-hand-maailmaga tutvuma. Stockholmis on teise ringi poode üsna mitmeid ja paljud neist on lausa suured ketid – Vintage&Friends, Myrorna, Arkivet, Humana. Valik võttis silme eest kirjuks, kuid õnneks sai kaine mõistus võidu ja lahkusin nendest poodidest ilma ühegi ostuta. Selle eest premeerisin end natuke hiljem hoopis ühe kohaliku õllega.

Aeg lendas kiiresti ja märkamatult oligi aeg hakata samme sadama poole seadma. Jõudsin veel vanast armastusest ja harjumusest läbi hüpata Weekdayst, kuid ka sealt lahkusin tühjade kätega, kuigi kiusatus oli suur. Kümmekond aastat tagasi meeldis nende stiil ja disain mulle tunduvalt rohkem – mul on kodus olemas üsna mitmeid selle brändi esemeid eri aegade kollektsioonidest. Aga päris ilma šopinguta reis siiski ei möödunud – kohalikud maiustused ja nipet-näpet kosmeetika on need, mis kuluvad alati ära! Ühed teevad paksuks ja teised ilusaks, sest elus peab ju valitsema tasakaal.

Sadamasse jõudes tegin laeval enne rikkalikku õhtusööki väikese uinaku. Tallinki kiituseks pean ütlema, et nii hommiku- kui ka õhtusöögi buffet olid väga maitsvad ja rikkalikud. Igatahes oli mul kõht veel terve laupäeva nii täis, et võin seda nimetada üheks korralikuks söögiorgiaks.

Kui natuke numbritest rääkida, siis kogu reisi maksumus jäi mul koos piletite ja söögiga natuke alla 200 euro. Laupäevase jalutuskäigu jooksul tegin ca 20 000 sammu ja kilomeetreid kogunes kuskil 15.

Lõpetuseks võin öelda, et see laevareis oli üllatavalt mõnus. Samas, kui mul järgmine kord tekib isu Rootsi järele, siis valin kiiruse mõttes pigem lennuki ja jään kohapeale vähemalt 1–2 ööks.

Illustreerivaks pildiks lisan siia ühe foto Anna Casparssoni näituselt.

PS! Rootsi kunn jäi küll nägemata, aga see-eest nägin palju tšillivaid rootslasi, kes nägid ülimõnusad ja stiilsed välja!