KAS ZARAST SAAB VAESE MEHE BENTLEY?

Mõned päevad tagasi raputas moemaailma uudis, mis mõjus kui sahmakas külma vett: moemaailma enfant terrible John Galliano ja kiirmoe gigant Zara on seljad kokku pannud. Nad allkirjastasid kaheaastase lepingu, kus Galliano ülesandeks on Zara arhiividest pärit disainide "ümberloomine". Esimene kollektsioon peaks ilmavalgust nägema juba sel sügisel.

Alguses tundus see uudis uskumatuna, kuid teemasse süvenedes on see hirmutavalt reaalne. Näen selles Zara väga tugevat strateegilist sammu, millest võidab kiirmoe hiid kahtlemata rohkem kui Galliano ise.

Galliano on aastakümneid olnud kõrgmoe sümbol, seostudes luksuse ja Dioriga. Zarat seevastu saadavad pidevad skandaalid: keskkonnaprobleemid, plagiaadisüüdistused ja ebainimlikud töötingimused allhanketehastes. Tekib küsimus: kuidas ühendada kõrgmood – mis on olemuselt privilegeeritud seisustele mõeldud tarbimismudel – ning odav ja keskkonda koormav masstoodang?

Seda uudist lugedes meenus mulle koheselt Thorstein Veblen ja tema silmatorkava tarbimise (conspicuous consumption) kontseptsioon. Vebleni teooria kohaselt on luksuskaup see, mille nõudlus kasvab koos hinna tõusuga, sest kõrge hind on iseenesest märk seisusest. Galliano on selle teooria kohaselt olnud "kättesaamatu ja kallis" – kaup, mida saavad endale lubada vaid vähesed. Zara kaudu muutub ta aga kättesaadavaks kõigile ning luksus asendub odavusega. Sellega devalveerib Galliano luksuse mõiste ja riskib omaenda imagoga.

Muidugi, koostööprojektides (collabs) pole midagi uut. H&M on teinud edukaid projekte kõigega alates Karl Lagerfeldist kuni Margielani. Tavaliselt on see olnud kasulik mõlemale poolele, kahjustamata disaineri mainet.

Kuid Galliano ja Zara puhul on narratiiv teine. See võib lõppeda sarnase fiaskoga nagu omal ajal Pierre Cardini puhul. Cardin alustas luksusdisainerina, kuid tema "kõrge kukkumine" tegi temast odava masstoodangu etaloni. Kadus salapära ja eksklusiivsus.

Mood on seisuse näitaja. Galliano "alfadest" austajad võivad tunda end reedetuna, kui nende 5000-eurone Margiela jakk näeb välja äravahetamiseni sarnane 99-eurose Zara versiooniga. See lükkab Galliano "friikide ja alfade" tsoonist otse "põhimassi" sekka. Moetarbijad vajavad iidoleid – ja kui üks kuningas on troonilt tõugatud, hakatakse kohe otsima uut.

Meenutagem Galliano loomingut aastast 2007, kui ta oli moemaailmas kõik. See oli puhas kunst ja kättesaamatu unistus. Kas ta suudab luksuse jätta pjedestaalile või devalveeri ta selle koostöös Zaraga lõplikult? Veebis levivad juba meemid, kus võitjaks pooleks on pigem kaval Zara kui kunagine Diori peadisainer ja moegurmaanide lemmik. Kas Zarast saab vaese mehe Bentley!

Kas me oleme tunnistajaks luksuse lõpule või lihtsalt uuele, küünilisele turundusajastule?

KMI – 200 aastat vana eksitus, mis juhib meie elusid?

Ma pole varasemalt kehamassiindeksi (KMI) teooriasse süvenenud, kuid pärast oma Ozempicu-saagat tekkis huvi: mille põhjal meid tegelikult "paksuks" või "normaalseks" sildistatakse? Ja oh üllatust – selgus, et see polegi mingi peen meditsiiniteadus, vaid 200 aastat vana matemaatiline valem.

Selle töötas välja Belgia astronoom ja statistik Adolphe Quetelet eesmärgiga leida "keskmine inimene" (l’homme moyen), et aidata valitsusel planeerida sotsiaalpoliitikat. Rahva tervise ja tegeliku rasvaprotsendiga polnud siin mingit seost. See KMI, mida me täna "püha graalina" kummardame, rändas statistikute laualt USA kindlustusfirmade kätte, kes vajasid lihtsalt mugavat viisi inimeste lahtritesse jagamiseks.

Mis teeb selle eriti küsitavaks? Quetelet kasutas mõõdikuna ainult valgeid mehi, eirates naisi, lapsi ja muid gruppe. Tema "etalonideks" olid Belgia sõdurid ja vangid – mehed, kes olid nagunii sunnitud teistsugusesse vormi.

Edaspidi usaldan ma oma KMI asemel pigem sisetunnet. Keenias elades tegin aktiivselt trenni ja kaotasin 12 kg, kuid tabeli järgi olin ikka "ülekaaluline". Tegelikult olin ma lihtsalt täissale. Me teeme kehakaalust sageli liiga dramaatilise probleemi, selle asemel et vaadata tegelikke ohumärke: kas kingapaelte sidumine võtab võhmale? Kas trepist käimine raske poekotiga toob higimulli otsaesisele? Need on päris elu indikaatorid, mitte number paberil.

Praegu, kaaludes 92–93 kg, tunnen ma end suurepäraselt. Võhm on tagasi ja vaim on kirgas. Mäletan, et 104 kg peal muutus isegi riietumine füüsiliseks koormuseks, mis pani higistama nagu saunalaval. See oli minu keha märguanne, mitte tabeli oma.

Huvitav on see, kuidas meie arusaam "ilusast kehast" on ajas muutunud. Thorstein Veblen kirjutas juba 1899. aastal teoses "Jõudeelu klassi teooria", et paksus oli "silmatorkava tarbimise" (Conspicuous Consumption) sümbol. See oli kehaline manifest: "Mul on ressurssi süüa rohkem kui vajan ja ma ei pea rügama rasket füüsilist tööd." See oli puhas luksus.

Tänapäeval on see teooria pea peale pööratud – rikkuse sümboliks on kõhnus, sest see näitab, et sul on aega ja raha tarbida parimat ning palgata treenereid. Kuid nagu näha, on see kõik üks suur sotsiaalne mäng.

Nii et elagu täissaledad! Jätame 19. sajandi belglaste valemid ajalukku ja kuulame rohkem oma keha. 

Kas teie olete kunagi tundnud end 'paksuna' ainult seetõttu, et mõni tabel nii ütleb, kuigi enesetunne on tegelikult viis pluss?

TÄNA MA PEERETAN LÄBI ÖÖ. 

SEE ON LIHTNE JA MEHINE TÖÖ. 

ENAM MA MULGI KAPSAID EI SÖÖ. 

(Mart Juur)

Kui olin ära teinud kolmanda ja kõige kangema doosi, hakkas asju juhtuma. See kõlab küll, nagu ma oleksin mingis ainesõltuvuses, kuid õnneks see (praegu veel) nii ei ole. Nagu eelnevadki, koosnes ka see kuur neljast annusest, kuid need olid varasematest palju kangemad ning see kõik hakkas tugevalt mõjutama nii minu toitumist kui ka üldist enesetunnet.

Lühidalt võiks selle perioodi kokku võtta tõesti nii, nagu ma pealkirjas Mart Juure sõnadega väljendasin. Igasugune toidu tarbimine tekitas meeletuid puhitusi ning peeretamine muutus mu elu lahutamatuks osaks. See ei olnud lihtsalt väike ebamugavus, vaid totaalne „gaasirünnak“ seestpoolt, mis saatis mind igal sammul. Kuna olin juba eelmise doosiga saanud õppetunni, siis piirdus mu toitumine pigem „silmadega õgimisega“. Moepärast võtsin ikka paar ampsu ka, aga see isutus oli petlik. Toidugeen oli küll blokeeritud, kuid süüa oli ikka tahtmine.

Tekkis tunne, nagu oleksin eesel kahe heinakuhja vahel, kes ei tea, kummast ampsata. Ühest küljest oli soov midagi süüa, teisest küljest aga mõistus ütles: „Ära söö, see tekitab probleeme!“ See oli nagu kahe kuradi võitlus – mõistus ütles ühte, aga emotsionaalne pool teist. See kahe kuhja vahel pareerimine polnudki kõige väsitavam, sest otsest isu ju polnud. See oleks justkui pidevas stressis olek. Ainsad toidud, mis ei tekitanud lõputuid probleeme, olid juur- ja puuviljad – nende tarbimisest enesetunne ei muutunud.

Ja kui keegi arvab, et näe kui hea, magu tõmbub kokku ja ongi kõik – nii lihtne see pole. Üks asi on keemiline sekkumine ja oma keha sundimine vägivaldsetele otsustele, teine asi on teadlik tegutsemine. Mul on kogemusi loomuliku kaalulangusega, kus söögiisu vähenebki ja magu ei mahutagi enam kõike sisse. Toiduportsjonid muutuvad väiksemaks ja enesetunne on hea. Ozempicu puhul aga lisandub füüsilistele vaegustele ka pidev vaimne pressing.

Peeretamine peeretamiseks – see oli lõpuks kõige väiksem mure. Lisaks kõhutuultele oli kõht pidevalt lahti ja see oli juba tunduvalt ebameeldivam. Ei olnud harvad need korrad, kus öösiti tuli mitu korda üles ärgata ja peldikusse tormata. Vahet polnud, kas varasemalt oli söödud paksu või vedelat – protsess oli üks. Lisaks tuli „seda“ ka suu kaudu, aga mitte vedelal kujul, vaid röhitsustena. Need polnud tavapärased õhu väljutamised, vaid tõelised mädamuna-krooksud. Kes on käinud Thbilisi väävlivannides, teab täpselt, millest ma räägin. See vänge väävlihais meenutabki mädamuna. Püüdsin hoida oma toidunormid ratsioonis, et kogu selle kõhnumise tagajärjel ei tekiks muid terviseprobleeme.

Viimase doosi süstisin endale 6. jaanuaril ja nüüd on sellest möödas üle pooleteise kuu. Palju räägitakse sellest, et kaal tuleb hiljem mühinal tagasi ja normaalne toitumine naaseb. Minu kaal langes kokku 12 kg ning seda mitte ainult tänu Ozempicule, vaid ka trennile. Praeguse seisuga on kaal stabiilselt 92–93 kg peal. Kas see nii jääb? Ei oska öelda. Stabiliseerunud on ka kõik muud protsessid – ei ole röhitsusi, seedimine on korras ja söömine on jälle osa tavalisest päevarutiinist.

Kogu selle protsessi ajal lugesin Müürilehest artiklit, mis valgustab teemat väga hästi OZEMPIC. Tegelikult meil sellest ravimi negatiivsest poolest avalikult ei räägita. Kõik pajatavad imelisi lugusid kõhnumisest, aga see, mis tegelikult kaasneb, on sordiini all peidus. Võimalus langetada kaalu peaaegu mitte midagi tegemata tundub ju imeline, aga see pole reaalne. Tavaliselt on vaja jälgida toitumist, lugeda kaloreid, teha trenni ja omada tugevat tahtejõudu. Aga voilà – torkad nõela kõhtu, isu kaob ja kaal langeb, isegi kui enesetunne on sitt.

Oht, et pärast võtad vähemalt poole kaotatust tagasi, on pigem reaalsus. Jõulude ajal kuulasid Vikerraadiost Margus Punabi intervjuud, kus ta ka mainis, et see aine võib tekitada sõltuvust. Lisan ka lingi tema intervjuule ning kui aega on, soovitan kuulata, sest ega seal pole juttu ainult kaalulangetusest, vaid üleüldse erinevatest väärtustest, mis tänapäeva maailmas tooni annavad VIKERRAADIO. Meil on niigi erinevaid ainesõltlasi – kas on vaja veel ühte juurde? Usun, et me ei tea veel kaugeltki kõike, mida see ravim inimorganismiga teeb. Hurraa-efekt on suur, sest ülekaalulisust on palju ja inimesed sageli tagajärgedele ei mõtle, sest mugavustsoonist väljatulek on oi kui raske.

Kas minust võiks saada söömishäiretega Ozempicu-sõltlane, on veel vara öelda. Praeguses olukorras püüan pigem teha teadlikke otsuseid ning leida kompromissi mugavuse ja hea enesetunde vahel. See oli positiivne, et kaal langes ning mu füüsiline olek muutus kergemaks. Iga väiksem liigutus ei ajanud mind enam ähkima ning ka vastupidavust tuli juurde. Reaalsus on ju see, et meil jätkuvalt propageeritakse, et kõhn olla on IN ning paks olemine on midagi häbiväärset. Edaspidi, kui keegi mulle ütleb, et ma olen paks, siis vastan, et ma pole paks, vaid „täissale“, ja soovitan seda suhtumist teistelegi.

Üks teema, mis veel palju küsimusi tekitab, on KMI – selle järgi peaks mu normaalkaal olema kuskil 80–90 vahel. Minu praeguse kaalu juures on KMI ikka ülekaalu poolel. Jah, olen nõus, et mõni Miss Piggy rasvavoldike võiks vähem olla, kuid see on eesmärk, mille nimel nüüd vaeva näha. Nagu ütlevad pilavärsi read: "...102 juba paks".

Ma ei anna kellelegi soovitust, et kindlasti tehke see protseduur läbi. Iga täiskasvanud inimene teeb oma otsused ise, aga soovitan küll võimalikult palju infot koguda, enne kui süstal kõhtu lüüa.

MA OZEMPIKIN, SA OZEMPIKID, TA OZEMPIKIB VOL II

Kaheksakümnendatel joonistas Raivo Järvi toreda plakati, kus peal oli kurva pilguga leevike ja tekst: „Kas sina oled mind talvel toitnud?“ Olles läbinud Ozempicu saaga, meenus mulle mu lapsepõlve lemmiku plakat ning aju genereeris kohe uue ja asjakohase slogani. Kuna meil räägitakse nii palju sellest kaalu langetavast imeravimist, siis parafraseerisin seda lauset ning kujundasin AI abiga plakati 21. sajandisse. Vastus on: „Aga mina olen!!!“

Esimene raviperiood möödus komplikatsioonideta ning kokkuvõtvalt võin öelda, et kadunud oli umbes 2–3 kilo. Arsti sõnul on normaalne kaalukaotus 500 g nädalas, mis on tegelikult üsna väike kogus, aga kuu lõikes on see ca 2 kg ja see on juba midagi. Muidugi kaalusin ennast ning tulemus oli rõõmustav – kolm liigset kilo minu püknilistest kehavormidest oleks justkui õhku haihtunud. No päris Apollo mõõtu ma veel välja ei andnud, aga ütleme nii, et olin teel sinna.

Aeg oli doosi suurendada ning välja käia järgmised 88 eurot. Selle doosi suurendamisega kõlan ma kurjam nagu mingi sõltlane, aga etteruttavalt võin öelda, et Ozempicu sõltlaseks saamine on täiesti reaalne oht. Peale esimese annuse sisestamist oma kõhtu ei märganud ma mingeid erisusi. Jätkasin oma tavapärast rutiini: hommik algas nagu ikka kahe klaasi vee ja ühe korraliku latte’ga, siis kui aega jäi, lõunasöök ning õhtul peale trenni mõni kerge snäkk või korralik kogus vedelikku, olgu selleks naturaalne mahl või gaseeritud vesi. Kuigi jah, toidukogused olid muutunud väiksemaks ning täiskõhutunne tekkis juba peale paari-kolme suutäit.

Ma täpselt enam ei mäleta, aga peale teise annuse manustamist hakkasin tundma muutusi oma organismis. See tähendas, et täiskõhutunne saabus üsna ruttu ning kui juhtusin rohkem sööma, oli enesetunne sõna otseses mõttes sitt. Teinekord piisas terve päeva vastu pidamiseks hommikusest veest ja kohvist, õhtul sai moepärast näksitud banaani või mõnda muud puuvilja. Aitas juba sellest, kui vaadata, kuidas keegi süüa teeb või internetist toidupilte uurida – kõht sai nagu imeväel täis.

Jah, kui see kõik oleks nii lilleline olnud, poleks ju elul häda midagi. Esimese ebameeldiva kogemuse osaliseks sain peale ühte üritust meie töökollektiivis. Kuna oli just meestepäev, otsustas meie naispere meid natuke premeerida ning kattis üllatuseks isuäratava lõunalaua – lihtsa, kuid maitsva. Seal ei olnud midagi gurmeelikku, vaid eestlastele omased kiluvõileivad munaga, vorstivõileivad ning muidugi kook. Vaatamata silmadega õgimisele otsustasin haarata mõned võileivad ja need endale keresse keerata. Ja need ei olnud sellised Onu Fjodori stiilis suupisted, kus vorst on paksem kui leib, vaid täiesti eetilisi norme järgivad ampsud, mis suurema mehe puhul peaksid kaduma nagu mutiauku.

Korraga tekkis tunne, nagu ma oleks alla neelanud ühe korraliku suurusega põllukivi. Ilgelt raske ja ebameeldiv oli olla. Ma alguses ei pööranud sellele tähelepanu, aga paari tunni pärast muutus see enesetunne koormaks. Mõtlesin, et küll see möödub – ennegi on ju ette tulnud olukordi, kus on üle söödud. Aga seekord oli see teistmoodi. See raskus ei kadunud ka peale nelja-viit tundi. Kõhus oleks olnud justkui suur tükk, mis lihtsalt ei liigu kuhugi. „Rahu, ainult rahu,“ nagu ütles Karlsson, ja sisimas mõtlesin, et ju see ongi see kuulus kaalulangetamise protsessi osa.

Õhtul ootas mind trenn ning ega seal kergem ei olnud. Tunne oli selline, nagu teeks trenni koos 5-kilose palliga, mis on kõhu külge teibitud. Ja kuigi visuaalselt see nii ei pruukinud olla, siis seestpoolt tundus see täpselt nii. Minu trenn lõppes peadpidi peldikupotis, kus – andke mulle nüüd andeks need üksikasjad – kogu pidusöök väljus ühtlase halli tombuna, justkui keegi oleks selle sinna lihtsalt toppinud. Peldikupoti kohal oma sisu kergitades tuli silme ette pilt hanedest, keda on sunniviisiliselt söödetud foie gras’ nimelise delikatessi saamiseks.

Võtsin seda kui ohumärki ning edaspidi sõin ainult silmadega. Äärmisel juhul lubasin endale mõne linnupette eine. Kuigi hommikusest latte’st ma ei loobunud, jäi see mõnel päeval mu ainukeseks toitvaks „söögiks“.

Üks asi veel, mis kaalulangetusravimiga kaasneb, on alkoholi talumatus. Mäletan, et olin peole minemas ning mõtlesin nagu vanadel headel aegadel, et teen mõned koksid kodus kokkuhoiu mõttes. Aga peale esimest kokteili oli süda paha ning igasugune isu alkoholi järele kadunud. Kuna soov korralikult pidutseda oli aga suur, surusin selle okserefleksi maha ja jõin edasi. Ühele koksile järgnes teine ning ka peol sai manustatud üsna korralik kogus. Vahe oli aga selles, et see ei hakanud pähe. Ainult kõht sai viina täis. Aga selle eest oli järgmine päev oi kui paha olla! Suutsin ainult voodis külge keerata ja oiata. Muide, nagu selgub, püütakse Ozempicut kasutada ka alkoholisõltlaste raviks, aga ma ei oska seda rohkem kommenteerida.

Jälle üks asi, mille suhtes olen targem – lisaks toidule saab ka alkoholi oma ratsioonist välja jätta. Vahepeal kaalusin ennast ja jess – kaal oli juba alla 100 kg! Rubensile ma modelliks enam ei sobinud. Rõivad, mis varasemalt selga ei läinud, sai jälle kapinurgast tolmu alt välja võtta. Aga eesmärgini oli veel pikk tee minna. Ütleksin, et olin poolel teel ning ees terendas uus doos. Kuidas sellega läks, saate lugeda juba edaspidi.

JÄRGNEB...

MA EI OLE PAKS, MA OLEN TÄISSALE – EHK KUIDAS MA ENNAST KÕHNEMAKS „OZEMPIKISIN“

Meedia on täis fotosid kuulsustest, kes on läbi ime kaotanud kõik oma liigsed kilod. Ole sa mees või naine – vahet ei ole, sündinud oleks justkui maailmaime. Enamik neist räägib, kuidas teadlik toitumine ja muu „ilus“ teevad imesid. Keegi aga ei julge otse öelda: „Jah, ma ozempicisin.“ 21. sajandil on iluetaloniks jätkuvalt kõhnus ja nii on see kestnud viimased sada aastat. Prisked vormid on jäänud ajalukku ega näita enam rikkust. Ajalooliselt oli ju vastupidi – volüümikus märkis head elu, vaesed olid aga kõhnad.

Minu teekond Ozempicini sai alguse oktoobris. Käisin töötervishoiuarsti juures ning peale igasugu mõõtmisi ja kaalumisi sain teada, et kehamassiindeksi järgi olen ma ülekaaluline et mitte öelda lausa paks. No ausalt öeldes teadsin seda isegi – XL-suurusest oli märkamatult saanud XXL. Ütlesid lugupeetud doktorile läbi huumori, et ma pole paks, vaid ainult „täissale“. Endal aga hakkas peas helisema ohukell: kui ma nii jätkan, olen varsti nagu need ameeriklased TLC tõsieluseriaalides, kes püüavad meeleheitlikult kaalu langetada ja lõpetavad maovähendusoperatsioonil. Arst soovitas rääkida perearstiga ja andis mõista, et tänapäeval on olemas „imeasjad“, mis aitavad kaalu stabiliseerida. Teadsin kohe, millest jutt, aga mõtlesin sisimas: „Sellele libedale teele ma küll ei lähe.“

Ma eksisin. Umbes paari nädala pärast võtsin siiski ühendust oma perearstiga. Kurtsin muret, et kehakaal ei lange, vaid tõuseb. Ja seda vaatamata sellele, et teen 3–4 korda nädalas trenni, jälgin toitumist ja proovin vahelduvat paastu, süües vaid kord päevas. Arst soovitaski kohe kaalulangetusravimeid. Eestis on hetkel saadaval kaks varianti: üks odavam ja teine pea poole kallim, kas süstide või tablettidena. Valisin odavama süstivariandi, sest see tundus kuidagi vähem stressitekitav. Samas imestasin, kui kergelt see ravim välja kirjutati – justkui pakuks keegi klaasi vett janu kustutamiseks. See pole ju ometi suvaline ravim, vaid nõuab retsepti.

Seadsin sammud apteeki. Ravimi manustamine on jaotatud kolmeks neljanädalaseks perioodiks. Iga periood koosneb neljast annusest, doos suureneb järk-järgult ja kehakaal peaks langema „nagu mühisev mets“. Üks süst nädalas, soovitavalt kõige pekisemasse kõhupiirkonda. Apteegis mulle mingeid instruktsioone ei jagatud – tunne oli, nagu ostaks peavalutablette. Kodus koorisin kõhu paljaks ja lugesin juhendi läbi. Midagi keerulist polnud, kaasas oli visuaalne õpetus ning esimene torge ei meenutanud isegi sääsehammustust. Esialgu ma suuri muutusi ei märganud, jätkasin oma tavarutiiniga.

Kuid pärast teist doosi astusin trennis kaalule ja oh imet – kaal oligi vähenenud! Enesetunne oli parem, trenni tehes ei seganud „pükniline kõht“ enam nii tugevalt ja olemine oli kergem. Esimese nelja doosi lõpuks märkasin ka muutust isus. Tekkis vaevumärgatav isutus – enam ei soovinud toitu nähes kohe õgima hakata. Pigem näksisin moepärast, et ei tekiks süütunnet söömata jätmise pärast ja olla jätkuvalt oma harjumuste ori.

Kui käes oli aeg uue ja kangema doosi käes, läks asi aga juba palju huvitavamaks. Tekkisid esimesed sümptomid, millest avalikult ei räägita, kuid mis on üsna ebameeldivad. Ja siin see konks ongi – kõik eksponeerivad oma salenenud kehavorme, aga mis hinnaga need tulevad, on justkui tabu, millest rääkimine on meie kõigi vaikiva nõusolekuga välistatud. Aga sellest kirjutan lähemalt juba järgmises postituses.

Fotol on kujutatud süstalt, millega protseduuri läbi viiakse. Seal on näha ka annus-0,5.

KUI LÜHIKESTEST JUHTMETEST SAAVAD PIKAD!

Iga päev kuuleme inimestest, kes on langenud pettuse ohvriks. Eestis pole vist enam kedagi, kes nendest skeemidest kuulnud poleks. Alles eelmisel nädalal jooksis uudistest läbi kõhedusttekitav fakt: Eesti inimestelt peteti eelmisel aastal välja rekordilised 29 miljonit eurot! See on meeletu summa. Kui vaadata statistikat, siis langes pettuse ohvriks 3685 inimest. Kindlasti oleks see arv veelgi suurem, kui meil ei hakkaks aeg-ajalt peas see punane ohutuluke põlema. Minu mõistus keeldub seda rahalist numbrit isegi uskumast.

Ka mina olen langenud pettuse ohvriks, kuid õnneks on see piirdunud vaid 100-eurose kaotusega. Meenutan siinkohal oma õppejõu sõnu küberturvalisuse loengust: „Küsimus ei ole selles, kas minuga see juhtub, vaid pigem selles, millal see juhtub.“ Ja nii täpselt ongi.

Kõige absurdsem juhtum, kus mult 100 eurot välja peteti, oli tegelikult mu enda lollus. Olin just reisile minemas, kui tellisin ühest veebikaubamajast toote. Arvestasin, et pakk peaks saabuma siis, kui ma ise Marokos ringi rändan. Tavaliselt kasutan väljaspool Euroopa Liitu vaid lennurežiimi ja WIFI-t, kuid kuna ootasin saadetist, lülitasin ühel päeval võrgu sisse.

Kohe saabuski sõnum paki jõudmisest pakiautomaati. Kirjutasin kullerfirmale meili ja palusin hoiustamist pikendada. Samal hetkel aga potsatas telefoni uus sõnum: „Teil on vaja tasuda tollimaks.“ Summa oli naeruväärne – alla ühe euro. Mõtlesin endamisi, et ju on seadused muutunud ja ka EL-i sisesele kaubale toll peale pandud. Ma ei süvenenud sekundikski. Klõpsasin lingil, sisestasin PIN1 ja seejärel ka PIN2. Tegin „korraliku kodanikuna“ ülekande ära, lülitasin telefoni uuesti lennurežiimile ja unustasin loo.

Õhtul välja sööma minnes tahtsin automaadist kohalikku raha võtta. Esimeses automaadis tuli teade: „Pole piisavalt vahendeid.“ Teises ja kolmandas sama lugu. Alles siis hakkas midagi kohale jõudma. Otsisin kiirelt WIFI, logisin panka ja nägin – ollallaa, 100 eurot oli läinud mingile täiesti suvalisele arvele.

Öelge veel, et eestlased pole pikkade juhtmetega! Alles siis jõudis mulle kohale, et olin langenud osavate petturite ohvriks. Ma ei kaalunud olukorda adekvaatselt, sest olin puhkuserežiimil, nautisin head ilma ja olin kaitseseisundi täielikult välja lülitanud.

Mul tegelikult vedas. Reisidel kasutan ma alati oma backup-arvet ja kaarti, kuhu kannan ainult jooksvat raha. Kui ma oleksin selle „1-eurose arve“ kinnitanud oma põhikontolt, kuhu oli just paar päeva varem laekunud töötasu, oleks kaotus olnud kordades valusam. See 100 eurot oli minu jaoks kooliraha.

Sarnaseid üritusi on olnud veelgi, enamasti seotud WhatsAppiga. Kaks juhtumit on olnud eriti meeldejäävad – üks Londonis ja teine nüüd Istanbulis. Mõlemal korral „häältasid“ nad end sisse läbi avaliku WIFI-võrgu.

Londonis pakuti väga professionaalselt osalemist püramiidskeemis, räägiti Bitcoinidest ja investeerimisest. Mäletan, et manipuleerimine oli meisterlik – kui sa ei reageerinud piisavalt kiiresti, üritati tekitada süütunnet. Mind päästis tookord see, et mul polnud aega süveneda ja asi vaibus. Istanbulis olles oli skeem sama, aga seekord sain ma kohe aru, millega tegu. Hasardist mängisin alguses isegi natuke kaasa, kuid tüdinesin ruttu, raporteerisin numbrist ja blokeerisin selle.

Eestis olles pole mul selliseid asju ette tulnud, aga pahalased on alati meist ühe sammu ees. Sa võid olla kui küberteadlik tahes, aga on hetki, kus tähelepanu hajub ja petturid kasutavad selle kohe ära.

Selle asemel, et ohvrit häbistada või tema eksimust pisendada, peaksime olema toeks. Ütlen ausalt – minu esmane reaktsioon oli enesesüüdistamine ja häbi. Aga kes oma vigadest ei õpi, see targemaks ei saagi. Oleme valvsad, ka siis, kui päike paistab ja puhkus turgutab! Loodan, et sellest loost on kellelegi abi.

Illustreerivaks fotoks lisasin berberite (tuareegide) sümboli Yaz, mis tähistab „vaba meest“. See on meeldetuletus, et vabadusega kaasneb ka vastutus iseenda ja oma (digitaalse) turvalisuse eest.

PROFESSIONAALNE KRETINISM EI PÄÄSTA MIND KA HAMBAID RAVIDES

Üks valdkond, millest ma seoses Türgiga tahan veel kirjutada, on moe- ja tekstiiliäri. Esmapilgul võib tunduda, et mood ja hambaravi ei käi kokku, kuid Türgi kontekstis on need valdkonnad tegelikult üsna tihedalt seotud – mõlemad on riiklikud prioriteedid.

Reisides eri riikides, on mul alati eesmärgiks tutvuda kohaliku rõivatööstuse ja moega. Türgi ei olnud selles suhtes erand. Meenub paarikümne aasta tagune ütlus, et kui asi oli ikka eriti kole, siis öeldi: „See rõivas näeb välja nagu Türgi polüester.“ Aeg on aga edasi läinud ja see kurikuulus Türgi polüester on asendunud kvaliteetse tekstiiliga. Samas pole polüester kuhugi kadunud, sest inimeste tarbimisjanu on muutunud hoomamatuks.

Istanbul on tõeline šopahoolikute paradiis. Igal sammul on pisikesi ärisid, suuri poode ja hiiglaslikke kaubanduskeskusi. Tõsi, suuremates poodides on kaup sarnane nagu mujalgi maailmas, kuid Istanbulis torkab silma tohutu outlet-poodide hulk, kus müüakse eelmiste hooaegade kraami. Türgis on uskumatult tugev siseriiklik tootmine – nad on maailmas suuruselt neljas tekstiilitootja. See tähendab, et neil pole mõtet importida odavat Hiina särki, kui nad saavad ise oma puuvillast kvaliteetsema särgi soodsamalt valmis teha.

Käisin nädala jooksul läbi mitu suurt kaubanduskeskust ja tutvusin Türgi kohalike rõivabrändidega. Külastasin ka Türgi suurimat kaubanduskeskust ning see ajas mul täiesti pea keerlema. Et selles ostuparadiisis natukenegi orienteeruda, on vaja aega ja kainet meelt, et mitte meeltesegadusse sattuda.

Kõrvutades Türgi brände Euroopa kettidega, võin julgelt väita, et kvaliteedi osas on nad tunduvalt paremad kui Zara või H&M. Teiste kiirmoebrändidega on see vahe veelgi drastilisem. Mida aga Türgi suurtele brändidele ette heita? Minu isikliku arvamuse kohaselt on nad liiga basic ehk disainipool on pigem nõrk. Ega kõik inimesed ei tahagi „kiiksuga“ rõivaid, aga mingi eristuv disainielement võiks ju olla. Siiski on märgata, et nii mõnigi bränd on hakanud disainile rohkem rõhku panema.

Minu soovitused, millele Istanbulis pilk peale visata:

• Taskukohane ja korralik: Koton, LC Waikiki, DeFacto, Colin’s.

• Bridge- ja luksusbrändid: Ipekyol, Vakko, Sarar, Mizia.

• Kaasaegne disainigigant: Les Benjamins (tuntud üle maailma oma tugeva käekirja poolest).

Muidugi on Istanbulis ka palju sõltumatuid disainibrände, kelle looming on hoopis erinev massibrändide pakutavast. Need on väikesed kogused ja omanäoline käekiri, kusjuures hinnaklass on üllatavalt tarbijasõbralik. Sattusin nii mõnessegi sellisesse poodi sisse põikama ja pean ausalt tunnistama, et sealt oli üsna raske ilma ostuta väljuda. Aga midagi peab jääma ka järgmiseks korraks!

Paljud tuntud maailmabrändid kasutavad Türgit just oma tootmisbaasina. Näiteks on luksusbrändide hulgas väga kõrgelt hinnatud Türgi trikotaaž, mis on Aasia analoogidest tunduvalt kvaliteetsem. Need ajad hakkavad õnneks mööda saama, kus märgis "Made in Turkey" oli odavuse ja maitsetuse näitaja.

Meenuvad mu kadunud õpetaja Slava Zaitsevi sõnad, kes rääkis meile alati: „Kui tahate näha rõivaeseme tõelist väärtust, ärge vaadake ainult välist viimistlust, vaid pöörake toode ümber ning hinnake ka sisemist tehnoloogiat ja kvaliteeti.“ Nendel sõnadel on 100% tõepõhi all.

Vaatamata oma sisemisele lubadusele, et ma rõivaid Türgi reisilt kaasa ei osta (teate küll, rõivad pole ju baasvajadus!), ei suutnud ma ikkagi sõna pidada. Ostsin võrdluseks ühe EL-i kiirmoebrändi toote ning kohaliku Türgi brändi eseme. Tuleb tõdeda: kvaliteedi osas on kaalukauss kindlalt Türgi poolel, samas kui disaini ja kangaefektide osas on EL-i bränd veel hetkel tugevam. See ongi dilemma – mis on olulisem? Kuid arvestades Türgi kiiret arengut, olen kindel, et peagi jõuab ka sealse moe disainipool kvaliteedile järele.

Ilustreerivaks fotoks on üks vaade Istanbuli suurimast kaubanduskeskusest Istanbul Mall.