Seiklused Kisumus ja selle ümbruses.

Asjalood on nüüd niikaugel, et ühe viisa aeg hakkas läbi saama ning mul oli vaja saada uus viisa või täpsemalt öeldes saada viisapikendus. Tavaliselt on seda võimalik teha järgmiseks kolmeks kuuks nii, et kokku toimib see pool aasta. Peale seda peab riigist lahkuma ja soovitavalt ka Ida-Aafrika bloki riikidest. Viisat saab pikendada kõgis suuremates linnades sh. ka Kisumus.  Valisin Kisumu juba selle pärast et see linn meeldib mulle. Nairobisse minek on üsna tülikas ettevõtmine ning paraku pean selle teekonna ette võtma kui hakkan kodu poole liikuma. Kui ma Keenias kuskil elada tahaks siis oleks see just Kisumu. Mulle meeldib see, et ta on parja suurusega ning muidugi et asub Victoria järve ääres. Ja kuidagi see linna õhustik on hea energeetikaga. 

Kisumusse sõit toimub Kakamegast ja mitte matatuga vaid bussiga, aga ikka peab ootama kuni buss täis topitakse sest bussis on vähemalt rohkem ruumi ja  näeb ka midagi. Seekord oli bussijuht väga emotsionaalne tüüp ning terve tee ajas oma kõrvalistuvale mehele kärbseid pähe. Sinna juurde muidugi vehkis ta ka ka kätega ning unustas ära et vaja oleks ka bussi juhtida. Igatahes oli meil väga lõbus ning raske oli jääda tõsiseks kogu seda komejanti jälgides. Aga sellist tsirkust vaadates läks teekond üsna ruttu ning suurlinna tuled olidgi paistmas. Et Kisumu on üsna pisike ja vahemaad pole pikad, siis otsustasin, et matatu stationist võib ka jala minna migratsiooni ametisse, sest oli ju kogu info vaadanud Lonely Planetist ning kindel et midagi pole muutunud. Aga jah asjalood olid muutunud ning viisa pikendamiseks vajalik ametkond oli kolinud uude kohta. Leidsime ka selle hõlpsasti üles. Mulle pole kunagi meeldinud mingite ametnikega asju ajada ning tean juba ette, et mina olen see tüüp inimesi keda ametnikele meeldib peetida. Nii ka seekord. Tavalise kolme kuu asmel pikendati minu viisat ainult kuu ja seda ka läbi suure häda. Ametnik nagu ikka tahtis altkäemaksu saada, aga mina lolli mzunguna ei saanud ju vihjetest aru. Igatahes seletasin talle üsna pikalt , kus Eesti asub ja miks ma ei taha kohe sinna tagasi minna ning milline näeb välja lumi ning näitasin talle isegi fotosid FB oma sõprade kontodelt “ilusatest “ talvistest vaadetest. Sellepeale tüüp leebus ning ma sain oma uue viisa kätte. Aga nii lihtne see ka polnud, sest ootasin ikka umbes 45 minutit koridoris kui samal ajal inimesed tulid seest välja üsna rahulolevate nägudega. Et endas veel kindel olla siis ametnik kutsus ka Eveli oma passi näitama ning pidi veenduma, et Eesti nimeline riik ikka eksisteerib ja see pole mitte Ameerikas ja meie pole mitte John ja Jane. Viisa käes hakkasime otsime hotelli. Õnneks oli see bronnitud teejuhiseid jälgides läks ööbismiskoha leidmine üsna valutult. 

Olen ka varem kirjutanud, et keenialased armastavad kõlavadi nimesid, sama kehtis ka hotelli puhul-New Victoria Hotel. Uut polnud küll selles hotellis midagi, aga hind on soodne ja asukoht ülemiselt rõdult vaatega Victoria järvele. Mulle igatahes meeldis ja ma ei pea elama 5* hotellis. Isegi WIFI toimis aga ainult hilistel või väga varastel öötundidel. Igates kui olime natuke toibunud ja keha kinnitanud seadsime sammud linna peale. 

Muidugi esimene koht oli kohalik käsitööturg ja ausalt öeldes olime me Eveliga sellel päeval seal esimesed mzungud ja seda oli ka kohe tunda, sest müüjad kargasid meile kallale nagu kari näljaseid hüaane, kes igaüks tahtis seda shillingit meie rahakotist enda taskusse saada. Eveli läks juhe üsna ruttu kokku ning lahkusime sealt üsna kiirelt. Samas ikkagi mingite ostudega. Kesklinna vantsides leidsin kohaliku kangamüüja, kelle valik võttis mind silamde eest üsna kirjuks.Putka mis oli sama mõõtu meie välipedlikuga oli maest laani erinevaid kangaid täis ning te võite ette kujutada, mis toimus mu hinges kui ma kõike seda ilu oma silme ees virvendamas nägin. Nagu ikka sai kaubeldud ja minna jälle hunniku  shillingite võrra vaesem aga müüja rikkam ja õnnelikum.

Õhtuks ostsime ühe korraliku pudeli Mohiitot ning keerasime selle endale keresse. Smal ajal nautisme vaadet Victoria järvele ning jälgides tänavaelu. Ühesõnaga joodud alkohol tegi oma töö ning voodi tundus peale päevaseid sekeldusi üsna kustuva kohana. Aga oh ei minu rahutu hing ihkas seiklusi ja mis Keenia see on ilma ööklubis käimata. Uurides hotelli registratuurist kuhu võiks sammud seada, siis suunati mind kohe kohalikku stripiklubisse, mis asus hotellis umbes 50 meetri kaugusel. Jah aga kaua sa ikka vaatad tumedanahalisi naisi pimedas toas :) Õnneks järgimene klubi polnud eriti kaugel ning stripiklubi turvamees talutas mind sinna isiklikult käekõrval ja mitte sellepärast, et ma meeldivalt svipsus olin vaid kartuses, et äkki mzungu läheb kaduma. Teate ju küll mis juhtub tagasihoidliku maapoisiga , kes satub üksi suurde linna. Siganture, nii on selle peene klubi nimi üllatas mind oma euroopalikkusega. Väga meeldiv teenindus palju ruumi ning hea muusika. Liskas veel see et enamus ööklubisid asuvad majade viimastel korrustel See siis kas 4-5 koorus. Naabruses asuv klubi, mille nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud oli täiesti tühi ning baaridaam magas hamabad laial diivanil. Vahepeal suhtlesin ka kanamüüjaga, kes oli oma lõkke teinud praktiliselt ööklubi sissekäigu ette. Nii nagu meilgi siis rahvas tuli alles 11-12 vahel ning õige pidu läks lahti  pisut hiljem Tantsiti ja tarbiti alkoholi nagu meilgi. Hotelli targu tagasi läksin bodaga, sest ei tahaks ärgata dokumentideta võõras linnas. 

Järgmine päev külastasime Rusinag saart , mis asub Victoria järves. Kisumus kolm tundi matatuga Uyomasse ning sealt kas praami või paadiga pooltundi saarele. Saarel üldiselt midagi suurt teha pole aga kui teil on plaanis mesinädalaid veeta või abielluda, siis selleks on see parim Nimelt asub seal tore hotell, mille omanikuks on norra härrasmees koos oma abikaasaga, kes on kohalik. Väga euroopalik ning ning meeldiv koht. Muidugi sulpsasime ka järvevette, mis oli soojem kui Kalevi ujulas ning lasime ka ennast jõehobudel tagumikust näksida. Küll mitte tugevalt, sest muidu poleks me ühes tükis tagasi jõudnud. Tagasisõit Kisumusse ei läinud nii sujuvalt sest matatu topiti nii täis, et polnud aru saada kui palju rahvast seal täpselt on . Vahepeal vaatasime kuidas kõrvalseisva matatu kontuktor andis paarile reisijale jalaga tagumikku et need paremini siise mahuksid. Aga oh õnnetust, paraku ei pidanud bussi uks sellele survele bvastu ning lendas eest ära. Aga nagu ikka pole Keenias olemas ületamatuid probleeme sest üks monteeriti uuesti ette ning reisjatele, kelle ahter kahtlaselt ukseaugust välja upitasid said jälle kontuktorilt paar vopsu, et ennast koomale tõmmata. Tagasi jõudsime pimedas ning et istme maitse oli juba suus siis hüppasime kohe üsna linnapiiril bussist välja et bodaga hoteeli jõuda. Aga noh Keenias tuleb alati enne asjad kokku leppida, kui uisapäisa kellegi transpordi vahendi peale istuda. Ühesõnaga kui olime üsna pikalt sõitnud siis ma sain aru et meie teekond ei vii üldse mitte hotelli vaid teadmata suunas. Muidugi jõudis bodajuht uurida kas ma ka oskan swuahiili keelt. Ümbrus oli pime ja tundmatu.Ähmaselt olid näha ainult mingid ubrikud ja onnid. Tegelikult oli asi selles et Kisumus oli kaks samanimelist hotelli ja nad arvasid, et teine variant on meie hotell. Õnneks seekord meid ei tahetudki ümber lükata. 

Järgmine päev põrutasime tagasi kodukülla ning mina juba targa ja tervana keeldusin tahapoole esiismest ennast paigutamast. Eveli seevastu sai muljutud nii mõnegi suuretagumikulise neegrinaise poolt.

Aeg hakkab ka vaikselt ka otsa saama ning viimased postitused tulevad õige pea.

Uuel aastal uue hooga!

Märkamatult on jälle aastanumber vahetunud ning inimeste hullumine on selleks korraks läbi. Ma pole ammu enam mõistnud seda hüsteeriat, mis haarab inimesi kolm korda aastas: jaanipäev, jõulud ja vana- aasta õhtu. Tahaks öelda kõigile, et laske vabaks, aga jah, ega see nii lihtne polegi. Massipsühhoosil on suur jõud. Kas selleks on vaja oodata aasta läbi jõulusid, et armastada oma ligimesi  ja sõpru ning ülejäänud aja lihtsalt neile jalaga persse taguda??? Armastada tuleb kogu aeg, kogu elu. 

Kui ma hakkasin siia Keeniasse tulema, siis palusin planeerida minu siiajäämise nii, et ma saaksin ka jõulud ja uue aasta siin veeta. Kätt südamele pannes, ei kahetse ma seda otsust põrmugi ja mul polegi millestki kahju ega  pole ma ka millestki puudust tundnud. Jõuludest ma juba kirjutasin ning need emotsioonid  jäävad templina ma mällu igavseks :) Pelae jõule saabus Eveli ning uue aastani jäid loetud päevad. Muidugi ma sisustasin need oma harjumuspärase tegvusega. Lõpetasin käsiraamatut, mida koostan kohalikele õmblusgrupi naistele ning kontrollin ikka üle, et koolivormid tehtud saaksid. Põhimõtteliselt on kõik valmis , kuigi jah üks kangajupp läks kõndima. Keegi ei tea midagi, kus kes millal. Ütleme siis nii et rahvast käib kontoris palju ning keegi ei tea midagi. Õnneks oli tegu mingi meetri pikkuse jupiga ning kaotus pole korvamatu. 

Aasta viimane päev on siingi tavaline tööpäev nagu meilgi.  Mina olin selle võtnud vabaks, et minna vihmametsa, mis asub Shaindast umbes tunnise sõidu kaugusel. Planeerisime sinna jääda ka ööseks, et hommikul nautida päikesetõusu kaljudelt aga Keenias, ei suju teps kõik mitte plaanipäraselt. JA võibolla see ongi hea, sest pole rutiini ning meeled, mis turvalises keskonnas on hakkanud kaduma tervaduvad jälle ning on võimalik märgata pisikesi nüansse mis pakuvad rõõmu. Ühesõnaga jõudsime ilusti vihmametsa kohale vaieldes enne matatu konduktoriga hinna üle. Aga noh nüüd ma olen ikka juba ka targem ja kirikus nii kergelt enam peksa ei saa:) Tüüp lihtsalt tahtis saada kolmekodset hinda. Aga noh vedas. Aga peksa saime hiljem. Olin küll uurinud igaltpoolt hindu, mis puudutavad Kakamega vihmametsa. Keenias kehtib kolm hinna kategooriat: kohalikud, residendid ja välismaalased- sinna viimase alla kuulume ka meie. Residendiks saab siis kui oled olnud Keenias kauem kui kolm kuud ja selleks antakse sulle dokument , mis seda tõendab.  Nii oli ka sissepääs vihmametsa. Kohalikele maksis see 600, residentile 1000 ja meiel 25USD.  Siia lisaks veel ka ööbimine, mis oli samuti 4x vahega. Eks Indias oli sama stiil, aga seal ma kuulusin gruppi, kus tooni andsid hindud ning mind smugeldati lihtsalt odavalt sisse. Aga siin me olimekas valget mzungut ning poleks kuidagi saanud sisse ennast möllida lihtsalt niisama. Pidasime Eveliga pikalt nõu, et kas minna või mitte, sest ütlen ausalt 25 USD tundub siinses kontekstis üsna suur summa, eriti kui arvestada, et mõni nädal mul ei kulu toidu peale mitte kuidagi nii palju. Ööbimise mõttest me kohe loobusime, nii et jäi iseseisev jalgsimatk mööda vihmametsa. Giidi eest oleksime pidanud veel välja käime üsna suure summa. Igalpool olid olemas teeviidad ja juhised ning mul oli olemas kaart ning eksimist polnud karta. 25 km vihmametsas turnides mööda mägesid ja erinevaid metsaradu on igati väärt seda raha. Aga 1. jaanuarist hinnad muutusid ning ma ei tea kas väga palju kallimaks. Tegelikult kujunes meie matk üsna meeleolukaks ning ma ei kahetse, et meile see oodatust kallimaks läks.  Kohati oli selline tunne nagu seikleksime Lõuna- Eesti metsade vahel ning kohe kohe jõuame mingile taluõuele, kus pererahvaga lobiseda natuke. Ainuke vahe oli selles et taluõudele me küll jõudsime, aga seal vihmametsas oli kohalike küla, kus põhimõtteliselt inglise keelt keegi ei eriti ei osanud. Aga elus ja terved me oleme ning välja sealt ka jõudsime. Kui sa tahad olla loll valge turist, siis peabki maksama. Aga alati on võimalus leida ka odavamaid teid ja võimalusi. Mind ikka vaadatakse aegajalt üsna imestunud ja juhmide nägudega kui ma matatuga ühest punktist teise sõidan või liikumiseks kasutan motikat. eks on see arusaam, et valge inimene ei oska midagi ning ei saa millegiga hakkam, kui ta oma turvalisest keskonnast välja on kistud. Ma ei tea,  eks intelligentususe üks näitaja on ka kohanemisvõime ning olukordade iseseisev lahendamine mitte tavapärases keskkonnas. Uhh küll nüüd targutab:)

Vihmametsas seiklemine oli tõeliselt lahe, kõik need erinevsd hääled, liikumised, sahinad tekitasid tunde nagu viibiks ksukil muinasjutu metsas. Esmane eesmärk oli ronida vaateplatvormile, kuigi ja meie mõistes on seda palju niimoodi nimetada. See oli lihtsalt mäetipp, kus avanes imeline vaade alla orule. Kõigest 1600 meetri kõrgusel üle merepinna.Itenis olime 2400 meetri kõrgusel.  Vahepeal vaatasime pääsukesi ning viskasime Eveliga nalja, et ah me teglikult oleme Munamäel ja naudime Lõuan-Eesti kuppelmaastikku:)

Selle ma unustasin jälle muidugi ära, et kõrgemal mägedes on päike eriti intensiivne ning piisab vähesest et olla peedikarva. Olime seda reisi planeerinud üsna kõvasti ning varunud ka kergemat toitu kaasa ( banaane, vett, matoke chipse, ...) Väike piknik kaljuserval ning pidigi hakkam alla mäest veerema, sest plaan oli enne pimedat koju tagasi jõuda. Tahtsime ikka enneveel mõnda suur ja koledat kiskjat ka näha ,aga kõigi kurvastusesk pean ütlema, et selles metsas neid pole.Pealegi on kogu Kakamega piirkond üsna tihedalt asustatud ja peale liblikate, lehmade, lammaste , koerte ja inimeste ei kohanud me kedagi. Mingi noorteseltskond kutsus meid endaga vana-aastat ära saatma, aga jäi antud hetkel ei tundunud see mile kõige ahvatlevama ideena ning otsustasime üles otsida vihmametsas asuva kose. Jah selle leidmiseks tegime umbes 5 km ringi ja lõppkokkuvõttes oli see lahe, sest vahepeal pidasime juba plaani, et otsime noored üles ja ööbime nendega samas telgis. Eveli muidugi kuulatas, et kas kose kohinat on kuulda, kuid mida pole seda pole. Aga pole midagi, kosk leidis hoopis meid. Lihtsalt ilmus ta ühe künka tagant välja ja oligi kõik. Õnneks tagasi me otsustasime minna katse-eksituse meetodil nig valisime teelõigu, mis tundus meile kõige sobivam. Igaks juhuks küsisime ka esimese ettejuhtunud kohaliku käest teed, kes kohe selle eest tahtsid tasu saada. Koju jõudsime nii nagu plaanis oli. Ikka enne pimedat. Mingit hüsteeriat polnud, rahvas chillis nagu ikka külas ringi. Võtsime kohalikust restoranist friikad ning vantsisime koju. 25 km ikkagi andis tunda. Kell 00.00 soovisme head uut ning keerasime magama. Parim vana-aasta õhtu. Hommikul alustasin jooksutrenniga ja esimese korraga vedasin 4,7 km välja. Ausalt öeldes oli see päris tervendav kogemus. Muidugi jälle kohalikud ei saanud aru, et mida see mzungu nii vara juba rabeleb. Ega see jooksmine nii lihtne olegi, sest tõususid ja langusi on üsna ohtralt. Laupäev pühapäev nagu ikka vedeleme basseini ääres ning käisime laheda nimega kohas KUKU JOINT söömas. Muideks friikad on siin maitsvad, sest neid tehakse otse kooritud kartulist mitte ei  külmuatata vahepeal.