REEDEÕHTUNE SARAJEVO, HAUDADE MERI JA SUITSUGA TÄIDETUD BLUES’I-URGAS

Reedeõhtune Sarajevo on juba täielikult nädalavahetuse meeleolus. Inimesed tunnevad elust rõõmu ning naudivad elu, jalutades või istudes kohvikutes ja söögikohtades. Esimese asjana seadsin sammud vanalinna (Baščaršija), aga see oli nii paksult rahvast täis, et kohvikus tühja lauda leida osutus tõeliseks katsumuseks. Lõpuks õnnestus mul ikkagi maha istuda ning edasine õhtune plaan valmis mõelda.

Pärast kosutavat kohvirüübet seadsin sammud kohalikule turule. See oli pigem selline väike turuke, mida hakati juba sulgema, sest kellaaeg oli kaugel, aga võtsin näksimiseks siiski mõned viigimarjad ja viinamarjad.

Edasi plaanisin külastada Valget ja Kollast kindlust (Bela ja Žuta Tabija), mis asuvad minu hotellist kõrgemal mäe otsas. See oli tõeline trenn – 540 meetrit puhast mäkketõusu võtab naha mõnusalt märjaks! Kuna Valge kindluse sissepääs oli tasuline, ei hakanud ma neid varemeid seestpoolt uurima. Luusisin  lihtsalt ümber kindluse ja nautisin vaateid Sarajevole. Natuke allpool asub Kollane kindlus, kuhu soovitatakse minna just õhtul päikeseloojangut nautima. Kuna aga hakkas vihma sadama, võis päikeseloojangust ainult unistada. Turiste oli sellest hoolimata väga palju. Kindluse jalamil vaateplatvormil tegutses kohvik, kus Coca-Cola maksis 3 KM (konverteeritavat marka) ehk umbes 1,5 eurot. Pärast sellist mäkketõusu oli üks värskendav keemiline kosutus täpselt see, mida vaja!

Kuna päikeseloojang jäi nägemata, tuli sellega leppida, kuid palju võimsama ja raputavama mulje jättis valgete obeliskide meri mäenõlval – Kovačevi kalmistu, kuhu on maetud Sarajevo piiramisrõngas hukkunud mehed. Jalutasin mäest alla tulles nende haudade vahel ja vaatasin hauatähistele graveeritud sünni- ja surmadaatumeid. Paljude sünniaastateks olid 1969–1973 – ehk siis minu põlvkonna mehed, kelle elu oli lõppenud 1992–1993 linna piiramise ajal. See haudade vahel jalutamine tabas mind nagu ämber külma vett, sest kõigil neil noortel meestel jäigi oma elu elamata... See surnuaed on eriline ka seetõttu, et linna piiramise ajal sai sinna noori mehi matta vaid tänu sellele, et ala oli mäenõlva tõttu snaiperite turmtule eest natukenegi varjatud. Tegelikult on selliseid matmiskohti linnas mitmeid ja need valged laigud on kõrgemalt vaadates linnapildis selgelt näha.

Pärast sellist emotsionaalset raputust tundsin, kuidas kõht oli tühjaks läinud ja tekkis isu proovida midagi kohalikku. Vanalinnas oli tühja lauda ikka raske leida. Otsustasin, et leiva asemel mekutan hoopis kohalikku õlut. Leidsin ühe mõnusa veini- ja õllebaari ning seadsin ennast sisse. Hoiatuseks öeldi kohe, et arveldus käib ainult sularahas. Olin sellega siiski arvestanud ja kaasas olnud eurod varakult kohalikeks markadeks vahetanud. 0,3-liitrise kohaliku õlle hind oli 5 marka – see tundub olevat üsna standardne hind igal pool. Ma pole küll suur õllesõber, aga reisides joon alati kohalikku õlut, sest minu arust on see normaalne – igasuguseid Heinekene ja Tuborge võin ma Eestis ka manustada.

Pärast paari õlut tundsin, et pekki, tahaks ikka midagi tummisemat, ning asusin vanalinna läbi kammima. Lõpuks õnnestus leida üks fast-food-stiilis söögikoht, mis pakub kohalikku toitu: leiva ehk somuni vahele pistetud lihast piklikud kotletid (čevapčići), valge kaste (kajmak) ja sibul. Juurde võtsin veel kohalikku vedelat jogurtit. Valikus oli ka türgipärane ayran, aga kui kohalik, siis juba kohalik! Ports oli mehine ja esimene mõte oli minna hotelli pehmetele patjadele vedelema, kuid seiklushimu sai minust siiski võitu.

Olin varasemalt välja vaadanud kohaliku džässi- ja bluusiklubi nimega Jazzbina ning seadsin sammud sinna. Nagu ikka – miks otse, kui ringiga saab ka! Kui siht on silme ees, ei takista ka kaarega minek. Klubi asub keldris ja on pigem selline urgas, aga selle eest väga lahe urgas! Lunastasin sissepääsupileti ning kohalik bänd oli juba stardivalmis. Nii et õlu näppu ja jämmimine võis alata! Esines kohalik bänd The Blues Train ning pekki, kui kuradi lahe see oli!

Isegi ruumis suitsetamine ei suutnud mu tuju rikkuda! Jah, siin on lubatud igal pool suitsetada ja kedagi ei koti, kui sa seal tossad. Tuli meelde kunagine Tallinna ööelu, kus pärast rokkivat klubituuri sai ise ka tossatud ning alkoholi manustated ja koju jõudes oli esimene asi riided kohe pesumasinasse visata. Kui alguses oli klubis üsna mõõdukalt inimesi, siis pärast keskööd oli rahvast juba paksult ning liikumine keeruline. Tundsin, et nüüd aitab ja aeg on magama kobida. Õnneks oli bänd just lõpetanud, nii et polnud kahju sellest suitsusest keldriklubist lahkuda.

Läbi öise linna oli mõnus kulgeda. Tee peal võtsin veel ühe kohaliku piruka (burek) ning võis öelda, et päev oli igati korda läinud. Suitsuhais riietel ei häirinudki! Pea sai vaevalt patja puudutada, kui juba kuulsin oma esimesi norskeid. Vaja oli ju välja puhata, sest laupäev tõotas tulla pikk ja emotsiooniderohke!