HAIGUSTE RAVI KONTROLLITUD – MINE REISILE!

Budapest on minu reisisihtkohtade nimekirjas olnud juba aastaid ning lõpuks on mul õnnestunud siia maanduda. Esimene plaan Ungari pealinna külastada oli mul tegelikult juba kuus aastat tagasi, aga siis pani Covid maailma lukku ja murdis ka lukuvõtme ära. Hiljem ei klappinud ajad ja nii ma jõudsigi siia alles nüüd, 2026. aasta külmal kevadel.

Kuid ka seekord polnud tulek kindel. Haigus otsustas mulle korraliku vingerpussi mängida ja nädal enne sõitu murdis külmetus mu ikka mehiselt maha. Veel reedesel päeval olin täiesti siruli voodis ja tunne oli selline, nagu oleksin rongirataste alla jäänud. Palavik, jube köha ja nohu, mis meenutas kevadpäikese käes sulavat katust, kus pidevalt midagi tilgub.

Laupäeva hommikul otsustasin aga härjal sarvist haarata. Ütlesin endale, et seekordne reis ära ei jää! Hakkasin tegutsema ja parim viis enesetunnet parandada oli... koristamine. Ja pean tunnistama, et see mõjus. Laupäeva õhtuks oli olemine tunduvalt parem ja mõte reisi tühistamisest ei tundunud enam mõistlik. Teadsin kogemusest, et keskkonnavahetus on parim ravim. Olen varemgi olnud olukorras, kus enne minekut on enesetunne vastik ja kahtlane, aga sihtkohta jõudes haituvad haigussümptomid nagu imeväel. Ja muide, kui varasemalt on Coca-Cola tervist parandanud, siis seekord jäi loodetud efekt saabumata.

Kui ma mõtlen sellele, mida ma Ungarist tean, siis ega peale Orbani ümber toimuva tralli ja ajalootunnis õpitud Austria-Ungari keisririigi suurt midagi polegi. Aga lapsepõlvest meenuvad seigad küll. Näiteks igal koolivaheajal ETV-st kohustuslikus korras jooksev "Kapten Tenkes". Millest seal täpselt juttu oli, enam ei mäleta, aga teleka ette olin ma naelutatud. Järgmisena meenuvad GLOBUS-e herned, mis olid täielik defka ja mida liikus Põlva kaubandusvõrgus vaid suurtel aastapäevadel – üks sellistest oli näiteks NSVL-i (või tolleaegses kõnepruugis SSOR-i) aastapäev. Ning üle ega ümber ei saa ka tolleaegsest Ungari popikoonist Kati Kovacsist, keda meeldis lapsena kuulata. Teilegi nautimiseks üks tema minu tolleagsetest lemmiku aluludest: KATI KOVACS

Kõige selgemalt on mul aga meeles ungari kirjaniku Éva Janikovszky raamat "Kui ma oleksin suur" (László Réberi illustratsioonidega). See on siiani üks minu lemmikuid. See raamat kirjeldas täpselt kõike seda, mida ma lapsena teha tahtsin ja mida ma nüüd täiskasvanuna teen, ilma et keegi mind keelaks. Suur olla ongi parem kui laps! Suured inimesed panevad selga need riided, mida ise tahavad, võivad end tuletõrjeauto signaali kuuldes aknast välja upitada ega pea magama minema, kui televiisoris just kõige huvitavamaks läheb. Raamatu peategelane unistas, et suurena sööks ta enne lõunat tahvli šokolaadi, tõmbaks valgete kinnastega üle kõigi raudaedade, põlvitaks toolil ja ei nuuskaks mitte kunagi nina, vaid ainult löristaks. Ja muidugi silitaks ta kõiki hulkuvaid koeri ja kasse. Kuna hulkuvate loomade aeg on möödas, siis ma lihtsalt tervitan mööduvaid neljajalgseid viisakalt: "Tere, Koer!" või "Tere, Kass!".

Teine seik on seotud EÕM-iga (Eesti Õpilasmalev). Põlva rajoonis oli suvel külas rühm Ungarist ja väljavalitud malevlastel lasti nendega kohtuda. Sealt leidsin endale kirjasõbra Ildiko, kellega vahetasime kirju ja pisikesi pakikesi mitu aastat. Ildiko oli pärit Tiszafüredi linnakesest. Tol ajal polnud sotsiaalmeediat ja kirjavahetus oli oluline osa elust. Lõpuks jäi see soiku ja ma ei teagi, mis temast saanud on, kuigi foto Ildikost on mul kuskil sahtlipõhjas alles. Olen mitu korda mõelnud ta üles otsida, aga mõtteks on see jäänudki.

Nüüd ma siis olen Budapestis. Piletid ostsin pool aastat tagasi Air Balticu suurelt müügilt. Kõik oligi liiga ideaalne, et olla tõsi – niipea kui allahindlus lõppes, hakkasid pihta lennuaegade muudatused. Vahemaandumiste ajad venisid kolossaalselt: paarist tunnist sai seitse ja tagasiteel lausa üheksa tundi. Ning tagasilend toodi kolm tundi varasemaks. Aga jah, selle hinna eest, millega ma lennupileti oktoobris soetasin, ei saa enam kirikus ka peksa. Ega ilmaasjata ei hüüta seda firmat Air Peldikuks. Aga jäägu, ei viitsi sel teemal rohkem jaurata. Õnneks oli lennukis ruumi ja sain laiutada.

Budapest võttis mind vastu mõnusa sooja ja päikesepaistelise ilmaga ning ma tundsin, kuidas viimased haigusraasukesed mu ihust haihtusid. Sõites bussiga kesklinna poole ja vaadates seda trööstitut industriaalmaastikku, tekkis korraks küll tunne, et mida fucking imet ma siia ära kaotasin? Internet on täis ilusaid fotosid helesinisest Doonaust, aga reaalsus on paraku hallim. Õnneks see emotsioon hajus kohe, kui kesklinna jõudsin.

Hotellis tegin väikesed iluprotseduurid ja läksin linna avastama. Kuna olen kohapeal ainult 2,5 päeva, otsustasin, et ei planeeri midagi, vaid lihtsalt kulgen. Kui tahan, söön kisselli, kui tahan, kuulan transistorit. Mida toob järgnev päev, sellest juba mõnes järgmises postituses.

Illustreerivaks fotoks üks helesinine taevas koos Budapesti arhitektuuriga.

MIKS EI MAKSA ESIMESTE PÄIKESEKIIRTEGA KOHE PALJA PEEGA MAAPINDA KATSUMA HAKATA?

Eesti filmis „Ideaalmaastik“ on stseen, kus külvivolinikule tehakse selgeks: kui palja peega kannatab juba maa peal istuda, siis võib vilja salvest välja tuua ja maha külvata. See tuli mulle meelde, sest pärast pikka ja väsitavat talve on esimeste päikesekiirtega alati kiusatus talvised vammused seljast visata ja vahetada need millegi kergema vastu.
Aga juba vanarahvas teadis, et kevadilmad võivad olla petlikud nagu esimene armastus. See võib sind nii läbi tõmmata, et järgmisel hetkel oled siruli voodis ja kirud oma lollust. Nii minuga põhimõtteliselt juhtuski. Külmetusin ja olen nüüd juba teist nädalat haiguslehel. Kõige tobedam on asja juures see, et niipea kui enesetunne veidi paranes, tormasin ma kohe "püünele", et saada osa kohalikust kultuurielust.
Teadupärast toimus eelmisel nädalal Tallinn Fashion Week. No kuidas sa jätad minemata, kui reede õhtul on võimalus kohalikku moodi vaadata ja hinnata? Seekordne üritus toimus täiesti uues kohas – T1 Venue sündmuskeskuses. Natuke võõristav oli seal kaubanduskeskuse vahel seigelda ja õiget ust otsida, kuid väikese ajavaruga jõudsin õnneks õigeks ajaks kohale.
Disainer, kelle pärast ma selle teekonna ette võtsin, oli Vilve Unt. Vilve on pärjatud Hõbenõelaga ning tema käe alt on Eesti moemaastikule lennanud terve plejaad edukaid disainereid. Kui varasemalt võis Vilve loomingut iseloomustada kui kaasaegset etnot, siis seekordne kollektsioon üllatas mind täiesti teistsuguse lähenemisega. See meenutas pigem vahemerelikku elegantsi – silme ette kerkisid päikeseloojangus säravad jahid Monaco rannikul. Kui varem on disainer keskendunud rahvarõivaste moderniseerimisele, siis see kollektsioon oli edasiminek, meenutades 20ndate flapper-stiili pahelisust läbi elegantsi ja elunautlemise. Märksõnadeks värv, siluett, läbimõeldud stilistika ja modellid, kelles kõik oli täiuslik.
Hiljem oma mälupiltides sorides sain aru, mis mind tegelikult häiris: Vilve kollektsioon ei sobitunud sellesse keskkonda. Ma liigitaksin tema värske loomingu „quiet luxury“ kategooriasse, mis eeldab palju intiimsemat ja kammerlikumat interjööri. Kaubanduskeskuse võlts tehislikkus vähendas elegantsi, mida modellid ülipikal catwalk-il pakkusid. Meenus Vilve varasem esitlus Hüüru mõisas – see kooslus oli tunduvalt esteetilisem.
Kuid nagu iga ilus asi, lõppes ka see ning pidin juba jooksma naiskunstnike grupi Fööniks näituse avamisele Vabaduse galeriis. Fööniks koosneb parimas eas naistest, kes väljendavad omi mõtteid läbi erinevate kunstivormide. Vabaduse galerii ruum on mulle alati tundunud pretensioonikas ja raske (see arusaamatu post keset ruumi!), aga seekord oli näituse kujundaja ja rühmituse kokkukutsuja Eveli Varik suutnud paljude erinevate autorite loomingu ning egod väikesesse ruumi nii ära mahutada, et need hakkasid üksteist täiendama ning moodustasid nauditava koosluse. Ma nägin ja tunnetasin loomingut – see oli aus ja vahetu. Näitus on avatud mai alguseni, soovitan läbi astuda!
Pärast intensiivset suhtlust kiirustasin koju, et viia Bruce õhtusele jalutuskäigule. Muide, alles paar päeva tagasi selgus, et Bruce ei olegi Bruce, vaid hoopis Pipote. Passis on kirjas Pipote/Bruce – kuidagi harjumatu!
Õhtuti enne uinumist meeldib mulle sukelduda teiste inimeste maailmadesse ning scrollida sotsiaalmeedias. Niimoodi erinevaid elusid vaadates sattusin ja kommenteerisin nalja pärast kohaliku stand-up koomiku reklaami, kes pakkus pileteid enda etendusele. Ja ennäe imet – võitsingi piletid kahele Sten-Erik Allika ehk Laulva Koomiku stand-up'ile kohvikus Ratas ja Kohv. Uksel oli vaja öelda vaid parool „tiktok“. See oli minu esimene stand-up'i külastus ja ma ei pidanud pettuma. Formaadi poolest meenutab see veidi nõukogudeaegset estraadi, kus üks inimene peab tund aega lava täitma, aga vahe on selles, et koomik ei kehasta kedagi teist, vaid räägib lugusid omaenda elust.
Vürtsi lisasid paar prouat publikust, kes ei olnud sugugi suu peale kukkunud ja kandsid hoolt selle eest, et koomik saaks samaväärset "kildu" vastu. Nalju oli seinast seina: sai nii pede-, seksi-, tibla- kui muud piiripealset nalja (kuigi seda minu eelmises postituses mainitud "neegrinalja" oleks ka tahtnud kuulda!). Eesti stand-up skeene on igatahes avastamist väärt.

Aga esmaspäevast ootab mind juba Budapest ning uued emotsioonid!

Illustreerivaks fotoks on vaaade Vabaduse galerii näitusele. 

HEA RAAMAT ON SAMA OLULINE KUI KVALITEETNE RÕIVAS

Kui ma varasemalt olen kirjutanud peamiselt rõivastest, siis nüüd tekkis tahtmine jagada mõtteid oma viimasest lugemiselamusest. Selleks on Natalia Ginzburgi "Perekonnaleksikon" (tõlkija Heete Sahkai, väljaandja Loomingu Raamatukogu).

Viimasel ajal on minu põhilektüüriks olnud kas krimkad või erialane kirjandus, kuid sattusin selle teose otsa täiesti juhuslikult. Läksin raamatukokku eesmärgiga leida midagi teistsugust. Minu meetod on lihtne: loen esimese lehekülje ja kui see mind kõnetab, siis loen edasi. Ja nii see raamat mu kotti kukkuski.

Seda teost lugedes meenus mulle teismeiga, kus ma raamatuid lausa neelasin. Head kirjandust polnud palju saada, see oli puhas "defka". Harvad polnud juhud, kui kell oli ammu üle kesköö, aga mina lebasin öölambi valgel voodis ja uppusin lehekülgedesse. Kui vanemad öösel korraks üles ärkasid, sain ikka möliseda, et aeg on magada ja miks ma elektrit raiskan. "Perekonnaleksikoni" lugedes tuli see aeg jälle meelde – ma ei uskunud, et kirjapandu mind nii endasse haarab. Sain pidama alles hommikul kell kuus, kui koerad üles ärkasid ja nõudlike nägudega märku andsid, et aeg on "kusemaie" minna.

Nii nagu rõivastega, mida on maailmas liiga palju, on lugu ka raamatutega – hästi kirjutatud teoseid peab tegelikult tikutulega taga otsima. Kuid "Perekonnaleksikoni" võib ilma südametunnistusepiinadeta lisada parima kirjanduse nimistusse. Kvaliteet ja kvantiteet on ikka väga erinevad asjad!

Mulle meeldib selles raamatus kõik. See, kuidas peategelane on kui kõrvaltvaataja toonud lugeja ette oma perekonna loo, vürtsitades seda humoorikate vahepaladega lähedastest. Sukeldusin sellesse maailma täielikult: minu silme ees hakkasid jooksma elavad pildid tegelaste välimusest, nende söömismaneeridest ja kõnepruugist.

Näiteks peategelase isa, kes nimetab kõike kohatut "neegriteoks". Tänapäeval on N-tähega algava sõna kasutamine lubamatu ning siia klapiks ehk paralleelina tänapäevane väljend "tibla". Parafraseerides võiks ju öelda: "Ärge olge tiblad!". Neid tegevusi, mis tollal "neegriteoga" haakusid, oli mitmeid – näiteks linnakingadega mägedes matkamine oli puhas lollus ehk "neegritegu".

Minajutustaja isa tundub tahumatu ja otsekohene mees, kelle maailmapilt on üsna must-valge, kuid sellegipoolest suudab ta tekitada sümpaatiat ja panna koos endaga naerma. Kivirähku tsiteerides: see on raamat, kus saab nii nutta kui naerda. Minu jaoks oli suurepärane leid ka sõna „sõnaaher“. See käib inimese kohta, kes räägib vähe. Püüan selle meelde jätta ja kasutusele võtta. Vaimukaid kilde on seal palju ja need teevad lugemise eriti nauditavaks.

Tegevus toimub aastatel 1920–1950 ühe perekonna elust Itaalias. Perekonnaloo jutustamine läbi ajaloolise sündmustiku muudab loo eriti huvitavaks. Kui alguses on varjund humoorikas, siis mingil hetkel asendub see kurbuse ja raskusega – mängu tulevad Mussolini võimuletulek ja repressioonid. Kuid autori positiivsus ja iroonia suudavad ka halvas näha lootust.

Lõpetuseks lisan tsitaadi Ester-Betty Väljaotsalt, kes on seda raamatut arvustanud Postimehes:

„Natalia Ginzburgi «Perekonnaleksikon» peaks olema kohustuslik lugemine kõikidele, kes tunnevad, et tahavad kangesti oma elulugu kirja panna ning tagatipuks publitseerida. Alati ei maksa sellele ahvatlusele järele anda, sest tõelisi pärle selles žanris on vähem, kui raamatupoodide rikkalikud riiulid mõista annavad.“

 

TAASKASUTUSE MITU PALET

Hiljuti osalesin Loov Eesti korraldatud koolitusel, mis keskendus rõiva- ja tekstiilitööstuse arengutele. Eesmärk oli koolitada valdkonna juhte, kes mõistaksid, et praegune ärimudel ei ole enam jätkusuutlik, ning suudaksid viia läbi süsteemseid muutusi. Lisaks kohtumistele toimus webinar, kus Kerli Kant-Hvass esines loenguga „Opportunities and Challenges in Building Circular Textile Systems“.
Webinar puudutas teemat, mis võib esmapilgul tunduda laialivalguv, kuid millel on tegelikult sügav tähendus. Esineja üks põhiteese oli üheselt selge: ringmajandus algab disainilaualt, mitte prügikasti juurest. Pean selle väitega 100% nõustuma.
See tähendab, et toode peab olema algusest peale loodud kestma, olema parandatav ja lõpuks ka päriselt ümbertöödeldav. Kant-Hvass kritiseerib lähenemist, kus toodetakse massiliselt odavat rämpsu ja loodetakse: "Küll me selle hiljem kuidagi taaskasutame." See on majanduslikult ja keskkonnasäästlikult ebaefektiivne. Siin peitubki vastuolu: kui lisame sildi "taaskasutus", tekib paljudel heausklikel arvamus, et kõik ongi hästi. Reaalsus räägib muud. Kas taaskasutus on sellises koguses, nagu meile seda eksponeeritakse, üldse eetiline?
Esmapilgul tundub vastus "jah", kuid ärimudelit analüüsides saab selle paradigma kergelt ümber lükata. Kaasaegses rõivatootmises räägime lineaarsest mudelist: osta – tarbi – viska ära/taaskasuta. Taaskasutusest on saanud vahend meie südametunnistuse vaigistamiseks. Andes kotitäie asju ära, tekib meil justkui moraalne õigus kohe uued asemele muretseda. Tekib surnud ring.
Uute asjade tellimine on tehtud nii lihtsaks, et piisab vaid paarist klahvivajutusest. Maailma moepealinnades on võimalik tellida uus rõivaese koju lausa kolme tunniga! Siinkohal meenub mulle ühe tuttava soovitus: kui tahate midagi netist osta, lisage see ostukorvi ja jätke sinna paariks-kolmeks päevaks. Tihtipeale selgub, et emotsioon lahtub ja ese rändab teie koju jõudmise asemel tagasi virtuaalsele riiulile.
Asja teeb hullemaks kiirmoe kõrvale tekkinud ultrakiirmood, mis eetilisuse piiri veelgi ähmastab. Järjest rohkem leiame teise ringi poodidest Sheini ja Temu toodangut. Iseenesest polekski selles midagi halba, kuid tihtipeale on need kaltsukates kallimad kui uuest peast, mis muudab nende väärtuse enam kui küsitavaks.
Mööda ei saa vaadata ka kvaliteedist. Mul on aastatega välja kujunenud professionaalne kretinism – rõivaste puhul vaatan alati sisemist töötlust. Ja tõde on valus: kui sisemiste õmbluste kvaliteet on pehmelt öeldes sitt, siis ei oma toode mingit väärtust. See ei ole disainitud kestma, vaid lagunema, muutes jutu "ringmajandusest" lihtsalt tühjaks turundusmüraks.
Palju on räägitud tekstiilide ümbertöötlemisest, kuid ka see valdkond tekitab küsimusi. Arvestades lisandite hulka – nööbid, lukud, paelad, segumaterjalid –, on sellise toote ümbertöötlemine sageli võimatu. Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Siinkohal meenub üks kõnekas seik Kerli Kant-Hvassi ettekandest, kus ta näitas fotosid tekstiile täis topitud prügikastidest. Inimesed on need asjad tagastanud lootuses, et nendega tehakse midagi õilsat ja planeet päästetakse. Reaalsus on aga see, et kuskil on projekt pooleli jäänud ja kedagi tegelikult ei huvita see lõpptulemus ega kuhu see prügi päriselt jõuab.
Alates 2028. aastast kehtestatakse uus norm, kus Euroopa rõivatootjad hakkavad maksma tekstiilijäätmete kogumise ja sorteerimise eest. Riided muutuvad kallimaks, kuid reaalset lahendust prügile veel pole.
Siit tekibki küsimus: kas rõivaäri saab üldse olla eetiline? Ja mis juhtuks siis, kui rõivaid enam juurde ei toodetaks? Jätame kõrvale töökohtade kaotuse ja keskendume ületarbimisele ning enesele tuha päheraputamisele.
Illustreerivaks pildiks lisan siia paar päeva tagasi teise ringi poest ostetud vaba aja pluusi. Kas mul oli seda vaja? Ausalt öeldes mitte, aga emotsioon sai võitu – mulle meeldis materjal, disain ja tegumood. Ja ma saan seda ka natuke ümber disainida. Aga reaalsus on see, et vajadust mul selle eseme järgi pole, sest asju on rohkem kui ruumi.

Me elame asjade ajastul: kas 200 riideeset on vajadus või fetiš?

Hiljuti sattusin Redditis arutelule selle üle, kui palju on keskmisel inimesel riideid. Eriliselt kõnetas mind 50+ meeste kategooria – grupp, kuhu kuulun ka ise. Teema hakkas huvitama ja otsustasin teha oma garderoobis inventuuri, et saada aus sisevaade oma "varudesse".

Tulemus oli jahmatav. Kapist ilmusid välja rõivad, mille pidasin ammu kadunuks või taaskasutusse antuks. Kokku sain üle 200 ühiku, kusjuures siia hulka ei arvestanud ma sokke ega aluspesu. Kuna jalanõud on minu garderoobis oluline atribuut, loendasin neid ca 50 paari. Minu moto on alati olnud: lahedaid jalanõusid pole kunagi liiga palju.

Ma ei läinud nii kaugele nagu mõned sotsiaalmeedia entusiastid, kes liigitavad iga eseme täpselt kategooriatesse – see oleks olnud liiga ajamahukas. Kuid ainuüksi teksasid on mul 10 paari ja tõsi on see, et viimase poole aasta jooksul olen ma neid kõiki ka kandnud. T-särgid, see maailma tavalisim müügiartikkel, jagunevad mul peamiselt kaheks: mustad ja valged, sekka mõni üksik värviline erand. Üks oluline aspekt, mida ma rõivaste soetamisel jälgin, on materjal. Enamik minu garderoobis olevaid rõivaesemeid on loodusliku koostisega, mis tähendab, et "keemia" ehk polüestri ja muude sarnaste materjalide osakaal on minimaalne.

Ühe asja ma siiski tegin – liigitasid tooted kolme kategooriasse: minu enda disain, uuena poest ostetud või teise ringi kaup. Jalatseid ma tavaliselt teise ringi poodidest ei leia, sest erinevalt naistest kannavad mehed oma jalatsid tihti "ribadeks", kuid pean ausalt tunnistama, et kolm-neli paari second-hand jalanõusid mul siiski on. Kui veel kümme aastat tagasi domineerisid mu garderoobis minu enda disainitud rõivad, siis järjest rohkem jõuavad sinna teise ringi poodide leiud, mida ma aeg-ajalt ka ise ümber disainin.

Kui analüüsida Thorstein Vebleni silmapaistva tarbimise teooriat, siis kardan, et olen selle elav näide. See pole enam ammu vajaduspõhine omamine, vaid kaldub pigem fetišismi poole – eriti mis puudutab jalatseid. Eks igaüks lähe lolliks omamoodi ja võib-olla on see massiivne asjade hulk üks esimesi märke keskeakriisist.

Seda rägastikku vaadates tulid mulle kohe meelde mu lühiajalised elamised Aasias ja Aafrikas. Sealne reaalsus oli teine: kolm paari jalatseid, kolm paari pükse, paar T-särki ja mõni jakk. Kord nädalas tuli pesunaine, küüris need käsitsi puhtaks ja pani lõõskava päikese kätte kuivama. Ise olin ma samal ajal sarongi mässituna diivanil ja mõtlesin elu üle järele. Seal piisas vähesest, et olla õnnelik. Siin, asjade ajastul, on meil 200 "lisandit", aga kas meil on selle võrra rohkem aega elu üle järele mõelda?

Süvenedes uuringutesse, on pilt veelgi huvitavam. Sotsioloogilised garderoobiauditid (nt Sophie Woodwardi tööd) kinnitavad, et lääne ühiskonnas on keskmisel inimesel kapis 100–150 eset, kuid mehed kalduvad skaala alumisse otsa ehk 50–80 eseme juurde. WRAP-i uuringud näitavad, et mehed hoiavad riideid keskmiselt poolteist kuni kaks korda kauem kui naised ning 50+ vanusegrupp on statistiliselt kõige altim hoidma alles kvaliteetseid esemeid, mis on ostetud 10–15 aastat tagasi. Tarbimisstatistika (Eurostat) kohaselt kulutavad 45–64-aastased mehed riietele 20–30% vähem kui noorem põlvkond, mis viitab välja kujunenud ja püsivale garderoobile.

Siiski kehtib ka moes Pareto printsiip ehk 20/80 reegel: inimesed kannavad 20% oma riietest 80% ajast. See tähendab, et isegi kui mehel on kapis 100 eset, on tema "funktsionaalne garderoob" vaid umbes 15–20 eset. Huvitav on sotsioloogide järeldus, et mida suurem on garderoob, seda väiksem on ühe eseme kandmissagedus – riided püsivadki kauem uueväärsena, kuna koormus konkreetsele esemele on madal.

Siit tuleb mängu CPW ehk Cost Per Wear (kulu ühe kandmiskorra kohta). See on suurepärane moodus piirata tarbimist ja loobuda emotsiooniostudest. Kriitikud väidavad tihti, et kallis bränd ei pruugi tähendada kvaliteeti ja sellega pean osaliselt nõustuma. Mulle meenub üks Weekday T-särk, mille ostsin Saksamaalt kaheksa aastat tagasi. Kannan seda siiamaani – korra kuus kindlasti. See maksis allahindlusega vaid 5 eurot ja selle kvaliteet on siiani suurepärane. Seega: odav ei ole alati halva kvaliteediga. Küsimus on aga eetilisuses – kas sellise väljamüügihinnaga on üldse võimalik ühte rõivaeset ausalt toota ja turustada?

Minu viimane leid Humana teise ringi poest – vintage nahast sandaalid hinnaga 3 eurot – on selle dialektika elav näide.

KAS ZARAST SAAB VAESE MEHE BENTLEY?

Mõned päevad tagasi raputas moemaailma uudis, mis mõjus kui sahmakas külma vett: moemaailma enfant terrible John Galliano ja kiirmoe gigant Zara on seljad kokku pannud. Nad allkirjastasid kaheaastase lepingu, kus Galliano ülesandeks on Zara arhiividest pärit disainide "ümberloomine". Esimene kollektsioon peaks ilmavalgust nägema juba sel sügisel.

Alguses tundus see uudis uskumatuna, kuid teemasse süvenedes on see hirmutavalt reaalne. Näen selles Zara väga tugevat strateegilist sammu, millest võidab kiirmoe hiid kahtlemata rohkem kui Galliano ise.

Galliano on aastakümneid olnud kõrgmoe sümbol, seostudes luksuse ja Dioriga. Zarat seevastu saadavad pidevad skandaalid: keskkonnaprobleemid, plagiaadisüüdistused ja ebainimlikud töötingimused allhanketehastes. Tekib küsimus: kuidas ühendada kõrgmood – mis on olemuselt privilegeeritud seisustele mõeldud tarbimismudel – ning odav ja keskkonda koormav masstoodang?

Seda uudist lugedes meenus mulle koheselt Thorstein Veblen ja tema silmatorkava tarbimise (conspicuous consumption) kontseptsioon. Vebleni teooria kohaselt on luksuskaup see, mille nõudlus kasvab koos hinna tõusuga, sest kõrge hind on iseenesest märk seisusest. Galliano on selle teooria kohaselt olnud "kättesaamatu ja kallis" – kaup, mida saavad endale lubada vaid vähesed. Zara kaudu muutub ta aga kättesaadavaks kõigile ning luksus asendub odavusega. Sellega devalveerib Galliano luksuse mõiste ja riskib omaenda imagoga.

Muidugi, koostööprojektides (collabs) pole midagi uut. H&M on teinud edukaid projekte kõigega alates Karl Lagerfeldist kuni Margielani. Tavaliselt on see olnud kasulik mõlemale poolele, kahjustamata disaineri mainet.

Kuid Galliano ja Zara puhul on narratiiv teine. See võib lõppeda sarnase fiaskoga nagu omal ajal Pierre Cardini puhul. Cardin alustas luksusdisainerina, kuid tema "kõrge kukkumine" tegi temast odava masstoodangu etaloni. Kadus salapära ja eksklusiivsus.

Mood on seisuse näitaja. Galliano "alfadest" austajad võivad tunda end reedetuna, kui nende 5000-eurone Margiela jakk näeb välja äravahetamiseni sarnane 99-eurose Zara versiooniga. See lükkab Galliano "friikide ja alfade" tsoonist otse "põhimassi" sekka. Moetarbijad vajavad iidoleid – ja kui üks kuningas on troonilt tõugatud, hakatakse kohe otsima uut.

Meenutagem Galliano loomingut aastast 2007, kui ta oli moemaailmas kõik. See oli puhas kunst ja kättesaamatu unistus. Kas ta suudab luksuse jätta pjedestaalile või devalveeri ta selle koostöös Zaraga lõplikult? Veebis levivad juba meemid, kus võitjaks pooleks on pigem kaval Zara kui kunagine Diori peadisainer ja moegurmaanide lemmik. Kas Zarast saab vaese mehe Bentley!

Kas me oleme tunnistajaks luksuse lõpule või lihtsalt uuele, küünilisele turundusajastule?

KMI – 200 aastat vana eksitus, mis juhib meie elusid?

Ma pole varasemalt kehamassiindeksi (KMI) teooriasse süvenenud, kuid pärast oma Ozempicu-saagat tekkis huvi: mille põhjal meid tegelikult "paksuks" või "normaalseks" sildistatakse? Ja oh üllatust – selgus, et see polegi mingi peen meditsiiniteadus, vaid 200 aastat vana matemaatiline valem.

Selle töötas välja Belgia astronoom ja statistik Adolphe Quetelet eesmärgiga leida "keskmine inimene" (l’homme moyen), et aidata valitsusel planeerida sotsiaalpoliitikat. Rahva tervise ja tegeliku rasvaprotsendiga polnud siin mingit seost. See KMI, mida me täna "püha graalina" kummardame, rändas statistikute laualt USA kindlustusfirmade kätte, kes vajasid lihtsalt mugavat viisi inimeste lahtritesse jagamiseks.

Mis teeb selle eriti küsitavaks? Quetelet kasutas mõõdikuna ainult valgeid mehi, eirates naisi, lapsi ja muid gruppe. Tema "etalonideks" olid Belgia sõdurid ja vangid – mehed, kes olid nagunii sunnitud teistsugusesse vormi.

Edaspidi usaldan ma oma KMI asemel pigem sisetunnet. Keenias elades tegin aktiivselt trenni ja kaotasin 12 kg, kuid tabeli järgi olin ikka "ülekaaluline". Tegelikult olin ma lihtsalt täissale. Me teeme kehakaalust sageli liiga dramaatilise probleemi, selle asemel et vaadata tegelikke ohumärke: kas kingapaelte sidumine võtab võhmale? Kas trepist käimine raske poekotiga toob higimulli otsaesisele? Need on päris elu indikaatorid, mitte number paberil.

Praegu, kaaludes 92–93 kg, tunnen ma end suurepäraselt. Võhm on tagasi ja vaim on kirgas. Mäletan, et 104 kg peal muutus isegi riietumine füüsiliseks koormuseks, mis pani higistama nagu saunalaval. See oli minu keha märguanne, mitte tabeli oma.

Huvitav on see, kuidas meie arusaam "ilusast kehast" on ajas muutunud. Thorstein Veblen kirjutas juba 1899. aastal teoses "Jõudeelu klassi teooria", et paksus oli "silmatorkava tarbimise" (Conspicuous Consumption) sümbol. See oli kehaline manifest: "Mul on ressurssi süüa rohkem kui vajan ja ma ei pea rügama rasket füüsilist tööd." See oli puhas luksus.

Tänapäeval on see teooria pea peale pööratud – rikkuse sümboliks on kõhnus, sest see näitab, et sul on aega ja raha tarbida parimat ning palgata treenereid. Kuid nagu näha, on see kõik üks suur sotsiaalne mäng.

Nii et elagu täissaledad! Jätame 19. sajandi belglaste valemid ajalukku ja kuulame rohkem oma keha. 

Kas teie olete kunagi tundnud end 'paksuna' ainult seetõttu, et mõni tabel nii ütleb, kuigi enesetunne on tegelikult viis pluss?