Teisipäev Sarajevos: äralend, Srebrenica vari ja sõja ajatud õppetunnid

Käes oligi äralennu päev ning aeg Sarajevoga hüvasti jätta. Kell 11 möllisin ennast hotellist välja. Kuna väljalend oli alles hilisel pärastlõunal, jäi mul veel mitu tundi vaba aega. Esmase plaanina oli osta kaasa midagi meelepärast. Kuna ma ei ole mõttetu nänni austaja, otsustasin ka seekord pigem praktiliste ja söödavate asjade kasuks. Seadsingi sammud kohalikku supermarketisse ja turule, et haarata kaasa kohalikku juustu, suho meso’t (kuivatatud liha) ja mõningaid maiustusi.

Poest tagasi tulles põikasin veel korraks sisse ühte galeriisse, sest aega oli piisavalt. See galerii oli pühendatud Srebrenica genotsiidile, mis leidis aset 1995. aasta 12.–16. juulil.

Srebrenica galerii (ametliku nimega Galerija 11/07/95) on Bosnia ja Hertsegoviina esimene kaasaegne memoriaalgalerii, mis on pühendatud genotsiidiohvrite mälestamisele. See pole tavaline klassikaline ajaloomuuseum, vaid pigem elav ruum kollektiivse mälu hoidmiseks – paik, kuhu on kogutud isiklikke esemeid, dokumentaalfotosid, helisalvestisi ning videokaadreid, mille nägemine on üsna kõhedust tekitav. Galeriisse sisenedes võtab külastajaid vastu terve sein täis hukkunud meeste ja poiste fotosid ning nimesid.

See kõik mõjus emotsionaalselt nii laastavalt, et tundsin endal hakkavat füüsiliselt halb. Kogu selle tragöödiaga silmitsi seismine tekitas minus rõhuva ängi, mis otsis meeleheitlikult väljapääsu. Kollektiivne mälu ei ole siin lihtsalt ajaloo talletamine, vaid elav, valus ja jagatud trauma, mida kantakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale. Seal oleks võinud veeta tunde ning süveneda sündmuste üksikasjadesse, kuid vaimne ja emotsionaalne surve muutus nii suureks, et pidin lõpuks lihtsalt värske õhu kätte pääsema.
Sattusin galeriis suhtlema ka piletimüüja-galeristiga– noore naisega, kellega tundsin vajadust oma mõtteid jagada. Tema jutust selgus, et kuigi tema ise sündis hiljem, elas tema isa selle piiramise ja sõja üle. See taak on aga temas endiselt olemas: ta kannab seda kaasas ning pärandab paratamatult edasi ka oma lastele.

Kogu seda õudust teist päeva järjest vaadates tekkisid paratamatult paralleelid tänapäeva ja ajalooga. Nii banaalselt kui see ka ei kõla – ajalugu tõepoolest kordub. Serbia natsionalistide doktriin on oma olemuselt väga sarnane sellele, mida kasutasid Hitler ja Stalin, ning samasugust metoodikat rakendab ka Putin oma ideede elluviimiseks Ukrainas. Murda tsiviilelanike vastupanu ning pommitada julmalt haigalaid, koole lasteasutis. See on julm viis, kuidas ühte rahvust üritatakse hävitada läbi tema identiteedi ja mäluruumi – sest kui purustatakse kollektiivne mälu, kaob ka rahva kohalolu. Sama tegi Stalin Balti riikidega ning sama taktikat jätkab Venemaa Ukrainas.

Et teemaga veelgi paremini kurssi viia, ostsin kaasa raamatu, kuigi paberile on pandud mäletatavasti palju rohkem kui vaid ühe autori mälestused. Minu valikuks osutus bosnia ajakirjaniku Amra Abadžić-Lowe’i teos "Sarajevo: The Longest Siege" (ilmunud ka pealkirjaga "Sarajevo: Najduža opsada"). Raamat on üles ehitatud väga vahetult: autor räägib igapäevastest asjadest ja elust sõjaaegses linnas. Sõda pöörab täielikult pea peale kõik selle, mida me täna iseenesestmõistetavaks ja tavapäraseks peame. Teos koosneb eraldi peatükkidest, mis on jagatud konkreetselt teemade kaupa – näiteks vesi, pimedus, kodu jne. Raamatu alguses märgib autor, et serblased olid veendunud sõja kestmises vaid 10 päeva, misjärel pidi kõik läbi olema. Reaalsus osutus aga palju karmimaks – piiramine kestis neli pikka aastat. Paratamatult meenub siin Putini väide, et Kiiev langeb kolme päevaga. Kuid sellised enesekesksed idioodid unustavad ühe olulise tõsiasja: kollektiivset mälu ja sellest võrsuvat identiteeti ei saa mürskudega hävitada.

Lisaks raamatule tuli välja veel üks üllatav ja õõvastav fakt, millest räägitakse järjest rohkem – niinimetatud "snaiperiturism", mis leidis aset Sarajevo piiramise ajal. Lühidalt öeldes tulid jõukad välismaalased USA-st, Itaaliast, Venemaalt ja Kanadast Serbia üksuste kaudu Sarajevosse, et maksta võimaluse eest tulistada piiratud linnas kaitsetuid inimesi. Eriti julmaks teeb selle teadmise see, et erilisteks sihtmärkideks olid lapsed ja rasedad naised. Keda see teema rohkem huvitab, siis YouTube'is on selle kohta saadaval dokumentaalfilm nimega "Sarajevo Safari".

Kui päris aus olla, siis ma ei mäletagi oma elus nii emotsionaalselt rasket reisi. Bosnia ja Hertsegoviina on oma looduse ja mitmekülgse ajalooga imeline riik, kuid sõja jäljed on seal ikka veel kõikjal näha. Linnas ringi jalutades silmad kuuliaukudest täkitud majaseinu ning õhus on tunda mingit seletamatut, ängistavat olekut – justkui hõõguks tuli vaikselt tuha all. Tekib kõhe tunne, et kogu see tragöödia polegi veel päriselt läbi. 1995. aasta Daytoni rahuleping, mis kogu selle õuduse toona lõpetas, seadis oma kohmakad tingimused ning ausalt öeldes pole ma tänini lõpuni aru saanud, kuidas see keeruline riigiaparaat üldse toimida saab. Kuna kohe-kohe on tulemas ka kohalikud valimised, jälgin põnevuse ja huviga, mis selles Balkani sõlmpunktis edasi saab.

Aga jah – kojusõit möödus peaaegu viperusteta, kui mitte arvestada seda, et sain Varssavi lennujaamas etendada järjekordselt Ivan Sussaninit ning korralikult ära eksida. Nimelt ei leidnud ma esimese hooga üles, kuidas pääseb Euroopa Liidu iiivälistelt lendudelt EL-i sisestele lendudele. Kuid lõpp hea, kõik hea! Öösel kell kaks maandusin õnnelikult Tallinnas ning peagi olin juba kodus pehmetel patjadel puhkamas.

Varsti aga ootab mind ees juba järgmine reis – nii et püsige lainel!