HELSINGI ON TÄNA HAIGE

Kunagi laulis Radio Maria, et Helsingi on täna haige, aga reaalsuses on kõik palju rõõmsam ja elulisem. Hiljaaegu, kui revideerisin oma reisimuljeid, avastasin üllatusega, et viimane kord käisin Helsingis tervelt kaks aastat tagasi. See oli suurepärane põhjus võtta jaanipäeva ajal ette üks ühepäevane tripp Soome ja vältida seeläbi kodumaist kollektiivset koomajoomist. Kuna Helsingi on meile tegelikult lähemal kui Tartu ja transpordiühendus on tihe, sai määravaks puhtalt logistika ja hind.

Pärast väikest hinna- ja ajakalkulatsiooni selgus, et kõige soodsama edasi-tagasi pileti pakub Eckerö Line. Uskumatu, aga nii odavalt ei saa Elroniga isegi Tartusse! Edasi-tagasi pilet maksis veidi üle 16 euro ning kohapeal olemiseks jäi natuke rohkem kui kuus tundi. Minu jaoks oli see täiesti piisav aeg ning tänu mõnusale päikesepaistelisele ilmale möödusid need tunnid lennates.

Kuna ma polnud nii kaua Soome pealinnas käinud, tabas mind kohe alguses üllatus seoses kohaliku ühistranspordiga. Nimelt ei ole peatustes enam piletiautomaate – pilet tuleb lunastada spetsiaalsest telefonirakendusest (HSL äpp). Kuna mina sellisest muudatusest teadlik ei olnud, kulges minu trammisõit sadamast kesklinna puhta "jänesena". Õnneseene asi: kontrolli ei tulnud ja trahv jäi saamata.

Ajalise piirangu tõttu olin endale selleks päevaks paika pannud kolm kindlat eesmärki:

• Süüa ühes korralikus buffet-restoranis. Tallinnas meil sellised kohad sisuliselt puuduvad (ainuke, mida tean, on Mustamäe keskuses asuv Toyosu Buffet). Helsingis aga leidub neid igal sammul ning hinnad on täiesti taskukohased.

• Külastada Helsingi Disaini- ja Arhitektuurimuuseumi. Otsustasin, et Kiasma jätan seekord plaanist välja – üks muuseum korraga on üheks päevaks täiesti piisav.

• Lihtsalt jõlkuda mööda Helsingi tänavaid, istuda kohvikutes ja vaadata inimesi.

Etteruttavalt võin öelda, et kaikki kolm eesmärki said täidetud suurepäraselt ning emotsioone jagub kauemaks kui vaid paariks päevaks.

Aga alustame kõigest järjekorras. Helsingis on buffet-kohti jalaga segada ning hinnad on seinast seina. Kohe Kamppi keskuse juures asub koht nimega Haiku, mis pakub söö-palju-jaksad sushit vaid 15.50 euro eest. Juurde tuleb küll osta jook, kuid vesi on tasuta. Olen seal korduvalt käinud ning hinna ja kvaliteedi suhe on igati paigas. Kui enamik kohti pakub lõunabufeed kuni kella kolmeni päeval, siis Haikus saab keha kinnitada kuni sulgemiseni. Valikus on ka Jaapani supp ning 3–4 sorti salatit. Igatahes, kui te pole liigselt nõudlik ega aja taga peent gurmeenaudingut, siis soovitan soojalt.

Edasi seadsin sammud juba Helsingi Arhitektuuri- ja Disainimuuseumisse, kus oli avatud kolm väga eriilmelist näitust. Kõige suurem ja mahukam neist oli pühendatud Tove Janssonile ja muumidele. Tove Janssonit võivad soomlased täie õigusega pidada oma rahva uhkuseks, sest muumid ei vaja enamikule inimestest mingit tutvustamist. Kes soovib suurlinna melust korraks eemale saada, siis muumide maailm pakub selleks suurepärase võimaluse. Lisaks oli välja pandud Janssoni muud loomingut – maale, visandeid ja isiklikke esemeid –, mis avasid autori palju sügavama ja laiema siseilma, kui me esmapilgul ehk teame.

Muuseumi esimesel korrusel jooksis näitus Aaltode pärandist elukeskkonna paremaks muutmisel. Välja olid pandud originaaljoonised, mööbel, maketid ja klaasesemed. Aino ja Alvar Aaltot võib pidada disaini- ja arhitektuuriajaloo suurkujudeks ning Soome rahvuslikuks uhkuseks, sest nende loodu ei ole aja jooksul kaotanud oma aktuaalsust ega esteetikat. Aaltode disainiesemed on tänapäevalgi kõrgelt hinnatud oma ajatuse ja praktilisuse poolest. Näitusel ringi liikudes saab selgelt aru, et oskuslikult kujundatud ruum ja visuaalset naudingut pakkuvad esemetega mõjutavad otseselt meie heaolu ning enesetunnet. Pärast sellist külastust mõistad taas, miks niiden looming on nii kõnekas ka praegusel ajal.

Minu vaieldamatuks lemmikuks osutus aga Juha Vehmaanperä loomingut tutvustav "Craft Punk". See on tõeline maiuspala igale moegurmaanile. Nagu pealkirigi vihjab, on tegemist käsitöö piire eirava loominguga, kus kudumid kohtuvad punk-esteetikaga, pannes ühtlasi mõtlema kaasaegse moe paradigmadele. Aeglane ja esteetiline mood koos kestliku tarbimisega on tänapäeva maailmas märksõnad, mida peaks inimestele järjest rohkem tutvustama. Autor eirab kõiki klassikalisi kaanoneid, mis võiksid kudumitega seostuda, lähenedes oma loomingule äärmiselt ekspressiivselt. Näituselt jääb kõlama tees, et käsitöö võib olla samaaegselt kunstiline, ühiskonnakriitiline ja kõiki standardeid eirav. Kes naudivad kaasaegset moodi ja julget käsitööd, siis see näitus peaks olema kindlasti külastusnimekirjas.

Edasi nautisin juba Helsingi arhitektuuri ja inimesi. Soome pealinnas on ikka tajutav see vabadus ning inimeste vahetu olek. Ega ilmaasjata pole Soome valitud maailma kõige õnnelikumate riikide nimekirjas esikohal. Jõlkusin lihtsalt mööda linna, vedelesin kohvikutes ning vaatasin inimesi. Muideks, inimeste jälgimine on põnev, sest selline mitteverbaalne suhtlus võib olla väga informatiivne.

Eks see rahulolu ja õnnelikkus on mitmeti mõistetav, aga jah – tabasin ennast Fazeri kohvikus istudes mõttelt, et mis on need märksõnad, mis teevad ühe väikese rahva maailmas tuntuks. Ega mulle eestlaste koha pealt suurt midagi peale Arvo Pärdi meenu. Soomlastel toob selle suuruse esile Aalto, muumid, Karl Fazeri maiustused. Viimasel ajal kõlab järjest tihedamalt ka Aalto ülikooli nimi just seoses maailmatasemel disainihariduse pakkumisega. Võib-olla need ongi asjad, mis on üheks põhjuseks õnnelikuks olemisel, ning sellega on seotud ka rahvuslik uhkus.

Enne laevale suundumist põikasin veel korraks läbi Kamppist, kus asub üks minu lemmikpoode – Muji- paik, kus on esindatud põhjamaiselt minimalistlik Jaapani disain. Kuigi kiusatus oli suur, suutsin seekord oma südame kõvaks teha, hoidusin ostudest ning lahkusin sealt rahuliku südamega, et jõuda õigeks ajaks sadamasse.

Helsingi on lahe ning loodan, et järgmine külastus on juba vähem kui kahe aasta pärast. Totta kai!

Illustreerivaks fotoks lisan ühe meenutuse Juha Vehmaanperä näituselt "Craft Punk".