Teel ja mujal.

Juba mitmendat päeva on sitt ilm. Sajab ja on pilves.  Aga meie kohalikud eestlased oleme sellega harjunud ja ei nuta.Ühel õhtul oli selline äike, et püksid hakkasid maisijahu sõeluma. Ja sadas terve öö ning hommiku veel takkaotsa. Nagu ma olen kirjutanud siis vihmahood on siin tõeliselt karmid. Ei kuule isegi kui naabrinaine lapsi peksab.. Täielik stiihia. Kui müristab , siis on taevas nii valge nagu oleks põlema pandud miljon lampi. Kohalikud ise ka ütlevad, et praegune vihmaperiood on üsna karm ja valitsus on andud kohalikele omavalitsustele üsna suuri summasid, et ära hoida inimohvreid ja muid katastroofe kui peaks sellised vihmaperioodid jätkuma. Ennustatakse et sajab veel ka detsembris ning prognoos on üsna nutune. Terve aasta kõige suurem sademete hulk. Samas on ka selliseid päevi, kus päike kõrvetab otse lagipähe ning kuumakraade on varjus üle 30. Selline oli näiteks möödunud pühapäev, kui me Kaiega külastasime  ümbruskonna koolide lapsi, kes on Mondo toetusgrupis ning saavad Eesti sponsorite abiga kooliharidust omandada. Need koolid kõik on kaugemal ja seetõttu kasutasime liiklemiseks boda-bodat ehk siis mototaksot.  Lapsed olid kutsud kokku kohalike naisgruppide juhtide juurde.  Üldiselt on mul siin igapäev palju avastamist ja imestamist,aga seda heas mõttes. Nagu ma olen juba varasemates postitustesmaininud, et külas olles pakutakse alati süüa või siis vähemalt teed. Seekord siis pakuti meile kakaod ja keedumuna. Iseenesest üsna originaalne ning seda ideed ma hakkan heameelega eestis juurutama. Ei mingit kohvi ega võileibu. Käia oli vaja üsna mitmes kohas ning külad asusid üsna kaugel Shiandast. Viimane koht,kust me motikaga tagasi sõitsime oli Eesti mõistes ikka karuperses. Teekond koju kestis rohkem kui pool tundi. Ja see polnud mitte sõit mööda asfalteed vaid külavaheteel. Kui keegi kujutab ette millised on Keenias külavaheteed ja eriti praegu vihmaperioodil,siis on hästi.Vihmaajal on need teed enamaltjaolt läbimatud ning tõesti ainukeseks edasiliikumiseks on oma isiklik kondimootor. Liskas sellele raputas see korralikult sisikonna ka läbi. Pärast seda pisikest motoseiklust ei erinenugi me enam nii väga kohalikest sest meie katmata kehaosad olid kaetud ühtlase punase tolmuga.

Vaatamata sellele, et sõit oli üsna vaevarikas juhtus ka ikka naljakaid asju. Mõnes külas laste näod vajusid nii pikaks mzungsid nähes et hakkas lausa hirm ,ega nad nüüd  ometi halvatud ole. Paljudes kohtades saatis meid ka kisakoor. Muidugi me saime aru, sest kaks mzungut kahel boda bodal on mõnes külas terve aasta kultuurisündmus ning seda lugu hakatakse edasi pärandma põlvest põlve, kuni ta omandab hoomamatud mõõtmed ja kõlapinna. Üleüldse kui rääkida valgetest, siis neid on siin üsna palju. Eriti Kakamegas. Samas kui uskuda Lonely Planet’i infot, siis see on üks mõttetu linn, mis mulle mingil põhusel tundub kodune. Saab vähemalt korraks rutiinist välja.

Õmblemine on käima läinud täie rauaga. Kahjuks kvaliteet pole kõige parem, aga “õmblusmemmed “õpivad kiiresti ning varsti on nad oma oskustega nagu vanad kalad.

Praeguseks on valmis umbes pooled kleidid. Üks harjumatu asi on see, et nad ei kasuta siin overlokki,vaid õmblevad lihtsalt detailid omavahel kokku. Servad jäävad hargnema.

Alguses oli raskusi arusaamisega kui palju on 1 cm ja ikka nad õmblesid laiemalt.Aga kui nad olid paar korda harutanud ja nutnud, siis hakkasid õigesti tegema. Ja nüüd lasevad juba nagu “vanad mehed”. 

Kui kõik sujub plaanipäraselt, siis järgmine nädal ootavad meid poiste pluusid ning see järel lühikesed püksid. Lõpuks saime ka overloki tööle ning nüüd ootab “memmesid “ees karm koolitus overloki kasutamise kohta. Nagu öeldakse Keenias, siis higi, verd ja pisaraid pole kunagi küllalt. Tsiteerides Keenia vanasõna, siis ega ilma pisarateta tule  ka armastust  töö vastu. 

Oleme Kaiega pälvinud ka kohaliku chipsimüüja poolehoiu, kes kinkis meile kummalegi pool liitrit pudelivett lisades, et me oleme nende parimad kliendid. Jah, olgu öeldud, et see kohalik lõunasöök-taldrikutäis chipse ketshupiga ja cocaga maksab 100 shillingit. Sööme seda iga päev lõunaks. Ja nii nad tapsid Ferdinandi :)

Paar päeva tagasi hakkasid Kakamega Ülikoolis rahutused, mille käigus sai ka üks õliõpilane surma. Põhjuse selleks andis üks arst, kelle süü läbi suri üks tüdruk. Üliõpilased läksid arstilt polikliinikusse aru pärima ning siis vallanduski massipsühoos. Kohale kutsuti politsei ning üks üliõpilane suri, kui politsei hakkas meeleavaldajaid laiali ajama. Peale seda intsidenti on ülikool juba paar päeva suletud. 

Seni kuni inimene suudab iseenast veel üllatada pole kõik siin maailmas veel kadunud. Asi nimelt selles, et hakkasin käima korra nädalas body pumpi trennis. Ise ka imestan. Aga mitte see pole kõige tähtsam vaid ikka see millistes tingimustes meie treening toimus.Nagu ikka juba kombeks olid elektril meiega omad plaanid  ja vahetult enne tööpäeva lõppu ta lasi jalga. Õnneks olid tööasjad selleks korraks ühel pool ning jäi lootus, et Mumiases on kõik korras. Aga oh ei!!! Ka Mumiase elekter tegi omi asju. Keenias ei jää kunagi mitte midagi toimumata, eriti selle pärast et elektrit pole. Trenni jõudes oli juba pime võiks öelda.  Kaheksa inimest trotisid pimedust ning treenisd omi lihaseid. Treeninsaali valgustas üksildane küünal, mille võbelev leek tahtis meie pekkide tuultes pidevalt kustuda. See mida treener tegi oli ainult aimatav ning,et meid oli vähe kohal sii saime ennast nii positsioneerida, et mitte kellegile jalaga või käega äiata. Olgu öeldudt, et treeningsaal on jaoataud pooleks: ühel pool on igasugu trenazööre ning teinepool kuulus meie valdusesse. Samal ajal trimmisid ka kohalikud jõujunnid omi kehi vormi. :)  Minu arust võiks siit välja arendada uue teenuse Euroopa jaoks. On ju olemas igasugu pimekohtingud ja pimeda söömised, miks siis mitte hakata tegema pimedas trenni või parimasl juhul küünlavalgel. Muusikaliseks kujunduseks võiks ainult kasutada treeneri häält kes kähiseva häälega loeb rütmi. Igatahes oli see meeli avaav kogemus ning järgmine kord trenni minnes loodan, et juhtub sama. Lõpetuseks lisan keenia vanasõna, mis ütleb et kunagi pole liiga pime, et midagi võiks tegemata jääda! Elekter on nõrkadele :)

Kohalikud matused.

Kust saab ikka  parimat absurdihuumorit, kui elust enesest,eriti Keenia elust :)Olen palju kuulnud legende kohalikest matustest, aga see mida ma nägi oli ikka väga deep. Istusime just parasjagu oma kontoris, kui tänaval hakkas kohutav lärm. Esialgu me ei pööranud sellele tähelepanu, aga lõpuks sundis uudishimu meid ikkagi jalad tagumiku alt välja ajama ning minema uurima, mis värk on. 

Kõigepealt nägime suurt veoautot, mille kast olid täis noorukeid ning kes muusika rütmis kaasa õõtsusid ja laulsid. Muusika meenutas natuke sellist rasta värki. Kõigil olid käes mulle tundmatu lehtpuuoksad millega muusikale kaasa lehvitati.. Lisaks terve kamp noorukeid, kes karglesid niisama ümber veoauto. Ja siis see ilmus: matatu ja katusele oli seotud kirst. Asi tundus nii absurdne, et mitte olla tõsi, aga täpselt nii see ongi. Mida absurdsem situatsioon seda rohkem elust enesest. Matus pole siin itk ja hala, vaid suur pidu, mis tavaliselt kestab kolm päeva.  Juuakse ja tantsitakse kadunukese terviseks. Matuse tagajärjed on näha 9 kuu pärast, kui sündivus kohalike hulgas on plahvatuslik. Mul hakkas kohe kujutlusvõime tööle, et mis juhtuks kui nöörid, millega kirst oli matatu katusele soeotud juhuslikult puruneks. Meenus millegipärast hea inglise komöödia “Surm matustel”. Ju inglased ongi oma hea absurdihuumori omandanud mingil määral siit, sest Keenia on ju endine asumaa.

Üks tähelepanek veel,mis on selline absurdimaiguline. Tihtipeale juhtub, et kohalikud pätakad tulevad vahtima kuidas mzungud tööd teevad ning lihtsalt passivad ukseavas. Täna üks natuke suurem teismeline oli isegi nii julge et karjus Kaiele läbi ükseava I LOVE YOU :) peale mida ta kadus nii kiiresti et isegi polnud aru saada kas see oli unes või ilmsi. 

Lõbus siin on ja veel lõbusamaks läheb!!!!

Kasutasin ka kohaliku juuksuri teenuseid ning kogu tänav tuli vaatama kuidas mzungut pügatakse :)

Täna vist siis olid matuste teine päev aga üldse mitte enam nii lõbus. Rongkäik liikus mööda küla peatänavat pannes ülejäänud liikluse totaalselt kinni. Trompetid mängisid tõeliselt kaeblikku kurba meloodiat, mis aga ei seganud rongkäigus osalejatel tunda ennast ikka chillit ning naerda ja tantsida.

Muideks kadunuke maetakse majakõrvale.

Tööst ja leivast.

No kuu aega on lennanud nii, et polegi aru saanud. Ärgu keegi solvugu, aga Eesti tundub küll tundmatus kauguses ja seda enam, et ilmad on vist juba üsna sügisesed ning talvevammused on välja otsitud. Meil on siin vihmaperiood ning me Kaiega teeme nalja, et nüüd lõpuks jõudis ka eestimaa suvi Keeniasse. Sajab ikka üsna korralikult igapäev pluss veel öö takkaotsa ning müristab nii, et hirrrrrmus kole hakkab :). Peale sadu ja äikest on üsna jahe, eriti öösel Kui alguses kasutasin magamisel ainult lina siis nüüd olen ka teki muretsenud ja mõtlen mõni õhtu, et ka teine tekk ei teeks paha. Inimene harjub ju ruttu kõige heaga.

Lõpuks on ka asjad kulgenud nii kaugele, et alustame koolivormide õmblemisega. Kangad on olemas,minul on lõiked tehtud ning juurdelõikaja on esimest päeva tööl. Ma ei saa aru kuidas nad varem neid koolivorme õmblesid, sest pole ühtegi mõõtu,ühtegi lõiget ühesõnaga mitte midagi ainult masinad. Aga nüüd on see viga parandatud. Nad saavad ise ka nüüd aru, et see lõigete asi on väga oluline. Esmaspäevaks on kutsutud ka õmblejad ja eks siis paistab, kuidas kujuneb. Kõik hoiatasid mind et ega siin kellaaegadest kinni ei peeta. Aga oh üllatust-Judith oli täpselt kell 10.00 kohal nii nagu kokku leppisime. Vaatame kuidas õmblejatega läheb.

Kui muu ei aita siis mängin kurja paksu valget pealikut:)

Õmblusmasinate parandaja käis ka ja kontrollis kõik üle ning tegi,mida vaja. Tundus üsna asjalik tegelane mitte mingi isehakanud inseneeeer :) Miks ma sellise irooniaga sest overlokile oli vaja üks vidin ehitada juurde ning see mis välja tuli oli üsna kentsakas. Aga noh eks ma siis teen ise täiendan ning orgunnin nii, et asi toimiks. Vidin oli üsna lihtne-niidihoidja, mis laseb vabalt niitidel joosta masinasse. Eile kuis siin Estheriga asju ja värke arutasime kargas siia sisse kohalik tüüp, kes tahab endale korralikult fittitud triiksärki. Nii et esimene tellimus on olemas Hakkan esimeseks mzunguks, kes hakkab kohalikele riideid õmblema. Muideks siin on väga raske saada, selliseid fittituid riideid. Nairobis jah, aga see on ikkagi 500 km ja selleks kulub terve päev et sinna jõuda. Eks paistab, mis sellest diilist saab, ma küll eriti ei panusta, aga eks paistab kui tüüp peale käib võiks ju proovida :)

Kui me Kaiega tegime seda tabelit, et paika panna, mis värvi vorm mis koolis on siis oli see üsna keeruline. Neil on viis erinevat sinist: Tblue, royal blue, Cheked navy blue,sky blue, navy blue ja light blue. Milline on milline on üsna raske aru saada. Loogika siin ei aita. Aga nagu ikka on meil Kaiega alti varuks plaan B ja nii saime kõik asjad sobima. Näiteks royal blue ja navy blue erinevus on nii väike, et seda on peaaegu võimatu märgata. Kuidgi mitte igakord ei toimi ka plaan B vaid on vaja veel umbes 25 erinevat plaani :)

Et peale koolivormi pean tegelema ka ehetega, siis see on omaette ooper, aga jälle sujub üsna valutult(praegu sülitasin kolm korda üle vasaku õla ning koputasin parema jala suure varbaga vastu puidust lauda ). Ehted on väga lihtsad: peenikese kumminööri otsa aetud pisikesed helmed. Nairobis olles ostsin vajaminevad materjalid ära aga kahjuks ma ei arvestanud niidikogusega mida vaja läheb :) Kokku on vaja lasta teha 1500 tükki. Praeguses seisuga on valmis 490, aga töö seisab sest niit sai otsa. Ja seda pole siit kuskilt võtta.Lähim koht selleks on Nairobi.Aga antaku mulle andeks siit Shiandast ei tõmba mind mingi nipiga Nairobisse makse või peale, aga ennem hüppan ojasse. Käisime kõik ümbruses olevad suuremad linnad läbi kuskil pole ja nii läkski käiku ma ei tea mitmes plaan. Et mul on siginenud Nairobis juba üsna mitmeid tuttavaid, siis kasutan nende abi. Ostavad vajaliku stuffi ära ja saadavad bussiga siia. See saatmine on samalaadne nagu meie Cargobus. Raha saadame neile MPESA kaudu. See on selline alternatiivne pangandus, aga kahjuks ma ei tea kuidas see toimib ning ei oska täpsemat infot anda.

Naised, kes neid käevõrusid teevad on väga lõbusad ja seltsivad. Kui käisin esimesel osal järgi siis kingiti mulle ananass. Neil on komme anda isegi siis kui see peaks olema nende viimane söök. Pärast saatsid naesed mind ilusti ka suure tee äärde, et saaksin matatu peale. Aga õnneks oli see matatu pungil täis kalu siis ma ei mahtunud. Tegin ettepaneku, et lähen jala, aga seda nad ei lubanud. See 7 km oleks just olnud paras õhtune jalutuskäik enne pimeduse saabumist.

Kodus ootas aga suur üllatus,elektrit polnud ega paistnud teist kuskil, nii et keerasin magama ja põõnasin ühtejuttu 12 tundi. 

Nädalavahetuse seiklused.

Alustades nende ridade kirjutamist vaevleme me jälle ilma elektrita. Õnneks on arvuti,telefon ja muud asja laetud nii et kirjutada saab. Tavaliselt on nädalavahetused minu jaoks üsna tüütud. Laupäevad veel, aga pühapäev. Siin on kõik kirikus ja laulavad Jessukesele kiitust.

Aga alustame laupäevast. Laupäev on tavaliselt see päev kui ma käin Kakamegas kõlava nimega hotellis Golf veemõnusid nautimas, kui seda nii võib nimetada. See on omaette lahe, sest mulle meeldib kohalikke vaadata, kuidas nad riides on ning kuidas käituvad. Nagu ma juba kuskil varem kirjutasin siis siis naiste ujumiskostüüm koosneb tavaliselt sellistest elementidest millega valged naised käivad jõusaalis. Kuid on ka selliseid, kes kannavad korralikke bikiine ja trikoosid. Aga mõni pärl satub ikka sekka. Näiteks oli üks naine valgetvärvi pitsilistes pikasäärega vanaema trussikutes. Muidu kena tüdruk aga .....

Mis puudutab mehi siis nende outfitiks on tavaliselt surfaripüksid. No selliseid kohtab ka meie linnapildis suvel üsna palju. Muidugi ei saa ka mainimata jätta, et antud hotellis on ka tasuta WI-Fi mida siis käivad ka paljud mzungud seal kasutamas, kes on siin vabatahtlikena tööl. Olen juba näinud üsna mitmeid, aga juttu, ütlen ausalt ei viitsi nendega teha. Milleks???

Olgu öeldud, et siin on ka kaks suuremat supermarketit:Megamall ja Nakumat. See Megamall meenutab natuke meie Säästumarketit ja mulle eriti ei meeldi. Nakumat on pisut euroopalikum ja suurema valikuga. Mõlemas on ka söögikoht, kus peale veeprotseduure keha käime kinnitamas. Selles Megamallis on on kuke pildiga söögikoht ja nii ma ristisingi ta Kuke Restoraniks. Muideks seal on väga maitsvad samosad,aga kahjuks pole neid seal kuigi tihti. See Megamall ongi natuke selline kaubanduskeskus, kus siis on jalatsipood,juuksurid, internetikohvik, tasuline polikliinik ja kindlasti veel midagi. Nakumatis on kõige parem kohalik raamatukauplus ja meeletult suur pood erinevate toiduainetega ja tarbekaupadega. Lisaks ka alkoholilett, mida Megamallis pole. Aga noh alkoholivalik on nigel mitte nii nagu meie muuseumis raamatukogu vastas. 

Et tee Nakumatti viib läbi turu, siis see on omaette elamus. Tavaliselt pakutakse kõike, alates eurooplaste ärakantud riietest kuni toiduni. Riided laotud maha mingi suuremat sorti palaka peale. Toiduvalmistamisel on siis kuidas kellegi, mõni sussutab niisama sütepannil mõnel aga on oma putka. Naljakas on see et kanaliha on kallim kui loomaliha ning kala. Kala lihtsalt fritüüritakse keevas õlis nii nagu friikartuleid, mis siin on muideks chipsid mitte french fries. 

Matatusõit on omaette elamus. Tavaliselt on mõned matatud sellised milles võid sõrme läbi lükata. Aga sekka juhtub ka tõeliseid pärle, nagu näiteks seekord. See matatu oli tõeline PUSSY WAGON. Armatuurlaud ja rool olid ilusti kaetud leopradinahkse kunstnahaga ning tagaosas sõitjad olid juhist eraldatud mingi imelisest materjalist seinaga, kus ilutsesid mustanahaliste kaunitaride pildid. Juht oli ka ise üleslöödud nagu kohalik hurmur. Kahjuks saime PUSSY WAGONIGA sõita ainult natuke maad kui mingi kohalik junn meie küljelt sisse põrutas ja matatu muutus sellose pika sõidu jaoks kõlbmatuks. Õnneks oli kokkupõrge väike ning keegi kannatada ei saanud. Sujuvalt sai ennast pressitud järgmise matatu peale. 

Pähapäev on kiriku päev. Siis pannakse paremad riided selga ja hakatakse Jumalale kiitust laulma. See mis kirikus toimub on üsna emotsionaalne. See et istutakse rahulikult pingil ja kuulatakse kellegi kõnet mornide nägudega ,seda pole.

Muusika üürgab, inimesed laulavad ja julgemad löövad isegi tantsu. Ja enamaltjaolt toimub selline komejant terve päev.Pussy Riot puhkab selle kõrval :)

Pühapäeval toimus ka väike jalgsimatk. Asi oli nimelt selles, et meil oli vaja kätte saada üks programmilaps, kellega teha intervjuu. Et ta elab Shiandast 5 km kaugusel, siis raha kokkuhoiu mõttes läksime jala. Kahjuks aga on Eestimaa suvi saabunud Keeniasse ning pealelõunat tavaliselt sajab üsna korralikult ja nii jäime ka meie tugeva saju kätte. Õnneks saime peavarju ühes kohalikus peres, kus siis perepeal oli kaks naist ja mõlemaga neist ka üsna palju lapsi. See oli korralik talu kohalikus mõistes:kummalgi naisel oli oma maja ja mees käis siis külakorda. Lisaks olid ka täiskasvanud  poegade majad sama hoovi peal. Siin on selline komme, et kui poeg lõigatakse ümber, siis emaga ta sama katuse all magada enam ei tohi. Kas siis ööbib naabrite juures või leitakse mõni muu variant. See majapidamine oli üsna heal järjel. Majapidamises oli elekter ja hoovi peal jalutas vabalt ringi mitu lehma ning kogu hoov oli piiratud kõrge aia ja raudväravaga. 

ELEKTER HAITHUS ÖÖPÄEVAKS.

Keenias on komme, et kui inimene tuleb külla pakutakse talle kindlasti ka süüa. See oli minu halvim kogemus üldse. Pakuti meile ugalit ja mingit kohalikest maltsadest tehtud salatit. Esther ja Kaie keerasid selle vapralt keresse, kuigi Kaie vaeseke pööritas silmi ja kasutas ülimat tahtejõudu, et kogu see kupatus ära süüa. Mina peale esimest suutäit ei olnud rohkem võimeline seda endale alla suruma. Loodan, et pererahvas ei solvunud. Toidust ei tohi keelduda, sest see on pakkujale solvav. Ugalit süüakse näppudega. Enne sööma asumist tuleb perenaine kausi ja veekannuga ning laseb käed ära pesta. 

Sellised seiklused ja tähelepanekud siis. Teekond Shiandast sinna ja tagasi oli umbes 12 km pikk. Hea trenn ja rasvapõletus. Peaks selle igapühapäevaseks traditsiooniks tegema.

PS! Minu gekodel oli pere juurdekasv ja nüüd on mul neid juba kolm.

Mzungud tegid tünga:

Nüüd on asjalood niikaugele läinud, et käisime koolivormide jaoks kangaid ostmas Bungomas. Bungoma on meie kodunt umbes natuke üle tunni matatuga. Startisime normaalsel ajal, kell 9.00.

Olin ennast valmis pannud umbes kahetunniseks sõiduks, aga õnneks piirdus asi  tunniajase bussisveetmisega. Mumiasest saime normaalse bussi peale,aga see topitakse samamoodi täis. Kahe pingirea vahele pannakse veel plangutükid ning sinna omakorda veel kaks inimest. Topitakse samamoodi täis,nagu meri pungil täis kalu.

Bungoma on natuke suurem kui Kakamega ja seda on ka kohe tunda. Palju on erinevaid supermarketeid ja ka üsna suur turg. 

Kangapoes läks üsna kaua aega,sest osasid kangaid käidi toomas teistest poodidest, mida neil ei olnud. Kangapoe omanik pärast ütles, et mzungud on kavalad,sest meil oli Esther kaasas. Kui poleks olnud oleks nad meile vähemalt 100 eurot otsa keevitanud arvele- Aga said hoopis ise tünga. Kui kohalik on kaasas, siis tünga ei saa teha. Ja samas kangaste hinnad on enam vähem ühesugused igalpool.

Teinekord sai kohalik meilt tünga kui hakkasime kodupoole sõitma. Siin käib igakliendi pärast ilge rabelemine. Ükskord Kakamegast kodupoole tulles taheti mind vägisi toppida Kisumu poole minevasse bussi. Bungoma matatu peatuses oli meil kohe kärbseparv ümber,kes hakkasid meid igaüks oma bussi poole tirima. Õnneks oli koju sõitev matatu kohe ees ja ka üsna täis. Meie suur kangakott laaditi katusele. Samal ajal need tüübid,kes meie kotte katusel laadisid ja juht vestlesid omavahel, et mzungude käest võtame 500KESi kuigi üks ots maksab 100. Seda kuulis Esther ja ütles, et mzungud maksavd sampalju kui teisedki . Selle peale venis vennikese alumine mokk nii töllakile et terve tee ei saanud ta seda kord. Kuna aga matatau oli nii täis siis karistuseks höörus ta ennast pool teed Estheri vastu.See oli nagu karistus temale tünga tegemise eest.

Eile oli Estheri sünniipäev ja otsustasime seda tähistada natuke. Kõigepealt pakkus Esther meile omas kodus kohalikku toitu. See on nagu meie mõistes pilaff, aga teise nimega. Pärast läksime kohalikku Hollikasse, millel on väga kõlav ja pretensioonikas nimi: PRINCE PALACE RESORT. Üleüldse keenialased armastavad kõlavaid nimesid, näiteks Teel Shiandast Kakamegasse kohtab neid üsna palju. Minu lemmikuks on WORLD ILLUMINATION CENTRE. Ma küll ei tea mis seal sees tegutseb,aga arvan et kirik. See on tavaline plekist kuur umbes nagu meie mõistes oleks mingi laohoone.Tulles tagasi selle kohaliku hollika juurde siis jah, see on siin külas nagu mingi oaas:viisakas,puhas ja meie mõistes selline euroopalikele standartitele vastav Aga vaatamata reedeõhtule oli seal pelae meie veel umbes 10 inimest+teenindajad. enamus kliente olid mehed va. Esther ja Kaie ning paar teenindajat. Koht iseenesest on tõesti lahe ja suure potensiaaliga aga jah, mida pole on inimesed. Eks ta on kohalike mõistes üsna kallis. Tavaline Smirnoffi õudus plekkpurgis 300ml maksab 200 shillingit. See on üsna kallis siinses kontekstis. Ja maitseb ka nagu oleks purgi pesuvalgendit hinge alla keeranud. Aga tõeliselt mõnus oli istuda väljas,mängimas tempokad aafrika rütmid ning nautida sooja õhtut. Põhimõtelsiselt võiks seda võrrelda Tallinas Kalasadamas asuva kohvikuga, ainult et merevaade on puudu.

Nii mõnigi sõber ja tuttav on uurinud, et kas mul koduigatsust pole, siis vastan, et ei. Olen siin alles kuu aega olnud ja sellist tunnet pole veel olnud. Siin on soe ja päike. Ja mis vaanainimese kontidele ikka muud vaja. 

Geko live.

Esimene elusolend, keda ma oma tuppa sisesnedes nägin oli geko ja võtsin seda kui head ennet. Ta piidles mind oma pisikeste nööpnõela suuruste silmadega üsna kahtlevalt, et kes see nüüd siis minu territooriumile sisse tungib. Kui üritasin fotoka järgi haarata, siis põgenes ta ülihelikiirusel lähemasse seinaprakku ning see õhtu ma rohkem teda ei näinudgi. Võib-olla ta küll käis mind uudistamas, aga et olin piisavalt väsinud, siis kahjuks ma seda ei märganud ning ei tundnud isegi, et keegi oleks mind jõllitanud läbi une.

Järgnevatel päevadel muutus geko järjest julgemaks ja lasi mul ennast juba pildistada ning jälgida. Otsustasin, et koduloomal peab nimi ka olema ja ristisin ta Charliks, mis nagu hiljem selgus oli väikene möödapanek. Charli on tegelikult Charlin :) Kuidas ma sellest aru sain?

Ühel järjekordsel õhtul ,kui ma oma madratsil lugesin märkasin ma silmanurgast seinal kiiret liikumist.

Ühest oli saanud kaks ning nad ajasid seal oma asja minust välja tegemata. Praeguseks on mul kaks kodulooma:Charlin ja Charli. Kuigi väiksem on julgem ja tema retked minu toa seintel on tõeliselt vaatamis väärt. Üks õhtu püüdis minu koduloom kinni mingi ööliblika laadse eluka ning see kuidas ta selle nahka pistis oli tõeline elamus. Paremat live annab otsida :)

Nüüdseks on Charli minuga juba nii harjunud, et jookseb vabalt mööda seina ja aegajalt ajab oma kaela õieli ja jälgib minu tegemisi. Tavaliselt ma lebotan madratsil ning loen. Ja kui ma avastan et Charlin mind jõllitab siis hakkan ka mina teda vaatama. Selline vastastikune vaatamine mediteerimine võib kesta üsna pikalt. Tegelikult on see parem kui igasugune feng hui ja zen budism ning televiisor. Ausalt seda viimast pole siin küll vaja sest avastamisröömu jätkub kogu aeg. Lisaks sellele, et meile meeldib üksteist jälgida on gekodest ka veel see kasu, et nad toituvad igasugu putukates. Tänu sellele on minu tuba putukavaba tsoon ja sealhulgas ka sääsevaba-malaarisääsevaba :)

Kultuuride erinevus.

Viimastel päevadel on mind vaevanud kohutav unekas. Kogu aeg tahaks magada, ei tea, kas see on seotud selle vihmaperioodiga või on mind hammaustanud tsetsekärbes, kes siis suuremal hulgal unerohtu mu ihusse on puistanud. Jätkuvalt sajab, küll seda õnneks päeva teises pooles ja võibolla see ongi selle unisuse põhjus. 

Täna,kui Kaiega kõlava nimega hotellis lõunat käisime söömas, siis sattus meie teel paar purjus tüüpi. Üks oli kohe nii heldinud, et näe mzungud. Et küll temale ikka mzungud meeldivad ja Nairobis ta nägi neid ka,aga et siin omapisikeses külas-oh üllatust( pisike on see Keenia mõistes 30000 elanikku :) ).

Ükskord kui sõitsin matatuga Kakamegasse, siis mingi tüüp suhtles minuga täitsa vabalt omas keeles nii, et meil jätkus juttu kohe kauemaks. Mina kohalikku keelt ei oska ja ka mitte suhaiili keelt,aga mingid sõnad olid inglise keels nii et kõik toimis. Tihtipeale on keenialased väga suhtlemisaldid. Aga tihti peale piirdub vestlus kas mõne viisakus valjendi vahetamisega(pikapeale on see üsan tüütuks muutunud) või siis raha küsimisega ja seda eriti laste puhul. Seda raha küsimist tuleb meie külas siin vähem ette, sest ollakse meiega juba harjunud ja nad teavad, et niisama lihtsalt me oma rahakoti raudasid ei ava. 

Tüpaazide konsentratsioon meie külas on ka hämmastav. Põhiliseks liikumistrajektooriks on kodu -kontor-kodu. Kogu elu on koondudnu maanteeäärde, mis ühendab Kakamegat Mumiasega. Siin on puuviljamüüjate letid,kalapraadijad, kohalikud ärid,postkontor.apteek jne.  Ühesõnaga peatänav ja elu tuiksoon. See teekond on üsna lühike kuskil 10 min. jalutada. JA selle aja jooksul kohtab nii mõndagi lahedat kuju. Mulle meeldib kuidas keenia naised hoolitsevad enda eest. Eriti siis kui on turupäev. Suurem turg on kaks korda nädalas,kolmapäev ja laupäev. Siis pannakse paremad riided selga ja tullakse küla ainukesele peatänavale patseerima. Naised on ennast ikka korralikult üles löönud. Uhked soengud ja veel uhkemad riided ning jalanõud. Keenia naine ei tule kunagi kodunt välja triikimata riietega, ennem tulgu või veeuputus. Liskas veel keenia naiste soengud mis on vaatamisväärsus omaette. Teadupärast on neegrite juuksed väga traatjad ning kasvavad heal juhul ainult õlgadeni Selleks, et saada pikki juukseid ostetakse siis erinevaid juuksepikendusi,mis siis pähe liimitakse(no nii see päris ei ole ,aga mina ütlen et kleebivad endale juuksed pähe). Tegelikult on kõik see juustevärk üks petukaup. Ja nüüd ma olen juba aru saanud,kellel on oma juuksed ja kelle pähe liimitud. Esimestel päevadel vaatasin, et mis neil vanematel provvadel on nii ühtemoodi imeliku fasongiga soengud, aga saladus tuli üsna ruttu ilmsiks. Sama asja kasutavad ka mehed. Tegelikult on mustadel kadestamisväärselt ilus peakuju. Muideks koolilastel pole valejuuksed lubatud,või siiski-erakoolides on. On näiteks tead ka juhtumeid, kus neil kellel pole ersatsi peas neid teised narrivad. Nii et koolikiusamist on ka siin.

Kui rääkida üldse keenia lastest siis keenia lasped armastavad tööd teha. Kui Pipi rääkis, et valged lapsed lähevad peast segi kui nad ei saa 2x2 õppida, siis keenia laste puhul on see töö tegemine. Tegelikult on see natuke liialdatud. Lihtsamalt öeldes peavad lapsed siin tegema kõike. Ei ole nii et chillime ja hängime niisama. Üsna varakult peavad lapsed hakkama enda eest seisma ja kodused toimetused on paljuski laste teha. Meie naabrimutt, kellel on kolm last just selle põhimõtte järgi toimibgi. Kõige vane tütar käib keskoolis ja kas väiksemat on algkoolis. Kõik kodused toimetused on laste kanda. Pesu pesemine, koristamine, nõude pesemine ja ei ole sellist asja, et ei tee või ei taha. Siis hakkavad kohe heledad laksud käima ja ikka tehakse. Pole sellist õpitud abitust, et ei saada millegiga hakkama. Nendes peredes kus on olemas oma maalapp või kariloomad, siis tavaliselt lapsed hoolitsevad selle eest, et asi toimiks.

Vahemärkusena olgu öeldud, et täna oli mu reisikaaslaseks kaks kana.

Mida teevad mehed siis kui naised teevad tööd. Mehed on ilusad. Tegelikkus näeb välja selline et osad mehed kogunevad peatänavaäärde, kuhu on püsti pandud puust sara ning istuvad ja arutavad seal maailma asju. Niikaua kui pimedaks läheb. Ja uskuge või mitte ,peale seda kui nad on seal päev läbi maailma paremkas muutund läbi oma juttude ongi maailm parem paik.