TUNEESIA III

Täna on kuues päev Tuneesias ning ma pole suutnud kuidagi aru saada, mis riigiga on tegu. Kõik on kuidagi laialivalguv. Olen reisinud üsna palju ja ka elanud erinevates kultuurides ja mul tekib koheselt selle riigiga kus olen olnud side. Siin on kuidagi kõik nii kaootiline, et võta sa kinni. Eile seiklesin natuke ringi ja tegin pika jalutuskäigu. Vaatepilt polnud üldse rõõmustav kogu teekond oli prügi täis. Tõesti inimesed vist elavad siin selle põhimõtte järgi, et mis käest maha kukub, see sinna ka jääb. Sattusin eile ka suhtlema ühe alzeeria naisega, kes mind natuke aitas kohaliku transpordi osas. Kahjuks oli see üsna põgus, sest keelebärjäär oli suur. Tema ei rääkinud peale araabia keele ja umbes 10 sõna prantuse keelt, mina aga ei oska araabia keelt. Aga naisterahvas oli väga abivalmis ja saime ikkagi kuidagi kommunikeeritud. Kui tulla tagasi Tuneesia teema juurde, siis on see ideaalne koht kaugtöö tegemiseks. Näiteks hotellis,kus ma peatun, siin on minu jaoks piisav internet, rand on 600 meetri kaugusel, uksest välja astudes on söögikohti jalaga segada. Hommikul söön kõhu täis, siis lähen võtan lähedal asuvas kohvikus kohvi ning peale seda võib paar tundi rannas vedeleda ja meres hulpida, sest vesi on nii soolane, et suurt midagi tegema ei pea. Reisimisel on minu jaoks hotelli valikul oluline, et oleks koht, kus saaks pesta, kusta ja kammida, kui need tingimused on täidetud, siis on ok. Olen siin veel paar päeva, aga ei suuda otsustada, kes minna tagasi Tunisesse või planeerida nii, et siit otse lennukile. Minu lend Tunisest on 4 oktoobril kohe peale keskööd, poole ühe ajal. Samas tahaks väisata Bardo muuseumi Tunises, aga see eeldab seda, et pean vedelema mitmeid tunde kuskil suvaliselt. Aga ei viitsi stressata, nii kuidas kujuneb nii ka teen. Ma tulin siia nautlema ja lihtsalt olema, et lasta päiksel ja mereveel endasse koguneda. Muideks, eile õhtul käisin ka hammamis, kuid sellest ma kirjutan juba hiljem.

 Tuneesia II

Täna hommikul kui hotellis vedelesin klõpsutasin ka telekanaleid ning üsna palju oli juttu Itaaliasse saabuvatest illegaalidest. Mingi nädal tuli neid lausa 10000 nädalas ning Itaalia ei tule enam toime sellega. Ülejäänud Euroopa vaatab lihtsalt pealt. Paar nädalat tagasi enne reisile tulekut räägiti ka Eestis sellest ja Tuneesia on transiitmaa Euroopasse ihkajatele. Asi on selles, et Lampedusa saar on kõige lähem EU territoorium ning illegaalne ränne toimub aprillist kuni okt-now. Peale seda muutub olukord ohtlikumaks.

Nagu selgus, siis põhimass tuleb lõunapoolt, mitte Tuneesiast. Suurem seltskond on Sahara tagustelt aladelt. Kuna ma töötan ka asüülitaotlejatega, siis vesteldes nii mõnegi õnneotsijaga selgus, et ühe inimese keskmine smugeldamine maksab keskeltläbi 5000USD. Mõnikord saab ka odavamalt, aga need summad on meeletud. Ja nüüd pakub EU valitsus Tuneesiale meeletuid summasid et seda kõike ohjata. See migratsiooniteema on üsna masendust tekitav, kui hakata sellesse süüvima. Eesti puhul on suureks eeliseks see, et me pole atraktiivne ma, sest meil puuduvad vastavad kogukonnad. Samas on ka neid, kelle teadlik valik on Eesti ning ka nemad integreeruvad, leiavad töö ja suudavad isegi keele ära õppida. Enamus tahab ikka Saksamaale, Prantsusmaale, Inglismaale või veel mõnda muuse Euroopa riiki. Ja see seltskond kellega ma olen kokku puutunud on üsna kirju. On Inimesi, kes peale oma emakeele ei räägi ühtegi teist keelt ja isegi Eestis puudub selle võimekusga tõlk, kes võib teenust osutada. Keel on veel kõige väiksem mure, aga on olnud ka selliseid, kes ei oska isegi oma nime kirjutada vaid panevad selle asemel kolm risti. Ma mõtlesin, et see on legend, aga kahjuks mitte.Tegelikult on olukord üsna masendust tekitav, aga jah paraku sellest nii avalikult ei räägita. Aga et natuke positiivsemalt lõpetada, siis vedelesin täna rannas ja hõljusin samas vees, kus need inimsed proovivad üle tulla. Vesi on soe ja ilgelt soolane.

Tuneesia I

Eelmisel aastal, kui olin ära käinud Marokos, siis tekkis mõte, et põikaks ka Tuneesiasse millalgi. Nagu ikka mõte sai õhku visatud ja tulidki müüki hea hinnaga lennupiletid. Seekord küll mitte Tallinnast, vaid algusega Riiast. Pole midagi tulebki mugavustsoonist välja tulla ja kunagi on ikka esimene kord teha midagi uut. Ning polnud need öised sõidud ja lennud midagi nii hullud. Luxexpressi buss oli ukr täis, kes sõitsid edasi Vilniusesse ning sealt juba koju. Naised pandi bussi ja mehed jäid ise Eestisse kodumaad kaitsma. Aga see pole oluline.Esmased muljed Tuneesiast on kahetised. Jõudsin pühapäeval, kui enamus inimesi ka siin puhkab ning seetõttu oli hea lihtsalt linnas kohalikku vaibi endasse lasta ja vaadata kuidas asjad kulgevad. Mis mulle meeldib, et on soe. Kuna ma viimased rohkem kui pool aastat olen olnud nagu orav rattas, siis selline mõnus päikese variant sobib mulle. Mis mind häirib on see räpasus. See on silmiriivav ja teeb haiget. Aga inimesed on jälle selle eest meeldivamad. Pole sellist agressiivsust nagu Marokos, kus kogu aeg pidi olema valvel, et mõni jurakas sulle teenimise eesmärgil külje alla ei uju. Millega pole enam harjunud on suitsetamine, seda tehakse siin igal pool ning kohati on tunne nagu heljuks tubakapilves. Aga kuna ilm on soe, siis saab olla väljas. Pean just silmas kohvikuid. Täna külastasin ka Medinas asuvad kohalikku turgu ning see on hämmastav, kui palju jama ikka müüakse. Mul läks tükk aega enne, kui leidsin üles kohaliku käsitöö. Aga kahjuks oli see osa nii väike ja ostma midagi ei hakanud. Olen ju ainult seljakotiga. Plaanisin minna täna Bardo muuseumisse, kuid esmaspäeviti on see suletud. Homme põrutan Hammameti, kus on Tuneesia parimad rannad. Ja eks siis vaatan edasi. Kohustuslikult lähen veel juuksurisse ning hammami.Vaatame kuidas õnnestub, sest sellised asjad ütlevad kohaliku elu kohta päris palju. Mis mind tõeliselt inspireerib siin on nende mosaiik ja mustrid. Püüan sellised elemente võimalikult palju jäädvustada, sest disaineri ja loomingulise inimesena on neil oma tähendus minu elus.

Seiklused Kisumus ja selle ümbruses.

Asjalood on nüüd niikaugel, et ühe viisa aeg hakkas läbi saama ning mul oli vaja saada uus viisa või täpsemalt öeldes saada viisapikendus. Tavaliselt on seda võimalik teha järgmiseks kolmeks kuuks nii, et kokku toimib see pool aasta. Peale seda peab riigist lahkuma ja soovitavalt ka Ida-Aafrika bloki riikidest. Viisat saab pikendada kõgis suuremates linnades sh. ka Kisumus.  Valisin Kisumu juba selle pärast et see linn meeldib mulle. Nairobisse minek on üsna tülikas ettevõtmine ning paraku pean selle teekonna ette võtma kui hakkan kodu poole liikuma. Kui ma Keenias kuskil elada tahaks siis oleks see just Kisumu. Mulle meeldib see, et ta on parja suurusega ning muidugi et asub Victoria järve ääres. Ja kuidagi see linna õhustik on hea energeetikaga. 

Kisumusse sõit toimub Kakamegast ja mitte matatuga vaid bussiga, aga ikka peab ootama kuni buss täis topitakse sest bussis on vähemalt rohkem ruumi ja  näeb ka midagi. Seekord oli bussijuht väga emotsionaalne tüüp ning terve tee ajas oma kõrvalistuvale mehele kärbseid pähe. Sinna juurde muidugi vehkis ta ka ka kätega ning unustas ära et vaja oleks ka bussi juhtida. Igatahes oli meil väga lõbus ning raske oli jääda tõsiseks kogu seda komejanti jälgides. Aga sellist tsirkust vaadates läks teekond üsna ruttu ning suurlinna tuled olidgi paistmas. Et Kisumu on üsna pisike ja vahemaad pole pikad, siis otsustasin, et matatu stationist võib ka jala minna migratsiooni ametisse, sest oli ju kogu info vaadanud Lonely Planetist ning kindel et midagi pole muutunud. Aga jah asjalood olid muutunud ning viisa pikendamiseks vajalik ametkond oli kolinud uude kohta. Leidsime ka selle hõlpsasti üles. Mulle pole kunagi meeldinud mingite ametnikega asju ajada ning tean juba ette, et mina olen see tüüp inimesi keda ametnikele meeldib peetida. Nii ka seekord. Tavalise kolme kuu asmel pikendati minu viisat ainult kuu ja seda ka läbi suure häda. Ametnik nagu ikka tahtis altkäemaksu saada, aga mina lolli mzunguna ei saanud ju vihjetest aru. Igatahes seletasin talle üsna pikalt , kus Eesti asub ja miks ma ei taha kohe sinna tagasi minna ning milline näeb välja lumi ning näitasin talle isegi fotosid FB oma sõprade kontodelt “ilusatest “ talvistest vaadetest. Sellepeale tüüp leebus ning ma sain oma uue viisa kätte. Aga nii lihtne see ka polnud, sest ootasin ikka umbes 45 minutit koridoris kui samal ajal inimesed tulid seest välja üsna rahulolevate nägudega. Et endas veel kindel olla siis ametnik kutsus ka Eveli oma passi näitama ning pidi veenduma, et Eesti nimeline riik ikka eksisteerib ja see pole mitte Ameerikas ja meie pole mitte John ja Jane. Viisa käes hakkasime otsime hotelli. Õnneks oli see bronnitud teejuhiseid jälgides läks ööbismiskoha leidmine üsna valutult. 

Olen ka varem kirjutanud, et keenialased armastavad kõlavadi nimesid, sama kehtis ka hotelli puhul-New Victoria Hotel. Uut polnud küll selles hotellis midagi, aga hind on soodne ja asukoht ülemiselt rõdult vaatega Victoria järvele. Mulle igatahes meeldis ja ma ei pea elama 5* hotellis. Isegi WIFI toimis aga ainult hilistel või väga varastel öötundidel. Igates kui olime natuke toibunud ja keha kinnitanud seadsime sammud linna peale. 

Muidugi esimene koht oli kohalik käsitööturg ja ausalt öeldes olime me Eveliga sellel päeval seal esimesed mzungud ja seda oli ka kohe tunda, sest müüjad kargasid meile kallale nagu kari näljaseid hüaane, kes igaüks tahtis seda shillingit meie rahakotist enda taskusse saada. Eveli läks juhe üsna ruttu kokku ning lahkusime sealt üsna kiirelt. Samas ikkagi mingite ostudega. Kesklinna vantsides leidsin kohaliku kangamüüja, kelle valik võttis mind silamde eest üsna kirjuks.Putka mis oli sama mõõtu meie välipedlikuga oli maest laani erinevaid kangaid täis ning te võite ette kujutada, mis toimus mu hinges kui ma kõike seda ilu oma silme ees virvendamas nägin. Nagu ikka sai kaubeldud ja minna jälle hunniku  shillingite võrra vaesem aga müüja rikkam ja õnnelikum.

Õhtuks ostsime ühe korraliku pudeli Mohiitot ning keerasime selle endale keresse. Smal ajal nautisme vaadet Victoria järvele ning jälgides tänavaelu. Ühesõnaga joodud alkohol tegi oma töö ning voodi tundus peale päevaseid sekeldusi üsna kustuva kohana. Aga oh ei minu rahutu hing ihkas seiklusi ja mis Keenia see on ilma ööklubis käimata. Uurides hotelli registratuurist kuhu võiks sammud seada, siis suunati mind kohe kohalikku stripiklubisse, mis asus hotellis umbes 50 meetri kaugusel. Jah aga kaua sa ikka vaatad tumedanahalisi naisi pimedas toas :) Õnneks järgimene klubi polnud eriti kaugel ning stripiklubi turvamees talutas mind sinna isiklikult käekõrval ja mitte sellepärast, et ma meeldivalt svipsus olin vaid kartuses, et äkki mzungu läheb kaduma. Teate ju küll mis juhtub tagasihoidliku maapoisiga , kes satub üksi suurde linna. Siganture, nii on selle peene klubi nimi üllatas mind oma euroopalikkusega. Väga meeldiv teenindus palju ruumi ning hea muusika. Liskas veel see et enamus ööklubisid asuvad majade viimastel korrustel See siis kas 4-5 koorus. Naabruses asuv klubi, mille nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud oli täiesti tühi ning baaridaam magas hamabad laial diivanil. Vahepeal suhtlesin ka kanamüüjaga, kes oli oma lõkke teinud praktiliselt ööklubi sissekäigu ette. Nii nagu meilgi siis rahvas tuli alles 11-12 vahel ning õige pidu läks lahti  pisut hiljem Tantsiti ja tarbiti alkoholi nagu meilgi. Hotelli targu tagasi läksin bodaga, sest ei tahaks ärgata dokumentideta võõras linnas. 

Järgmine päev külastasime Rusinag saart , mis asub Victoria järves. Kisumus kolm tundi matatuga Uyomasse ning sealt kas praami või paadiga pooltundi saarele. Saarel üldiselt midagi suurt teha pole aga kui teil on plaanis mesinädalaid veeta või abielluda, siis selleks on see parim Nimelt asub seal tore hotell, mille omanikuks on norra härrasmees koos oma abikaasaga, kes on kohalik. Väga euroopalik ning ning meeldiv koht. Muidugi sulpsasime ka järvevette, mis oli soojem kui Kalevi ujulas ning lasime ka ennast jõehobudel tagumikust näksida. Küll mitte tugevalt, sest muidu poleks me ühes tükis tagasi jõudnud. Tagasisõit Kisumusse ei läinud nii sujuvalt sest matatu topiti nii täis, et polnud aru saada kui palju rahvast seal täpselt on . Vahepeal vaatasime kuidas kõrvalseisva matatu kontuktor andis paarile reisijale jalaga tagumikku et need paremini siise mahuksid. Aga oh õnnetust, paraku ei pidanud bussi uks sellele survele bvastu ning lendas eest ära. Aga nagu ikka pole Keenias olemas ületamatuid probleeme sest üks monteeriti uuesti ette ning reisjatele, kelle ahter kahtlaselt ukseaugust välja upitasid said jälle kontuktorilt paar vopsu, et ennast koomale tõmmata. Tagasi jõudsime pimedas ning et istme maitse oli juba suus siis hüppasime kohe üsna linnapiiril bussist välja et bodaga hoteeli jõuda. Aga noh Keenias tuleb alati enne asjad kokku leppida, kui uisapäisa kellegi transpordi vahendi peale istuda. Ühesõnaga kui olime üsna pikalt sõitnud siis ma sain aru et meie teekond ei vii üldse mitte hotelli vaid teadmata suunas. Muidugi jõudis bodajuht uurida kas ma ka oskan swuahiili keelt. Ümbrus oli pime ja tundmatu.Ähmaselt olid näha ainult mingid ubrikud ja onnid. Tegelikult oli asi selles et Kisumus oli kaks samanimelist hotelli ja nad arvasid, et teine variant on meie hotell. Õnneks seekord meid ei tahetudki ümber lükata. 

Järgmine päev põrutasime tagasi kodukülla ning mina juba targa ja tervana keeldusin tahapoole esiismest ennast paigutamast. Eveli seevastu sai muljutud nii mõnegi suuretagumikulise neegrinaise poolt.

Aeg hakkab ka vaikselt ka otsa saama ning viimased postitused tulevad õige pea.

Uuel aastal uue hooga!

Märkamatult on jälle aastanumber vahetunud ning inimeste hullumine on selleks korraks läbi. Ma pole ammu enam mõistnud seda hüsteeriat, mis haarab inimesi kolm korda aastas: jaanipäev, jõulud ja vana- aasta õhtu. Tahaks öelda kõigile, et laske vabaks, aga jah, ega see nii lihtne polegi. Massipsühhoosil on suur jõud. Kas selleks on vaja oodata aasta läbi jõulusid, et armastada oma ligimesi  ja sõpru ning ülejäänud aja lihtsalt neile jalaga persse taguda??? Armastada tuleb kogu aeg, kogu elu. 

Kui ma hakkasin siia Keeniasse tulema, siis palusin planeerida minu siiajäämise nii, et ma saaksin ka jõulud ja uue aasta siin veeta. Kätt südamele pannes, ei kahetse ma seda otsust põrmugi ja mul polegi millestki kahju ega  pole ma ka millestki puudust tundnud. Jõuludest ma juba kirjutasin ning need emotsioonid  jäävad templina ma mällu igavseks :) Pelae jõule saabus Eveli ning uue aastani jäid loetud päevad. Muidugi ma sisustasin need oma harjumuspärase tegvusega. Lõpetasin käsiraamatut, mida koostan kohalikele õmblusgrupi naistele ning kontrollin ikka üle, et koolivormid tehtud saaksid. Põhimõtteliselt on kõik valmis , kuigi jah üks kangajupp läks kõndima. Keegi ei tea midagi, kus kes millal. Ütleme siis nii et rahvast käib kontoris palju ning keegi ei tea midagi. Õnneks oli tegu mingi meetri pikkuse jupiga ning kaotus pole korvamatu. 

Aasta viimane päev on siingi tavaline tööpäev nagu meilgi.  Mina olin selle võtnud vabaks, et minna vihmametsa, mis asub Shaindast umbes tunnise sõidu kaugusel. Planeerisime sinna jääda ka ööseks, et hommikul nautida päikesetõusu kaljudelt aga Keenias, ei suju teps kõik mitte plaanipäraselt. JA võibolla see ongi hea, sest pole rutiini ning meeled, mis turvalises keskonnas on hakkanud kaduma tervaduvad jälle ning on võimalik märgata pisikesi nüansse mis pakuvad rõõmu. Ühesõnaga jõudsime ilusti vihmametsa kohale vaieldes enne matatu konduktoriga hinna üle. Aga noh nüüd ma olen ikka juba ka targem ja kirikus nii kergelt enam peksa ei saa:) Tüüp lihtsalt tahtis saada kolmekodset hinda. Aga noh vedas. Aga peksa saime hiljem. Olin küll uurinud igaltpoolt hindu, mis puudutavad Kakamega vihmametsa. Keenias kehtib kolm hinna kategooriat: kohalikud, residendid ja välismaalased- sinna viimase alla kuulume ka meie. Residendiks saab siis kui oled olnud Keenias kauem kui kolm kuud ja selleks antakse sulle dokument , mis seda tõendab.  Nii oli ka sissepääs vihmametsa. Kohalikele maksis see 600, residentile 1000 ja meiel 25USD.  Siia lisaks veel ka ööbimine, mis oli samuti 4x vahega. Eks Indias oli sama stiil, aga seal ma kuulusin gruppi, kus tooni andsid hindud ning mind smugeldati lihtsalt odavalt sisse. Aga siin me olimekas valget mzungut ning poleks kuidagi saanud sisse ennast möllida lihtsalt niisama. Pidasime Eveliga pikalt nõu, et kas minna või mitte, sest ütlen ausalt 25 USD tundub siinses kontekstis üsna suur summa, eriti kui arvestada, et mõni nädal mul ei kulu toidu peale mitte kuidagi nii palju. Ööbimise mõttest me kohe loobusime, nii et jäi iseseisev jalgsimatk mööda vihmametsa. Giidi eest oleksime pidanud veel välja käime üsna suure summa. Igalpool olid olemas teeviidad ja juhised ning mul oli olemas kaart ning eksimist polnud karta. 25 km vihmametsas turnides mööda mägesid ja erinevaid metsaradu on igati väärt seda raha. Aga 1. jaanuarist hinnad muutusid ning ma ei tea kas väga palju kallimaks. Tegelikult kujunes meie matk üsna meeleolukaks ning ma ei kahetse, et meile see oodatust kallimaks läks.  Kohati oli selline tunne nagu seikleksime Lõuna- Eesti metsade vahel ning kohe kohe jõuame mingile taluõuele, kus pererahvaga lobiseda natuke. Ainuke vahe oli selles et taluõudele me küll jõudsime, aga seal vihmametsas oli kohalike küla, kus põhimõtteliselt inglise keelt keegi ei eriti ei osanud. Aga elus ja terved me oleme ning välja sealt ka jõudsime. Kui sa tahad olla loll valge turist, siis peabki maksama. Aga alati on võimalus leida ka odavamaid teid ja võimalusi. Mind ikka vaadatakse aegajalt üsna imestunud ja juhmide nägudega kui ma matatuga ühest punktist teise sõidan või liikumiseks kasutan motikat. eks on see arusaam, et valge inimene ei oska midagi ning ei saa millegiga hakkam, kui ta oma turvalisest keskonnast välja on kistud. Ma ei tea,  eks intelligentususe üks näitaja on ka kohanemisvõime ning olukordade iseseisev lahendamine mitte tavapärases keskkonnas. Uhh küll nüüd targutab:)

Vihmametsas seiklemine oli tõeliselt lahe, kõik need erinevsd hääled, liikumised, sahinad tekitasid tunde nagu viibiks ksukil muinasjutu metsas. Esmane eesmärk oli ronida vaateplatvormile, kuigi ja meie mõistes on seda palju niimoodi nimetada. See oli lihtsalt mäetipp, kus avanes imeline vaade alla orule. Kõigest 1600 meetri kõrgusel üle merepinna.Itenis olime 2400 meetri kõrgusel.  Vahepeal vaatasime pääsukesi ning viskasime Eveliga nalja, et ah me teglikult oleme Munamäel ja naudime Lõuan-Eesti kuppelmaastikku:)

Selle ma unustasin jälle muidugi ära, et kõrgemal mägedes on päike eriti intensiivne ning piisab vähesest et olla peedikarva. Olime seda reisi planeerinud üsna kõvasti ning varunud ka kergemat toitu kaasa ( banaane, vett, matoke chipse, ...) Väike piknik kaljuserval ning pidigi hakkam alla mäest veerema, sest plaan oli enne pimedat koju tagasi jõuda. Tahtsime ikka enneveel mõnda suur ja koledat kiskjat ka näha ,aga kõigi kurvastusesk pean ütlema, et selles metsas neid pole.Pealegi on kogu Kakamega piirkond üsna tihedalt asustatud ja peale liblikate, lehmade, lammaste , koerte ja inimeste ei kohanud me kedagi. Mingi noorteseltskond kutsus meid endaga vana-aastat ära saatma, aga jäi antud hetkel ei tundunud see mile kõige ahvatlevama ideena ning otsustasime üles otsida vihmametsas asuva kose. Jah selle leidmiseks tegime umbes 5 km ringi ja lõppkokkuvõttes oli see lahe, sest vahepeal pidasime juba plaani, et otsime noored üles ja ööbime nendega samas telgis. Eveli muidugi kuulatas, et kas kose kohinat on kuulda, kuid mida pole seda pole. Aga pole midagi, kosk leidis hoopis meid. Lihtsalt ilmus ta ühe künka tagant välja ja oligi kõik. Õnneks tagasi me otsustasime minna katse-eksituse meetodil nig valisime teelõigu, mis tundus meile kõige sobivam. Igaks juhuks küsisime ka esimese ettejuhtunud kohaliku käest teed, kes kohe selle eest tahtsid tasu saada. Koju jõudsime nii nagu plaanis oli. Ikka enne pimedat. Mingit hüsteeriat polnud, rahvas chillis nagu ikka külas ringi. Võtsime kohalikust restoranist friikad ning vantsisime koju. 25 km ikkagi andis tunda. Kell 00.00 soovisme head uut ning keerasime magama. Parim vana-aasta õhtu. Hommikul alustasin jooksutrenniga ja esimese korraga vedasin 4,7 km välja. Ausalt öeldes oli see päris tervendav kogemus. Muidugi jälle kohalikud ei saanud aru, et mida see mzungu nii vara juba rabeleb. Ega see jooksmine nii lihtne olegi, sest tõususid ja langusi on üsna ohtralt. Laupäev pühapäev nagu ikka vedeleme basseini ääres ning käisime laheda nimega kohas KUKU JOINT söömas. Muideks friikad on siin maitsvad, sest neid tehakse otse kooritud kartulist mitte ei  külmuatata vahepeal.

Mitte ainult jõuludest.

Selleks korraks on siis jõuludega ühel pool ning õnneks poe neid enne järgmise aasta lõppu enam oodata. Minu jõulud olid parimad, mis mul üldse olla said. Seda siin Keenias natukene oma koduauulist eemale reisides.

 24 detsembri hommikul võtsin ette teekonna Eldoretti ja Iteni. Iten on asula 2400 m kõrgusel merepinnast,  kus treenivad Euroopa jooksjad, sh. ka Eesti omad. Aga kõigest järgemööda.

Pean ütlema, et kes pole Keenias matatuga sõitnud pole ka õiget Keeniat näinud. 

Eldoret asub Shiandast umbes 130 km kaugusel, aga sõit sinna võttis aega umbes neli tundi või natuke rohkem. Esimene ots Shiandast Kakamegasse on mul juba pähe kulunud ning tavaliselt möödub see ilma eriliste vahejuhtumisteta. Eldoreti matatu täistoppimine võttis aega umbes pool tundi, aga õnneks ma sain koha esistmel ning ei pidanud taga kügelema. Sõidu hind on 300 shillingit aga noh loll saab ka kirikus peksa. Alati tuleb enne kõik kokku leppida , et hiljem poleks üllatusi. Mina maksin seekord sõidu eest 400 shillingit aga no jõuluaeg ja las vaene matatu konduktor tunneb ka ennast hästi. Teekond oli üsna paljulubav  ning paistis et kõik sujub aga ei, umbes tunnike peale starti vajusime pooledi kraavi ning välja ei saanud. Asi nimelt selles, et ühel teelõigul on teeremont ,mis võib vihmadega olla läbimiseks üsna keeruline. Lihtsalt juht vist tahtis näidata oma vilumust ning selle asemel, et rahulikult võtta sõitis vastasuunavõõndisse ning sealt oste kinni mutta, kust omal jõul enam välja ei saanud. Mis siis ikka, kogu reisiseltskond koos killavoori ja 20 kanaga kupati matatust välja ning kamandati oma füüsilist jõudu kasutama. Õnneks polnudki palju vaja pingutada, kui buss võttis tuurid üles ning elegantselt väljus mudalombist nagu poleks midagi olnud. Kogu kupatus laaditi peale( osad kanad olid selleksajaks minestusse langenud )ning sõit võis jätkuda. See sitem teeosa sai üsna varsti läbi ning meie buss pööras Nairobi- Kampala maanteele, mis on Keenia kohta väga hea ja korralikku teekattega. Aga ega sellepärast sõit kiiremini ei läinud, sest iga küla kuseposti juures oli vaja keegi peale võtta või välja lasta. Igatahes kaotasin ma järje palju meid seal matatus mõni hetk kokku oli. Kuigi vahemaa on natuke üle  100 km siis asõit venis ja venis ning minu küsimuse peale kaua veel vastati filosoofilise rahuga-varsti, natuke veel. Kuigi mul istmemaitse tungis tagumiku kaudu juba suust välja siis tegelikult oli huvitav . Esiteks juba looduse vaheldimine pakkus vaatepilte, mida telekas ei paku. Ning inimesed. Lahe oli vaadata nende reaktsioone, kuidas nad riides, kuidas käituvad, millised majad jne. Mulle vähemalt tundus, et eluolu on palju puhtam ja korras kui siin minu külakeses. Aga eks selles mängi ka rolli maantee, mis on rahvusvahelise tähtusega. Ühesõnaga Eldoretti ma jõudsin 4 tundi peale oma teekonna algust, kurnatuna aga rahul, et see Kolgata tee läbi sai. Eldoret on Keenia suuruselt viies linn ning ega seal teha midagi ei ole. Selline vahepeatus jõukogumiseks, et liikuda edasi. Aga õnneks Eldoretist umbes tunni sõidu kaugusel asub asula Iten. Iteni külastus oligi meil plaanis ning see oli ka põhjus miks selline reis sai ette võetud. Aga Eldoretis oli bronnitud hotell ning sellega vedas. Siin on selline tore sait nagu www.jovago.com kus siis saab bronnida erineva hinnaklassiga hotelle. Meil täitsa vedas kahene tuba koos hommikusöögiga kaheks ööks 3200 KES-i Ütleme nii, et poolmuidu. Hotell oli viiskas ja vaatamata sellele et asus kesklinnast umbes pooletunnise kõnni kaugusel. Alul motikaga kohale sõites ehmatas see mind küll ära, aga hiljem paar korda seda teekonda jalgsi läbides polnud midagi. Tegu oli Eldoreti eeslinnaga ning põhiliselt olid seal sellised betoonist majakesed, mis olid mõeldud ühepereelamuteks. Ja neid oli seal üsna palju. Tegu oli nagu omaette linnakesega. Need moodustised olid üksteise järel sirgelt reas ning tänavad nende vahel kui joonlauaga tõmmatud. Hotell oli kristlik külalismaja  kogu kristliku värgiga- piibel, kristlik televisoon ning kristlik hommikusöök. See muidugi on ilmne kristlik liialdus :) Hommiksöök koosnest omletist või keedetud munast, teest, paarist tükist banaanist ja arbuusist ning 1 viinerist, mille teenindaja oli siis enne soojaks mikrouunis teinud ning hiljem liigse rasva salvrätti välja pigaisatnud. Igati toitev ja maitsev  Hotell iseenesest vaatamata asukohale oli väga puhas ja meeldiv Ning mis kõige olulisem ka hea WI-FI ühendusega. Sain isegi skype vestlusi teha, ilma et oleks hakkinud ning paari filmi vaadata. Igatahes kui keegi satub Edoretti siis soovitan soojalt seda hotelli. 

Teha selles linnas pole suurt midagi ja et oli 24 destembri pärastlõuna, siis olid rahvas hullumas, et teha viimaseid ettevalmistusi jõulude tähistamiseks. Kaubanduskeskused olid pungil täis rahvast ning jäi selline mulje, et viimne päev on tulekul. Ja kes ütles, et keenia rahvas on vaene. Vaadates neid koguseid mida inimesed kokku ostsid siis minu 500 shillingiline arve oli rohkem kui naeruväärne. Ostsin lihtsalt mõned snäkid, et õhtu kiiremini hotellis mööduks. No ja eks jõulude ajal võib natuke söögiga liialdada. 

Juhuslikult sattusin ka kohalikule turule, aga seal viibimiseks mul polnud eriti jõudu enam, sest see oli paksult rahvast täis ning põhiliseks kaubaks olid erinevad hilbud. Enamus hiina sitt, aga ka ümberkaudsetest riikidest ning keenia enda oma. Lisaks on veel olemas second-hand turg, mis on umbes kilomeetripikkune maa-ala ning asub linna ääres. Kaup mida seal pakutakse ma kahtlustan on enamaltjaolt pärit Euroopast või Ameerikast. Seal oli kõike, alates aluspesust ja lõpetades jalanõudega. Ja kõike seda sellistes kogustes, mida esialgu ei oska määratagi. Ühesõnaga kõik mis mujal maailmas enam ei kõlba saadetakse Aafrikasse ja Aasiasse. Igal hommikul pakivad inimesed suured kotid ,mis on seda jama täis lahti, et siis õhtul jälle uuesti kogu see tavaar tagasi kottidesse toppida. Ja nii igapäev. 

Iten asub Eldoretist umbes tunnise sõidu kaugusel ning kõrgub 2400 meetrit üle merepinna. Seal treenivad põhiliselt jooksjad ja tegelikult pole seal midagi teha. Itenis on ka hotell,kus on vaateplatvorm ning Keenia kohta üsna talutava tasemega restoran. Hotell kuulub mingile belgia tüübile ning seal peatuvad enamaltjaolt treenivad mzungud. Toit nagu ma ütlesin oli üle keskmise aga mitte midagi erilist. Aga selle keskpärase toidu ja valgete seltskonna puudujäägid korvasid vaated mis avanesid. Google andmetel oli otse maapinnale selle vaateplatvormi kõrgemalt kohalt umbes 1000m. Aga lehmad olid näha.  Samas hotelli kõrval on ka avatud platvorm, kus tegid oma trikke Euroopast pärit ekstreemsportlased. Igatahes hakkas minul neid vaadates küll üsna kõhe ning kõhu alt võttis õõnsaks. Tagasitee Eldoretti kujunes ootamatult ekstreemsemaks sest meid topiti matatusse, kuhu reeglite järgi oleks pidanud mahtuma 9 inimest aga meid oli seal kokku 17. Meie seljaga sõidusuunas ning palju ei puudunud, et ma oleks oma värskelt söödud kalli prae poetanud vastasistuva mehe kallilt kulunud pintsakule. Millegipärast tagasisõit punkist B punkti A tundub alati lühem ning vaatmata sitale ensetundele olime jälle Eldoretis. Pisike jalutuskäik ja hotell ning hommikul teekond koju tagasi-armsasse Shiandasse. Tagasitee kulges ilma vahejuhtumiteta ning peatusteta ja seetõttu kestis ainult kaks tundi.  Ja mis haruldane siis igalühel oli oma istekoht mite ei pidanud kahesel istmel istuma neljakesi. Õnneks olen ma nüüd nii palju alla võtnud ning mahun ilusti sellesse imesse, mida kutsutakse matatuks.

Ja üllatus oli suur, kui selgus, et meil on elekter, saab rahulikult süüa teha ning  arvutis mingeid vajalikke toiminguid teha. 

Lõppkokkuvõttes oli igati mõnus ja emotsiionide rohke reis ja ma tõesti naudin neid hetki, mida mulle Keenia pakub. Pole isegi tähtis kui juhtub midagi negatiivset, sest pole mõtet vaevata ennast liigsete asjadega ning see mis peab juhtuma juhtub nii või teisiti. 

Igatahes saabus pühapäeval Eveli ning vaatame, mida meil õnnestub ette võtta. Lõpetan siis oma seekordse postituse tsiteerides eesti filmiklassikat keeniapäraselt: “ Ega ma ei tule siit ära, matke mind või koos Keeniaga :)”

Jõuluhullu Keenia moodi.

Ütlen kohe ära, et mind jõulud aspoluutselt ei koti. Aga huvitav on vaadata kuidas tähistatakse neid siin Keenias. Toimub nn suur rahvaste ränne. Kõik talendid jõuluks koju. Ja see hakkas juba möödunud laupäeval peale. Olgu siia lisatud, et elektrit pole meil põhimõtteliselt laupäevast saati. On teine tulnud korraks,et siis jälle lahkuda. Targu olen oma tegemised sättinud nii, et käia Kakamegas patareisid laadimas. Liskas sellele et kadunud tütred-pojad saabuvad kodukülla lähedasi rõõmustama ei tule nad sugugu tühjade pihkudega. Kotte ja kompsukesi on rohkem kui mina märgata oskan ning kõik need peavad mahtuma matatusse või motikale. Liskas elututele asjadele on kombeks tuua ka elus loomi-linde. Täna näiteks läks mul lugemine sassi mitu kana meil 21 inimese peale matatus oli aga mulle tundus et 2x rohkem kindlasti. Enamuses olid ilusti paarikaupa jalgupidi kokku seotud ning  rippusid matatu laest nagu aimates oma saatust ette, et kohe saab neist mõnus jõulupraad pererahva laual. Keenialased tähistavad suurt söömaorgiat 25 detsembril, kui meil istutakse pidulaua taha 24 detsembril.

Mis mulle siin Keenias väga meeldib on see , et piisab koduväravast välja astuda, kui hakkab kohe asju juhtuma. Tuleb rinda pista igasuguste troppidega ja mittetroppidega ning õnneks neid viimaseid on märksa rohkem. Omaette kategooria võiks luua matatu juhtumistele ja seiklustele. Tavaliselt hakkavad inimesed  matatus kohe suhtlema, kui tegu on mzunguga. Pühapäeval oleks üks pooljoobes kurttumm  äärepealt sellepärast matatust välja visatud, sest ta püüdis minuga arendada seltskondliku vestlust. See aga ei meeldinud konduktorile, kes peataski bussi kinni ning oli talle tugeva jalalöögiga persse nõus õige suuna kätte näitama, aga õnneks lahenes see vahejuhtub ilma liigse vägivallata.

Õnnestus ka ära näha liiklusavariid keenia moodi. Autojuht sõitis lihtsalt ühele jalakäijale otsa üsna suure hooga ning seejärel maandus ohver kapotil ning auto teekonna peatas alles kraav  kust siis kannatanu lendas paar meetrit ettepoole. Kohe oli muidugi kogu küla uudistamas. Aga õnneks jäi kannatanu terveks ning marssis omal jalal sündmuskohalt minema. Kõik see toimus minust umbes 10 meetri kaugusel. Igatahes räägitakse sellest veel nädalaid hiljemgi. 

Teinekord hakkas üks mammi mind komplimentidega üle külvama, aga point oli hoopis selles, et ta tahtis et ma talle matatau sõidu välja teeks, sest kõik mzungud on rikkad nagu trollid. Kogu vestlus toimus ühe tüübi vahendusel kes valdas nii swuahiili kui ka inglise keelt. Igatahes oli meil kolmel väga lõbus seda teemat arendada. Väite peale, et mõni mzungu on veel vaesem kui mõned keenialased ta lihtsalt tegi uskumatusest suured silmad ning alalõug vajus kohe mitu tolli allapoole, sest selline asi ei ole mitte võimalik. Praeguseks olen ma selle ära õppinud et vabatahtlikult ma ennast kokku pressida ei lase ning võimalusel hiivan koha juhi kõrval. Isegi siis kui see koht on hõivatud, siis knduktor kupatab isiku kuhugi tahapoole vabale kohale. Lisaks on vestluste vaheaegadel hea jälgida auklikust bussipõrandast möödalibisevat asfalti. 

Keenialaste puhul ei saa üle ega ümber valetamisest. Eestlastel on ju vanasõna et luiskab nii, et suu suitseb. Aga pean ausalt tunnistama, keenialsed teevad eestlastele luiskamises pika puuga ära. Ma pole veel ühegi eestlase suust näinud suitsu tulemas, aga keenialaste suust  tuleb suitsu kilomeetrite kaupa. Ja tegu pole mitte minu kõrgelt arenenud ettekujutusvõimega. Lisaks sellele suitsule on lahe jälgida ka nende kehakeelt. See muutub selliseks nagu tuppa sittunud kassil ja nad siiralt usuvad, et sa ei saa nende valest mitte muhvigi aru. Pean siiralt tunnistama, et pole siin veedetud aja jookusl kordagi nii vihastanud, et tahaks koju. Pigem on need olnud sellised kerged kulmu kortsutused, kui mingi olukord on mzungule olnud arusaamatu. Tuleb nautida seda mida on ja mida antakse. 

Paar sõna tahaks öelda ka keenia meeste peenise pikenduste kohta. Eks igas riigis ja igal maal on selleks erinevad vahendid. Euroopas on arvatavasti selleks auto, Keenias on selleks motikas. Enamaltjaolt on need motikad kõik ühte marki, aga see kuidas mehed nende eest hoolitsevad ja neid kaunistavad, siis see on täiesti omaette kunstiliik. Ma arvan et ükski naine ei saa nii palju tähelepanu kui mehe isiklik motikas. Millise hellusega seda ülepäeviti nühitakse ning iga vaba shilling läheb uue vidina muretsemiseks. Mõni motikas näeb välja nagu jõulupuu. Samas vaesemate meeste peenise pikenduseks on jalgratas. Ja ma olen näinud selliseid disainiimesid, mida ei oska kirjeldadagi.

Üks imepärane traditsioon on ka siin Keenias, millest palju küll ei ole räägitud, aga see on reaalselt olemas. Nimelt on siin selline  liikumine nagu Naked Night Runners. Need on siis inimesed, kes jooksevad öösiti alasti mööda küla ringi ja hirmutavad inimesi. Mina ise pole küll neid kohanud, sest elame väga turvatud territooriumil, aga ma tean inimesi, kes neid on näinud. Ning muidugi ma soovitan ka googeldada: naked night runners in Kenya. Siis peaks tulema üsna palju infot. Viimane on vist see, et nad tahavad Keenia valitsuse poolt tunnustamist.

Igatahes kavatsen mina sõita jõuludeks Eldoreti ning Iteni. Ja tuletan teile veelkord meelde kuldseid sõnu: MY DEAR; NOBODY CARES ABOUT YOUR YEAR IN FACEBOOK.