KOLMAS JA VIIMANE PÄEV OSLOS

Pärast laupäevaõhtust sauna magasin nagu süütu lapsuke. Ei kuulnud ma peolt naasvaid inimesi ega ühtegi muud müra. Ärkasin umbes kaheksa paiku ning esmalt lasksin mõnusal unerammestusel veel pool tundi enda kontides olla ja lihtsalt vedelesin voodis. Kardina vahelt välja piiludes oli päike juba üsna kõrgel ning kuna check-out oli alles kell 11.00, tasus sammud seada juba tuttavaks saanud kohvikusse, et võtta üks latte ning paksukstegev saiake.

Uksest välja astudes olid tänavad peaaegu inimtühjad ning minusuguseid varaseid ärkajaid ringi patseerimas üsna vähe. Kohvik oli samuti peaaegu tühi, kui välja arvata üks noor isa oma beebiga. Pärast turgutavat kohvi pakkisin oma vähesed asjad ning asusin teele.

Esimese asjana oli plaanis külastada kuulsat Vigelandi skulptuuriparki. Kuna see asub kesklinnast natuke eemal, on parim variant sinna jõudmiseks ühistransport ehk tramm. Oslo ühistranspordi kasutamiseks tuleb alla laadida äpp, kust saab pileti väga lihtsalt ära osta. Küsisin enne ka tehisarult, kuidas Oslos trammipileteid osta, ja esimese asjana soovitas ta pangakaarti – täpselt nagu Tallinnas. Kui aga üritasin trammis oma pangakaarti valideerida, vaatasid kohalikud mind nagu pooletoobist. Lõpuks tõmbasin kiirelt äpi ja pilet oli nigu niuhti olemas. See juhtus viimasel minutil, sest juba järgmisel sekundil oli kohalik piletikontroll oma validaatoriga mul nina all ja nõudis piletit. Õnneks oli see mul äpis olemas ning seekord jäi trahv saamata. Hoolimata pühapäevast oli kontrolle linnas liikvel palju. Ka tagasiteel kontrolliti pileteid, kuid kuna pilet kehtib ühe tunni, siis mul vedas jälle – kehtivuse lõpuni oli jäänud umbes viis minutit.

Pileti lõppedes väljusin Rahvusmuuseumi juures ja kõmpsin edasi jala järgmisse sihtkohta, milleks oli kohalik kirbukas Birkelundeni pargis. See osutus minu jaoks suhteliselt mõttetuks – palju tarbetut kilakola ja ilge trügimine. Kuna mul oli aga veel korralikult aega, otsustasin külastada teistki kohalikku turgu Akerselva jõe kaldal, kohaliku kultuuriklubi hoovis. Vot see oli juba lahedam, sest sealt leidis kohalikku käsitööd ja disaini. Muidugi viis teekond läbi ka tänava, kus kohvikuid oli järjest ning inimesi ka nendes sadades.

Aga tulles tagasi hommikuse Vigelandi pargi juurde – jah, seda peab kindlasti külastama, sest need skulptuurid on võimsad! Kuna oli pühapäev ja ilm mõnus, oli park paksult rahvast täis ning liikumine toimus nagu tipptunnil suurlinna metroos. Mul hakkas kohe fantaasia tööle ning tekkis mõte, kuidas öösel või külmadel pimedatel tundidel, kui park on inimtühi, need kujud ellu ärkavad ja oma elu elama hakkavad. Ja kui mõni inimene peaks neile sel ajal lähedusse sattuma, ei saaks ta arugi, et see kõik ongi päriselt... See skulptuuripark on oma võimsuses tõesti külastamist väärt.

Laupäevasest seiklusest unustasin veel lisada, et külastasin ka Oslo kõige legendaarsemat hot dog'i putkat, mis pakub kohalikku kartulikotletiga viinerisaia. Minu jaoks valmistas see natuke pettumust, aga legendidel on suur jõud – nii et mis tehtud, see tehtud! Suureks plussiks oli aga see, et läksin kuningalossi juurest sinna jala ning hiljem jala ka hotelli tagasi. Tänu sellele nägin palju lahedat arhitektuuri ja kohalikke inimesi, keda vaid kesklinna piirides niisama naljalt ei kohta.

Kuna pühapäeval oli mul lennuni veel piisavalt aega, seadsin sammud kohalikku linnaraamatukogusse (Deichman Bjørvika), et see veel kord üle vaadata. Maja on kõigile avatud ning iga tänavalt sissetulija võib seal vabalt ringi liikuda ja riiulitel olevate raamatutega tutvust teha. Vaatamata ilusale ilmale oli seal palju rahvast – inimesed istusid, ninad raamatutes, märkamata ümbritsevat. Üldse oli pühapäevane Oslo mõnus ja kuidagi vaba olekuga: inimesed istusid kohvikutes, nautisid pärastlõunaseid aperitiive ja tundsid elust lihtsalt rõõmu.

Oligi minu Oslo-seikluste aeg läbi ning käes hetk lennujaama sõita. Tagantjärele oma lühikesele reisile mõeldes – mulle Oslo väga meeldis ning norrakate olemus tundus hästi mõnus. Nad jätsid rahuliku ja vaoshoitud mulje. Mulle meeldis ka see, et igal pool lehvisid Norra lipud ning näha oli kohalikku sümboolikat, mis tõstab inimeste eneseteadvust rahvusena. Kui kunagi uuesti Norrasse satun, tahaksin teha juba suurema ringreisi ning nautida kohalikku loodust täiel rinnal.