PABER KANNATAB KÕIKE, PIIRID MITTE

Ränne ja migratsioon on toimunud kogu inimajaloo vältel, juba aegade algusest peale, ning selles ei ole midagi uut. Maailmas on alati olnud konflikte ja need on sundinud inimesi otsima oma elu jätkamiseks turvalisemat keskkonda. Kuid samas on ka palju neid, kelle taotlused ei ole päris ausad ja kes otsivad lihtsalt kergemat läbisaamist. Euroopa Liit ja USA on paljude sisserändajate unistuste sihtkohad – EL eelkõige oma sotsiaalse stabiilsuse ja kõrgete elustandardite tõttu.

Kuid alates 12. juunist 2026 hakkas kehtima EL-i uus rändepakett. Esmapilgul võiks see justkui olla varasema varjupaigamenetluse paremaks muutmine, aga kas see ka tegelikult nii on, näitab aeg. Uue rändepaketi üleminekuperiood oli kaks aastat ning ma püüdsin Eesti ajakirjandusest leida mingitki märki sellest, kas meil ilmus mõni uudis antud tähtaja kohta. Pean silmas seda, et 12.06.2026 on EL-i rändepoliitikas üsna olulise tähendusega kuupäev. Kahjuks pean tunnistama, et Eesti meediast mulle midagi silma ei jäänud.

Töö tõttu tutvusin selle rändepaketiga ka ise. Selle maht on hirmuäratav: umbes 100 lehekülge juriidiliselt kuiva teksti, millest läbinärimine võib tavainimesel juhtme korralikult lühisesse viia. Kes soovib, leiab selle guugeldades nime alt: Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2024/1348. Kogu rändepakett koos kõikide teiste seonduvate õigusaktidega on kokku aga üle 1000 lehekülge.

Selle tohutu seaduserägastiku sees on kirja pandud ka klausel, mida nimetatakse solidaarsusmehhanismiks. Lihtsustatult öeldes tähendab see, et kui kusagil Euroopa lõunapiiril tekib rändesurve, on kõik teised liikmesriigid, sealhulgas Eesti, kohustatud appi tulema. Meile antakse valida: kas võtame kriisis riigist teatud hulga migrante endale või maksame nendest "keeldumise" eest kopsakat trahvi, mis on uue paketi järgi ligi 20 000 eurot iga ümberpaigutatava isiku kohta. Üks võimalus on veel panustada inim- ja tehniliste ressurssidega, mis tähendab, et saadame abivajavatesse riikidesse appi oma inimesed või tehnika. Riikide suveräänne õigus ise otsustada, keda oma territooriumile lubada, on seega asendatud Brüsseli rahalise ja logistilise sunnimehhanismiga.

Suurim muutus võrreldes varasema süsteemiga on kohustusliku piirimenetluse sissetoomine. Kui varem sai inimene varjupaika küsida riigi piiril või juba riigis viibides ning tema taotluse läbivaatamiseks oli riigil aega kuni kuus kuud (mille jooksul viibis ta riigis legaalselt, kuid tal puudus töötamise õigus), siis uus rändepakett pöörab kõik pea peale.

Uue süsteemi järgi lubatakse inimene küll füüsiliselt riiki (de facto), kuid juriidiliselt (de jure) tehakse nägu, et ta ei viibi siin enne, kui lõplik otsus on tehtud. See ongi koht, mis tekitab kõige rohkem segadust ja tervele mõistusele arusaamatust: kuidas saab inimene olla korraga füüsiliselt kuskil olemas, aga juriidiliselt mitte eksisteerida?

Ja siit koorub välja uue süsteemi järgmine absurdne tahk. Kui varasema korra järgi sai varjupaigataotleja tasuta riiklikku õigusabi alles siis, kui ta reaalselt paigutati kinnipidamiskeskusesse või kui ta hakkas vaidlustama juba saadud negatiivset otsust, siis uue rändepaketi järgi on talle tasuta juriidiline nõustaja tagatud koheselt, alates piirimenetluse esimesest sekundist. Inimene saab endale riigi kulul õigusesindaja, kelle ülesandeks on teda selles protsessis abistada.

Kui see esindaja peakski suutma varjupaigataotlejale selgeks teha tema taotluse absurdsuse, siis on ju selge, et vabatahtlikult ei jää keegi ootama oma tagasisaatmist koduriiki. Tihtipeale on need inimesed kodumaalt lahkumise nimel maksnud inimsmugeldajatele üüratuid summasid, mis pole teps mitte väikesed.

Piirimenetluse käigus, mis kestab maksimaalselt 12 nädalat, vaadatakse kiirendatult läbi, kas inimesel on üldse reaalne oht elule ja vajadus rahvusvaheliseks kaitseks. Selleks ajaks paigutatakse ta spetsiaalsesse majutuskohta, kust tal pole lubatud lahkuda. Kuidas see aga vaba liikumisega ja ilma sisepiirikontrollita Schengeni viisaruumis reaalsuses välja hakkab nägema, on täielik logistiline ja juriidiline mõistatus. Kui inimesele saab selgeks, et piirimenetluse otsus on negatiivne ning varjupaiga saamine võimatu, võib ta põhimõtteliselt igal ajal sellest avatud keskusest lihtsalt jalga lasta ja kaduda miljonitesse ulatuvasse illegaalsete migrantide massi Euroopa Liidus.

Kui uue rändepaketi mõte on illegaalse migratsiooni vähendamine, siis kuidas aitab selline meede seda reaalselt ellu viia? Siinkohal meenub mulle kohe Hollandi ajakirjaniku Mariëtte Middelbeeki raamat "Road to Home". See teos tuli mulle meelde just seetõttu, et tegelikult ei tea mitte keegi Euroopa Liidus viibivate illegaalsete inimeste täpset arvu. Ja mulle tundub, et see arv ei vähene uute reeglite valguses mitte kuidagi, vaid hoopis kasvab järjest.

Mind tegelikult väga huvitab, kuidas see protsess kõik praktikas välja hakkab nägema. Kõik Lõuna-Euroopa riigid, mis ägavad illegaalse rändesurve all, peaksid sellest süsteemist justkui võitma, aga kuidas see tegelikkuses toimima hakkab, ei tea keegi. Olen küll muidu optimist, aga mõnes küsimuses saab pessimist minus lihtsalt võidu!

Illustreerivaks fotoks on meenutus Brüsselist – otse euroametnike ja lõputute regulatsioonide südamest.