PÜHAPÄEVANE VÄLJASÕIT MOSTARI: +30 KRAADI, MÄGITEED JA SÕJAJÄLJED

Et ka muud peale Sarajevo näha, otsustasin pühapäeval linnast välja sõita. Vahelduseks oli mõte külastada Mostari – linnakest umbes kahetunnise bussisõidu kaugusel Sarajevost, mis asub Horvaatia piirile üsna lähedal. Sinnasaamiseks on mitmeid võimalusi, kuid mina kasutasin bussi. On ka rongiliin, aga nagu päev varem selgus, on rongiliiklus pealinna ja Mostari vahel ajutiselt suletud ning keegi ei tea täpselt, kui kauaks. Ega minagi poleks seda uudist teada saanud, kui poleks kohalikega suhelnud – nagu öeldakse: räägi inimestega!

Pileti saab osta ka netist, aga kohalikud soovitasid minna bussijaama ja osta otse kassast. See oli õige tegu, sest bussijaam oli üks väheseid kohti, kus sai maksta kaardiga. Õhtul hotelli tagasi uidates hüppasin läbi ka kohalikust kaubanduskeskusest, kus on korralik food court, ning valisin ikka traditsioonilise Bosnia toidu, mille nime ma kahjuks ei mäleta. Mõte käis korraks peast läbi, et põigata sisse oma lemmikklubisse Jazzbina, aga jätsin selle targu tegemata – pühapäev tõotas tulla pikk ning sündmusterohke.

Pühapäeva hommikul näitas kraadiklaas Sarajevos +14 kraadi ning pärast hommikukohvi manustamist kimasingi bussile. Bussisõit ise möödus viperusteta. Ja need vaated... neid ei saa kirjeldada, vaid peab ise nägema! Kuigi vahemaa pole teab mis pikk, kestis sõit mägiste teede tõttu üle kahe tunni.

Mostaris bussilt maha astudes võttis mind vastu +30-kraadine palavus ning tunne oli selline, nagu oleks tõesti ühest kliimavöötmest teise sattunud. Eestile omane kargus oli vahetunud mõnusa vahemerelise ilmaga ning tekkis tunne, nagu ei olekski Bosnias, vaid kuskil Itaalia kuurordis ja kohe-kohe hakkab paistma sillerdav Vahemere rannik. Aga võta näpust – läbi linna voolas ainult üsna kärestikuline ja smaragdroheline Neretva jõgi.

Kõigepealt oli vaja osta tagasisõidupilet ning seekord kehtis reegel: Only Cash! Õnneks oli mul sularaha olemas, aga edasiseks jätkus paberrahast tõesti vaid üheks kohviks ja limonaadiks. Rahavahetused ei töötanud ja pangad olid pühapäeval kinni. Muidugi oleks saanud maksta ka eurodes, mis mul kaasas olid, aga vahest oligi parem, et kohalik sularaha otsakorral oli – jäid ebaolulised ostlemised tegemata.

Esimese asjana seadsin sammud Jugoslaavia-aegse endise kaubamaja Razvitak juurde, millest on järgi ainult tühjalt seisev betoonkarp. Kaubamaja ehitati 1970. aastatel Jugoslaavia sotsialismi ajal. Selle kõige ikoonilisem osa on hoone hiiglaslik fassaad, mis on kaetud traditsioonilisi kohalikke Osmanite stiilis aknaid ja ornamente matkivate betoonpaneelidega. See oli modernse betooni ja ajaloolise disaini unikaalne segu. 1990ndate sõjas sai kaubamaja rängalt pommitada, põles täielikult seest tühjaks ja on sellest saati seisnud tondilossina keset Mostari kesklinna. See on üks linna kuulsamaid ja pildistatumaid sõjamälestisi.

Edasi liikusin juba Mostari ajalooliselt kõige kuulsama ehitiseni – Osmanite ajast pärit Vana sillani (Stari Most), mis ühendab kahte jõepoolt. Bosnia sõja ajal lasti see sild õhku, kuid nüüdseks on see täielikult taastatud ja tõeline turismimagnet. Kui hästi läheb, on võimalik näha ka sillalt vette hüppavaid noori mehi – seda tehakse muidugi turistide annetatud raha eest. Vanalinnas ringi liikudes oli aga selline tunne, nagu keegi elaks kogu aeg seljas: meeletud turistide hordid pidevalt nügimas ja hetkeemotsioone jäädvustamas panid mind tundma, et tahan ära sinna, kus on kohalikud ja rahulikum.

Seadsingi sammud Hispaania väljakule (Španski trg), kus asub kurikuulus snaiperitorn. Tegemist on endise Ljubljanska Banka pangahoonega, mis ehitati vahetult enne sõda moodsa klaasfassaadiga pilvelõhkujaks. Sõja ajal (1992–1995) sai sellest aga Mostari üks kõige strateegilisemaid ja verisemaid punkte. Pärast sõda jäi hoone täielikult hüljatuks – sellest sai klaasita, kuuliarmide ja mürsukildudega puretud betoonist skelett. Täna on see tuntud kui hiiglaslik vabaõhu-grafitigalerii, kuhu rahvusvahelised tänavakunstnikud on maalinud võimsaid sõjavastaseid ja poliitilisi teoseid.

Need 6–7 tundi möödusid linnas üsna kiiresti ning aeg oligi tagasiteele sättida. Buss väljus õigeaegselt ning väljas hakkas juba pimenema. Tagasisõit kestis kavandatud 2,5 tunni asemel peaaegu neli tundi, sest pimedal käänulisel mägiteel toimus raske avarii ning liiklus seisis mõlemal suunal päris kaua.

Selle kohta oli hiljem leitav ka ametlik info: politseiraporti kohaselt juhtus kell 19.15 M-17 maanteel Orahovicas (Konjici lähedal) raske õnnetus, kus kokku põrkasid kohalik Renault ja mootorratas Kawasaki. Mootorrattur sai üliraskeid vigastusi ja politsei sulges tee sündmuskoha uurimiseks. See pani Mostarist tuleva suuna vahetult enne mägikuru täielikult seisma. Vaadates seda, kuidas need mootorratturid päeval autode vahel süstisid, oli selline pauk kahjuks ainult aja küsimus. Ja kuna väljas oli juba pime, tegi see kohalike sõidustiili veel eriti ohtlikuks.

Planeeritud aja asemel jõudsime pealinna tagasi alles kella 10 paiku õhtul. Bussi peal tutvusin aga ühe Rootsist pärit naisega, kes oli samasugune seljakotirändur. Nagu ikka selliste juhuslike kohtumiste puhul, jututeemadest puudust ei tulnud. Kuna tema oli Balkani riigid peaaegu läbi rännanud (va Albaania), saime vastamisi muljeid vahetada. Samuti oli meie ühiseks teemaks koerad, sest oleme mõlemad koeraomanikud.

Pühapäev on Bosnias tõeline puhkepäev: ühistransport liigub teistsuguse graafiku alusel ning tavapoed on kinni. Avatud on ainult kohvikud ja mõned keldripoed – sellised, nagu meil 1990ndatel olid. Seetõttu linna jõudes otsustasingi, et jätan igasuguse meelelahutuse vahele ja kobin otse kotile.

Ja uni maitses oh kui magus! Ärkasin alles hommikul, kui mošeest hakkasid kostuma esimesed kutsed palvusele.

Esmaspäevased mõtted ja tegemised aga juba järgmises postituses!