Monday, November 24, 2025


PÖFF ON LÄBI, ELAGU PÖFF

Selleks korraks on PÖFF läbi ning kui tsiteerida klassikuid — sai nutta ja sai naerda, kuigi rohkem ikka naerda. Minu jaoks pani festivalile väärika punkti ehe briti huumoriga film LADY. Vaimukas, terane eneseiroonia, suurepärased näitlejatööd ning visuaalselt nauditavad interjöörid ja kostüümid — kõik see pani saali elama.

Lisaks õnnestus mul ära näha NULLKLUBI. Üks minu tänavustest lemmikutest, just oma visuaalse keele poolest. Samas on selles filmis minu jaoks kõik hea — näitlejatööst kuni tehnilise teostuseni. Teema ise on ajatu: manipuleerimine ja ärakasutamine pole kahjuks kunagi kadunud. Seda filmi vaadates kerkis mälusügavustest esile kunagi nähtud Belgia filmilavastaja Chantal Akermani linateos Jeanne Dielmann.

I SWEAR oli film, mis pani mind läbi pisarate naeratama ja kaasa elama. Silmad olid vahepeal lausa pidevalt märjad, sest lugu oli nii ehe ja eluline. Film põhineb tõsielusündmustel ning peategelaseks on Tourettes’ sündroomiga poiss, kellel haigus avaldus 80ndate alguses teismelisena. See, mida ta pidi läbi elama ja kuidas ta õppis toime tulema nii iseenda kui ümbritsevaga, oli kui üks pikk Kolgata tee. Ausalt öeldes sattusin filmi vaatama täiesti juhuslikult — plaan oli minna hoopis teist linateost vaatama, kuid piletid sellele filmile olid välja müüdud. Nii valisingi filmi, mis rääkis ühe teismelise poisi võitlusest Tourettes’ sündroomiga.

Olen alati dokkide suur austaja, sest need pakuvad reaalsust nii, nagu see on. Tihti tunnen pärast dokumentaali vaatamist, et minu elu on tegelikult kui linnukesel oksal — sest probleemid, millega teised inimesed igapäevaselt rinda pistavad, on minu muredest tõeliselt väikesed. Muidugi leidus dokkides ka naljakaid ja helgemaid hetki, kuid lõpuks jäi neist kõlama sügav igatsus ja soov parema homse järele.

KABUL oli dokumentaalfilm, mis jälgib kolme venna elu tänapäeva Kabulis. Keskmes on vanema ja keskmise venna paralleelsed lood, tuues selgelt välja, kuidas meid mõjutavad meie eeskujud. Film mõjus õõvastavalt, sest ideoloogia, milles vennad kasvavad, on meie kultuuriruumis raske mõista. Filmitegijad ei lasku Afganistani ajalukku, vaid dokumenteerivad elu praegusel kujul.

Vanem vend, 23-aastane Talibani sõdur, veedab päevad püss õlal valvates või kodutalus tööd tehes. Tema jaoks on kõige olulisemaks mantraks Talibani ideoloogia ja märtrisurma valinud võitlejate ülistamine. Tema isiklikku ellu saab piiluda telefonikõnede kaudu, kus ta suhtleb oma naisega — ja ka sealt on tunda tumedamaid toone, mida kujundab tugev surve saada järeltulija. Filmi keskmes on ka noorem vend, kelle jaoks vanem vend on iidol. Näeme teda tegemas täiesti tavalisi asju — mängimas eakaaslastega, unistamas, askeldamas noorema vennaga. Kuid kui jutuks tulevad tema mõtted, kumab neist läbi vägivald ja ideoloogiline radikaalsus, ent tunda on ka lapselikku kohmetust ja siirust.

Mitmel hetkel tabasin end mõttelt, kui väga mul on vedanud, et saan elada riigis, kus väärtused on teistsugused ja kus ma ei pea tõestama oma olemasolu läbi vägivalla.

Kui kellelgi satuvad ette filmid OCANA ja TALV, siis soovitan soojalt. Kaks täiesti eriilmelist dokumentaali — üks elujanust ja elupõletamisest, teine teismelise tüdruku igapäevaelust Iraagi mägedes koos karjakasvatajast isa ja noorema õega. Ometi pole need omavahel nii erinevad, kui esmalt võiks arvata.

SIRAT mõjus kui 21. sajandi tõlgendus Kerouaci kultusteosest Teel.

ÜHESKOOS ÜKSI oli hea näide sellest, kuidas tänapäeva maailmas võivad digitaalsed illusioonid meiega manipuleerida — eriti olukorras, kus lähedane inimene on jõudnud punkti, kust tagasiteed enam pole. Film keskendub perele, kus poeg on haigestunud vähki ning peidab oma igapäevaelu virtuaalsesse reaalsusse, samal ajal kui ema ja isa otsivad meeleheitlikult võimalusi poja haiguse leevendamiseks. Öeldakse, et lootus sureb viimaks — see film oli selle mõtte valus kinnitus.

Leedukate AKTIVIST mõjus kainestavalt. Usaldus on kui õhkõrn niit, mis seob meid mõttekaaslastega, kuid see võib katketa kõige ootamatumal hetkel ja kõige ootamatumal põhjusel.

Filme sai kokku vaadatud rohkem, kuid keskendusin pigem kvaliteedile kui kvantiteedile — tahan, et nähtu hoiaks mind veel kaua enda embuses ega läheks segi nagu pudru ja kapsad.

Nüüd jään juba suure kannatamatusega ootama uut PÖFFi, sest kinokunst on suur ja võimas. Ära sai vaadatud 12 filmi ning lõpetuseks ongi hea soovida kogu PÖFF'i meeskonnale jõudu ja jaksu, et uus 30ndat juubelit tähisatv filmigurmaanide lemmiküritus jõuaks ikka vaatajani.

Illustreerivaks fotoks lisan pildi oma Maroko kõrbeseiklustest — igatsus selle maa järele on praegu veres. Õnneks kolme nädala pärast saan jälle põgeneda oma man cave’i ja lülitada end täiesti teisele lainele.











   

Monday, November 10, 2025

KÄES ON PÖFFI AEG

Kui sügisene pimedus on minu jaoks tavaliselt pigem depressiivne aeg, siis november on erand – see on PÖFF’i kuu. Head filmid on minu jaoks alati olnud olulised ning ongi tore, et kogu aastane filminälg saab mahutatud veidi rohkem kui kahte nädalasse.

Minu armastus liikuvate piltide vastu algas keskkooli lõpus, kui sai aeg-ajalt Tartusse põigatud. Seal tegutses ülikooli filmiklubi, kus kord nädalas näidati praeguses zooloogiamuuseumi auditooriumis filme, mis tavalisse kinolevisse ei jõudnud. Ma ei mäleta enam kõiki filme, mida seal vaatasin, kuid nimekiri on pikk ja aukartustäratav. Bergman, Fellini, Jarman – need on vaid mõned režissöörid, kelle loominguga mul õnnestus tollel ajal tutvuda. Hiljem, kui filmide levik muutus laiemaks, ei olnud enam nende kättesaadavusega probleeme.

Mind on alati köitnud linateosed, mis ei kuulu peavoolu kinomaailma. Samuti naudin erinevate maade režissööride loomingut – Tai, Egiptus, Maroko jne. Selle nn eksootiliste riikide filmipisikuga nakatusin Indias, kui olin seal lühiajaliselt õppimas. Hotellis, kus peatusin, oli kaks filmikanalit: ühel näidati väärtfilme, teisel tutvustati erinevate riikide filmiloomingut. Nii, et pikad õhtud kodust kaugel möödusid teleka seltsis.

Selles mõttes on PÖFF ideaalne paik filmigurmaanidele, sest filme leidub igale maitsele. Kohati on isegi stressirohke teha valik nii paljude linateoste hulgast, kuid võin öelda, et iga kulutatud minut valiku tegemiseks on seda väärt.

Kui varasematel aastatel olen välja valinud umbes 6–8 filmi, siis seekord ostsin Hundipassi ja võtsin eesmärgiks vaadata iga päev vähemalt ühe filmi. Miks nii vähe? Põhjus on väga pragmaatiline – ma tahan, et need filmid jääksid mulle meelde ning et saaksin neid hiljem meenutada. Ma ei soovi, et nad sulanduksid ühte segasesse pudru ja kapsaste kogumisse, kus puudub isiklik suhe nähtud linateostega.

Siin on minu tänavune valik:

  1. Kabul palvete vahel

  2. Eile õhtul vallutasin Teeba linna

  3. Nulliklubi

  4. Sirat

  5. Ma vannun

  6. Hädaväljapääs

  7. Talv

  8. Pühi, lõuna, mees, naine

  9. Ocana, katkendlik portree

  10. Aktivist

  11. Oh mis rõõm

  12. Üheskoos üksi

  13. Parunessid

  14. Töötuna poissmeestele

  15. Leekiv maja

  16. Nad tolmuks saavad

Tegelikult võiks see nimekiri olla palju pikem, kuid pigem pööran rõhku kvaliteedile kui kvantiteedile.

Sellest nimekirjast olen juba vaadanud kaks esimest. Mõlemad meeldisid mulle, kuigi nende lood on täiesti erinevad. Kabul palvete vahel keskendub sõjapidamisele läbi erinevate põlvkondade: noorem poiss imetleb oma vanemat venda, kes on džihadi sõdur. Ta soovib saada samasuguseks, kuid pole veel minetanud oma lapselikkust ja siirust. Eile õhtul vallutasin Teeba linna käsitleb aga mehelikkuse teemat, kus oluline osa on sümbolitel ja märgilisel tähendusväljal.

Kui festival on läbi, teen kindlasti ka väikese kokkuvõtte. Illustreerivaks fotoks lisan ühe meenuste India päevilt.


O



MA EI OLE PAKS, MA OLEN TÄISSALE – EHK KUIDAS MA ENNAST KÕHNEMAKS „OZEMPIKISIN“ Meedia on täis fotosid kuulsustest, kes on läbi ime kaotanud...