TÜRGI HAMBARAVI ELLUJÄÄMISJUHEND – LÜHIKE KOKKUVÕTE

Paljud mu sõbrad-tuttavad on kaht kätt kokku löönud ja küsinud imestunult: „Issand jumal, kuidas sa julgesid?“ Jutt käib nimelt hambaravist Istanbulis. Ütlen ausalt – kui mul poleks olnud kahte sõpra, kes selle teekonna on läbi teinud (ning üks neist töötab ka kliinikus, kus ma käisin), oleks see teekond mul ilmselt tegemata jäänudki. Teemasse süvenemata tundubki see kõik nii ulmeline. Tegelikkus on aga palju reaalsem, vaja on teha vaid korralikku eeltööd. Või nagu meil kombeks öelda: kes ei riski, see šampanjat ei joo!

Kirjutan ainult omast kogemusest ja faktidest, mida selle käigus õppisin. Mul on Tallinnas väga hea hambaarst ja sugugi mitte selline, kelle külastamine rahakotti üüratu augu jätaks. Aga oluline polegi ainult hind, vaid kogu protsess.

Meile kõigile kuvatakse sotsiaalmeedias Türgi hambaravi reklaame, kus hämmastavalt odava raha eest lubatakse Hollywoodi naeratust. Kui see vaid nii lihtne oleks! Reaalsus võib olla üsna karm. Paljusid võib pimestada ka see, et paketis pakutakse elamist 5* hotellis koos transfeeridega – nii unustatakse kergesti, et hammaste ravi peaks olema siiski primaarne. Kogu see sära ja uskumatult odav hind võibki tekitada olukorra, kus reaalsustaju on kerge kaduma.

Meditsiiniturism on Türgi majanduse jaoks oluline valdkond ning seetõttu kontrollitakse seda ka üsna rangelt. Kuna see kasvatab oluliselt riigi SKP-d, on see osa riiklikust strateegiast ja Türgi panustab tugevalt, et valdkond aasta-aastalt kasvaks.

Millele tähelepanu pöörata?

• Uskumatult madal hind. Kuigi Türgis on hinnad soodsamad kui Eestis, peaks end kurssi viima sealse keskmise hinnatasemega. Kas on võimalik terve suu hambad välja vahetada 5000 euro eest? Kahtlen sügavalt. Ühe kvaliteetse krooni hind Türgis jääb vahemikku 140–350 eurot. Lisaks võivad pärast röntgenit selguda lisaprotseduurid, ilma milleta ravi alustada ei saagi.

• Kliiniku spetsialiseerumine. Kas kliinik keskendub ainult hambaravile või pakutakse seal kõike alates rasvaimust kuni silmalaugude korrigeerimiseni? Kui hambaravi on vaid väike osa suurest „tuunimisärist“, ei pruugi kvaliteet hambaravis olla esmatähtis.

• Puuduv meditsiiniturismi litsents (HealthTürkiye märgis). Kui kliiniku kodulehel või uksel puudub terviseministeeriumi litsentsi number ja neid ei leidu USHAŞ andmebaasis, tegutsetakse hallis tsoonis. See on ohtlik – kui midagi läheb valesti, puudub sul igasugune juriidiline kaitse. Litsentside olemasolu on esimene suur samm usalduse suunas.

• Kes sulle teenust müüb? Kas suhtled otse kliinikuga või vahendajatega (müügimeestega)? Müügimeest ei huvita sinu tervis pärast seda, kui oled raha välja käinud.

• Arveldus. Igale välja käidud summale peab saama arve. Kui arvet ei väljastata, on asi kahtlane.

• Fikseeritud hind. Minu puhul algselt kokku lepitud hind protsessi käigus ei muutunud ning kehtis kuni ravi lõpuni. See annab kindlustunde, et poole pealt ei teki „üllatuskulusid“.

• Arvustused. Tasub uurida erinevaid kanaleid (Google, Trustpilot). Peab arvestama, et sekka satub ka negatiivset, sest alati on neid, kes pole kunagi millegagi rahul, aga üldpildi saab kätte.

• Oma labor. Minu valitud kliinikul oli oma labor. Näiteks kui mulle prooviti suhu „Proteese nr 2“, hoidis assistent telefoni avatud kaameraga mu suu juures ning arst ja tehnik olid pidevas dialoogis, mida on vaja muuta. See näitab, et nad teevad tööd südamega ja klient on oluline, mitte lihtsalt „rahalehm“. Nende "Proteesid nr2 " peal viid sisse kõik parandused, et hiljem kui on uued krooniid valmis oleks need võimalik täpsed ning istuskid mulle suhu nagu valatult. Oluline, et ei oleks halbu üllatusi, kus mõni koht on liiga kõrge või mis veel hullem, see jääbki sulle suhu nagu võõrkehaks.

• Sertifikaadid nii implataatidele kui ka kogu tööle. Kui nad ei pea neid vajalikuks väljastada, siis on lihtsam tehing katki jätta.

Kliinikute võrdlus: Mille järgi otsustada?

Selleks, et pilt oleks selgem, palusin AI-l  oma jutu põhjal kokku panna tabeli, mis aitab eristada kvaliteetset kliinikut kahtlastest pakkumistest.

Vaadates hiljutist "Pealtnägija" lugu, kus kohalik hambaarst lasi kümned kliendid lihtsalt üle, ei tunne ma, et oleksin midagi valesti teinud. Arusaamatuks jäi sealgi see, et tegelikult ei võta keegi vastutust! Türgis litsentseeritud kliinikus käies on sul vähemalt riiklikult kontrollitud turvavõrk ja käegakatsutavad sertifikaadid materjalide kohta.

Teema	Kvaliteetne kliinik	"Punane lipp" (Hoidu!)
Hinnastamine	Aus ja läbipaistev, põhineb röntgenil.	Uskumatult odav "all-in" pakett pilti nägemata.
Sertifikaadid	Antakse kaasa implantaadi pass ja materjalide kleebised.	Ebamäärane jutt, dokumente kaasa ei anta.
Litsents	HealthTürkiye ja USHAŞ andmebaasis olemas.	Puudub riiklik meditsiiniturismi litsents.
Materjalid	Maailmakuulsad brändid (nt Straumann, Cerabone).	"No-name" või tundmatu päritoluga koopiad.
Raviplaan	Arvestab luu paranemise ja vajadusel sinus lift'iga.	Lubatakse võimatut kiirust (nt 3 päevaga kogu suu).
Labor	Tipptasemel digitaalne (CAD/CAM) täpsus.	Käsitööna valminud "umbkaudsed" kroonid.
Suhtlus	Räägid arstiga, saad tehnilised vastused.	Ainult agressiivne müügimees ja suunamudijate sillerdus.

Illustreerivaks fotoks lisan pildi kliiniku peasissekäigust.

PUHKUS TÜRGI MOODI VOL. V- GRANDE FINALE

Pühapäev on kliinikus puhkepäev ning „Temu proteesid“ jäid mulle suhu kuni esmaspäeva pärastlõunani. Õnneks midagi drastilist ei juhtunud ning supikaussi või vestluspartneri rinnataskusse nad ei kukkunud. Ausalt öeldes harjusin nendega juba isegi ära, kuid esmaspäeva pärastlõunaks oli mul planeeritud käik kliinikusse. Sain eelnevalt teavituse meeldetuletusega, et ma ei unustaks võtta kerget einet ning kindlasti passi maha ei unustaks.

Esmaspäeva hommikul jalutasin oma ajutise kodukandi tänavatel ning pärastlõunal seadsin sammud juba entusiastlikult kliiniku suunas. Seekord oli kliinik rahvast nii täis, et esmapilgul ei paistnud istekohtagi. Libistasin end aga elegantselt kahe vanema mustanahalise proua vahele, neile kelmikalt silma tehes. Prouad leebusid koheselt ja niipea, kui sain end diivanile mõnusalt sisse seada, tuli noormees kohvi pakkuma. Ooteaeg võib olla pikk, sest iial ei tea, kui kaua eelmise patsiendi protseduur aega võtab, aga seekord sain kohe löögile.

Seekord oli plaanis uute proteeside proovimine ja nende järgi lõpliku jäljendi tegemine. Nimetagem neid uusi hambaid „Proteesid nr 2“. Need kinnitusid suhu juba üsna kindlalt ning väljanägemine oli selline, et mõne kehvema silmanägemisega inimese petaks ilusti ära. „Särasid nagu prillikivi,“ kui tsiteerida klassikuid.

Vahepeal käis arsti tööd kontrollimas ka kliiniku boss ja peaarst isiklikult. Pärast seda, kui kõik oli paika timmitud, valisin välja kroonide värvi. Mulle tundus kõige sümpaatsem BL3. Kinnitasid valiku oma allkirjaga – et pärast poleks mingeid valestimõistmisi.

Järgmisel päeval oodati mind tagasi juureravi lõpetama. See tähendas jälle portsjonit süste ning poolt päeva tuimade ja paistes huultega. Neid piiluvaid pilke, mida ma metroos kohtasin, oli piisavalt, aga mul oli ausalt öeldes täiesti ükskõik. Teadsin, et lõpptulemuse nimel kannatan ma ka kõige mürgisema pilgu välja.

Kuna ilm oli päikesepaisteline, jalutasin kesklinna nurgatagustesse, kuhu tavaturist naljalt ei satu. Põikasin ühte kohvikusse ja tellisin latte, kuid oh õnnetust – olin unustanud, et paistes huultega on joomine peaaegu võimatu missioon. See oli nagu sõelaga kaevult vee tassimine: see, mis ühest suunurgast sisse läks, voolas teisest kohe välja otse rinnaesisele. Möödujad vaatasid mind küll imelikult, aga ma kehitasin õlgu ja laususin: „Sorry, I'm a tourist, I don't live here.“ Ma muidugi pole kindel, kas keegi mu sõnadest aru sai, sest mu kõne meenutas isegi pingutades pigem artikuleerimata häälitsusi. Õnneks möödus tuimus 4–5 tunni pärast ja normaalne „inimese tunne“ tuli tagasi.

Kolmapäeval ootas ees lõplik protseduur – uued hambad olid valmis! See kõlas peaaegu nagu „Keisri uued rõivad“. Kujutasin elevalt ette, kuidas kliinikust laia naeratusega väljun, ja ma ei eksinudki. Arst oli väga hooliv ja professionaalne. Enne lõplikku paigaldust prooviti sobivust mitmeid kordi: lihviti, katsetati, paluti hambaid kokku-lahku ja vasakule-paremale liigutada. Türgi hambaravis on klient kuningas, aga seda ikka inimlikkuse ja võimaluste piires. Kui ise jääd viisakaks ja austavaks, ei teki tavaliselt ühegi inimesega probleeme.

Kui arst oli tööga rahul ja mina ebamugavust ei tundnud, kinnitati hambad lõplikult. Järgnes veel röntgen, fotosessioon ning sertifikaatide allkirjastamine. Kaasa anti silikoonist alumise rea hambakatted, mida soovitati öösiti kanda. Ja oligi kõik! Voilà, nüüd on see tehtud!

Lõppkokkuvõttes olen ääretult tänulik Triinule ja oma klassiõele, kes mind sellel teekonnal julgustasid ja toetasid. Inimeste isiklikud kogemused on uskumatult inspireerivad. Iga meditsiiniline sekkumine on individuaalne ja nõuab julgust, aga toetavad inimesed kõrval teevad selle tee kergemaks. Kogu kliiniku personal oli väga soe ja südamlik – kuigi olin vaid üks paljudest, tundsin end nii, nagu oleksin ainuke.

Nüüd jääb üle vaid oodata lõplikku paranemist ja uue olukorraga harjumist. Sügisel plaanin minna tagasi kontrolli, aga selle vastu pole mul midagi – Istanbul on naasmist väärt!

Illustreerivaks fotoks meenutus filmimuuseumi külastusest. Fotol on Vale Arnold :)

PUHKUS TÜRGI MOODI VOL. IV – KAOOTILINE ISTANBUL, IVAN SUSSANIN JA SULTANI TUNNE

Kui peaksin iseloomustama Istanbuli kahe sõnaga, siis ütleksin: kaootiline ja hoomamatu. See linn on nii suur, et mastaape ei taju kohe ära. Iga linnaosa on kui linn omaette. Turismipiirkonnast eemal, seal, kus on kohalikud, on elu-olu hoopis teistsugune. Kaootiline on ta seetõttu, et siin puudub euroopalik klanitus, kus kõik on viimse piirini korras. Jalutades võib sattuda kohta, kus pole märkigi kaasaegsest arhitektuurist. Minu piirkonnas on palju tehasehooneid, kus käib vilgas õmblustöö – selline 80ndate tööstusrajoon, kus kohati puuduvad isegi korralikud kõnniteed.
Samas on vaid veidi eemal täiesti kaasaegne Istanbul oma kõrghoonete ja kutsuvate kaubanduskeskustega, kus on lademes kõike, mida me kaasaegseks eluks vajalikuks peame. Kaubanduskeskusi on siin igal sammul ja igas suuruses. Aga sellest kirjutan ma kunagi teine kord, just rõivatootmise kontekstist lähtuvalt.
Laupäeval, kui olin suhu saanud oma nn „Temu proteesid“, jäi üle vaid õnnelik olla, et mind päris ilma nendeta ukse taha ei saadetud. Kuna pühapäeval kliinik ei töötanud, oli mul kaks valikut: kas passida hotellitoas või minna linnaga tutvuma. Vaatamata tugevale vihmale otsustasin viimase kasuks – ega ma suhkrust ole! Enamiku ajast sai nagunii siseruumides veeta. Jäi ainult loota, et need „Temu proteesid“ mul kõige ebasobivamal hetkel supikaussi ei kuku. Aga noh, kui see peaks juhtuma, kougin need elegantse liigutusega lusikaga kausist välja ning asetan omale kohale tagasi. 😎
Metroosõit kesklinna kuulsale jalakäijate tänavale kestis üle tunni ja nõudis kahte ümberistumist. See on alati huvitav, sest saab jälgida kohalikke. Esimese asjana seadsin sammud Süütuse muuseumisse, mis eelmisel korral külastamata jäi. See pole tavapärane muuseum – see on Orhan Pamuki samanimelisel romaanil põhinev paik, mis on pühendatud ühele armastusloole. Muuseumi seinalt jäi kõlama mõte, mis tundus väga südamelähedane: „Let everyone know, I lived a very happy life!“ (Teatage kõigile, et elasin väga õnnelikku elu).
Teine koht, mida külastasin, oli Istanbuli kinomuuseum. Isegi kui filmikunst teid ei huvita, on selle hoone arhitektuur ja interjöör nautimist väärt. Boonusena oli seal avatud James Cameroni ülevaatenäitus, kuigi minu jaoks oli põnevam Türgi filmiajaloo osa. Türgi filmid on mulle alati meeldinud ja õnneks on ka PÖFF neid alati pakkunud.
Jõlkusin palju ringi ja avastasin, et minu piirkonnas on elu täiesti teistsugune kui turistialadel. Lisan siia juurde, et kui sa oled ikka sündinud Ivan Sussaniniks, siis ei aita sind ükski äpp ega kaart – kui on vaja ära eksida, siis seda ma ka teen. Sõitsin mitu korda bussiga täiesti vales suunas ja avastasin end imelikest kohtadest. Aga nendes „valedes“ kohtades on hinnad teised, inimesed sõbralikumad ja scammereid ei kohta. Ja toit! Sellest ei saa üle ega ümber. Minu vaieldamatuks lemmikuks on kujunenud mercimek çorbası ehk türgi läätse-püreesupp. Olen seda söönud igal pool ja mitte kordagi pettunud. Hind on varieerunud 70 liirist kuni 500 liirini. Kindel soov on see kodus järgi teha!
Jätsid ühe päeva ka „meeste asjade“ ajamiseks ehk habemeajamiseks ja hammamiks. Võiks ju minna kaasaegsesse salongi, aga mina valisin koha, kus käivad kohalikud. Leidsid teepealt ühe juuksuritöökoja, kus kohalik mees tuunis tööstusrajooni töötajate välimust. Igati mõistlik ja ehe valik.
Hammam on aga alati minu bucket list'is. Valisin ajaloolise Mihrimah Sultani hammami, mis ehitati 16. sajandil Osmanite impeeriumi ühe mõjukama naise tellimusel. Kuigi olin eelnevalt täpse marsruudi paika pannud, suutsin sinna minnes ikkagi „Ivan Sussaninit“ teha ning seigelda Istanbuli tänavarägastikes. Aga see oli hea, sest neid kohti tavaliselt turismiülevaadetest ei leia.
Hammamis võtsin täispaketi: koorimine, pesu ja massaaž. Inglise keelt keegi ei räägi, aga on olemas käed, jalad ja erinevad žestid, nii et kogu kommunikatsioon toimib suurepäraselt. Türgi hammamis antakse igale külastajale eraldi kabiin riiete vahetamiseks ja kõik vajalik on sauna poolt. Pärast pesu keerab eraldi mees sulle rätiku ümber pea ja õlgade – ühesõnaga, tõeline sultani tunne! Peale selliseid protseduure ei ole muud soovi, kui jõuda hotelli ja pehmetel patjadel puhata. Enne aga üks korralik kõhutäis, et ka uni tuleks hea.
Kuidas aga jätkus minu hammaste vahetus, sellest juba järgmises postituses!

Fotoks lisan ühe meenutuse minu jalutuskäigust.

PUHKUS TÜRGI MOODI VOL. III – TEMU PROTEESID JA SMUULILIKUD TRAUMAD

Lõpuks oligi käes kauaoodatud reis, et viia lõpule suvel alustatu või õigemini see lumepall, mis oli juba eelmise aasta veebruaris veerema pandud. Lennupiletid olin ostnud varakult, juba juuli alguses. Hotelli valimisega ma esialgu ei kiirustanud. Olgu lisatud, et kliinik pakub ka oma abi majutusega partnerhotellides, aga kas see on vajalik, jäägu igaühe enda otsustada. Mina leidsin hotelli, mis asus kliinikust vaid 25-minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Kaalusin küll ka Airbnb-d, aga hotell koos hommikusöögiga tundus loogilisem valik – see võttis ühe lisakohustuse päevakavast maha. Samuti pakub kliinik transfeeriteenust lennujaama, hotelli ja kliiniku vahel, kuid minu jaoks on siin koht kokkuhoiuks. Valisin hotelli kliinikuga samasse piirkonda ja lennujaamast linna saamine on imelihtne. Võib minna metrooga, aga bussid väljuvad Istanbuli eri osadesse iga poole tunni tagant. Sõidu eest saab tasuda kaardiga, tuleb lihtsalt leida õige numbriga buss.

Hotelli jõudsin reede õhtupoolikul. Pärast sisseregistreerimist jäi aega kohaliku piirkonnaga tutvumiseks. Esimene kohtumine kliinikus oli kokku lepitud laupäeval kell 9. Pärast kerget hommikusööki seadsingi sammud kliiniku poole, kuid kohale jõudes selgus, et plaanides oli toimunud muutus, millest nad polnud jõudnud mind teavitada. Pidin tagasi tulema kell kaks, sest eesootav protsess oli pikem ja arstil läks rohkem aega. See oligi hea, et peatuspaik oli lähedal – jalutasin hotelli tagasi. Ilm oli mõnusalt soe, nii et võtsid seda jalutuskäiku kui boonust.

Tagasi kliinikus olles haarati härjal kohe sarvist. Kogu protsess kestis üle kahe tunni. Nagu ikka, selgitati täpselt, mis ees ootab. Muide, kliinikus on ka vene keelt oskavad assistendid, nii et kes inglise keeles end ebakindlalt tunneb, saab kasutada vene keelt. Ja kui ka sellest väheks jääb, on Triin vaid telefonikõne kaugusel.

Kõigepealt tehti tuimestavad süstid ja pärast väikest pausi hakati pihta hammaste lihvimisega, et uutele kroonidele ruumi teha. Vaja oli ka igemed lahti lõigata, sest implantaatidele oli vaja paigaldada kruvid, kuhu kinnituvad uued hambad. Täpsustuseks: enne lihvimist võeti jäljend ja pärast lihvimist uuesti. Niipea kui tekkis ebamugavustunne, andsin käega märku ja tehti lisasüst. Õnneks läks seda vaja vaid korra. Minu asi oli lihtsalt toolis pikutada ja lasta oma ala proffidel tööd teha. Samal ajal kui arst mu suus tegutses, hoolitses assistent selle eest, et suu liiga kaua pärani hoidmisest tekkivad segavad faktorid saaks eemaldatud.

Seal toolis istudes meenus mulle korduvalt mu elu esimene hambaarstikäik. Olin siis umbes viieaastane ja see toimus tolleaegses Põlva polikliinikus. Mäletan seda nii selgelt, sest kui võrrelda tolleaegset hambaravi tänapäevasega, siis see oli nagu suure lihunikunoaga suus sorkimine. Mäletan vaid üht emotsiooni: ma röökisin nii, nagu mind oleks rattale tõmmatud või elusast peast nülitud. Isa, kes ootas natuke eemal, ütles hiljem, et mu lõugamist oli kaugele kuulda üle Põlva.

Võiks ju öelda, et sealt saigi alguse mu hambaarstitrauma, aga kui tsiteerida klassikuid, siis: „Perses on sul traumad!“ Ja seda lihunikutoolis istumist jätkus lapsepõlves veel üsna mitmeks korraks.

Tulles tagasi olevikku: pärast lihvimist nägin jälle välja nagu lömmilöödud jalgpall. Huuled olid nii paistes, nagu oleksin saanud kümnekordse annuse botoksit mõnes rappa läinud väärtushinnangutega iluinstituudis. Õige pea toodi ka esimesed valehambad, sest kes see ikka tahab ringi käia nagu Baba-Jagaa.

Need esmased hambad olid tõesti ajutine variant, et saaks süüa ja rääkida. Panin neile nimeks „Temu proteesid“. Need olid harjumatud ja meenutasid pigem kummist kaari, mis pole mõeldud igapäevaseks kasutamiseks. Aga noh, asja ajasid nad ära ja esmaspäevani pidi kuidagi hakkama saama. Paar korda kukkusid need mul suust ka ära, aga õnneks mitte rahvarohkes kohas või ebasobival hetkel.

Pärast kolmetunnist protseduuri vedasin end hotelli. Piirdusin vaid kohalikus kaubanduskeskuses käimisega, et osta näksimist ja jooki. Kuna väljas kallas korralikku paduvihma, siis ma ei põdenudki, et Istanbuli avastama ei jõudnud. Otsustasin, et hommik on õhtust targem.

Kuidas mu seiklused edasi kujunesid, sellest juba edaspidi!

PUHKUS TÜRGI MOODI EHK PUHATA VÕIB MITUT MOODI VOL. II

Alustan sellest, et sel laupäeval, kui ma viimati kliinikust väljusin, oli ilm juba täiesti ära pööranud. Päike oli peitu läinud ja tõusnud oli tugev tuul. Hotelli jõudes hakkas sadama ning see sadu kestis terve öö ja ka järgmise päeva. Õhtul oli aga selline äike ja müristamine, et meenus kohe lapsepõlves kuuldud salm: „Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb.“ Huvitav, mida Türgi lapsed sellisel puhul ütlevad?

Tulles nüüd ajas tagasi suvesse, kui Istanbuli väisasin, siis pärast seda korralikku „näopeksu“ muutus mu enesetunne iga tunniga aina paremaks. Kuna pühapäeviti kliinikud ei tööta, oli see ideaalne aeg taastumiseks. Oskasin oma reisi nii planeerida, et pühapäev jäi protseduuride vahele – see tähendas, et sain rahulikult linna peal jõlkuda ja Istanbuli nautida. Väljanägemine polnudki kõige hullem, aga meeles tuli pidada üht: suud ei tasunud kõrvuni lahti teha, sest see vaatepilt polnud just kõige esteetilisem.

Kuna minu ravi oli pikaajalisem, käisin esimesel korral kliinikus kokku vist 2-3 korda. Vaadati kõik üle, veenduti, et tüsistusi pole, ning lubati kokkulepitud päeval koju lennata. Muidugi arutasime eelnevalt läbi, millal tagasi tulla, et hammaste paigaldus lõpule viia. Kuna implantaatide paigaldusest võib paranemine võtta kuni kuus kuud, pakkusingi välja jaanuari. Olin teinud ka oma kalkulatsioonid, et saaksin rahalist ressurssi koguda. See sobis kliinikule suurepäraselt.

Kogu protsess käibki kahes jaos: esimene kord 7 ööd ja teine kord oli esialgu planeeritud neljaks ööks. Kuna aga minu raviplaan muutus, on teine periood kokku kuus ööd, mis nõuab natuke rohkem planeerimist. Piletid olid mul tagasilennuks koju ostetud ning midagi muuta polnud vaja.

Olgu öeldud, et neil päevil, kui kliinikut külastasin, oli seal rahvast murdu. Kohalikud olid lausa vähemuses – kliente oli USA-st, Saksamaalt, Poolast, Inglismaalt. Ühesõnaga väga rahvusvaheline seltskond. See andis kindlustunnet – kui asi oleks kahtlane, ei tuleks inimesed maailma eri otstest Türki hambaid ravima. Huvitav fakt on see, et meditsiiniturism on Türgi riigile ülioluline sissetulekuallikas. Kui keegi seal mingeid jamasid korraldaks, kaotaks kliinik kohe litsentsi. Riik kontrollib seda valdkonda karmilt ja panustab sellesse suuri ressursse.

Lõpuks oligi ärasõidupäev käes ja kokkulepitud ajal ootas mind limusiin, et sõidutada mind lennujaama. Rockstaari tunne tuli tagasi nagu saabudes – juht andis gaasi ning minu enesetunne oli vaatamata puuduvatele hammastele väga positiivne.

Need järgmised kuus kuud tundusid alguses nii kuradima pikad, aga suutsin end muude tegemistega unustada, et hambad suus puudu on. Viimane kuu oli kõige keerulisem – kuudest said nädalad, nädalatest päevad ja lõpuks tunnid. Kui õnnelik ma olin, kui lõpuks Istanbuli lennujaamas maandusin, et uuesti hotelli poole liikuda. Hinges oli väike ootusärevus, kuidas seekord asjad sujuvad.

Kuidas kõik sel korral möödus, sellest kirjutan juba edaspidi. Aga etteruttavalt ütlen: väga hea, et mul esimesel korral see plaanide muutus oli ning kliiniku külastamist vähem ette tuli. Tänu sellele sain mõnusalt Istanbuliga tutvuda ja nautida palavat suveilma koos basseini ääres chillimisega. Sest nagu öeldud – enesetunne ja kogemus on see, mis loeb. 

Suvine vaade Galata tornile, mis on üks Istanbuli turismiatrkatsioone.

PUHKUS TÜRGI MOODI EHK PUHATA VÕIB MITUT MOODI VOL. I

Jätkan sealt, kus varasemalt pooleli jäi. Etteruttavalt ütlen, et laupäeval oli Istanbulis üsna mõnus ilm. Jalutasin ringi ainult t-särgi väel ja pälvisin sellega kohalike imestunud pilke. Ütlesin neile muigega, et olen Eesti mees ning meie jaoks on teie kliimas suvi juba alanud. Aga nali naljaks!

Tulles tagasi minu suvise „hambaravi-reisi“ juurde – jah, kõik toimis täpselt nii, nagu Triin oli rääkinud. 24 tundi enne väljalendu tuli kliinikult sõnum täpsete juhistega: kuhu lennujaamas liikuda, millist silti otsida jne. Kes Istanbuli lennujaamas käinud, see teab, et see pole lihtsalt suur, vaid hiigelsuur. Ühest punktist teise marssimine võtab ikka omajagu aega. Õnneks läks passikontroll valutult ning vajaliku väljapääsu leidmisega polnud probleeme.

Kohe jäi silma ka Dentakay silt, kus kohalik noormees mind juba ootas. Pärast kümneminutilist pausi palus ta mul endale järgneda ning koos väikese grupiga suundusime parklasse. Sisimas mõtlesin, et meid lükatakse kõiki ühte bussi ja hakatakse kordamööda mööda hotelle laiali vedama. Aga oh ei! Igaüks sai isikliku luksusklassi Mercedes-Benzi koos juhiga, kes kohtles mind kui maailmakuulsat superstaari, kes astub kohe-kohe mitmesajatuhandelise staadionipubliku ette. Just selline tunne oligi, kui läbi tiheda liiklusega eeslinnade hotelli poole kimasime.

Nagu ma juba mainisin, ületas hotell kõik ootused. Kuna ma tulin Türki meditsiiniturismihüvesid nautima, siis tegi kliinik mulle vahetult enne reisi algust upgrade’i ning mind majutati märksa luksuslikumasse hotelli, kui olin varasemalt teadnud. Tavaliselt on neil süsteem, et võid kaasa võtta pereliikme, kes saab sinuga samas toas täiesti tasuta ööbida. Kuna mina olin saabunud üksi, siis sellest ka kliinikupoolne upgrade.

Vaevalt sain hotelli sisse registreerida ja WiFi tööle, kui tuli teade: auto on poole tunni pärast ukse ees, et mind kliinikusse sõidutada. Mõtlesin, et mis seal ikka – mida kiiremini alustame, seda rutem saab selgeks, mis saama hakkab.

Kliinikus võttis mind vastu nägus noormees, kes tutvustas end ja selgitas päeva käiku. Esimese asjana suunati mind röntgenisse ja seejärel fotograafi juurde. Pärast neid „esteetilise ilu“ protseduure juhatati mind tagasi vestibüüli, kus nagu maa alt ilmus välja noormees joogipoolist pakkuma – kohv, vesi, mahl, tee. Kuna ilm oli lausa palav, valisin karastava vee. Peagi kutsuti mind arsti juurde. See noormees, kes mind alguses tervitas, oli minu isiklik tugiisik. Samal ajal oli mul WhatsAppi kaudu ühendus ka Triinuga, kes hoidis kätt pulsil, et kõik oleks aus ja korrektne. Olgem ausad, närv oli sees ja ei tahtnud, et mõni oluline detail tõlkes kaduma läheks – ega ma ju iga päev ei lähe teise riiki ravile, mille keelt ma sõnagi ei oska.

Kuigi vestlus minu support-persooniga toimus inglise keeles, rääkis arst ainult türgi keelt. Samas, kui on mingeid küsimusi, siis alati tuleb suu lahti teha ja küsida – tänapäeval on keeläppide näol nii palju võimalusi.

Pärast põhjalikku läbivaatust ja konsultatsiooni valmis lõplik raviplaan. See tuli esialgsest kallim, kuid valisin ka kõige kvaliteetsemad implantaadid ja kroonid. Oluline detail: implantaatidele anti kaasa ka sertifikaadid ning garantii. Hind jagunes kaheks: osa, mis tuli maksta kohe, ja teine osa siis, kui on aeg tagasi tulla ehk lõpp-protseduurile.

Kui rahaasjad aetud, oligi aeg istuda hambaravitooli. See esimene „laks“ kestis üle kahe tunni ja suus tehti ikka üsna puhas vuuk. Paika pandi vajalik arv implantaate (kuna nende arv muutus esialgsest suuremaks, muutus ka hind). Pärast paaritunnist toolis higistamist oli kõik läbi. Tunne oli selline, nagu näoga oleks jalgpalli mängitud. See puurimine ja mässamine oli väsitav, aga panin lihtsalt silmad kinni ja lasksin sel jubedusel endast „läbi voolata“. Kui tundsin ebamugavust, piisas vaid käe tõstmisest ja arst muutis kohe tehnikat. Vaatamata ebamugavusele pole mul ühtegi halba sõna öelda.

Arstikabinetist välja ukerdades ja diivanile potsatades ilmus kohe järgmine tüüp, kes ulatas kaks jääkotti lõualuu jaoks. Selgitati, et mulle tuuakse vajalikud ravimid, mille eest tuli eraldi maksta sümboolsed 10–12 eurot – antibiootikumid ja korralikud valuvaigistid. Seejärel ootas auto ja mind sõidutati hotelli tagasi.

Hoiatati küll, et taastumine võib kesta päevi ja süüa ei pruugi peale vedela kraami midagi saada. Hotelli jõudes magasin esimese asjana korraliku peatäie ja oh üllatust – ärgates hakkas „inimese tunne“ tagasi tulema! Paistetus oli alanenud ja nägu ei tundunudki enam nagu jalgpall. Hell ta oli, aga mitte nii, et oleks tahtnud ahastusest mööda seinu üles ronida.

Kuna olin terve päeva söömata olnud, seadsin sammud restorani. Panin kinni ühe korraliku kolmekäigulise õhtusöögi. Vaatamata „kehašokile“ ei olnud mul mingeid probleeme ja toit maitses ülihästi. See ongi see minu teooria: kui võtta asju chillilt, ei murra sind ei püssirohi ega hambaravi.

Sellega ma seekord lõpetan ja jätkan juba järgmisel korral! Fotol on suvise Istanbuli peamine jalakäijate tänav.

TURISM TÜRGI MOODI EHK PUHATA VÕIB MITUT MOODI

Tegelikult võiks selle postituse pealkirjaks ka panna: „Kas rikkad ravivad hambaid Eestis ja vaesed Türgis?“ Aga et mitte liiga dramaatiliseks minna, piirdun seekord lihtsalt isikliku kogemuse jagamisega ja hoidun hinnangute andmisest.

Tänapäeval pole meditsiiniturismis enam midagi uut. Juba hallist ajast on inimesed oma ihuhädadega mööda ilma rännanud – küll sanatooriumid, terviseveed või värske mäeõhk kopsudele. Aja jooksul on selline „puhkus“ muutunud aga üha populaarsemaks ning inimeste vajadused suuremaks. Kes tahab, teeb hambad korda, kes laseb rindu suurendada või juukseid pähe istutada – võimalusi on lõputult. Aga kõigest järjekorras.

Mäletan, kuidas umbes 6–7 aastat tagasi Istanbuli lennujaamas varahommikuselt Aasia lennult tulles jäid mulle silma mehed, kelle pead olid justkui sääskede lennuväli – täis pisikesi veretäppe, nagu oleks parv näljaseid vereimejaid seal einestanud. Osadel olid ümber pea seotud veel hügieenisidemeid meenutavad lapikesed, mis mõjusid kui radarid, mis sääski õigesse kohta suunaks. Sel hetkel ei hammustanud ma läbi, millega tegu, aga koju jõudes oli pilt selge: juuksesiirdamine. Olgu öeldud, et tollal polnud veel ka tehisaru, kelle käest nõu küsida, ning Eestis räägiti antud protseduurist üsna vähe. Nagu selgus, oli see just brittide seas järjest populaarsem viis oma väljanägemist tuunida.

Nüüd jõudis järg minuni – täpsemalt sai mind kätte hambaravi Türgis. Miks mitte see tee ette võtta? Alguse sai kõik eelmise aasta veebruaris, kui sattusin Messengeris rääkima oma kunagise klassiõega. Jutt veeres maast ja ilmast, kuni jõudsime Istanbuli ja hammasteni. Sinna see teema tol hetkel jäi, kuni selgus, et kogu selle „orgunni“ taga on üks minu ammune tuttav Triin Randloo – tõeline multitalent ja Türgi ühe kõvema kliiniku, Dentakay, esindaja Põhja- ja Baltimaades. (Muide, Kroonikas oli tema kohta hiljuti väga hea artikkel). Lisan ka lingi KROONIKA

Võtsin siis vanad kontaktid ette ja hakkasin ääri-veeri uurima, kuidas see protsess võimalikult valutult läbi teha. Esmaseks hinnapakkumiseks oli vaja fotodest koosnevat „pildigaleriid“: suu kinni, naeratus ning vaade hammastereale nii avatud suuga, et näha oleks nii ülemine kui alumine rida. Saatsin pildid teele ja 3–4 päeva pärast oli kliiniku pakkumine käes koos üksikasjaliku raviplaaniga. Olgu öeldud, et pakkumises on mitu varianti, mis sõltuvad kroonidest ja implantaatidest – mis firma omad, kui kallid ning millise kvaliteediga on need „lisandid“, mis sulle suhu pannakse.

Siis läks aga kiireks! Et hind lukku jääks, tuli kuu jooksul saata lennupiletid, klappima panna rahaasjad ja puhkus planeerida. Valisin teadlikult jaanipäeva – Türgis seda ei tähistata, aga mulle tähendas see vabu pühi ja mõistlikku ajastust. Nagu juba kombeks saanud, on Eestis jaanipäeval ja jõuludel tihti samasugune ilm, seega seekord valisin kindla peale mineku ja tõeliselt sooja kliima.

Peab muidugi arvestama, et esialgne pakkumine võib kohapeal veidi tõusta, sest seal tehakse veelgi põhjalikum ülevaatus: röntgen, professionaalne fotograafia jne, et saada lõplik pilt hammaste seisukorrast. Nädal enne minekut tegi Triin mulle veel korraliku „näost näkku“ koolituse ja 24 tundi enne lendu tuli WhatsAppi täpne juhend, kuhu Istanbuli lennujaamas liikuda. Esimesel visiidil on nimelt transfeer ja hotell hinna sees.

Mõni ehk mäletab, et kirjutasin suvel oma Istanbuli muljetest, aga jätsin targu mainimata reisi tegeliku põhjuse, et mitte tekitada liigset uudishimu. Elasin 5-tärni hotellis koos ohtra hommiku- ja õhtusöögiga. Igal kliinikupäeval tuli täpne sõnum auto saabumise ajaga, mida pidin vaid kinnitama. Ma ei uskunud alguses oma kõrvu, kui kuulsin, kuidas seal asju aetakse – ootasin kogu aeg, et kuskil on konks või „lajatab reaalsus lagipähe“ ning ma ärkan ühel hommikul odavas lutikatest kihavas hotellis, ilma hammaste, rahata ja võibolla ka neeruta :) 

See hotell oli minu jaoks omaette elamus. Ma reisin tavaliselt pigem säästurežiimil, sest minu jaoks on olulised emotsioonid ning head mälestused. Reisides on peamine, et saaks „pesta, kusta ja kammida“, kõik muu on juba boonus. Aga seal nautisin ma igat minutit.

Aega jäi piisavalt ka Istanbulis ringi hängimiseks. Mis siis, et osad hambad olid suust puudu – ma lihtsalt ei naeratanud enam nii laialt. Kuidas aga esimene kliinikukülastus ja raviprotseduur tegelikult möödus, sellest kirjutan juba järgmises postituses.

Illustreerivaks fotoks lisan ühe meenutuse suvisest Istanbulist.

PS! Istanbulis lööb välku ning müristab ja kallab nagu oavarrest. Eilsel päeval aga liikusin ringi T-särgi väel.