PÖFF ON LÄBI, ELAGU PÖFF
Selleks korraks on PÖFF läbi ning kui tsiteerida klassikuid — sai nutta ja sai naerda, kuigi rohkem ikka naerda. Minu jaoks pani festivalile väärika punkti ehe briti huumoriga film LADY. Vaimukas, terane eneseiroonia, suurepärased näitlejatööd ning visuaalselt nauditavad interjöörid ja kostüümid — kõik see pani saali elama.
Lisaks õnnestus mul ära näha NULLKLUBI. Üks minu tänavustest lemmikutest, just oma visuaalse keele poolest. Samas on selles filmis minu jaoks kõik hea — näitlejatööst kuni tehnilise teostuseni. Teema ise on ajatu: manipuleerimine ja ärakasutamine pole kahjuks kunagi kadunud. Seda filmi vaadates kerkis mälusügavustest esile kunagi nähtud Belgia filmilavastaja Chantal Akermani linateos Jeanne Dielmann.
I SWEAR oli film, mis pani mind läbi pisarate naeratama ja kaasa elama. Silmad olid vahepeal lausa pidevalt märjad, sest lugu oli nii ehe ja eluline. Film põhineb tõsielusündmustel ning peategelaseks on Tourettes’ sündroomiga poiss, kellel haigus avaldus 80ndate alguses teismelisena. See, mida ta pidi läbi elama ja kuidas ta õppis toime tulema nii iseenda kui ümbritsevaga, oli kui üks pikk Kolgata tee. Ausalt öeldes sattusin filmi vaatama täiesti juhuslikult — plaan oli minna hoopis teist linateost vaatama, kuid piletid sellele filmile olid välja müüdud. Nii valisingi filmi, mis rääkis ühe teismelise poisi võitlusest Tourettes’ sündroomiga.
Olen alati dokkide suur austaja, sest need pakuvad reaalsust nii, nagu see on. Tihti tunnen pärast dokumentaali vaatamist, et minu elu on tegelikult kui linnukesel oksal — sest probleemid, millega teised inimesed igapäevaselt rinda pistavad, on minu muredest tõeliselt väikesed. Muidugi leidus dokkides ka naljakaid ja helgemaid hetki, kuid lõpuks jäi neist kõlama sügav igatsus ja soov parema homse järele.
KABUL oli dokumentaalfilm, mis jälgib kolme venna elu tänapäeva Kabulis. Keskmes on vanema ja keskmise venna paralleelsed lood, tuues selgelt välja, kuidas meid mõjutavad meie eeskujud. Film mõjus õõvastavalt, sest ideoloogia, milles vennad kasvavad, on meie kultuuriruumis raske mõista. Filmitegijad ei lasku Afganistani ajalukku, vaid dokumenteerivad elu praegusel kujul.
Vanem vend, 23-aastane Talibani sõdur, veedab päevad püss õlal valvates või kodutalus tööd tehes. Tema jaoks on kõige olulisemaks mantraks Talibani ideoloogia ja märtrisurma valinud võitlejate ülistamine. Tema isiklikku ellu saab piiluda telefonikõnede kaudu, kus ta suhtleb oma naisega — ja ka sealt on tunda tumedamaid toone, mida kujundab tugev surve saada järeltulija. Filmi keskmes on ka noorem vend, kelle jaoks vanem vend on iidol. Näeme teda tegemas täiesti tavalisi asju — mängimas eakaaslastega, unistamas, askeldamas noorema vennaga. Kuid kui jutuks tulevad tema mõtted, kumab neist läbi vägivald ja ideoloogiline radikaalsus, ent tunda on ka lapselikku kohmetust ja siirust.
Mitmel hetkel tabasin end mõttelt, kui väga mul on vedanud, et saan elada riigis, kus väärtused on teistsugused ja kus ma ei pea tõestama oma olemasolu läbi vägivalla.
Kui kellelgi satuvad ette filmid OCANA ja TALV, siis soovitan soojalt. Kaks täiesti eriilmelist dokumentaali — üks elujanust ja elupõletamisest, teine teismelise tüdruku igapäevaelust Iraagi mägedes koos karjakasvatajast isa ja noorema õega. Ometi pole need omavahel nii erinevad, kui esmalt võiks arvata.
SIRAT mõjus kui 21. sajandi tõlgendus Kerouaci kultusteosest Teel.
ÜHESKOOS ÜKSI oli hea näide sellest, kuidas tänapäeva maailmas võivad digitaalsed illusioonid meiega manipuleerida — eriti olukorras, kus lähedane inimene on jõudnud punkti, kust tagasiteed enam pole. Film keskendub perele, kus poeg on haigestunud vähki ning peidab oma igapäevaelu virtuaalsesse reaalsusse, samal ajal kui ema ja isa otsivad meeleheitlikult võimalusi poja haiguse leevendamiseks. Öeldakse, et lootus sureb viimaks — see film oli selle mõtte valus kinnitus.
Leedukate AKTIVIST mõjus kainestavalt. Usaldus on kui õhkõrn niit, mis seob meid mõttekaaslastega, kuid see võib katketa kõige ootamatumal hetkel ja kõige ootamatumal põhjusel.
Filme sai kokku vaadatud rohkem, kuid keskendusin pigem kvaliteedile kui kvantiteedile — tahan, et nähtu hoiaks mind veel kaua enda embuses ega läheks segi nagu pudru ja kapsad.
Nüüd jään juba suure kannatamatusega ootama uut PÖFFi, sest kinokunst on suur ja võimas. Ära sai vaadatud 12 filmi ning lõpetuseks ongi hea soovida kogu PÖFF'i meeskonnale jõudu ja jaksu, et uus 30ndat juubelit tähisatv filmigurmaanide lemmiküritus jõuaks ikka vaatajani.
Illustreerivaks fotoks lisan pildi oma Maroko kõrbeseiklustest — igatsus selle maa järele on praegu veres. Õnneks kolme nädala pärast saan jälle põgeneda oma man cave’i ja lülitada end täiesti teisele lainele.
