ROOTSI KUNNI KAEMAS

Stockholm on nii lähedal ja samas nii kaugel. 427 kilomeetrit ei tundu maismaad mööda üldse pikk vahemaa, aga laevasõit sinna kestab 16,5 tundi ja see tundub terve igavik – eriti kui arvestada, et pead viibima piiratud territooriumil. Kui võtta arvesse ka tagasisõit, veedad laeval kokku 34,5 tundi. Kogu reisi kestuseks kujuneb seega 41 tundi, millest Stockholmi ennast saab nautida vaid napp kuus tundi. Kunagi oli see igati normaalne: selliseid reise sai tehtud üsna tihti ja pikk laevasõit oli ideaalne põhjus korralikuks pummelungiks, et siis järgmisel päeval ränga pohmelliga Rootsi pealinnas ringi tuiata. Viimasel ajal sellised enesehävituslikud eksperimendid enam huvi ei paku ja seetõttu pole mul paar aastat sinnapoole asja olnud.

Aga nagu ikka, koosneb elu juhustest. Hetkeemotsioonist ajendatuna tegin otsuse põigata korraks uuesti Rootsi pealinna. Väga hea põhjuse selleks andis Tallinki kampaania, kus minu reisipakett – laevapilet edasi-tagasi ning hommiku- ja õhtusöök – maksis kokku kõigest 95,50 eurot. Arvestades praeguseid hindu, oli see lausa poolmuidu, sest tavaliselt küündib selline summa sinna 300 euro kanti.

Kuna hind oli nii soodne, valisin odavuse mõttes aknata kajuti. Alguses küll natsa stressasin, et kuidas ma selle kinnise ruumiga toime tulen, aga see kõik oli üllatavalt normull. Laeva jõudes panin asjad ära, tegin tiiru poodides ning seejärel panin kajuti ukse seestpoolt lukku. Kuni hommikusöögini olin uhkes üksinduses. Üllataval kombel oli mul kajutis isegi wifi-levi hea ja sain netis surfata (on ju ette tulnud juhtumeid, kus internet levib ainult avalikes alades). Kuna mul oli ka raamat kaasas, siis igavust tunda ei tulnud ja vahelduseks sai ka telekat vaadata. Õnneks oli laev üsna tühi ja öösel lärmavaid seltskondi ei olnud – põhilised reisijad tundusid olevat lastega pered.

Hommik Stockholmis võttis mind vastu ilusa päikesepaistelise ilmaga, vaatamata sellele, et erinevad äpid olid lubanud 100% vihma. Jah, vihma ma päeva jooksul sain, aga see oli pigem selline mõnus värskendus keset päeva.

Esimese asjana seadsin sammud Moderna Museeti, mis on suurepäraste ja väga professionaalsete näituste tõttu minu üks vaieldamatuid lemmikmuuseume. Alati, kui ma seda kohta külastan, on iga väljapanek olnud omaette elamus. Seekord oli programm eriti tihe:

„Will You Be Profitable, My Friend? Swedish Art 1945–1979“ – mahukas väljapanek, mis uurib Rootsi sõjajärgset kunsti ja selle seoseid ühiskondlike muutustega. Näitus tõi suurepäraselt esile, kuidas kunstnikud reageerisid majanduse, poliitika ja igapäevaelu teemadele läbi maali, skulptuuri ja graafika. Rootsi sõjajärgse kunsti näitus oli selline, mis pani korraks mõtlema, kui tugevalt kunst ikka ajaga seotud on – mitte ainult ilus või kole, vaid päriselt ajastu peegeldus. Seal oli hästi näha, kuidas kunstnikud reageerisid kõigele sellele, mis pärast sõda ühiskonnas toimus. Mul tekkis paralleel koheselt moega, nii nagu rõivastus ja mood reageerib muutustele nii reageerivad ka teised kunstivormid samamoodi ühiskondlikele võngetele.

„House of Nisaba. New Stories of Painting“ – näitus, mis keskendub kaasaegsele maalikunstile, käsitledes maali kui elavat ja pidevalt muutuvat meediumi.

„Brassaï. The Secret Signs of Paris“ – tutvustab kuulsa fotograafi Brassaï loomingut ja tema öiseid Pariisi jäädvustusi. Väga paljusid neist fotodest olin varem ajakirjades tsiteerituna näinud, kuid minu jaoks oli üllatuseks, et just tema on nende autor. Näitus mõjus natuke melanhoolselt ja nostalgiliselt ning tekitas romantilise tunde Pariisi suhtes mida võib-olla enam ei ole.

„Anna Casparsson. The Isle of Bliss“ – väike, kompaktne, kuid pisikeses ruumis äärmiselt võimsalt mõjuv tekstiilikunst ja dekoratiivsed muinasjutulised kompositsioonid. Peene detailitunnetusega teosed mõjusid lausa sakraalselt ja aukartustäratavalt, rõhutades käsitöö ja isikliku fantaasia tähtsust.

„The Subterranean Sky. Surrealism in the Moderna Museet Collection“ – põnev sissevaade sürrealismi ja alateadvuse kujutamisse, pakkudes hoopis teistsugust kogemust, kus unenäolisus vaheldus igapäevase reaalsusega.

„Monogram. Robert Rauschenberg“ ja „The Art of Collecting“ – sidusid kuulsa popkunstniku teosed muuseumi enda pidevalt areneva kollektsiooniga, näidates kogude kasvu ja eksperimentaalse kunsti tähtsust.

Kokkuvõttes andsid need näitused suurepärase ülevaate nii 20. sajandi modernismist kui ka tänapäeva kunstisuundadest, ühendades poliitiliselt laetud teosed visuaalselt mänguliste ja poeetiliste väljapanekutega. Kogu muuseumikülastus oli aga nii tihe, et pärast sellist vaimutööd vajas aju hädasti puhkust. Ja vaimutoit on samamoodi oluline kui füüsiline toit.

Et lasta ajul natuke tuulduda ning seedida nähtut, seadsin sammud kohaliku second-hand-maailmaga tutvuma. Stockholmis on teise ringi poode üsna mitmeid ja paljud neist on lausa suured ketid – Vintage&Friends, Myrorna, Arkivet, Humana. Valik võttis silme eest kirjuks, kuid õnneks sai kaine mõistus võidu ja lahkusin nendest poodidest ilma ühegi ostuta. Selle eest premeerisin end natuke hiljem hoopis ühe kohaliku õllega.

Aeg lendas kiiresti ja märkamatult oligi aeg hakata samme sadama poole seadma. Jõudsin veel vanast armastusest ja harjumusest läbi hüpata Weekdayst, kuid ka sealt lahkusin tühjade kätega, kuigi kiusatus oli suur. Kümmekond aastat tagasi meeldis nende stiil ja disain mulle tunduvalt rohkem – mul on kodus olemas üsna mitmeid selle brändi esemeid eri aegade kollektsioonidest. Aga päris ilma šopinguta reis siiski ei möödunud – kohalikud maiustused ja nipet-näpet kosmeetika on need, mis kuluvad alati ära! Ühed teevad paksuks ja teised ilusaks, sest elus peab ju valitsema tasakaal.

Sadamasse jõudes tegin laeval enne rikkalikku õhtusööki väikese uinaku. Tallinki kiituseks pean ütlema, et nii hommiku- kui ka õhtusöögi buffet olid väga maitsvad ja rikkalikud. Igatahes oli mul kõht veel terve laupäeva nii täis, et võin seda nimetada üheks korralikuks söögiorgiaks.

Kui natuke numbritest rääkida, siis kogu reisi maksumus jäi mul koos piletite ja söögiga natuke alla 200 euro. Laupäevase jalutuskäigu jooksul tegin ca 20 000 sammu ja kilomeetreid kogunes kuskil 15.

Lõpetuseks võin öelda, et see laevareis oli üllatavalt mõnus. Samas, kui mul järgmine kord tekib isu Rootsi järele, siis valin kiiruse mõttes pigem lennuki ja jään kohapeale vähemalt 1–2 ööks.

Illustreerivaks pildiks lisan siia ühe foto Anna Casparssoni näituselt.

PS! Rootsi kunn jäi küll nägemata, aga see-eest nägin palju tšillivaid rootslasi, kes nägid ülimõnusad ja stiilsed välja!