Uuel aastal uue hooga!

Märkamatult on jälle aastanumber vahetunud ning inimeste hullumine on selleks korraks läbi. Ma pole ammu enam mõistnud seda hüsteeriat, mis haarab inimesi kolm korda aastas: jaanipäev, jõulud ja vana- aasta õhtu. Tahaks öelda kõigile, et laske vabaks, aga jah, ega see nii lihtne polegi. Massipsühhoosil on suur jõud. Kas selleks on vaja oodata aasta läbi jõulusid, et armastada oma ligimesi  ja sõpru ning ülejäänud aja lihtsalt neile jalaga persse taguda??? Armastada tuleb kogu aeg, kogu elu. 

Kui ma hakkasin siia Keeniasse tulema, siis palusin planeerida minu siiajäämise nii, et ma saaksin ka jõulud ja uue aasta siin veeta. Kätt südamele pannes, ei kahetse ma seda otsust põrmugi ja mul polegi millestki kahju ega  pole ma ka millestki puudust tundnud. Jõuludest ma juba kirjutasin ning need emotsioonid  jäävad templina ma mällu igavseks :) Pelae jõule saabus Eveli ning uue aastani jäid loetud päevad. Muidugi ma sisustasin need oma harjumuspärase tegvusega. Lõpetasin käsiraamatut, mida koostan kohalikele õmblusgrupi naistele ning kontrollin ikka üle, et koolivormid tehtud saaksid. Põhimõtteliselt on kõik valmis , kuigi jah üks kangajupp läks kõndima. Keegi ei tea midagi, kus kes millal. Ütleme siis nii et rahvast käib kontoris palju ning keegi ei tea midagi. Õnneks oli tegu mingi meetri pikkuse jupiga ning kaotus pole korvamatu. 

Aasta viimane päev on siingi tavaline tööpäev nagu meilgi.  Mina olin selle võtnud vabaks, et minna vihmametsa, mis asub Shaindast umbes tunnise sõidu kaugusel. Planeerisime sinna jääda ka ööseks, et hommikul nautida päikesetõusu kaljudelt aga Keenias, ei suju teps kõik mitte plaanipäraselt. JA võibolla see ongi hea, sest pole rutiini ning meeled, mis turvalises keskonnas on hakkanud kaduma tervaduvad jälle ning on võimalik märgata pisikesi nüansse mis pakuvad rõõmu. Ühesõnaga jõudsime ilusti vihmametsa kohale vaieldes enne matatu konduktoriga hinna üle. Aga noh nüüd ma olen ikka juba ka targem ja kirikus nii kergelt enam peksa ei saa:) Tüüp lihtsalt tahtis saada kolmekodset hinda. Aga noh vedas. Aga peksa saime hiljem. Olin küll uurinud igaltpoolt hindu, mis puudutavad Kakamega vihmametsa. Keenias kehtib kolm hinna kategooriat: kohalikud, residendid ja välismaalased- sinna viimase alla kuulume ka meie. Residendiks saab siis kui oled olnud Keenias kauem kui kolm kuud ja selleks antakse sulle dokument , mis seda tõendab.  Nii oli ka sissepääs vihmametsa. Kohalikele maksis see 600, residentile 1000 ja meiel 25USD.  Siia lisaks veel ka ööbimine, mis oli samuti 4x vahega. Eks Indias oli sama stiil, aga seal ma kuulusin gruppi, kus tooni andsid hindud ning mind smugeldati lihtsalt odavalt sisse. Aga siin me olimekas valget mzungut ning poleks kuidagi saanud sisse ennast möllida lihtsalt niisama. Pidasime Eveliga pikalt nõu, et kas minna või mitte, sest ütlen ausalt 25 USD tundub siinses kontekstis üsna suur summa, eriti kui arvestada, et mõni nädal mul ei kulu toidu peale mitte kuidagi nii palju. Ööbimise mõttest me kohe loobusime, nii et jäi iseseisev jalgsimatk mööda vihmametsa. Giidi eest oleksime pidanud veel välja käime üsna suure summa. Igalpool olid olemas teeviidad ja juhised ning mul oli olemas kaart ning eksimist polnud karta. 25 km vihmametsas turnides mööda mägesid ja erinevaid metsaradu on igati väärt seda raha. Aga 1. jaanuarist hinnad muutusid ning ma ei tea kas väga palju kallimaks. Tegelikult kujunes meie matk üsna meeleolukaks ning ma ei kahetse, et meile see oodatust kallimaks läks.  Kohati oli selline tunne nagu seikleksime Lõuna- Eesti metsade vahel ning kohe kohe jõuame mingile taluõuele, kus pererahvaga lobiseda natuke. Ainuke vahe oli selles et taluõudele me küll jõudsime, aga seal vihmametsas oli kohalike küla, kus põhimõtteliselt inglise keelt keegi ei eriti ei osanud. Aga elus ja terved me oleme ning välja sealt ka jõudsime. Kui sa tahad olla loll valge turist, siis peabki maksama. Aga alati on võimalus leida ka odavamaid teid ja võimalusi. Mind ikka vaadatakse aegajalt üsna imestunud ja juhmide nägudega kui ma matatuga ühest punktist teise sõidan või liikumiseks kasutan motikat. eks on see arusaam, et valge inimene ei oska midagi ning ei saa millegiga hakkam, kui ta oma turvalisest keskonnast välja on kistud. Ma ei tea,  eks intelligentususe üks näitaja on ka kohanemisvõime ning olukordade iseseisev lahendamine mitte tavapärases keskkonnas. Uhh küll nüüd targutab:)

Vihmametsas seiklemine oli tõeliselt lahe, kõik need erinevsd hääled, liikumised, sahinad tekitasid tunde nagu viibiks ksukil muinasjutu metsas. Esmane eesmärk oli ronida vaateplatvormile, kuigi ja meie mõistes on seda palju niimoodi nimetada. See oli lihtsalt mäetipp, kus avanes imeline vaade alla orule. Kõigest 1600 meetri kõrgusel üle merepinna.Itenis olime 2400 meetri kõrgusel.  Vahepeal vaatasime pääsukesi ning viskasime Eveliga nalja, et ah me teglikult oleme Munamäel ja naudime Lõuan-Eesti kuppelmaastikku:)

Selle ma unustasin jälle muidugi ära, et kõrgemal mägedes on päike eriti intensiivne ning piisab vähesest et olla peedikarva. Olime seda reisi planeerinud üsna kõvasti ning varunud ka kergemat toitu kaasa ( banaane, vett, matoke chipse, ...) Väike piknik kaljuserval ning pidigi hakkam alla mäest veerema, sest plaan oli enne pimedat koju tagasi jõuda. Tahtsime ikka enneveel mõnda suur ja koledat kiskjat ka näha ,aga kõigi kurvastusesk pean ütlema, et selles metsas neid pole.Pealegi on kogu Kakamega piirkond üsna tihedalt asustatud ja peale liblikate, lehmade, lammaste , koerte ja inimeste ei kohanud me kedagi. Mingi noorteseltskond kutsus meid endaga vana-aastat ära saatma, aga jäi antud hetkel ei tundunud see mile kõige ahvatlevama ideena ning otsustasime üles otsida vihmametsas asuva kose. Jah selle leidmiseks tegime umbes 5 km ringi ja lõppkokkuvõttes oli see lahe, sest vahepeal pidasime juba plaani, et otsime noored üles ja ööbime nendega samas telgis. Eveli muidugi kuulatas, et kas kose kohinat on kuulda, kuid mida pole seda pole. Aga pole midagi, kosk leidis hoopis meid. Lihtsalt ilmus ta ühe künka tagant välja ja oligi kõik. Õnneks tagasi me otsustasime minna katse-eksituse meetodil nig valisime teelõigu, mis tundus meile kõige sobivam. Igaks juhuks küsisime ka esimese ettejuhtunud kohaliku käest teed, kes kohe selle eest tahtsid tasu saada. Koju jõudsime nii nagu plaanis oli. Ikka enne pimedat. Mingit hüsteeriat polnud, rahvas chillis nagu ikka külas ringi. Võtsime kohalikust restoranist friikad ning vantsisime koju. 25 km ikkagi andis tunda. Kell 00.00 soovisme head uut ning keerasime magama. Parim vana-aasta õhtu. Hommikul alustasin jooksutrenniga ja esimese korraga vedasin 4,7 km välja. Ausalt öeldes oli see päris tervendav kogemus. Muidugi jälle kohalikud ei saanud aru, et mida see mzungu nii vara juba rabeleb. Ega see jooksmine nii lihtne olegi, sest tõususid ja langusi on üsna ohtralt. Laupäev pühapäev nagu ikka vedeleme basseini ääres ning käisime laheda nimega kohas KUKU JOINT söömas. Muideks friikad on siin maitsvad, sest neid tehakse otse kooritud kartulist mitte ei  külmuatata vahepeal.